30.9.06

Kultuuriministri valed

Huvitav on lugeda kellegi Raivo Palmaru alusetuid süüdistusi enda aadressil. Et tal ka aeg lugejakirjade kirjutamiseks otsa ei lõpe, mõtlen kohe. Et talle ka kultuuriministeeriumi avalike suhete osakond ei ütle - aitab nüüd küll, Raivo, teeme nüüd natukene tööd ka! Mõtlen seepeale.
Rääkimata sellest, et selgusetuks jääb, miks kasutab üks minister isiklike asjade ajamiseks teisel eesmärgil ellu kutsutud teenistust. Aga eks kasutan minagi oma kanalit, ütlemaks, et kultuuriminister lihtsalt valetab selliseid avaldusi tehes. Andri Maimets ei ole iial diskrediteerinud ega kuritarvitanud oma ametiposti, pannud kellelegi sõnu suhu, mõtet väänanud või midagi fabritseerinud. Ma olen piisavalt kaua Eesti ajakirjanduses töötanud, et minu allikad minu sõnade õigsust võiksid kinnitada. Vastupidist väites tuleb süüdistajal seda tõestada.
Kui selle juhtumi juurde tagasi tulla, siis esiteks tõendavad tema käes olevad "autentsed" e-kirjad, et minu poolt kirja pandud Margus Allikmaa ja Andres Jõesaare tsitaadid on pädevad. Seda kinnitas minu pärimise peale ka ringhäälingunõukogu esimees Jõesaar. Teiseks hämmastab mind, millisele seadusele tuginedes see härra nõuab kolmandatelt osapooltelt välja kirju ilma minult kui retsipiendilt luba küsimata. End meediadoktoriks kutsuda armastava inimese poolt on säärane teguviis täis küsitavusi.

Heh, üks asi tuli meelde. Tegin eile PM Online'ist kiire screenshot'i, sest uudis, mis räägib koolipoiste tülist, oli väga kummaliselt illustreeritud. Jah, pilt suuremaks klõpsates võis aru saada, et tegu on kaamerasse rusikalööki demonstreeriva noormehega. Ent sel moel esiküljel olnuna meenutas see küll midagi muud.


Hääd laupäeva!
Foto: Toomas Huik / Postimees

27.9.06

Ma ei hakka...

Ma ei hakka siinkohal üldse Eesti ajakirjanduse online-keskkondade välimuse üle pikemalt mõtteid vahetama, aga selles väga halvasti navigeeritavas uuenenud Äripäev Online'is tabas mind säärane uudis:
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ütles täna antud intervjuus, et Rüütlit residendivalimistel reetnud valijamehi otsima ei hakata, sest tegemist oleks lootusetu üritusega.
Residendivalimiste termin mulle meeldib. See on vist see, kui Kadriorgu otsitakse uusi elanikke. Loogiline. Võib-olla midagi tõsielusarja sarnast? Hmm... Peaks proovima kunagil ikka casting'ul osalemist.

