25.7.08

Kõik on koos, kõik on hoos!

Kus mujal oma puhkust alustada, kui mitte Viljandis. Seda enam, et peaaegu kõik on siin kohal. No mis sa oskad kosta! Kui eelmise aasta sai beebifolgiks ristida, siis tänavune kannab minu jaoks alapealkirja "Tagasi juurte juurde". Klassikaaslased, Noortekoori kaaslased... Folgikaaslastest rääkimata. Hea on. Üldse ei kurda. Igatsuse-tervitused lähevad aga pealinna poole - ikka Smaugile, kellele siis veel! :)
Venkud olid hirmlahedad - kontsert läbi, ronivad lavalt maha ja ütlevad - noh, drug, võta meiega nüüd pitsike paremat Petroskoi viina. Heh! Kus ma siis keeldun...
Väike Andri pühib platsi puhtaks enne kui president kõnepulti astub. Tubli-tubli.

23.7.08

PPP - perekond Põikpeade päev

Tegelikult tahtsin taas Jaak Joala omaaegseid lugusid ning neist sündinud Koit Toome-Jorma Puusaagi interpreteeringuid kiita. Sõitsime M ja S-iga Viinistusse viimaseid kuulama. Ja see kontsert andis ülihea emotsioonilaksu. Võib-olla oli see ka paigast tingitud - ma polnud kunagi sealsesse Katlasse sattunud. Ehkki pealinna oma on suurem ja mänguruumigi rohkem (tubli-tubli, Eerik!), sobis see duett sealsele lavale imehästi. Ning tagasisõit originaalide seltsis oli samuti muhe.

Kiita tahtsin ka Vapianot Tallinnas Kobarkino vastas, kus sel nädalal vaat et iga päev käinud olen. Et ikka kogu sealne menüü läbi närida ja kõik maitsed selgeks saada. Väärt koht, mis annab "kiirsöögirestoranile" uue tähenduse. Soovitan. Seda enam, et söögimeistrid on nii sõbralikud ja vahetud, soovitavad maitseaineid, selgitavad retsepti ning küpsetavad kogu krempli kokku sinu enda silme all. Eriti meeldis mulle aga tsitaat: "Ei, mina ei taha midagi tellida, ma tulin sind vaatama!" :)

Ometi lõppes päev keskustelus ootamatult arenenud jonniga. Ei taha endki õigustada - no ei ole ma kõige taltsam ja vaoshoitum inimeseloom, eksole! -, aga niisama jonnida ka ei taha. Päev hiljem kindlasti mitte. Põrr-põrr, armastus!

Nüüd pakin asjad, käitun taas iga-aastase laulusalmi "Viikendid veedame kõik Viljandis!" järgi ning lähen folgifestivalile. Muuseas, sel aastal saab folki ka Elioni digiTV-st vaadata. Päris lahe võimalus neile, kes Viljandisse miskipärast tulla ei saa. No vaadake siis ometi. Ahjaa, teine tsitaat veel: "Kui sul peaks tekkima soov mind tervitada, siis ega mina ei keela!"

20.7.08

Meie pidulaual mitu torti reas...

Kristeli eileõhtune sünnipäev Eesti Televisiooni 20. sünnipäeva stiilis (ehk aasta siis oli 1975) oli ülivõrratu. Esiteks polnud ma vana tartlasena kuulnudki säärasest paigast nagu Silva baar, mis olla pealinlaste üks pidutsemismekasid veel üheksakümnendatelgi. Teiseks viitsis enamik end tõepoolest ka stiilirõivasse vermida. Mul oli esiti sellega küll raskusi, sest kostüümilaenutused laupäeviti ju ei tööta. Ent kui piisavalt nuppu, siis tuli minustki Telepoiss välja.

Küll pisut üleannetum ja amoraalsem kui võiks arvata, ent Tädi Rutt oli minuga nõus, et selle võib panna Tipi ja Täpi süüks, kes liiduvabariikides antud turnee käigus pahad kombed omandasid ning Telepoisile joomise ja suitsetamise selgeks õpetasid. Sellepärast Tipp pittu tulla ei saanudki (saa sa nüüd aru, oli ta viinaravil või koduarestis) ning Täpp pidi üksi oma komme krõbistama. Kohal olid loomulikult perekond Talvikud (Aliis ja Mati olid suisa võrratud, ehkki Matil oli liiga palju punalipuordeneid, meenutades rohkem Brezhnevit), Valdo Pant, Lilian Kosenkranius, juba nimetatud Tädi Rutt, Marju Kuut, Jaak Joala, Valeri Leontjev, Lumekuninganna Nõunik ja Moidela Tõnisson. Viimasel oli käevangus miskipärast Ahto Vesmes. Aga no pole hullu, arvestades, et tädi Rutt semmis Leontjeviga.

