mõtlik mees

Leibkond peab põllumajandusloomi, -linde või mesilasi?

2012-01-02T23:59:00.001+02:00

On aeg end kitsetalle kombel üle lugeda. Tõsi, aasta esimene tööpäev polnud ju vaid mul - tõenäoliselt istusid kõik kontorikangelased pingsalt arvuti ees ning üritasid end ja oma lähedasi üle, ümber ja jälle kokku lugeda. Et see seetõttu nii vaevaliseks osutus, otsustasin pausi teha ja õhtuni oodata. Nüüd ei pääse loomulikult süsteemi sisse. Aga aega on - ega siis ühe korraga jõuagi oma tohutut leibkonda ja üüratuid valdusi (mina, kass, külmkapp ja hambahari) kokku lugeda ning riigile kõik südamelt ära rääkida. Homme on uus päev! :) Mulle meenub üks nädalavahetusel kuuldud vestlus teemal, kes ja kui palju riigile parasjagu küsimustikku täites vassis - kui üldse. Suurimaks põhjenduseks toodi "ah, ma ei viitsi nii pikalt selgitada ja mingeid pabereid otsida". Siiani olen vist ikkagi aus olnud.

Õhtul vallutasime S-iga Solarise ja vaatasime filmi "Sherlock Holmes: Varjude mäng" (oh, kui marjuläniklik - kahjuks temal filmi nimilugu siiski laulda ei palutud) ära. Tundub, et Madonnast lahkuminek on Guy Ritchiele hästi mõjunud. Film oli hoogne, humoorikas ja vaatemängulisust silmas pidades suurele linale loodud. Soovitan.

Aga nüüd olen vä-si-nud. Ega siis aasta esimesel argipäeval saa end ära väsitada. Ootan juba nädalavahetust. Senikaua otsin seda Ühte ja Õiget. Aga sadade seast on see nii raske...

Õnnelik lõpp. Igatahes.

2011-12-31T18:59:00.006+02:00

Milline imeline pühendumus mu isiklikule blogile, minu mõttesõelale - küll olen alles tänavu palju kirjutanud, meeles pidanud ja tallele pannud! (See siin oli iroonia, kui sa veel aru ei saanud). :) Aga õnnelik on see 2011nda lõpp küll. Mitmes mõttes. Minu jaoks oli see suuremaks, targemaks, kogenumaks ja tugevamaks saamise aasta. Lisaks muidugi ühe suure asja ära tegemise aasta. Niisiis, minu aasta emotsionaalseimad märksõnad - ma tegelikult kirjutasin need juba eelmisel nädalal Ilusa Inimese juures paberile, aga siis unustasin jälle ära. No, proovin uuesti:

Sina. Kõiki järgnevaid tähthetki läbiv, neid läbi minu ühendav ja mind elutervena hoidev, laule ja luuleridu valima ja kuulama panev, enda eest seismist ja negatiivse vastu külmaks jäämist õpetav tugiliim. Aitäh. Usutavasti on see vastastikkune.

Gruusia. Seda, miks see mulle eriti oluline oli, on sõnadesse raske panna. Tegelikult - raske on seda avalikesse sõnadesse panna. Sest - kes teavad, need teavad. Teavad, et need inimesed, kellega oli mul au nii jaburlahedalt pähe tulnud seiklus ka päriselt teoks teha, on olnud minu selle aasta säravaimad kaasteelised. Oleme ühiselt palju, väga palju üle elanud ja ära teinud, palju ja ausalt tundnud ja tunnetanud - imeline Gruusia oli kui selle koosmeele kinnitajaks, liimiks, ühtesõlmijaks. Selle ühisnimetaja alla liigituvad märksõnad hotellide pulmasviidid, Puškin, sünnipäevamaasikad ja pidžaama, piknik trammiteel, puulaasimine, Vabandus, Kapp, - "kus tuhatoos on?" - "sinu paremal käel muidugi", -"kes julgeb seda Andrile ütlema minna?" - "Eks ma lähen...". Ja muidugi - v i i s jäätist!

Haara härjal sarvist. 2011 andis sellele "kui ise ei tee, siis kes teine" mõttele hoo. Alguse. Väga palju sõltub minust endast juba lähikuudel, kuid mõne olulise sammu tegin juba tänavu. Tegin kodus remondi. Paigutasin mööbli ümber, tegin selle just niisuguseks nagu mina tahan. Nii istun ma aasta viimasel päeval, mõni tund enne numbrimuutmispeole minekut õndsalt oma kodus, vaatan laual või riiulitel võbelevaid küünlaid, mandariini- ja piparkoogikuhilat, seikluslikku postkaardiseina ja lõbusat VIP-nagi ning teen Smaugile pai. Mulle meeldib oma nurgake. Nii kauaks, kui seda jagub. Mõte on muidugi laiahaardelisem, nagu mainisin, sest eks oma nurgakest otsi me siin elus kõik ka laiemas plaanis.

Minekud. Ehkki mõni sel aastal mu elu mõjutanud minek (või mu enda jaburail hetkedel korda saadetud ja teiste elu mõjutav minek) lõppeb (seni õnneks) alati õnneliku tagasitulekuga, valades südamesse rõõmu sõõmudena tagasi - ning paneb küsima, kas need minekud ja tulekud jäävadki mu elu lahutamatuks ja igikestvaks osaks -, siis mõni minek on lõplik. Ehkki segatud segaste tunnetega, lahkus minu ja mu lähedaste elust tänavu mitu olulist, meid vorminud, kasvatanud ja mõjutanud (ka siis, kui me seda alati tahtnud pole) inimest. Rahulikku ja leppimist täis teed neile kõigile. Nagu ütles Sõber: oleme suureks saanud, nüüd pole meil neist minekutest enam iial pääsu.

