25.7.06

You are going to have a very comfortable old age

"You are going to have a very comfortable old age." Nii teatas orkut.com, kui täna end sisse logisin. Küll seda on lohutav teada. :) Minu vaikimine siin on tingitud esmalt sellest, et suvepuhkus algas. Kus sa siis ikka mahti saad, et pidevalt läpaka taga istuda ja muudkui klõbistada. Teine põhjus on veel: veetsime Katsi ja Riinaga nädalakese Euroopa teedel. Programm "Kahe päevaga kuus riiki" oli ausalt öeldes mee-le-tu katsumus. Katsuge ise lõpetada reis kümme tunnis roolis püsida. Mina tegin seda ja olin Budapesti viiva kiirtee peal napilt-napilt magama jääma. Hoolimata sellest, et kiirus oli pidevalt 140 km/h.

Ent samas oli see kõik ülimalt vinge. Aitäh reisikaaslastele, kellega pisikeses Mardi-nimelises C3-s mitu päeva koos kinni tuli istuda, nii et end aeg-ajalt Poola bensiinijaamades ringutades ja sirutades oli küll tunne, et kohe-kohe muutun ma osakeseks autosalongist. Näiteks uksenupuks või turvavöö kinnitusklambriks. Aga selle vastu aitas Katsi kaasa võetud "Da Vinci kood", mida ma hoolimata Riina hoiatustest ei suutnudki käest panna. Kuni reisi lõpuni (viimased leheküljed läksid Tallinna-Pärnu maanteel tagant sõitvate autode tuledes veerides... Seda seni, kuni ma autost ka laetule üles leidsin, muahaha!)

Eesmärk oli meil igatahes õilis. Budapest ja Robbie Williamsi kontsert. Võiks ju laduda kõik eestikeelsed positiivsed omadussõnad üles, et seda kontserti väärikalt iseloomustada... Ent ma kipun arvama, et nendestki ei piisaks. 38-kraadisel Budapesti Nepstadionil (ehk Rahvastaadionil) nähtu kummitab mind siiani. Vinge show ja lahe seltskond pani Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari vintsutused igatahes unustama. Eriti Poola. Ma tean, et see võib kõlada kuidagi eriliselt vihkajalikult, ent tegelikult on selle ohke alatoon teine: kuidas üks riik saab nii suur olla, et sul pole võimalust tee kvaliteedist hoolimata seda lihtsalt ühe päevaga läbida. Lisage siia liikluskultuuritus, pidevad teetööd ja Poola koerad Mirzekid (pikk jutt), kes totakalt klähvides üle sõiduteede kihutasid ja ise seejärel põõsastes ehmunud turistide peale kindlasti itsitasid. Noh, rääkimata sellest, et ühel hetkel tegime pöörde valele poole ning oleks Valgevene piiril lõpetanud. Muahaha! Mnjah, midagi positiivset me sellest riigist tagasiteel siiski leidsime: ülilahe restoran Krakovi vanalinnas ning pioneerist plikaga liiklusmärk näiteks. Ja muidugi ennastpaitav teadmine, et Varssavi bensiinijaama piiga meid Marriotti hotelli vääriliseks pidas ja sinna ööbima minna soovitas. Ise jahus ta midagi muidugi hotel Mariost, nii et meil nägu naeru täis läks ja me ühte mõnusat hostelit ette kujutasime, kus keegi vuntsidega Mario meid lahkelt naeratades vastu võtab. Ent kui me siis tema õpetussõnade järgi "nalevo" olime pööranud ning seal Varssavi Manhattan algas, ees kõrgumas kümnete ja kümnete korruste kõrgune Marriott... Siis saime aru, et juhtnöörid olid natuke untsu läinud. Aitäh E67 ääres olevale võõrastemajale Hotel Europe, mis meile siiski mõnusalt öömaja pakkus. (Eriti kahtlane oli selle hosteli pererahva koer, kes nägi välja nagu põrsas. Ja ta röhkis ka veel, ise turistide jalgadele röntsatades ja pai nurudes.)

Vaatemängulisemad riigid olid muidugi Slovakkia ja Ungari. Esmalt mäed - jumalikud mäed Slovakkias, mis tagasiteel paraku metsatulekahjude küüsis vaevlesid. Teisalt tohutud päevalilleväljad, kuhu me tagasiteel vupsata otsustasime, et pisut "X-Files'i" Mulderit-Scullyt teha. Mäletate ju küll seda filmi, kus nad mööda maisipõlde ringi uhasid, endal helikopterid kannul.

