Ma ei taha enam pelmeene näha!!! Appi!!! Kujutage ette, kõrgharidusega mina, vitsutamas tähtsa näoga 19 erinevat pelmeenipakki, neid nuusutamas, maitsmas ja hindamas. Appi-appi. Õnneks pole ma ainus, kes on valmis kuhugi kontorinurka oksendama. Urr :)

Päästvad piiksud pangasektorist - on kuu lõpp, on kättemaksu aeg :) Nii meeldiv. Korraldasime tänase palgapäeva eel kollektiivile suure raamatuturu. Uus kuu saabub ja uued inimesed on vaja tööle võtta: järelikult tuleb kappe tuulutada ja aegade jooksul majja saabunud raamatud laiali jagada. Aga mitte niisama - loomi ja raamatuid tasuta ära ei anta. Üks tükk, üks kroon. Ja nii teenisime oma esimesed 102 krooni ja 25 senti. Sendid tulid broshüüride eest. Ihihi. Nüüd ei tea kohe, mida selle rahaga pihta hakata. Ma arvan, et ma teen väikese dissidentkassa, kust saavad abi meie nooblisse kontorisse üles seatud kohviautomaadi kasutajad. Kindlasti on firmajuhtidel kavas kogu me teenitud raha kohvi- ja puljongiautomaadiga tagasi saada, aga nüüd on meil varukassa... õu, ai äm iivl! Palju õnne, Henrik!

Lahe, ma ei teagi enam, kas ma tahan Kiievisse minna... :)


Meil käib siin praegu töö täies hoos. Ukrainlased on revolutsiooniunest üles ärganud ja nüüd käivad ettevalmistused täies hoos - saalis pannakse praegu valgustust üles, Sport Palace'i ees pannakse asfalti ja vuntsitakse kõike korda. Kui nüüd siia interneti püsiühendus ka pandaks, siis oleks eriti hästi. Praegu on kamba peale üks internetiühendus ja kasutame seda korda-mööda. Iga päev lubatakse, et homme tuleb :)

Oled sa siin käinud? Elu on siin selline, nagu meil 10 aastat tagasi.
Igal tänavanurgal on valuutavahetuspunktid, putkad ja isegi tänaval müüakse igast träni - sukkpükse, patareisid, mänguasju, puuvilju, küpsiseid... Täna nägin kaht vanatädi, kes müüsid maa-aluses käigus toorest kana. Ma ei kujuta ette, kes seda ostab.

Ostsin endale täna Kiievi kesklinna suurest kaubamajast kruusi. Kuna ma unustasin dollareid vahetada, siis maksin krediitkaardiga. Kui vähegi võimalik, siis ma enam nii ei tee :) Kassas selgus, et igal pool krediitkaardiga maksta ei saa. Tädi kirjutas mulle tšeki, kus oli kirjas, mida ma ostsin, kui palju maksis, tema allkiri jms ning saatis mu krediitkaardi keskusesse teisel pool saali. Maksin seal raha ära, mu ost registreeriti, mulle anti maksekinnitus ja ma läksin tagasi kassasse. Kassas pandi maksekinnitusele pitser peale, müüja allkiri alla, vahetuseülem vaatas ostu üle ja nagu naksti saingi kruusi kätte!!!

Metroo on korralik - puhas, korras ja mõnel pool on ilusad massiivsed lühtrid laes. Metroopilet maksab 50 kopikat, mis teeb eesti rahas natuke üle 1 krooni. Kui metroo sõitma hakkab, siis valjuhääldis öeldakse alati, et olge viisakad ning andke invaliididele ja vanuritele istet :) Takso pole ka kallis, lepid tüüpidega hinna kokku, siis on ok. Kusjuures tõstad linnas käe üles - kõik autod peavad kinni, mitte ainult taksod :) Restoranid pole ka kallid, poes on toit eriti odav...