26.9.06

Kadriorgu pargikontsert

Tulime just Katsi, Triibiku ja J-ga Kadrioru pargikontserdilt "Valgus kõnnib Kadriorus", millega linnavalitsus pargi alleede ja haljastuse valmimist tähistas. Noh, enam-vähem! Tore oli see, et rahvast vooris kokku meeletult palju - polnud ühtegi pargi osakest, kus poleks mõned perekonnad või paarikesed ringi mütanud, puid kallistanud ja vargsi lootnud linnavalitsuse lubatud tule ja vee mängu näha:
Üritus algab kell 20 Luigetiigi saarel kõlava avalauluga, järgneb kontserdi avasignatuur Kontserdiväljakul ning süüdatakse esimesed tõrvikud. Tunniajasel kontserdil, mida konfereerib Vello Mikk, esinevad Henry Laks, Reet Linna, Boris Lehtlaan, Uno Loop, Trio Naturale, Are Jaama jt.
Kontserdi lõppedes süüdatakse tõrvikud Kumusse suunduva tee ääres, küünaldega valgustatud Katariina trepi juures põrisevad trummid ning trepi juures süüdatakse tõrvikud suunaga Weizenbergi tänavale.
Kell 21.30, mil küünaldes on kogu lilleaed, tõrvikud põlevad nii lossi ees kui alumises aias ja mere allee on küünaldes, on võimalik näha tule ja vee mängu purskkaevudes.
Mnjah, olid artistid ja ohtralt tõrvikuid ning venepärases kitshivaimustuses plinkivaid puid-põõsaid, ent tule ja vee mängu purskkaevudes küll keegi ei pakkunud. Üha jahedam hakkas ning Boris Lehtlaane "Guantanamerast" sai ka vaikset viisi kõrini... Uurisin siis linnapea nõunikult Kaido Padarilt, et kuhu jääb see lubatud tulemürts ja veemöll.
Tuli välja, et kuna arvati, et rahvast niikuinii ei tule, siis jäetakse kogu triangel ära. Aga näe - võta näpust! Ma pole nii palju rahvast Kadriorus veel korraga jalutamas näinudki. Tuhanded? Seda kindlasti. Aga igal juhul lubati, et nooh, järgmisel aastal teeme ikka suurema programmi, et praegu läks natuke...
Sellest oli tegelikult päris kahju. Pealegi võinuks ju nii "üleval" üritusel ikka Heli Lääts ka oma "Tallinn, mu Tallinn" laulma tulla. Või okei, et ta kuuldavasti väga vanaks jäänud on, siis ikka plaadimasinast kuulda. Okei ma enam ei ironiseeri, ehkki olen nüüd end 99-kroonisest Sulost taas täis söönud. Vahva õhtu.

Hmm...:)

Saa sa neist venelastest nüüd aru. Ah, et siis selline näeb see meie uus president Toomas Hendrik Ilves tegelikult välja. Mõtleks, ja mina kogu aeg arvasin, et ta on kikilipsuga. Aitäh, naaberriikide ajakirjandus. Ja uuele presidendile siirad õnnesoovid. Paraku polnud mahti laupäevasel muhedal pargikontserdil käia, kuid mõttes oli valik niikuinii tehtud. Jäu!

16.9.06

Laupäeval isaga teha võib kõike...

"Laupäeval isaga teha võib kõike: limpsida limpsi, kui paistmas on päike, lohega lennata kaugele maale, voolida valmis vibu ja nooled; mutreid võib keerata, määrida määret, kuskile kanti ei ole meil kiiret..."
Okei, isaga ei ole sellel muidugi muud pistmist, kui et nad empsiga eile üle mere purjetasid, et siis Newcastle'is vaikne kena kohake sisse võtta, aga see laul tuli lihtsalt meelde. Väike raadiohommik, väike shashlõkk Nokus ja vaikne tund - muud ma ühelt laupäeval tõtt-öelda ei soovigi. Ehkki ilm on muidugi superilus (ainult et jube külm!), mis peaks ju panema tahtma kohutavalt kusagil väljas ringi kaaberdada. Aga vaat just kiuste ei taha! :)

Siinkohal tervitan kultuuriminister Raivo Palmaru, kellele ei mahu vist kohe kuidagi pähe, et ajakirjanikel võib olla ka teistsuguseid vaateid, kui vaid tema omad. Ning minu teenitud raha eest palka saaval poliitikul pole mingisugust õigust süüdistada endaga mitte nõustujaid tõe moonutamises. Veelgi enam - Kuku raadio vestlussaates "Nädala tegija" avaldas end meediadoktoriks tituleeriv meediakangelane enda välja mõeldud uued ajakirjanike tüübid. Kaks esimest mulle ei meenu (ja ma tõesti ei viitsi Kuku digiarhiivis seepärast sobrama hakata), aga viimane oli igatahes ori-ajakirjanik, kes kirjutab ainult seda, mida talle öeldakse. Cool! Minu teada ei ole oma peaga mõtlevatel inimestel ajakirjandusfääri eriti asja.
Rumaluse tipp oli sama kampaania ajal 12. juuni Postimehes ilmunud Andri Maimetsa meediaarvustus. Selle autor polnud isegi põgusalt tutvunud sündmusega, mida ta kommenteeris, ja esitas lihtsalt oma fantaasiaid.
Lustakas stenogramm ise asub siin. Aga - las see jääda. Vassivatele tegelinskitele (see sai selgeks ka mitmele Riigikogu saalis istunud poliitikule, kes suhtlevad üles loetletud ajakirjanikega vabalt ja vahetult ning teavad seetõttu, kuidas nende kõnede võtmiste ja kirjadele vastamistega tegelikult lood olid) oma blogiruumi raisata oleks liig.