Pildile on püütud lastesaadete toimetuse esindusmeeskond ehk Tädi Rutt, Täpp, Lumekuninganna Nõunik ja Telepoiss. Esiplaanil poseerib meie kõigi armastatud Jaak Joala. :)

Seltsimees Püss jagab Telepoisile veel näpunäiteid, kuidas paremini üle ekraani astuda (leidsin, et Telepoiss võinuks küll sammulugejat kasutada, oleks teadnud, mitu sammu ta ühel hooajal teeb), ning tormab juuksed kaotanud Lenotjeviga siis tantsupõrandale.

Suure lastelaulude võistulaulmise võitis loomulikult Telepoisi meeskond - oma sõprade-käpiknukkude laule me teame ju küll! Moidela tiim jäi paraku teiseks. :)

Kokkuvõttes - on olnud üks meeleolukas nädal, kuhu mahtus ka vahva õhtu Aili ja Annamariaga, "Mamma Mia!" muusikalifilm ja ohtralt tööd. Aga nüüd - puh-ku-se-le!

15.7.08

Jaak Joalat on ikka mõnus laulmas kuulata

Õllesummeri viimasel õhtul nähtud kontsert õhutas mind üles leidma nii mõnegi Jaak Joala omaaegse hiti. Mis seal salata, mõnus on oma plaadimasinas või telefonis kuulata sääraseid lugusid nagu "Öölaul", "Maria Louisa" või "Davai paigrajem ljubov". Sheff!

Eile saabus Tallinna kohale taas meeletu vihmahoog, mistap oli mõttekas hoopis kodus püsida ning Serbiast kingiks toodud Josip Broz Tito kokaraamatust mõnda rooga valmistada. Meie pilk jäi püsima ühel kasserolliretseptil (tulemuse järgi otsustades oli see ühepajatoit), mida 1979. aastal pakkus gurmaan-Titole Iraagi palees Saddam Hussein. Ehkki arvutasime vajaminevad komponendid ümber, jäi rooga lõpuks ikkagi väiksema õukonna jagu üle. Ahjaa, talleliha asemel kasutasime kanaliha. Ning pastinaaki keeldusime ka panemast. Said nüüd, Tito! Ent roog oli ülimaitsev ning see kõik nägi viimaks välja selline:

Datlid mekivad kanalihaga ülihästi! :)

Pildil piiluvad retsepti poole Hussein ja Josip.

Näh! Valmis sai!

Ahjaa, ma ei saa endiselt aru, kust unenäod tulevad - heitlikud nagu sürrealistlik lavastus, milles üks stseen vahetub kibekähku teisega, tegelased muutuvad ja muunduvad ning lugu pakub sääraseid keerdkäike ja lahendusi, millest avali silmi mõeldagi ei oska. Põnev, et tänasel ööl oli üks tegevuspaiku meie pere vana korter Karlovas oma segasummasuvilat meenutava suure toa ja nõukaaegse vannitoaga. Hmm... Tõeline filmielamus, mille järel on taas megalahe positiivse emotsiooniga üles ärgata ja tõdeda, et kõik on nii hirmarmsalt hästi. Mis siis, et nüüd keelitab ka kingiks saadud raamatus, Ron Leshemi "Beaufort" (Väga Hea Raamat!) passiv pühendus mind suitsetamisest loobuma. Et mind inimõiguste rikkumises ei süüdistataks, ei hakka täit pühendust siinkohal ette kribama. :)

13.7.08

Vingun veel: Hansapanga keeleoskus

Ma olen küll igasuguseid asju näinud, aga seda, et Hansapank oma Platinum kaardi omanikele taodeldus-teenust pakub, näen küll esimest korda. Pähh, kui piinlik. Kahju, et see allakäinud võõrpank eesti keelt ei mõista. Aitäh, M, selle viite eest!

12.7.08

Adekvaatsus toodi kiirusele ohvriks

Kaasaegses meedias ja infoedastuses loeb kiirus. Tõsi. Ent sellest hoolimata ei peaks seetõttu kannatama uudise adekvaatne esitus, sh korrektne keelekasutus. Postimees.ee ja mitu teist sarnast meediaportaali sageli sest ei hooli. Ajakirjandusprofessionaalina on mul sellest kahju.