Tallinn 2011. Meeldib see kellelegi või mitte - mul kama kaksteist - see oli viimaste aastakümnete Eesti tulemuslikum mainekujundusprojekt, mille tegelik mõju selgub alles aastate pärast. Eestile. Tallinnale. Kultuurile. Turismile. Mul on kõrini maakonnareporterite soigumisest teemal "ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud kedagi". Viitsigu siis bussipilet osta ja kohale tulla, mitte ärgu eeldagu, et kultuuripealinna sündmused peaks ühtäkki kõlama Tartus, Elvas, Põlvas või mujal. Küsige oma linnalt, mida ägedat meil korda võiks saata, et kõigil põnevam oleks. Kõrini on ka oma ninast kaugemale mitte nägevate eestimaalaste halast, et äh, mis see siis oli, laulupidu teame me ju niikuinii. Aga Euroopa ei teadnud sellest tänaseni miskit, sest keegi pole (hoolimata juttudest, kuidas kõik jumaldavad meie laulupidu) iial viitsinud siia miljonite lugejatega kõnelevaid ajakirjanikke kutsuda. See kõik on jama ja nii tavapärane reaktsioon.
Nagu hea Sõbraga hiljaaegu arutlesime: oluline on see, mida tehtust õpitakse. Mitte ainult Tallinnas, vaid ükskõik kus mujal Eestimaal. Kuidas oma kodukoht elanikele ja külalistele ägedamaks, armsamaks, "omamaks" muuta. Kuidas suuta kõlada kaugemale kui Eesti meedia, kuidas peibutada oma kodukohta rahvusvahelised loojad, kuidas õppida vastama küsimusele "mis Minu Kodu nii eriliseks teeb". Hala ei vii kuhugi, pigem tunnusta neid, kes sellega hakkama on saanud ja võta õppust. Ka Tallinnal on palju õppida ning nutika tegutsemise korral saaks omandatud professionaalsuse, suhtevõrgustiku, teadmised ära kasutada (praegu tundub, et kõigil on minnalaskmise meeleolu - eh, sai kaelast ära).
Jah, see oli võimas võimalus, mille me meeletult vinge meeskonna ja partneritega ellu viisime. Ja hoolimata sellest, et kogu tegevtiim vaakus emotsionaalse kriisi ja ületöötamise piiril (mind viis see tänavu isegi haiglasse), jäime me ellu. Ja tuleme sellest kõigest välja eeldatavasti vaimselt tugevamana kui eales varem. Liiatigi nimetati mind selle kõige eest aasta parima suhtekorraldaja nominendiks. Ilma häbita - teenisin selle ausalt ära.

Aga raamatu tahan sellest kõigest kirjutada küll. Õpitu ja Inimesed väärivad seda. See on koht, kus kirjastused minuga lahkelt ühendust võtma on palutud. :)

Tuulte tuhinal läheneb lõpp

2011-11-14T21:48:00.002+02:00

Lubage mul uhkusega esitleda - see siin on uus ja hõlpsalt kaasaskantav taskuformaadis trükis. Vähemalt mõne arvates. No millegagi tuleb ju oma naerukurde stimuleerida, eksole?! :) Ehkki lõpuspurt on meeletul hool alanud ning enne 22. detsembrit tuleb veel tohutult palju jõupingutusi teha, et kõik võimalikult hästi sujuks, paistab tunnelis siiski ka valguskiir: oleme pärale jõudmas. Nagu K tabavalt FB-s meenutas:

"See on eeskätt tõsise töörügamise periood. Sul võib raske olla, sest pead töötamiseks lõivu võtma ka vabast ajast, küllap tuleb loobuda mõnest toredast koosviibimisest või reisist, kuhu hing oleks kangesti ihanud. Siiski ei tasuks norutada, sest praeguse töö eest on korralikku tasugi loota, küll lõbutsemise aeg veel tuleb."

Tänane päev tõi kummalise, meediat mõistvailegi veel taustaselgitusteta uudise Anvar Samosti määramisest Postimehe vastutava peatoimetaja kohale. Loe uudist, kuidas tahad, ikka jääb selgusetuks, mil moel jagatakse ettevõttes ära vastutus ja tööülesanded vastutava väljaandja, vastutava peatoimetaja, peatoimetaja, peadirektori ja n.ö teise peatoimetaja vahel. See meenutab ühte ammust aega, mil seal samas leiti, et organisatsiooni arendamisele ja äritulemustele parim on juhitasandi aina laiapõhjaliseks muutmine. Peagi, nagu ajalugu mäletab, mööndi, et selline korraldus kvaliteedimuutust ei toonud ning sellest loobuti. Ehk mõisteti siis, et alustama peab alumisest astmest, meediaettevõtte puhul pädevatest/usaldusväärsetest ajakirjanikest. :) Ehk, ümber öeldes laulusõnu: "Nii ajaratas spiraalis käib..." :D

Klaaskuuli sees...

2011-11-13T23:47:00.001+02:00

Mõnikord on tunne, justkui tunneks end kõige kindlamalt ainult Oma Klaaskuulis; selles, mida keegi ei raputaks. Või isegi, kui üritaks, ei suudaks siiski pahupidi ajada. Ja mõnikord on tunne just vastupidine - tekib selline sisemuses särisev lootus, et nüüd, jah nüüd võiks ometi midagi juhtuda. Midagi põnevat. Ka minuga. Viimasel ajal tunnen pigem viimast. Tunnen heameelt selle üle, et mul pole õrna aimugi, mida näiteks üks tavaline nädalavahetus tuua võib; kuhu päeva lõppedes sattunud või mida kogenud olen. Selline "tahan - söön kisselli; tahan - kuulan transistorit" tunne. Olgu see siis lapselik ja kohati enesepetlikki.

Aga tänasel isadepäeval tundsin lausa lapselikku rõõmu sellest, et sain vurada Tartusse ja tagasi. Kasvõi pelgalt kolmeks-neljaks tunniks. Ja miks ka mitte - lubada endale perekonnaga hea lõuna- ja õhtusöök, pisut jutuvestmist ning seejärel tagasi koju sõita. Eks see viitsimine olegi kinni kõrvade vahel. Kui oktoobris vennal Hollandis külas käisime, polnud miski mure seigelda autoga tundide ja kilomeetrite viisi riigi ühest otsast teise, aga kodus justkui ei sobiks. Tegelikult lendab see paar tundi Tallinna-Tartu maanteel lausa linnutiivul. Ja mõtteid, palju häid mõtteid saab ka mõlgutada. Või õhtupimeduses tagasisõites raadiost David Vseviovi rahustavaid minevikumeenutusi kuulata.