Pigem võiks seda ruumi "raisata" Madonna kontserdist rääkimisele. Suur osa neist emotsioonides ilmus juba tänases Postimehes. Ja ega laul laulu haaval kontserdi ümberjutustamine oleks samuti üsna jabur. Nii ma lihtsalt korra ohin positiivselt. Ohh! :) Mult on palju küsitud, kumb parem oli (näiteks Klassiõde küsis alles eile) - Madonna või Robbie Williams. Ja kuigi ma neid kahte show'd tegelikult reastama ei kipu, tean ma sisimas, et Williams oli vingem. Sest see kontserdielamus oli vahetu: Robbie säras kui päike, ent suhtles samas kõigi oma 80 000 külalisega. Madonna seevastu oli eemalolev ja kaalutlev, ehkki kõige selle juures ülimalt professionaalne ja meisterlik. Kurat - mõlemad olid head! :)

10.9.06

Kassiküünte lõikamine on vaevaline

Reedel õnnestus mul C.C. Plazas käia vaatamas samal päeval maailmas esilinastunud filmi "Hollywoodlandi" , peaosas Adrien Brody, Diane Lane, Ben Affleck ja Bob Hoskins. Kui küsite, kas mulle see film meeldis, siis ei oska ma tõtt-öelda üheselt vastata.
Loomulikult annab väide "põhineb tõsielulistel sündmustel" filmile päris palju juurde - võid vaatajana ette kujutada, milline see "saan filminäitlejaks ja kuulsaks - kui vaja, siis ka läbi magamistubade" 1950ndatel välja nägi. Ning mõtled: tõepoolest, nii võiski see olla (seda enam, et hoolimata selle põhitõe teadmisest ei pruugi see sind aidata). Niisuguse ajaloolise tagasivaate ja filmitööstuse kuldajastu kulissidetaguse sissepõike vastu pole mul kunagi midagi.
Seda enam, et film on lavastatud kahes ajamõõtmes: enne ja pärast sündmust 'iks' - siinkohal on selleks näitleja surm. On üks ilueedi, kes tahab saada filmiilma tippu (Ben Affleck), ent kelle vaimsed võimed küündivad tööstuse arvates vaid tele-ekraanil Supermani kehastama. Ning pärast tema surma (mõrva?) leidub üks pankroti äärel vaevlev ja suuresti just seepärast oma perekonnast, naisest-pojast ilma jäänud eradetektiiv (Adrien Brody), kes soovib näitleja surmamüsteeriumi lahendamisega ise tagasi jalgadele saada, roimast kasu lõigates tuntuks ja tööpakkumistega üle kullatuks saada.
Nii loodavad mõlemad muidugi meedia imettegevale toimele: detektiiv ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et pääseda ajalehtede esikülgedele nii nime kui näoga. Ka Afflecki kangelane ei pelga ära võimalust pääseda nime ja näoga seltskonnaveergudele. Kehtib põhimõte "kui sinust ei räägita, siis pole sind olemaski".
Ent kas see oligi siis filmi mõte - mõelge vaid, mida kõike kuulsuse nimel ei tehta? Kah mul üllatus! Meelelahutustööstuse ajalugu vaadates on selliseid näiteid sadu tuhandeid. Üks järjekordne film ei portreteeri seda mingilgi moel kuidagi erilisemalt või paremini. Aga samas paelus mind üks teine mõte - inimlik mõõde, mis avaldus täies alastuses alles filmi viimases stseenis. Siis, kui selgus, et mingit mõrva polnudki ning Afflecki põhjakõrbenud tegelaskuju end ise tappis, leidis Brody õnnetu detektiiv, et heh, ehk peakski nüüd selle jama selja taha jätma ning naasma oma poja ja naise juurde, proovida uuesti... Ent vaevalt see nüüd filmi baseline oli. Segane värk tõepoolest. Aga ehk tuleks mul see film lihtsalt uuesti üle vaadata... :)
Näitlejatööd on muidugi suurepärased, eriti Diane Lane'i mängitud MGM-i bossi naine, kes tahes-tahtmata tunneb end kõigi nende näitlejaid piiravate lehtsabade ja üles löödud wannabe'de seas ühtäkki vanana ja väsinuna. Tunneb, et teda enam ei taheta, hoolimata sellest, et rikkus ja võim lubaks tal tunda end Hollywoodi kuningannana. Aga mis teha, kui algselt tema mängukanniks olnud George Reeves (Affleck) peagi leiab, et temasugune mees võiks palju noorematega hullata... Nii et - oleme oma eludes ise süüdi. Ise süüdi. Hmm. Maybe.