Lahe reisikiri kõigi unistuste maalt Ukrainast

[digi] peatoimetaja Henrik peab kirjutama õppima. Selline oli ühe lehelugejaga peetud telefonivestluse resümee. :) Loos puudub igasugune viide sellele, et tegu oleks internetialase kommentaariga. Ja kõik maavanaemad, kes pigem moosiriiulite ja peenramaadega mässavad, ei pea aru saama nendest linna moeveidrustest. Kodanik oli väga pahur, et tema ei saanud aru, mida Henrik öelda tahtis. Ma siis selgitasin talle, et internetikasutajad on peaasjalikumalt nooremad inimesed ja et see on ikka üha levivam ja mul on väga kahju, et kõik uuest meediumist aru ei saa... Aga noh, jäin minagi hüüdjaks hääleks kõrbes. Lugupeetud [digi] peatoimetaja - ärge magage seal praegu (hihii, oli see vast lõbus hommik täna:)), vaid õppige kirjutama!

Ei noh, tõepoolest meeldiv. Tallinna linnavalitsus saadab minu arvates üpris mõnitavaid teateid (kuigi mõte iseenesest on väga positiivne) sellest, kuidas 15. mail avatakse rannahooaeg. Ja kirjas on, et linn suisa "kohustab randu sel kuupäeval avama". Ei tea, kas nad kohustavad ka päevitajaid sinna kohale vudima, oma pekke paljastama ja sinkjashallika naha varjus külmavärinatega võideldes ilma nautima. Halloo! Täna on esimene soe-soe ilm ja kodumaist kliimat enam kui kakskümmend viis aastat tundes võin kinnitada, et sel päeval ei paista teps mitte päike... Noh, ja veetemperatuuridest ei räägi ma üldse. Aga kel sest sõna otseses mõttes sooja ega külma ei ole, need võtku rannarätikud ja padistagu 15. mail Kakumäele, Harku randa, Piritale või Stroopi plääzhile. Nalja kui palju!

Elu on ikka imelik... Isegi ei tea, miks selline emotsioon mind just valdab, aga nii see lihtsalt on. Kõik on justkui hästi, aga hinges on mingi sõnulseletamatu ärevus. Miks, ah? Lihtsalt istub seal mõnda aega ja ussitab. Ja tegelikult ei saagi ma aru, kas see on hea või halb. Äkki on ikkagi hea. Sest kõik on ju tegelikult hästi. Reede õhtu oli hästi (hommikust ma üldse ei räägi, see oli eriti sheff!) - isegi kunstjuuksed, pärjad peas ja toolitants kusagil Rohuneemes ei suutnud mu head tuju kuidagi halvemaks teha (noh, tegelikult eelpool loetletu mu hea tuju just tegigi! :))... Laupäeva õhtu oli hästi (pljuone Peetrile siinkohal veel) ja tänane päev samuti. Aga ikkagi on hinges veider rahutus. Mis toimub? Kevad? Ohh.

Oma lapseliku vaimustusvaimuga olen ma nüüd sisse võetud vanillaninjade uuest albumist "Blue Tattoo". Kärr-mürr-põrr. Mulle meeldiks ka, kui silm vaikselt mööda ookeani uitaks... (Koodjutt, mis vaid mu kõrvadele). :)

Aga Nunnu on lahe! Okei, ma ei hakka siinkohal nutma, et s-täht on otsutanud klaviatuurilt lahkuda. Kentsakas, teised klahvid saavad endaga jummala hästi hakkama, aga just s jonnib. Võib-olla on see kontrolseivimisest. Igatahes, lahe on ta sellepärast, et kui e-kirja ära saadad, siis see sõna otseses mõttes suusatab minema. Teeb sellist ssshhiuuhh! häält ja laskub internetinõlvast alla :) Oeh, unine hommik on. Mis siis, et kell juba sada ja väljas lund sajab.

Appi, ma suren! Ainult minusugune unine idioot võib SLÕhtulehest Eesti rahvale lugeda, kuidas hauakaevaja eksituse tõttu tuli leinajatel kirst ja pärijad hetkeks maha panna ja oodata... Mis siis, et jutt on pärgadest. :)

Noh, okei, Ratzinger on umbes sama vana, kui oli eelmine :) Et siis Benedictus XVI.

Reaalajas on paavstivalikut lõbus vaadata. Suits... Siis Sixtuse kellad... Ja hullulult juubeldavat rahvast. Ja siis BBC lõbusad kutid, kes ütlevad, et meil on väga hea vaade, ärge kanalit vahetage. Aga well-well, kes sealt küll välja tuleb. Ja sellepeale põristatakse stuudiosse tagasi mehele, kes väga tõsise näoga ütleb, et oleme väga olulise hetke tunnistajaks. Very mysteroius, indeed, poetab ankur. See on see reaalaja-ajakirjandus. Ja kohe kuidagi ei tea, kes sealt siis välja tatsub.