Ahjaa, mida tegite teie 11.11.11 kell 11.11? Meie otsustasime M-i ja O-ga, et tõuseme töölaudade tagant püsti ja plaksutame. Lihtsalt niisama. Et midagigi teistsutust oleks. Nagu me otsustasime, et neljapäeviti räägime meie toas vaid vene keeles. Või vähemalt üritame. Esimene päev oli päris naljakas - ma pidin O-lt kogu aeg sõnu ja lauseid küsima ning märkisin siis uued sõnad viksilt kladesse. Tegelikult olid umbes kõik uued sõnad. :) Ja üks "teeks midagi" otsus veel - käime nüüd neljapäeviti T, R ja J-ga uutes kohtades lõunat söömas. Just sellepärast, et miks ka mitte. Algas see kultuuripealinna restoraninädalast ja Bonaparte'i restorani sooduslõunast, seejärel sattusime J mahitusel Cha Daosse, uude hiinakasse Suur-Patareis ning järgmisena seisab tantsukaardil Musi nimi. Vaatame, mis toob tulevik. Igal juhul on see äge algatus - kaua me ikka neis samades söögikohtades käime.

Tervitused Aafrikasse. Eks ma Google Mapsi abiga hoian silma peal...

A little allegory of the soul

2011-10-04T13:14:00.003+03:00

- It's Evelyn.
- Oh, God.
Prof. Ashford?
Oh, God.
- I'm in town visiting my great-grandson... Who is celebrating his fifth birthday.
I went to see you in your office... and they directed me here.
I've been walking all over town.
I'd forgotten how early it gets chilly here.
- I feel so bad.
- Yes, I know you do. I can see.
Oh, dear.
There, there.
There, there.
There, there, Vivian.
It's a windy day.
Don't worry, dear.
Let's see.
Shall I recite something to you?
Would you like that?
I'll recite something by Donne.

- No.
- Very well. Let's see...

The Runaway Bunny, by Margaret Wise Brown.
Pictures by Clement Hurd.
Copyright, First Harper Trophy edition

'Once there was a little bunny
who wanted to run away...
So he said to his mother,
'I'm running away.'

'lf you run away,' said his mother...
'I will run after you.
'or you are my little bunny.'
'lf you run after me,'
said the little bunny...
'I will become a fish in a trout stream...
and I will swim away from you.'
'lf you become a fish in a trout stream,'
said his mother...
'I will become a fisherman,
and I will fish for you.'

Look at that.
A little allegory of the soul.
Wherever it hides, God will find it.
See, Vivian?

'lf you become a fisherman,'
said the little bunny...
'I will be a bird and fly away from you.'
'lf you become a bird
and fly away from me,' said his mother...
'I will be a tree
that you come home to.'

Very clever.

'Shucks,' said the little bunny.
'I might just as well stay where I am...
and be your little bunny.'
And so he did.
'Have a carrot,' said the mother bunny."

Wonderful.
Time to go.

"And flights of angels sing thee to thy rest."

Eesti on sügise maa

2011-09-05T18:32:00.000+03:00

Eesti on sügise maa ja eestlased sügise rahvas. Olen selles veendunud. Esmalt ilm - kui kevade, suve või talve tulekut ennustatakse küll nii-, küll naapidi, ent ikka on ilmal mõni vemp varnast võtta, siis sügis tuleb alati vääramatult ja õigel ajal. Tänavu koos 1. septembriga. Ei päevagi varem, ei päevagi hiljem. Nädalavahetusel kogetud Uue Maailma tänavafestival andis sellele mõnusa alguse, tänane esmaspäev on lihtsalt jumalik. Ehkki õhk on karge, leegib päike mõnusalt varasügiseselt, nii et lausa lust on tööpäev lõpetada, rahvusraamatukogus Peeter Langovitsi fotonäitust külastada (ja tagasihoidlikul moel paar lilleõit saada), et seejärel kuldse sügise säras koju uitada.

Ahjaa, aga eestlased ja sügis. Mulle tundub, et sügisega kaasnev melanhoolia on see, mis meid kõige enam iseloomustab. Sugugi mitte halvas mõttes. Oleme usinad, töökad, püüdlikud - seda kõike kohati liiga palju ja sageli ennast hävitavalt -, ent meis kõigis põksub salasoov end kas või korrakski tühjaks nutta, ilusaid ja ülevaid tundeid tunda ja tihkuda. Üksi, kaksi või hulgakesi. Teate ju küll seda Ervin Abeli lausutud ja kinoklassikaks saanud tsitaati "nutta tahaks!" Sellised me olemegi. Siin me olemegi. Ning kui meilt me ohkelootus ära võetakse, siis oleme löödud. Iseenda ja üksteise peale pahased. Justkui oleks keegi midagi püha ja puutumatut pihta pannud (mõelgem või palju kirutud "Vabaduse laulule" - nutta ja koos laulda ei saanud, öeldi; mis siis, et poolteise kuu eest laulupeol sai seda kõike teha).

Nii me siis otsimegi ilusaid, hingematvaid elamusi, mis karmi argiellu lohutust tooks. Sügis oma meeletus heitlikkuses, lokkavas ja lopsakas, ent samas vääramatut lõppu ette tajuvas viimses eluagoonias talvesurmale alluvas värvikirevuses ja külluses, pakub seda kõige enam. Jah, sellised me olemegi. Sügise rahvas.

Iga aasta üks sama tants... Ja laul

2011-07-27T14:40:00.000+03:00

Puhkuse veedame kõik Viljandis! Nii olen ma siin vist juba aastaid rõkanud. Aga mis teha, kui see minu pärisosa on. Nüüd veel vaid Kuldmuna lastega peale võtta ja padavai! minema.