Imestan isegi, kuidas mul tänane raadiohommik nii reibas tuli. Kohati nii reibas, et omaaegne raadioõppejõud MPL näppu vibutava kirja saatis ning noomis, miks ma Vabadussamba aadressil "lapselikult rõõmsameelne olin" ning ütlesin: "Loodame, et seda üldse ei tulegi". Põhjendus on väga lihtne - professionaalse ajakirjaniku, Tallinna ja Eesti elanikuna on mul sellele arvamusele samasugune õigus nagu nt Jaak Aviksool või teistel on õigus seda sammast toetada. Ma pole kunagi aru saanud eestlaste sambakultusest ega hakka ka kunagi saama. Sest kui üks sammas on mõtteliselt mitte Eesti, eestlaste ja eestluse ühendaja, vaid pigem vihavaenu õhutaja, siis ei näe ma tõepoolest vajadust säärase monumendi järele.

9.7.08

Kohe näha, et vanad sõbrad!

Pärast meeleolukat rokenrolli (ihihi-ihihi!) saan üles riputada pildi, millel kaks joujou-sõpra, Triibik ja Mesilane Maya. Tervislik puhtus ennekõike! :)


Ahjaa, Karilin, kallis Karilin - palju õnne!

8.7.08

Kas see on normaalne, kui mutrid üle jäävad?

Olin eile enda arust väga asjalik - kruvisin külmkapiukse teistpidi. Nii et see ikka lahti käiks, mitte ei nühiks vastu seina. Ainult et pärast seda, kui pooletunnine kruvimine ja askeldamine läbi sai, avastasin, et kolm seibi jäid kusagilt üle. Mh. "Pealiskaudne," kõlas irooniline kommentaar. :)

Mul on tunne, et alati jääb mutreid üle. Näiteks siis, kui me Tuuliga tema telekariiulit kokku kruvisime. Ma ei ole näinud keerulisemat skeemi kui sellel riiulil. Ja mutreid jäi kamaluga üle! Ma vist ei sobi väga tähtsate asjade konstruktoriks - mõtle, kui ma peaksin mõnda korrusmajja lifti paigaldama. Elanikud oleksid surnud enne kui päev õhtusse läeks. No umbes nii nagu Silverilt saadetud üliheas Hispaania musta huumoriga vürtistatud filmis "La Comunidad". Krõks - ja meestegelase alakeha kihutab liftiga sügavusse ning ülakeha jääb kusagile teise ja kolmanda korruse vahele tolknema. Mnjah. :) Aga filmi soovitan kõigile. Nagu ka järgneval pildil esitletud maasika-kanasalatit. Väga hea tuli - kui liigne rosepipar välja arvata.


Ja veel. Päeva bläkk tuleb minu enda sulest ning jagan seda «au» lahkelt toimetaja ja keeletoimetajatega, kel ei tulnud pähe minu lapsesuud ja keemiaalast võhiklikkust parandada. Lämmastik-trifluoriidi tõlkimine nitrogeen-trifluoriidiks annab õiguse parafraseerida mu hea kolleegi Dagne tänast artiklit: «Ei-ei, niipalju kui ajakirjanikul aju on üldse, on ka tal. See on lihtsalt silmade vahel peidus.» :) Sellele sobib lisaks minu kohta käiv tänane horoskoobirida: «Otsid paradiisi ja leiad põrgu. Põrgu aga ei olegi põrgu, vaid hoopis midagi põnevamat.»

Üks fotomeenutus Õllesummeri viimaselt päevalt. Pildil Õed Tihedad, Kats ja Triibik.

6.7.08

Ja hobi korras mõned sildid samuti

Ma lihtsalt pidin sellest pilti tegema:
tahes-tahtmata annab tekst Savisaare taustal ülesvõttele uue tähenduse. Haa-haa!

Stseen Õllesummerilt. "Värske hapu, 15 krooni üks tükk".

Stseen Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpusest - "kala supp", "grill vorstid", "ahju praad".
Keegi võiks ju ometi õpetada kirjutavatele inimestele õigekirja.

See summerdamine on päris tore

Muidugi krimpsutab nii mõnigi lugeja nüüd nägu - no on alles oss, käib Õllesummeril ning kiidab seda veel takkapihta. Olen õnneks sellest eelarvamusest juba aastaid prii ning tunnen alati heameelt, kui saan õhtul koos sõpradega mõnda vahvat kontserti külastada või hetkeks lihtsalt lõõgastuda.

Õllesummer Õllesummeriks, kahjuks pole enamikul eestlastel võimalik (ega ka soovi) käia kontserdipiletite eest välja tuhandeid kroone, et pere meelt lahutama viia. Nii pakub säärane üritus kõigile midagi: okei, kes tahab, tõmbab oma londi umbe, urineerib kaaskülastaja peale ja tagatipuks oksendab veel võpsikusse ja nii ongi - teisiti ta ei oskagi. Säärastest jõrmidest on muidugi kahju. Kes aga tahab, see kaifib nendel päevadel häid Eesti esinejaid ja vahvaid eriprojekte, tshillib lapsega mõnel atraktsioonil või veedab muidu mõnusa õhtupooliku heade inimestega.