Ja Kaidole palju-palju õnne! :)

See ei ole hullus. Öelge, et ei ole. Aga ometi mõjutab see paljusid, sest sõnades on sõnum. Mõni saab ju aru, mida ma mõtlen. Aga ABBA sõnu kohtab viimasel ajal üha sagedamini Heade Inimeste Päevikutes. HIP - sellest võiks uue kogumiku luua. Kui nüüd mõelda, siis võiks meelelahutus-eri hoopis sellist pealkirja kanda. Hmm, miks ma selle peale varem mõelnud pole. Siis teavad minuga koos vaid väga vähesed, mida see tegelikult tähendab. Aga, kui te pahaks ei pane, vastan lauluga, mis minus hingekeele vibreerima pani. Isegi ei tea, miks. Ehk oli see lihtsalt hetke võlu, suurepärane ajastus. Aga võib-olla tunnen ma vahel nii. Miks küll? Aga samas pole see negatiivne emotsioon. Vahepeal on mul uhke tunne, et ma ei oskagi negatiivne olla. Siis, kui K täna küsis, mida ma söön, et ma reibas olen. Hmm, kuna ma viimati üldse sõin? Aa, siis, kui töölt koju jõudsin, maailma kõige suurema virna nõusid ära pesin, kassitassi puhtaks küürisin ja endale lubaduse andsin, et homme ostan vannitoa kraamimise tarvis virna harju ja lappe. Ausõna.


"Don’t know how to take it, don’t know where to go
My resistance’s running low
And every day the hold is getting tighter and it troubles me so
(you know that I’m nobody’s fool)
I’m nobody’s fool and yet it’s clear to me
I don’t have a strategy
It’s just like taking candy from a baby and I think I must be
Under attack, I’m being taken
About to crack, defences breaking
Won’t somebody please have a heart
Come and rescue me now ’cause I’m falling apart"

Lõppeva nädala kaks märgusõna, mis tegelikult ehk pikemat selgitust ei vajakski. Esimene neist on töö. Alates hommikutest, lõpetades hilisöödega. Töö-töö-töö. Mingil hetkel oli küll selline tunne, et nii, nüüd enam ei jõua, nüüd suren lihtsalt maha. Aga kõik sai, üllatus-üllatus, siiski tehtud... Isegi telesaade, mis päädis reede õhtul viimaste aegade ühe mahlakama peoga. Jäägu üksikasjad osaliste teada. :)
Küll aga tõi päikese mu ellu selle nädala teine märgusõna, "Mamma Mia!". Kindlasti leidub nii mõnigi, kes mind idioodiks võiks sõimata, ent täna käisin seda siis kolmandat korda vaatamas. (Maja oli täis väga lõbusaid tegelasi, kes päikeseprillide taha varjununa eilset pidu peita püüdsid, ihihi!) Aga et kolm korda? Noh, kui nad juba on siia end nädalaks sisse seadnud, siis miks mitte võimalust kasutada ja maailmatasemel muusikali vaadata, eks? Ja pettuma pole ma nüüd küll pidanud, hoolimata sellest, mida kultuurikauged kriitikud lavastuse kohta öelda on püüdnud. Heh. Sellest ma üldse ei räägi, et tegu on väga toredate inimestega. Nämm-nämm. Ladies and ladies... Aga asi oli väärt küll, et Saku suurhalli saamiseks oma taksokroone tuulutada. Ja et pärast linna tagasi saada. (Pärast pisukest telefonikõnet S-iga tuli mulle Artur Alliksaar meelde: igatahes tegid nad "Tähtede laulul" selle tembu ära, et muusika-kruusi ja hüpotenuusiga luuletuse laval ette lugesid. Hillarious!)

Nii, nüüd võiks siis päeva ja nädala lõppenuks lugeda ja koju kotile kobida. Või midagi sellist. Sest korralikult maganud pole ma juba ammu enam :)

"Sunshine in my window, that's what you are..." Aitäh sulle.