Oi, aga palav on. Oi, kui palav. Mingil hetkel tuleb meil küll tee kõrvale tõmmata ja end kusagil kasta. Kontorirahvast hakkas täna hetkeks majast läbi hüpates ning Assistendile ja Pärimusele õnne soovides kohe kahju, nii ma siis utsitasin neid vähemalt välikontorid mere ääres sisse seadma. :)

Laura laulab: "Meid ootab tee, meid ootab tee, see, milles võid kindel olla..."

Kajakadraama

2011-07-27T04:28:00.030+03:00

Uskumatu. Olen siin elanud aastaid, kuid sellist kajakadraamat pole oma kodus eal kogenud. Põhjuseks üks õnnetu paks kriiskav kajakapoeg, kes on a) autolt riivata saanud, b) depressioonis või c) lihtsalt jobu, et lendama õppida. Nii ta lihtsalt paterdab mööda käidavaid-sõidetavaid tänavaid-parklaid, lööb end vastu tänavanurki, hädaldab ja krääksub (ei, siiski kriiskab), tema korralekutsujast linlasest isa (linlasest sellepärast, et see vana linnatüüp kindlasti teab, et mõni tahab äkki magada) istub minu köögiakna vastas laternaposti otsas, pahandab temaga, ning hüsteeriline emakajaks teeb tiire ümber kogu kvartali lootuses a) piirkonda turvata - autod, eksole - või b) see stseen kõigil peast oma rõvekriiskelise paanikaga pühkida. Paraku ei saa mina looduse allüürnikuna kuhugi pageda ega isegi kaasa aidata sellele, et draama lõppeks.

Seda vahvam oli õhtu täiesti ootamatuisse tegevustesse ja hiljem veel ootamatuisse külalistesse unustada. Näiteks otsustada ühtäkki, et tahad proovida midagi sellist, milleks isegi ei usu suuteline olevat - küpsetada kukeseene-peekoni- ja kodujuustu-basiilikupirukaid - samal ajal Facebookis imestavaid-kummastavaid kommentaare saades, ent ühtäkki selles üksindusküpsetuses tohutut poolehoidu hoomates. Või võõrustada kallist, ent keerulistes hiljutistes aegades kadunud Sõpra, ning leida, et mõistame teineteist endiselt - me vajame ainult aega ja analüüsivõimet (uskuge, seda polegi nii lihtne käigult leida). Või olla nii avatud, et ootamatult avada uksed inimesele, kelle kohalolek on samaaegselt äge kui ka kohatu.

Nii saan öelda, et puhkus on hästi alanud. Oi, kuidas räägiks merepäevadega saabunud kommunikatiivsetest väljakutsetest (Liibanoni neljapäev, Krusensterni reede, Sadamarahva laupäev), nende lahenduskäikudest ja lõpptulemustest, samaaegselt arenenud heaolemishetkedest ja nende kaotamistest... Aga ei viitsi. Midagi peab ju raamatu jaoks ka jääma. :)

Pärast haapsallikult torminädalavahetust tahan kummardada Amy ees (Norras juhtunust pole mul lihtsalt jõudu rääkida). Nagu Sõbraga täna tõdesime, oleme 27-klubist lootusetult ilma jäänud. Viimasest pärlist pidanuks kindlasti osa saama. Ja ma räägin meist, kel olnuks võimalusi küll ja veel tema live'iga ammu silmast silma kohtuda. Aga läks teisiti. Nii jään selle väga hea ja mõnusa video juurde, junkie või mitte. (Meenutagem lõputsitaati filmist "Džässis ainult tüdrukud: Well, nobody's perfect! - lause Ameerika filmiajaloo 100 parima filmitsitaadi hulgas nii-umbes 48ndal kohal). :)

Lahkus Inimene

2011-07-05T19:39:00.000+03:00

Nii keerukas ja kummaline. Olen selle emotsiooni üle kaua, oi, kui kaua juurelnud; end sellesse hetke, sellesse päeva kujutanud. Et mida siis tunnen, millele mõtlen. See polnud aga pooltki selline nagu olin mõtteis läbi mänginud. Aastakümnete jooksul alateadvusesse ladestunud ning seal omavahelist mõttemaailma pimesikku mänginud emotsioonid, rusikaid täiskasvanunagi vihakrampi ajavad teadasaamised ja lood, samas mälestused suureks saamiseks ja olemiseks nii vajalikest õppetundidest ning tundest, et su eest kanti hoolt, tõstsid ühtäkki korraga pea ja tormasid teadvusesse. Pahinal. Kõndima hakkamise juttudest, oma esimestest mälestustest ja Marati midivuplitest tuhinal läbi kuuendast sünnipäevast ja kukeseentest, jõnglasele nii kummalisena tundunud seebivarudest ja vativirnadest, hirmutavalt nagisevast linoleumpõrandast, porgandisiirupist tehtud "Fantast" või kiiremaks ülesärkamiseks piima ligunema pandud krõbuskitest tänapäeva maailmamõistmise, ilmaasjadest vestluseni, veidrate jänesehaakidena mõtteis siia-sinna seigeldes. Leppimise ja rahuni.

Aastaid on mu raamaturiiulil puutumatuna seisnud raamat "Saksa mõtteteri eesti vastetega", kingitus mu 25ndaks sünnipäevaks. Nüüd avasin selle huupi. Ning pilk tabas kaks järjestikust tera: "Eine Lüge schleppt zehn andere nach sich." "Eine Liebe ist der anderen wert."

Puhka rahus.