Oh, neid emotsioone, oh, neid emotsioone ja meenutusi. Kui veel midagi eriti tarka öelda tahan, siis kirjutan veel. Muidu aga üritan pilte näidata.

13.7.06

Larju Mauristin ja Viiter Pehalemm

Tänane Eesti Ekspress avaldab Heidit Kaio intervjuu Marju Lauristiniga, kes talle omasel vaagib kriitilisel moel Eesti kõrghariduses toimuvat ning nii samuti Eesti tänase noorsoo tulevikku. Ega intervjuu suurt muud välja ei toogi, kui ainult fakti, et üle pika aja on ajakirjanikud vaevunud kommunikatsioonipere Lauristin-Vihalemma arvamust ühe või teise asja kohta küsima. Et ma olen nende käe all kõrghariduse omandanud, on mul nende ideid ja mõttearendusi alati kuulata ja lugeda meeldinud (hea küll, seda intervjuud on päris palju toimetatud, sest nende seoste loomise ja jutuvestmise oskus on tavaliselt olnud märksa mõtteerksam). Intervjuu lõpp kõlab nii:
(Heidit Kaio) Ka meie toimetuses vaatasime, et sotsiaaltöö erialal on suur konkurss.
Peeter Vihalemm: Aga miks see teid üllatab?
No et on noori, kes ei vali raha, vaid on nõus pühendama mitu aastat õpinguid erialale, millega ei saa rikkaks.
Vihalemm: Mind see nii väga ei üllata. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et ühiskond ise surub noori raamidesse.
Lauristin: Ja noored ei taha olla raamides. (Lauristin muutub täitsa kurjaks.)
Vihalemm: Võtame Postimehe noortelehe Hop või Hip või mis selle nimi oligi, mis iga päev ilmub. Me komisjonis küsisime, et kas noored seda loevad. Paljud ei pea seda huvitavaks.
Lauristin: Noortele suunatud ajakirjanduses on ainult jutt sellest, et mis on tren. Ikka ja jälle, et mis on trend, mis on moes. Noortele ei pakuta alternatiivset lugemist.
Ma arvan, et Hipi mõte on selles, et kasvatada lugejat ja tekitada temas harjumus lehte lugeda.
Aga see tekitab meelelahutusliku teksti lugemisharjumust. Noored loevad ka tõsist teemat.
Esiteks võiks mind muidugi hämmastada see, et Vihalemm ja Lauristin, kes on alati süstinud oma tudengitesse faktitäpsuse järgmise kohustust, on selle siin unustanud. Siinses meediatekstis on see nende enda sõnade kohaselt teisejärguline ("Hop või Hip või mis selle nimi oligi"). Niisiis pole tegu mitte ebatäpsete faktidega, vaid tahtliku eksimisega, mis viitab Eesti suurima päevalehe ühe rubriigi halvustamisele, ironiseerimisele; vihjele, et oh, see on nii nõme leht, et ma ei vaevu isegi selle nime meelde jätma. Aga las see jääda. :)

Palju enam paneb mind pead vangutama kontekst, millesse meelelahutus- ja noortelisa Hip! on pressitud. Lauristin-Vihalemm räägivad vestluses ajakirjanikuga kaasaja noorsoo valikutest, maailmatunnetuse kui mõiste avardumisest ("Me ei küsi (sisseastumiseksamitel) enam välispoliitika kohta, vaid küsime, miks London on parem kui Pariis") ... Ning siis jõuavad pelgalt ühe näiteni, mis peaks nende väiteid tõendama ja olema kõige iseloomulikum juhtum.
Selline seos on vägivaldne - jah, ma tean, et Vihalemm on korduvalt vestelnud TÜ ajakirjandusosakonnas sellest, kuidas ikka niisugune lõpetanu nagu Andri Maimets hoopis seesuguse jamaga tegeleb. Aga see selleks -, sest see annab mõista, justkui sooviks professoripaar noorte kasvatamise, õpetamise, arendamise jne panna ühe päevalehe ühe toimetuse õlgadele. Toimetuse, mille ülesanne see ei ole. Ja see on enam kui pentsik.
Sest esiteks ei ole Eesti noorsoo esimene infoallikas, sestap ka nende maailmapildi esmane suunaja, kaudne ja otsene mõjutaja kindlasti enam ajaleht, vaid televiisor ja internet. Esimese sisu nad miskipärast ei kritiseeri - võib-olla sellepärast, et saavad aru, et eratelevisiooni eesmärk on raha teenida ning rahvusringhäälingu juhtivorganitega on nad ise tihedas läbikäimises; teist valdkonda nad veel aga nii põhjalikult ei tunne, liiatigi on selle kontentanalüüs võimatu, sest internetikäitumist ei saa ette ennustada.