Eriti mõnus on see, et see festival nii kaua kestab - siis saab mõni päev sootuks rahulikumalt võtta ning linnast lahkuda. Nagu eile, mil meid taas onnike mere ääres ootas. No mida veel tahta - meri, päike, üliarmsa grillmeistri ennastunustav (vahepeal ka liha unustav) sussutamine, metsmaasikad ja väike vanemlik vein. :) Suvi!

Pää-ää-su-ke!

Vaene Kostja, mitte ei mahu pildile.

See oli cool kutt - muudkui aga tiksus Smilersi taustal, endal ridikül üle õla.

Piu, pau, Postimees!

Salapäraste reklaami- ja turundustegelaste salanõu... :)

2.7.08

"Arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda"

- Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda.
- Ahah.
- Minus on liiga palju säilinud renessanssi.
- Ahah. Aha-aha-ah.
No mil muul moel võiks ühte juulihommikut alustada, kui mitte jälgida töö taustaks Ellari ja Urmase hommikukavast tulevat katkendit filmist "Siin me oleme". Eks see pisut kummaline ole, et üks kultusfilm niimoodi päevade peale ära hakitud on, aga pole hullu - tõstabki toonust.

Olen jah vahepeal vait olnud. Liiga kaua. Nii kaua, et mõni juba mühatab, et miks ma midagi ei kirjuta. No mis ma ikka jahvatan, kui ilusatel suvepäevadel - eriti neil, mil Vahemeri varvaste all loksub - on ainuõige arvutiekraani eest pageda. No minna näiteks maale, kus on hea vennaga hiidkivi otsas elu lahata (et mitte öelda - niisama napsitada), või siis teha üks sumeõhtune jalutuskäik Tallinna vanalinnas. Eriti meeldiv oli eile õhtul avastada, et hinnalised panoraamvaatlusmasinad Toompeal võtavad küll su raha vastu, aga ei hakka sellegipoolest tööle. Varganäod! :)

Olgu siinkohal lisatud mõned Vahemere-äärsed meeleolupildid. Nizzast, JC Decaux' hurmavast vahuveini ja sändvitshibiitshist ning meediahiid Rupert Murdochi esinemisest. Enne veel aga viimase juhtmõtteid:
  • Internetipiraatlus on muidugi taunitav, ent kaasaegne muusika legaalne allalaadimine on suurepärane võimalus. No miks peaksin kogu albumi ostma, kui mulle vaid üks lugu meeldib?
  • Meelelahutustoodang, sh ka televisiooni toodang, muusika jne, ei tohi kaasajal olla kallis ja kättesaamatu. Sellepärast tulebki see mugavalt, odavalt ja lihtsalt kättesaadavaks teha, sest vastasel juhul hakkab tarbija varastama: "Less margin is better than no margin!"
  • Uued platvormid, väikeekraanid, HD jne - see on võimalus briljantseks turunduseks. Ole ainult nutikas!
  • Video search, Yahoo tulevik - MS investeerib sellesse miljardeid dollareid lootuses seda turgu siiski valitsema hakata (mis Google?). Pooldan pikaajalisi investeeringuid, mis eeldab, et sa hoiad enda ümber valdkonna tippe: sa pead neid toitma, motiveerima, väärikalt tasustama. Nad ei tohi karta ebaõnnestumist; see tunne ei tohi neid halvata, et äkki nad kukuvad läbi. Kõik muu tuleb iseenesest: "Keep creative people, pay them well, keep them interested!" (Tema alluv, NewsCorpi tegevjuht Peter Chernin lisas naerdes: "Just-just, Rupert viib mind oma jahiga sõitma ning kui teda kiidan, siis saan selle endale.")
  • NewsCorpi potentsiaalsed turud: Hiina, India, Brasiilia, ka Venemaa, kes kontrollib Euroopa pigistamiseks naftat.
Kahjuks ei avaldanud viimane sellist mõju nagu aasta eest kuuldud Al Gore'i kõne. Sest NewsCorpi juhtiv kõbus vanainimene ei viitsinud suurt ettekannet ette valmistada, vaid kõlgutas Festivalipalee Suures auditooriumis niisama pingil passides jalgu, pehmed ja sokitamata vanainimesesääred välkumas, ning rääkis üksnes sellest, kuidas ta Nizzast oma jahiga just äsja saabunud oli. :)