Ma tean, mis maa see on

2011-07-04T22:45:00.003+03:00

Hammustasin endale täna huulde. Kaks korda. Vihkan seda. Nüüd häirib mind see paistes huul väga kaua ja on pealegi vastikult valus. Samal ajal habet ajades kuulsin peas kõlavat arsti häält, kes ütles, no mis sa hädaldad, võta siis valuvaigistit. Huvitav, kas arstid ütlevad seda alati. Ütlevad ka siis, kui näiteks hingel on valus? Ehk teisisõnu, kui on valus, siis ära muretse - kõige vastu on ravi. Aga miks oskavad inimesed pigem ravida kui ennetada?. Ehk pidanuks olema hoopis hoolikam ja mitte huulde hammustama. I'm obviously driven by Grey's Anatomy here. :)

Laulupidu ei lähe peast. Täna heitsin pilgu Youtube'i, kust sai eileõhtuseid emotsioone uuesti kogeda. Tegelikult polnuks mul "Mis maa see on?" klippi isegi vaadata; piisas pelgast mõttest sellele, kuidas Siiri Sisask, endal nutuklomp kurgus, tuhandete ees ja eest laulma hakkas, siis tundsin taas pisaraid silmisse saabuvat. Otsustasin, et ei šokeeri meie praktikanti ja panin laulu kiiresti kinni, asudes kiirelt järjekordset kom.strateegiat harutama ning eesseisvaid Tallinna Merepäevi planeerima.

Aga rahvas ja maa on meil ägeda väega...

Mul on aega maa ja ilm...

2011-07-01T15:59:00.000+03:00

Maa ja ilm
Muusika: Olav Ehala
Sõnad: Viiu Härm

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm
seda tunda ja tajuda…

Siin tulin ilmale, valguse sisse
ilmatu ammu – ja alles, ja nüüd.
Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma
peaksin minagi võtma siis nüüd?

Küsida tahaksin ilmast ilma,
miks on just nii, mitte teisiti?
Omaks ma võtan oma maailma
– suure ilma teen teisiti!

Minu päralt on terve ilm…

Ilmale tullakse ilmast ilma –
ammuilma ju kannab meid maa!
Ilmavalgust vist nägid mu silmad,
armas, et sinuga kohtuda!

Tean ju, neid laule on maa ja ilm
sinust ja minust ja meist,
sellest, et peegeldub silma sees silm,
vaadates teineteist
ilmatu pikalt, ilmatu kaua,
kuni uduneb pilk…

Ilmateid käies meeles on ikka
see meie silmapilk.

Minu päralt on terve ilm…

:,:Maapõue tuli, see iginoor,
lahvatab leegina siin,
kui ma ta südames siia toon
ja pilvede piirini viin.:,:

Olemisrõõm on ilmatu…
Mismoodi saakski ilma ju
laulda ja tantsida?
Ei, ilma ei saa!
Ei, ilma ei saa!

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!

Kuulaku pealegi maa ja ilm –
õnn on olla nii noor, nii noor,
tantsida, laulda ja hõisata,
hõisata kooris ja üheskoos!

Meie kohal on ilmaruum.
Olemisrõõm on ilmatu suur!

Jah, see on üks väega lugu; lugu, mis teeb tuju heaks ja hinge uhkeks - oma kodu, sõprade, suve ja paljude, väga paljude teiste suuremate ja väiksemate asjade pärast. Ma olen üks päris õnnelik inimene. :)

Veidralt kerge on olla

2011-04-26T00:15:00.002+03:00

Naljakas, tunnen end, nagu lendaks... Heatujuliselt ja sulgkergelt. Ja põhjust tean ka - mul oli Puhkus. Puhkus, mis viis mind maailma armsaimate inimestega kodust kaugele - Gruusiasse - , ent samas kodule nii lähedale - enda sisse. Need, kes selle imelise reisi läbi ja kaasa tegid, mõistavad, mida sellega mõtlen.

Mulle tegelikult meeldib A tänane küsimus: "Huvitav, kas see on ainult meil nii, et Gruusia ei lähe peast, või oleksime me põhimõtteliselt ka Rakveres võinud käia? Ehk siis kas „viga“ on meis või Gruusias?" Ma usun, et see lummav reis - täis viiendast sajandist (ja veelgi varasemast ajast) pärit kloostreid, keset lõppematuna näivat Kaukasuse mäestikku või öise Musta mere kaldal ja selle kohal kõrguvatel mägedel looklevas botaanikaaias kogetud jagamisrõõmu ja vuugivaheturgudel öeldud tooste, Batumi rõskeid kodumajutusi või selle sama linnakese magusaid koduveine, Tbilisi mägimatka ja väävlisauna - andis tegelikult vastuse - nüüd võime üheskoos tõepoolest kasvõi Rakverre põrutada. Isegi, kui ma ei suuda Gruusias ühtegi postkasti leida või kui ma kell viis hommikul jõuetult dušigeeli mööda maja ringi loobin. :)

Lisaks lõppes Puhkus ühe armsa nädalavahetusega Tartus, kus veendusin veelgi, et kõik võib olla võimalik - ole mees ja võta end lihtsalt kokku ning sa jõuad ühe ilusa kevadpäevaga kõike ja kõikjale, sealhulgas emaga pühademune võõbata ja neid hiljem õelastega koksida, heatujuilmelises linnas jalutada, Supilinna päevadel maailma uudistada, sõpradega Raekoja platsis juustusuppi ampsata, nende põngerjatele pai teha ja veel enne pealinnasõitu ühe väga kalli inimesega rõduhooaeg sisse õnnistada. No teeb ju tuju heaks! :)

Signaghi. Ma tean, et sinna põrutame ükskord tagasi. Maja number 5 ootab...

PS. Hetkel, mil sissekannet kirjutan, tuleb telekast EASi reklaam "Kuidas sinu puhkus aitaks Eestit? Lihtsalt, jäta puhkuseraha kodumaale". Nice try, aga enne soovitan siiski Gruusias ära käia. Siis võib raha jälle Rakverre viia. :D

PPS. Huvitav, kaua minu kõrgelennuline heatujutunne ja grusiinide avatusest ja sõbralikkusest endasse ammutatud ligimesearmastus suudab vastu panna väiklusele, otsustuskindlusetusele, omakasupüüdlikkusele ja lihtsalt lollusele? Ei loo illusioone, nende otsa on argiaskeldusis lihtne komistada.