***
Ise üritasime äsja Smaugil küüsi lõigata. No, küll on tüütu ühe kulliküüntega jonnipunni ohjeldamine. Aga - oh-oh-oo! - õnnestus. Peaaegu. Ühe esikäpa väikest küünt keeldub ta meile esitlemast. Pervert. Selle asemel läks ta solvunult vannituppa ja jääb tõenäoliselt mõneks ajaks sinna. Olen otsustanud televiisori vaatamise asemel tutvuda lähemalt Lonely Planeti raamatuga "Moscow", sest homme seisab ju üks väike tripp ees. Loodan siiralt, et jõuame õigeagselt Luzhniki staadionil toimuvale Madonna kontserdile. Ning et kuulujutud sellest, kuidas sinna kogunev rahvasumm vana staadioni purustab ning see eluohtlikult kõigile peale kukub, ei vasta tõele. Või vähemalt ei lähe täide. Brr! Tere, Moskva! Ei tea, kas peaks rongisõidu eel endale Gena ja Potsataja maskid ka ostma... Või midagi.

2.9.06

20 aastat tagasi...

Eilsele päevale andis tooni Konna sõpradele saadetud kiri, milles ta mainis:
Kas teie ka mäletate, mis tunnetega te 20 aastat tagasi kooli läksite? Mul on kuidagi väga hästi meeles, kuidas ma kooli ees seisin, astrikimp käes, punane jope seljas (sest minu meelest oli umbes samasugune ilm nagu täna) ja sinine koolimüts peas.
Ja siis mulle koitis: täpselt 20 aastat tagasi see tõepoolest oligi. Sa armas Mooses! Nagu lisas nii mõnigi teine meie kirjavahetuses: No, ja mida me siis õppinud oleme? Tõepoolest, mida... :)

Hoolimata sellest, et Toomas Lepa rezhiil põhinev ja Juhan Aare narratiivile tuginev "Eestlased Kremlis", dokumentaal, mis hiljuti ETV eetris oli, on saanud palju süüdistusi - eelkõige sellepärast, et film heroiseerib põhjendamatult punanina Arnold Rüütlit, näidates meest meie aja kangelasena ja tõeliselt eestimeelse iseseisvuse eest võitlejana -, pean ütlema, et mulle see film meeldis. Narratiiv on alati subjektiivne. Autori seisukohtadega ei pea nõustuma, oskuslik teksti lugeja vaatab rõhkudest läbi, ümber või mööda. Palju olulisem oli selle filmi puhul haruldaste arhiivikaadrite nägemine. Kunagi varem pole avalikkusel Mihhail Gorbatshovi ja 46 Eesti NSV rahvasaadiku kohtumist näha õnnestunud. Ning dokumenteerituse seisukohast oli see film väärt. Ainus rezhiiline iseärasus oli see, et jutustuses ei kasutatud kronoloogilist narratiivi. See häiris pisut - hüpe ajas edasi-tagasi. Võib-olla oli see taotluslik, sest just ajalise järjestatuse hülgamine võimaldas mõnda tegelast paremas valguses näidata (Rüütel, nt) - teised olid sel hetkel kui taustajõud, abistajad. Mis siis, et Rüütel nüüd küll "eestlaseks Kremlis" ei liigitu: polnud ta mingi eestimeelne rahvasaadik, vaid käis lihtsalt presiidiumi esimehena Moskvas (tühi)kargamas.