Teiseks unustab seesugune lihtsustatud viitamine (a la "ajaleht on selles kõiges süüdi, et meil kõik nii halvasti on") ära tõsised probleemid kodumaises alus-, kesk- ja kõrghariduses (tuupimispõhine vs indiviidi- või individuaalsete võimete ja nende arendamise keskne haridus). Ja see on juba populism - pealiskaudsus ja viitsimatus tegelikesse probleemidesse süveneda -, mille tõttu Lauristini-Vihalemma avaldusi on ka varem kritiseeritud.

Liiatigi ei ole meelelahutus- ja noortelisa ambitsioon mitte väärikaid ilmakodanikke koolitada, vaid pakkuda meelelahutust, elu olulist osa. Et Postimees on lahutamatu tervik, siis on selleks, mida professoripaar silmas peab, olemas uudiste-, majandus-, välis- ja arvamusküljed. Silmavaadet avardada ja lõõgastust pakkuda aitavad siis omakorda pehmemad rubriigid kultuuri, spordi, meelelahutuse, meedia ja nädalalõpulisade näol. (Ma usun, et nad on ajakirjandusväljaannete seesuguse ülesehitusega kursis.)

Teiseks üllatab mind jutt sellest, et (vastuvõtu)komisjoni arupärimisele Hip!-i loetavusest vastavad noored, et neid see ei huvita ning professoripaaril jääb üle heakskiitvalt tõenäoliselt noogutada. Ajakirjandusõppejõuna hämmastaks mind küll, kui koolilõpetanu tuleb õppima meediat ja kommunikatsiooni, teatades meediumi x kohta, et see teda ei huvita. Sellisel juhul näitaks ma talle kohe ust. Miks?
Aga sellepärast, et inimene, kes on otsutanud tulla omandama meediaalast kõrgharidust, peab teadma isegi seda, millepärast kultuuriministeeriumi n-ö pornokomisjon meesteajakirja Di hiljuti hukka mõistis ning nad peavad olema seda vaidlusalust reklaami näinud, see tähendab väljaannet lugenud, sest see märgade tissidega piiga ja õllede reklaam ilmus just selles väljaandes. Nad peavad kõige muu kõrval teadma, miks on Kroonika ja Just! omavahelises sõnasõjas ning millega Ingrid Inno välja vihastas; miks on võimalik, et Nelli Teataja jätkuvalt ilmub ning miks on Cosmo G-punkti otsingud noorte tütarlaste hulgas nii populaarsed ning väljaande peatoimetaja Merle Liivaku riietumine pidevalt luubi all.
Jah, me võime rääkida (ja jäädagi rääkima) meediatekstide vastutusest ja sootsiumi moraali normide (kallutatud-kallutamata) kuvandamisest, ent selleks on oma aeg ja koht. Lugege Diplomaatiat ja Sirpi, kindlasti aga ka Akadeemiat ja Te-Mu-Ki't. Veel parem, õppige keeli ja lugege võrdluseks välisajakirjandust. Eelpool loetletu on aga kodumaise meediaruumi osa ning iga meediatudeng on kohustatud selles orienteeruma ja seda suutma analüüsida, mitte teatama, et phäh, see mind ei huvita.
Julgen väita, et minu kolleegid, kel pole TÜ ajakirjandusosakonnaga eal pistmist polnud, tunnevad Eesti meediasüsteemi kohati põhjalikumalt kui mõni sealne praegune õppejõud - tudengitest rääkimata -, sest meedias töötavad inimesed ei tee oma järeldusi kuulduste ja eelarvamuste põhjal, vaid on ka tõepoolest kursis, mis meedias (nii trüki-, raadio-, teleajakirjanduses, kui ka internetis ja reklaamitööstuses) toimub. Sest reaalmeedias töötades on võrdlemine, analüüsimine, jälgimine ja konkurentide tegevuses orienteerumine eluoluline ja vältimatu.

Oma monoloogi võiks jätkata, kahjuks tuleb vahepeal ikka tööd ka teha. :) Ilusat päeva!

12.7.06

Einoh, lahe!

Mõnus! Siis, kui päevast niikuinii juhe koos on, sest liiga palju on tulnud tähemärke vaadata, kirjutada, kustutada, lugeda....no, mida iganes, siis saabub PM Online'i tõepoolest vajalik uudis: "Uuring: eestlased on ühed õnnetumad inimesed maailmas". Nii teatab Happy Planet Index'i nimeline tabel. Nämma. Ma siis nüüd lähen laua alla nutma või midagi... :) Muahaha!