Suur maailm, väike maailm

2011-03-29T21:05:00.001+03:00

Tänu oma meediakoolis käivale S-le sain teada, et tal on omakorda TLÜ-s fotoklubi juhtida. Nii sain täna meeletute koosolekurallide ja argiste õuduste järel viimaks ometi sedagi külastada. Mulle ei anna rahu S-i toodud näide sellest, kuidas Londonis on asutud kõiki (harrastus)fotograafe taga kiusama, et need jumala eest tänaval või mujal avalikus kohas (igal juhul avalikus ruumis) enam luba küsimata kellestki pilti ei teeks - või ähvardab politseinik pildistaja arestikambrisse viia -, mispeale S nentis, et hoolimata näilikult suurenenud isikuvabadusest on avaliku ruumi mõiste hakanud ahenema ning inimese intiimtsoon suurenema. Võib-olla. Ent samas - tänu kaasaegsele tehnikale ja veel enam näilikumale veebivabadusele on inimesed märksa enam hedonismile ja enesepaljastustele andunud, riputades veebi, sesse uudsesse avalikku ruumi endast üles ükskõik missuguseid pilte - enesekriitikast puutumatuid ülesvõtteid läbudelt, kodust (kuhu jääb avalik vs mitteavalik ruum), lastest, lähedastest -, rääkimata kõikvõimalikest ühiskonda enda tegevustest / paiknevusest teavitavatest sissekannetest, mis võiks väärkäitlemise korral sellele enesepaljastajale sootuks karmi tagasilöögi anda.

Ah et lähenemine traditsioonilises avalikus ruumis tundub ahistavana, ent enda isiklikud paljastused modernses avalikus ruumis sõbraliku žestina - hoolimata sellest, et ahistajaid leidub seal enamgi? Hoolimata sellest, et enesepaljastuski võib mõjuda ahistavana.

Eriti äge oli see, et järgmiseks korraks tuleb endast autoportree teha. Aga nii, et sa füüsiliselt pildilt puudud. :)

Let me tell you 'bout hard work

2011-03-09T01:40:00.002+02:00

Mul oli hästi palju mõtteid, aga need läksid ära. Eelkõige sellepärast, et paari päeva eest möödus täpselt kümnend ajast, mil pealinna tulin; hetkest, mil saabusin lipsustatud noorukina Postimehe toimetusse (ja sain hiljem teada, et mis õuduspoiss see mingi ülikonnaga nüüd tööle tuli; et miks ta pole samasugune nagu meie). Ja seejärel saabus mõttepaus... Kujutage ise kümme aastat ühte hetke panna... Enamikul pole vahet. Aga mul on. Kas või sellepärast, et kujuteldava kümnendi möödumine tähistab ühtlasti ka esimese iseolemise kümnendi kadu. Et see on on olnud esimene kord, kui saad või pead iseendale ütlema "ise tegid" ja "ise oled". Et see on olnud esimene kord, kui saad end ise korrale kutsuda ja öelda - koju minek!

Või vastupidi, leida end uuel päeval iseenda teadmata kodus õndsas rahus - ah, koju mindud. Et sa oled saavutanud just selle, mille poole oled püüelnud. Kui sa vaid tead. Et sa oled üritanud alati olla õiglane, isegi siis, kui see sul kunagi ei õnnestu. Et su sõbrad ütlevad, et sa oled juba loomuldasa jobu, aga nad on nõus sellega, et oled elutervem kui nad kunagi arvata võiks. Et see on olnud aeg, mil oled vaimselt ja füüsiliselt peksa saanud ning vahepeal suureks saades mõistnud, et peksa saad alati. Ja et üksi oled alati.

Ja teate - mulle on see lihtsalt imeliselt meeldinud. See on üks kuradi hullult lahe kümnend olnud. Seda enam, et olen õnnelik. Iseendaga.

Kevadine remondikuur. Jõudumööda.

2011-02-27T19:47:00.001+02:00

Ega end siis ära väsitada saa - killuke täna, killuke homme, niimoodi mu kodukene kevadisemaks ja armsamaks muutub. Olgu või üürikas, aga see on armas minule! Täna otsustasin tahmjad ported taas lumivalgeks võõbata. Nüüd kohe silm puhkab, kui lae alla kiikan. Ainult kassi on tabanud ärevushäired - ta ei mõista, mille pagana pärast ma vähemalt korra päevas kuhugi lae alla ronima ning seal siis elu ja surma vahel kõlkudes midagi pintseldama.

"Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda
Et uued lootused
sinuga kaasa võiks tulla
Ja on asju, milles endiselt
võid kindel olla"

Kummitab. Ja sugugi mitte poliitilisel moel (noh, võiks ju arvata, et Reformierakond on mulle pähe pesa teinud ja püüab Laura la-la-laaga mind mõjutada neile häält andma), vaid lihtsalt muusikalisel põhjusel. Mulle on Laura sugestiivne hääl alati imponeerinud ning justkui minu kiuste oskab Sven talle ka seesuguseid "mina enam sinu peast ära ei lähe" laule kirjutada. Teeb tuju heaks. Liiatigi oli täna esimene kevadpäev. Mis siis, et linnas kõrguvad lumevallid ja jäärümbad veel niipea ei kao - õhus oli kevadet, räästad sulasid ning sinitaevas sirav päike oli nii mõnusalt soe, et tegi südamele pai. Vahepeal on seda vaja, sest segastes ööulmades kipub põhjus, miks ollakse, aeg-ajalt kaotsi minema. Täna leidsin selle vastuse jälle üles.

Et siis selline päev

2011-02-21T16:21:00.002+02:00

M arvas mind täna murelikult inspekteerides, et ta mind kompuutrisse ikkagi ei vii. Et vaatab, mis näoga ma hommikuks olen ning kas suured pupillid on sellepärast suured, et miski jama on või... (siinkohal jäi tal lause lõpetamata, ma väga loodan, et see teine põhjus võiks olla lihtsalt see, et mul ongi ilusad silmad). Seejärel tuli talle meelde, et peab oma ema lennujaama viima ning kujutles järgmiseks elavalt ette juba pilti, kuidas ma tema naastes põrandal krampides tõmblen. Et siis selline päev. No sellisele nädalale pidigi selline päev järgnema. Jobu. Vähemalt ületasin end tänu R-ile j M-ile (rohkem küll tänu nende moraalsele toele) ning olen jõudnud teha kahe nädalaga oma kodust ühe väga imelise paiga siin üürikorterite maailmas. Pisut on veel vaja tuunida, kardinate-ruloodega katsetada, vaipu testida ja üks tähtis fotomaal tellida... Ning siis saangi magamistoa kallale asuda. :)

Mõttesõela - ja ruttu!