Oi, aga Mamma Mia!-st ei jõudnud ma ju miskit öelda - tänu K-le meenus, et võiks sellegi kohta emotsioneerida. Või noh, mis nüüd emotsioneeruda, aga asi oli tõsilahe. Elav elamus garanteeritud. Muidugi võib vinguda. Alati võib vinguda. Ja eks ma natuke oma sisimas vingungi, aga mis siis. Ikka oli lahe. :)

Ja taevast laskus üks ingel ja ütles: "Vaadake, mina kuulutan teile Kõigevägevama sõnumit. Teie ei pea mitte kartma kollast! Sest kollane on Hullude päevade värv. Sest kollane on õndsuse ja külluse värv. See pole mitte Saatanast, keda teie peate kartma, see on Kõigevägevama rõõmuvärv..." Ja mina jõudsin tööle kell pool üheksa, kuulasin seda rõõmusõnumit, mõtlesin viivu (noh, võinuks ju rohkem mõelda, kui aknast autolaviini Stockmanni parklasse nägin voogamas) ja läksin ning ostsin endale uued jalanõud. Kohe mitu paari ostsin. Nüüd närin edaspidi porgandit.

Tänase päeva juhtmõte on ühene: "Töö niidab tegijat". Pange see endale kõrva taha. Varahommikused tunnid ja vihapurse diktofoni värdjaliku motoorika peale on nüüdseks selja taga, ühed artiklid on valmis ja teist hakkan lindilt maha veerima... Nii tore, kui intervjueeritav lindil "büüüöööää-iiiõõõuuuu" häälitseb. Ma ei saa ühestki sõnast aru. Urr :S

Tere hommikust, tere uut nädalat! Tor-r-miline nädalavahetus on nüüdseks selja taga ja mina taas raadiokasti sees. Noh, kohe ei saa mikrofonist eemale, mis seal salata... Kui ainult kõht nii hommikuselt ei koriseks. Taas on ees üks töine-töine aeg. Uh, millal küll lihtsalt puhata saaks? Pehmetel padjadel hõljuda ja nii edasi. Palju õnne Owele! Ja tagantjärele Marisele ka. Hea luuser ma ikka olen ja sünnipäevi unustan... :)

:S

Ui, nüüd ma lähen küll magama. Et homme jälle reibas olla. Töö ja töö ja töö ja töö... Huvitav, kuna ma ahvist inimeseks muutun või tuleb armastust? Mina ei usu neid vanarahva targutamisi enam. Saaks siis vähemalt rikkakski :)

See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen... Tegelikult peaks lõppu ümber tegema, hästi söön ma hotelli lobby-baaris... :) Ui, tagasi kodumaale - kaua siin ikka konutada!

Tere, internetimaa Soome. Nad ju ise kiitlevad, kui tehnikaarenenud ja internetivõimsad nad on, ent ometi saan ma näiteks Eesti wifi-klubides netis käia kas tasuta või näiteks unineti pakutava 10 krooni eest. Ent nemad siin mainekas Tampere Ramada hotellis kasseerivad su käest ca 255 krooni ja siis vabandavad veel ette ja taha, et teate, see hotell on nii suur, et igal korrusel see ei töötagi. Näiteks teisel korrusel. Näiteks minu toas. Vastikud. Nii istun all lobby-baaris ja krõbistan mööda ilmaavarusi. Mis siis, et ilm on siin ilus (+14 kraadi ja rohkemgi veel) ja päikeseline, häirib mind rõve tuuleiil, mis jalutades kogu linna prügi ja liivamäed sulle silma pühib. Nämma. Nii ei ole linna peal eriti mõtet laaberdada, parem valmistugem paari tunni pärast algavaks "Otello" etenduseks siin samas üle tänava asuvas Tampere-talos. No, näis... Igatahes on teada, et kogu see krempelmann pannakse sügisel üles Tallinnas ning nii näevad seda, mida meie täna õhtul Soomes, ka kõik teised eestlased. Hoidkem siis pöialt :) Oma jalutuskäigul jõudsin ka Tampere teatrihoone ette püstitatud keskturule, mis meenutas nii väga meie oma kodumaised vanakraamiturge. Midivuplid, pähklid ja shokolaad - kõik ilusasti paigutatud rohelistele letikestele, mille taga võisaia järavad taadid ja memmed möödakäijaid manule kutsuvad. Ei, tõesti - seesugust pilti nägin mina viimati siis, kui Tartus veel Anne turg oma pidupäevi pidas. Tallinna keskturuga ei ole mõtet võrrelda, see on lihtsalt urgas. Aga samas, kui soovi, võib midivuplitest ka mööda vaadata ja endale männist meisterdatud kiiktooli või ohtralt kaltsuvaipu soetada. Ehk läheb vaja. Ja muidugi, Tampere kui vana merelinn peab ju ka turul kala pakkuma. Ega teisiti ei saagi mul ju südant pahaks :)