11.7.06

Kurb elu

Sattusime eelmisel nädalal Norde Centrumi esisel Hessburgeri söögiplatsil maha istuma ja A-ga väikest "catch up-i" tegema. Oli lihtsalt tore. Ent pidevalt tülitas meid üks ebakaine daam, kes kõrvallauas ühe sadamatöölisega tshillis. Pidevalt küsis ta meilt vene keeles kella ja suitsu. Mida rohkem ta istus, seda sagedamini ta suitsu ja kella küsis. Lõpuks ma ärritusin ja ütlesin, et rohkem suitsu enam ei saa. Siis ta muutus vist kurvaks ja teatas, et ta läheb kohe ära, ausõna. Täna õhtul käisime Norde Centrumis poes ning see tädi istus taas seal Hessburgeri söögiplatsil. Ihuüksi ja tõenäoliselt taas ebakainelt. Ning nägi hästi väsinud moega välja. Mul hakkas temast kohutavalt kahju. Ta nägi tegelikult väga ontlik välja - küll sama kleidi ja jakiga, mis eelmiselgi korral -, ent kuidagi väga räsitud ja elust väsinud... Ei oskagi oma kurba tunnet sõnadesse panna. Ehk ta ootas oma sõbrast sadamatöölist töölt? Ja läksid siis koos rõõmsalt koju. Hmm, miskipärast ma ei usu seda. Ah.

Üht ma nüüd tean - Pikakari rand on ujumiseks väga bra! Eesti keelt kuuleb küll vähe, aga - mis teha!

10.7.06

Pala-a-v!

Ei, tegelikult ma ei vingu, et palav on. Parem olgu palav kui külm. Aga seesugust kuumalainet mina küll oma eluajal ei mäleta. Kindlasti on olnud, aga ma lihtsalt ei mäleta. Täna näiteks löntsisin leitsakus tööle ja olin veendunud, et kukun kusagil Narva maantee ja Liivalaia tänava vahel surnult maha. Midagi polnud enam ventileerida lihtsalt. Ja linnavalitsus ähvardab ka, et kui ikka tiku maha pillad, siis lähevad pargid ja muru põlema. Ma siis ei pilla :)

Pärnu-käigu jaoks oli see ilm aga mõnus. Sai ujuda ja lihtsalt lõõgastuda. Vesi oli Pärnus kui supp. Tõepoolest, minu viimane merekogemus jääb ikkagi Ateenasse ning Egeuse merre. Ja see vesi oli a) karastavalt jahe (arvestades, et õues oli umbes samasugune tappev palavus nagu praegu Eestis) ning b) soolane. Ma ei saa aru, kuhu on Läänemerest sool kadunud. Miskipärast meenub mulle lapsepõlvest ikkagi Läänemere soolasus... Nüüd on see kõik kadunud. Oh, ma olen nagu vanainimene, kes ütleb, et vanasti oli rohi rohelisem ja meri soolasem. Oehh...

Nüüd tuleb "Suveõhtu Pärnus" kordus ära vaadata (13.25 TV 3s) ning mõelda, mis edasi. Muide, kes tahaks ka meie suvesaateid vaadata, saab seda teha aadressil www.tv.ee. Oleme ilusti olemas TV 3 loetelu all. Ihihi.

Ja Õllesummer, see õudne joomaurgas, sai ka lõpuks läbi. Kahju, et Vanilla Ninja tüdrukuid (respect!) üksnes sellisel labrakal esinemas näeb.

4.7.06

Soojusega lähevad ka lilled lolliks

"Õllesummerile minnes võta kaasa piisavas koguses sularaha, sest platsil on vaid kaks mänguautomaati," kirjutab soojaga peast lolliks läinud kolleeg. Tubli tüdruk. Milleks muuks seda sularaha ikka vaja on, kui kasiinosseminekuks. :) Uuvee, uuvee, ära enam laksa. Ma olen juba täitsa üle kuumenenud.

3.7.06

Teile ka teadmiseks

Nädalavahetus niisiis taas töiselt. Hip!-i huvitavast eksperimendist loe (rohkem aga vaata) Hip!-i bloogist. Tegelikult läks ju kõik hästi. Kahju vaid, et oma uute ja põnevate askelduste juures Tartusse ei saanud sõita. Oleks ju ka Gaudeamusel õõtsunud kui puu tuules ja lõbusalt "Ärgake Baltimaad" laulnud. Hoo-hoo-hoo! Paraku jääb sellele nädalavahetusele ka kurbi sõnumeid. Isegi lohutada ei oska, kuigi tahaksin.