2011-01-25T19:30:00.000+02:00

Vahel on nii, et kui koju jõuad, end väsinult voodile selili virutad ja minestuse äärel silmad suled ja end vaid vaikusest leida loodad, mõistad ühtäkki, kuidas helid peas vaikida ei taha. Sinu kõrvus ja kõrvade vahel kärab ja kärgib üks helide müriaad, pragamine, paugutamine... Timpanid on kõige madalamad, pealtnäha kumedalt rahustavad, aga neist piisab, et kõrvad on hetkega kurdid. Kusagil ajusagaras trööpab tromboon ja ajab juhtme kokku. Sest see mängib mööda. Ent see pole veel midagi. Hääled on hullemad. Omavahel ja isekeskis kisklevad. Päevapaines end sinu pealuusse pressinud vestlused ja vaidlused, väitlused ja võitlused elustuvad taas. Kodus ka ei saa neist rahu. Kus see on? Miks nii on? Kes selle teeb? Kas selle juba tegid? Ei teinud? No aga tee! Jõuad küll. Aga kui ei jõua? Siis mine ära. Tagatipuks ilmub katkematu jutuvada ja mõttetu meelepaha keskele üks lapsehääl, kes nõuab järeleandmatult endale Sangria kandilisi kummikuid ning nurgas mõmiseb ninaklambritega juurvili. Äkki peet. Ma ei tea. Ta oli rohkem hallikat-valkjat tooni. ...

Täna kukkusin kokku. Vaimselt ja füüsiliselt. Sest pinge on põue pesa teinud, sirutab mu meeletu koormuse paistel mõnuledes oma väsinud varbad välja ning lükkab tervamaitselise kiusu koldesse küpsema. Maandust aga ei leia. Ja kuidas sa ikka maandad, kui ainus oskus end maandada on kõik probleemid lahendada ja kõik ära teha. Aga mis siis, kui kõike, mida teha, on rohkem, kui sa jõuad teha? Ning neid tuleb juurde ja juurde. Nagu seitsmepäine lohe. Või oli sel lohel üheksa pead? Ei tea. Isegi seda enam ei mäleta. Tean ainult, kuidas enam ei jaksa.

New Yorgi hõnguta ei saa...

2010-10-13T01:14:00.000+03:00

Ühe pildi meie imelisest reisist riputan blogisse ikkagi üles. Olgu või endale - näiteks taustaloo asemel hoopis taustaemotsioonfotoks. See võtab kogu hilissuvise ja varasügise õnnelik olemise tunde kokku. :)

Kui kätte ei võta, siis ei sünni ka blogi

2010-10-13T00:55:00.000+03:00

Blogipidamine on ju nagu iga teinegi hobi - vabast tahtest võetud meeldiv kohustus, mille juurde pöördud ikka ja jälle tagasi. Kas või juba sellepärast, et endale meeldib. Ja see aitab mõttevirvarri paremini seedida ja reastada. Aga ikka läheb nii, et mõni tegevus jääb aeg-ajalt unarusse. Isegi siis, kui mõne järjekordselt kogetud emotsiooni ajel tunned, et aju otsib õigeid formuleeringuid, kuidas kogetu kõige õigemate sõnadega blogisse kirja panna... No mis teha, kui põnev ja ülikiirelt tuhisev aeg viib iga päevaga kultuuripealinna aastale üha lähemale (praegu kujutlen end raamatusse "80 päevaga ümber maakera", sest umbestäpselt nii palju päevi ongi jäänud), ent õhtuks oled sind deadline'ipakul passivate ja süüdistavalt silmitsevate tegemate tööde ära teha püüdmisest nii väsinud, et oma tähelepanekute kirjapaneku asemel rehmad mõttes pigem käega ning, teinud mõned järjekordsed üldkasulikud majapidamisliigutused, heidad hoopis magama. Ja isegi siis, kui vahepeal on ka taas oma lemmiklinnas NYCis ära käidud, sekka überpatriootlikku Washingtoni või suviselt koketeerivat Madridi kaetud, ei jõua end kokku võtta, et meenutusi ja muljeid jagada. Õnneks on tänapäeval muidugi Facebook, mis seesugused emotsioonid kerge vaevaga endasse talletab.

Tänane emotsioon sel sügisel alanud meediaklubiga pani end aga taas kokku võtma. Alates sellest sügisest vean Eduard Vilde muuseumi lahkel kutsel (ja muidugi loal) nende ruumes Kadriorus meediaklubi, kuhu ootan eelkõige kõiki abituriente ja esmakursuslasi, aga laiemalt võttes kõiki neid, kel meedia vastu sügavam huvi kui argitarbijal. Ja ehkki üks rõhuasetusi on muidugi ajakirjanduse toimemehhanismide ja ajakirjandusmeisterlikkuse tunnetuse õpe, on sel - klubilisel - moel hoopis põnev arutleda ja analüüsida meediaruumi laiemalt, jättes ajakirjandusliku ruumi piltlikult öeldes meediamaja üheks toaks ning kiigata siis koos entusiastlike kaasamõtlejatega ühiselt ka maja teistesse tubadesse täis kultuuritaju, sotsiaalseid konstrukte, manipulatsiooni, eneseregulatsiooni ja enesekriitikat. Nagu ikka pimedate tubadega tundmatus majas - pane tuli põlema ja tondid kaovad. Siis tekib mõistmine, miks mõni vari algul nii hirmutav näis.

