Suur maailm, väike maailm

Tänu oma meediakoolis käivale S-le sain teada, et tal on omakorda TLÜ-s fotoklubi juhtida. Nii sain täna meeletute koosolekurallide ja argiste õuduste järel viimaks ometi sedagi külastada. Mulle ei anna rahu S-i toodud näide sellest, kuidas Londonis on asutud kõiki (harrastus)fotograafe taga kiusama, et need jumala eest tänaval või mujal avalikus kohas (igal juhul avalikus ruumis) enam luba küsimata kellestki pilti ei teeks - või ähvardab politseinik pildistaja arestikambrisse viia -, mispeale S nentis, et hoolimata näilikult suurenenud isikuvabadusest on avaliku ruumi mõiste hakanud ahenema ning inimese intiimtsoon suurenema. Võib-olla. Ent samas - tänu kaasaegsele tehnikale ja veel enam näilikumale veebivabadusele on inimesed märksa enam hedonismile ja enesepaljastustele andunud, riputades veebi, sesse uudsesse avalikku ruumi endast üles ükskõik missuguseid pilte - enesekriitikast puutumatuid ülesvõtteid läbudelt, kodust (kuhu jääb avalik vs mitteavalik ruum), lastest, lähedastest -, rääkimata kõikvõimalikest ühiskonda enda tegevustest / paiknevusest teavitavatest sissekannetest, mis võiks väärkäitlemise korral sellele enesepaljastajale sootuks karmi tagasilöögi anda.

Ah et lähenemine traditsioonilises avalikus ruumis tundub ahistavana, ent enda isiklikud paljastused modernses avalikus ruumis sõbraliku žestina - hoolimata sellest, et ahistajaid leidub seal enamgi? Hoolimata sellest, et enesepaljastuski võib mõjuda ahistavana.

Eriti äge oli see, et järgmiseks korraks tuleb endast autoportree teha. Aga nii, et sa füüsiliselt pildilt puudud. :)

Let me tell you 'bout hard work

Mul oli hästi palju mõtteid, aga need läksid ära. Eelkõige sellepärast, et paari päeva eest möödus täpselt kümnend ajast, mil pealinna tulin; hetkest, mil saabusin lipsustatud noorukina Postimehe toimetusse (ja sain hiljem teada, et mis õuduspoiss see mingi ülikonnaga nüüd tööle tuli; et miks ta pole samasugune nagu meie). Ja seejärel saabus mõttepaus... Kujutage ise kümme aastat ühte hetke panna... Enamikul pole vahet. Aga mul on. Kas või sellepärast, et kujuteldava kümnendi möödumine tähistab ühtlasti ka esimese iseolemise kümnendi kadu. Et see on on olnud esimene kord, kui saad või pead iseendale ütlema "ise tegid" ja "ise oled". Et see on olnud esimene kord, kui saad end ise korrale kutsuda ja öelda - koju minek!

Või vastupidi, leida end uuel päeval iseenda teadmata kodus õndsas rahus - ah, koju mindud. Et sa oled saavutanud just selle, mille poole oled püüelnud. Kui sa vaid tead. Et sa oled üritanud alati olla õiglane, isegi siis, kui see sul kunagi ei õnnestu. Et su sõbrad ütlevad, et sa oled juba loomuldasa jobu, aga nad on nõus sellega, et oled elutervem kui nad kunagi arvata võiks. Et see on olnud aeg, mil oled vaimselt ja füüsiliselt peksa saanud ning vahepeal suureks saades mõistnud, et peksa saad alati. Ja et üksi oled alati.

Ja teate - mulle on see lihtsalt imeliselt meeldinud. See on üks kuradi hullult lahe kümnend olnud. Seda enam, et olen õnnelik. Iseendaga.