Soomlased on ikka naljakad. Sellised aeglased ja omas elemendis. Justkui ei kuulukski siia ilma. Kui nüüd itaallaste peale mõelda ja vaimusilmas pisut võrdlust arendada, siis saate vist aru, mida mõtlen ja mille üle naeru mugistan.

Ja Viking Line'il oli raskusi nii lahkumise kui randumisega. Selle asja nimi on jää. Mul oli tunne, et ega me sellesse jääsuppi vist jäämegi...

Väljast pistab nina sisse lihtsalt suurepärane ilm. Teen oma üks-kaks hommikutoimingut ja lähen vist õue... Tegelikult peab kohe tööle minema, aga ikkagi oleks armas natukene jalutada ja kevadet endasse ahmima. Leidsin imelaheda dzhässiraadio, mida nüüd taustaks kuulan. Smooth! Elu on päris ilus, tundub. Eile käisime J-ga taas Sultani restoranis. Ja nagu J ütles, see lõhnab uue arvustuse järele. Uskumatu - polnud vist toitu, mida nad meile ette poleks kandnud. Ainult naeratasid ja olid nii üdini sümpaatsed, et patt oleks olnud lihtsalt alles jätta. Ja omanikuhärra ainult vaatas kõrvallauast, naeratas ja lehvitas. Noh, ta lihtsalt kontrollis, et kas me ikka sööme või niisama mämmerdame. Ma siis palusin tasakesi J-d, et ta rohkem vitsutaks - ma tõesti ei jõudnud enam neid hõrgutisi (kana-, lamba-, loomaliha, krevetid, mingid-imelikud-kastmed, riisikoormad jne) endasse vohmida. Eriti sheff oli nende kohalik magustoit - pähklite ja mee segu taignasse keeratuna. Nämma. Ei, see oli ikka täitsa liig. Ma tundsin, kuidas magu venis ja venis... Ainult tänu heale hispaania veinile ja türgi kohvile jõudsime asjaga õndsalt ühelepoole. Nädalavahetused ruulivad. Mitte et mulle ei meeldiks tööd teha (mida ma teen vist iga kuuga üha rohkem, unustades täiesti, et mulgi on eraelu... Urr!), ent vahepeal on nii hea lihtsalt olla. Ja mitte midagi teha. Kuna teie mitte midagi tegite?

Aa, ja eile uurisime wifi-levialas pealinna kortereid. Ma suren! Need hinnad on ju kõike muud kui meelierutavad. Või õigemini - nii kõrged hinnad vist erutavadki. Aga ma olen ka suhteliselt kõrgete nõudmistega. Ma lihtsalt keeldun kuhugi Mustaõisvõilasnamäe nõlvale kolima. Vastik-vastik-vastik! Nii me siis vaatame neid vaateid ja unistame...

Nii, nüüd, mil esimene aprill on möödas, saan teile ametlikult announce'ida, et olen imelise m@ci omanik. ta on ikka väga ilus. Oi, ma olen ikka edev küll, aga vähemalt olen nüüd inter ja aktiivne - kappan, kus tahan. Nüüd veedan oma vaba aja seal, kus on wifi. Ihihi. Üks tõdemus edaspidiseks eluks: palju konjakit ei ole hea. Vähe konjakit on. Ja, jumala pärast, hoidke eemale kinofilmist, mil nimeks "Be cool, Chilli Palmer on tagasi". Käisime seda R-ga FHM-i kutsel vaatamas... Ma surin! See on iga tõepoolest saast. Või siis mõnele muule auditooriumile - mina end selle hulka lugeda ei saa.