Ehkki avaõhtul huviliste külluse üle just kurta saanud, pani kogetugi ja kohale tulnud esimeste klubiliste ring heameelest silma särama. Juba seepärast, et praktikuna meedia- ja kommunikatsioonisektoris töötava inimesena kogen harva nooruslikku avatust ja siirust, liiatigi, mida ilmestaks silmist seletatav taiplikkus ja analüütiline mõtlemisvõime. Pigem kohtame süvenevat künismi ja kapseldumist, mentaliteeti "ma tean küll, kuidas need asjad on" või iroonilist "no mida sa mulle täna müüa tahad" mõtlemist, seltsiks rutiinist sündinud soov lihtsaid ja kiireid lahendusi otsida. Ja kas ma siis ise teistsugune olen - ilmselt mitte. Nii ongi lahe taasavastada, et noortel seda häda pole, et kusagil kuklas iriseks mõni järjekordne eluraskusi meenutav, läbipõlemist kaagutav ja pidevalt "küta edasi! kiiremini! kaugemale! vaata, mis naaber teeb!" näägutav kuradike. Noortega suheldes, nende elurõõmu ja teada tahtmise janu imetledes õpid ise ka. Või õigemini - meenutad. Eelkõige mõistmist, et kuigi sa võid majas, mida tunned enda meelest läbi ja lõhki, kas või pimesi jalutada, tasub endalgi aeg-ajalt tuli süüdata ja ümbritsevat teise pilguga kiigata.

Ah, ehkki metafooride hulk läks ühel kirjareal juba üüratuks, loodan, et saate aru. :) Järgmisel korral, s.o 26. oktoobril rühime meediaklubiga aina edasi - loodetavasti tuleb juurde neid, kel huvi meediaruumi ja enda rolli selles mõtestada.

Imeline august hakkab selja taha jääma

2010-08-31T00:11:00.000+03:00

Näed nüüd - varsti ma juba paarkümmend päeva 31-aastane, aga pole hetkekski mahti leidnud, et korra siin peatuda ja pisut mõtteid mõlgutada. Põhjus ilmselt suuresti ka selles, et Facebook tundub oma ringiuitavate mõttekildude, neid saatvate videolugude ja muidugi värvi andvate fotode jaoks nii mugav keskkond olevat.

Alles hiljuti, läinud nädalavahetusel, tuli Facebooki ja sotsiaalvõrgustike üle pisut arutleda, kui Maire oma saatesse kutsus ning sel teemal sõna võtta palus. Heh, olime Merlega kahekesi ühtäkki kui sotsiaalvõrgustike maa peale laskunud kaitsepühakud, kes pealtnäha kriitilisema meelega vanemale generatsiooni ees uue meedia võlusid kaitsta võttis. Saate edenedes jõudude vahekord tasapisi küll muutus ning lõppkokkuvõttes mõistis igaüks, et targa või oma tegevust mõtestava meediatarbija jaoks pole ükski uus meedium ületamatu takistus või "hirmuäratav koll toanurgas". Oluline on neisse mitte uppuda ja meeles pidada, et meedium on siiski jätkuvalt vahend, mitte eesmärk.

Kuid uue eluaasta esimesed paarkümmend päeva on kulgenud küll põnevalt, ergastavalt, väljakutsuvalt ja nauditavalt. Sest mis viga töölt koju jõudes eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks huvitav koolipäev (õppeaine on ilmselt tööõpetus, pidades eelkõige silmas peatükki "Terase karastamine"). Või mis viga nädalavahetuselt naasta ning eneselegi tunnistada, et taas on möödunud üks avastusi, üllatusi ja lõõgastust pakkunud kvaliteetaeg.

Luban endale, et sirvin pisut oma paarikümne päeva jooksul tehtud Facebooki sissekandeid ning tõstan mõned eredamad hetked ka siin esile.

Kolmkümmend - läbi see lust!

2010-08-11T00:01:00.004+03:00

Tööl tagasi - kas puhkus oli uni?

2010-08-03T18:54:00.000+03:00

Sellest nädalast tööl tagasi ning kaks nädalat puhkust tundub nüüd, teise tööpäeva õhtul tõepoolest kui unenägu. Ent see-eest üks ilusamaid unenägusid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Tänu M-ile sain endale nädalaks "tiivad", mis mind mööda Eestit kandsid, ning lõpuks koju tagasi tõid.

Teise puhkusenädala märksõnaks oli muidugi imelise ilmaga rand - lisaks varem kogetule kindlasti Vääna-Jõesuu, kuhu õnneks suisa mitmel päeval sattusime. Sest polnud midagi, et väike torm oli merevee temperatuuri taas nullinud - jõgi elas ju ikka oma karastavat ja kirgastavat elu. Ning puhkuse viimasel päeval oli merigi mõistliku soojuse saavutanud. Luksus!

Ning mu teine sellesuvine puhkusepärl oli laupäevane Eestimaa-avastus täis vanu sildu, mõnusalt korda tehtud mõisaid, ajahambast puretud kolhoolsikeskusi, rahu ja vaikusega ahvatlevaid turbaväljasid, põnevat Lavassaare raudteemuuseumi kogemust ning üliarmast muulikõndi Pärnus. Ega ma vist oskagi selle imelise tripi eest piisavalt oma tänu väljendada, aga see oli tõepoolest mu suve üks hingepaitavamaid päevi.

Huvitav, kas siinkohal oleks paslik öelda "nüüd siis Päris Elus tagasi"? Tegelikult tahaks just möödunud kahe nädala kohta öelda Päris Elu, sest see oli just selline, milline üks elu olla võiks. Põnev, seikluslik, põrgulärmine ja äikesetormine, tantsu- ja laulurohke, šampanjapudeleid paugutav ja maitsvat toitu vitsutav, samas rahustav, hingepaitav, kindlustunnet sisendav, Oma Inimstega olla võimaldav ja enne magamaminekut väsinult, ent rõõmsalt "mulle meeldib see kõik" õhkama panev... :)

Piisake puhkust ja siis saabus vaikus

2010-07-27T02:18:00.000+03:00

Ma tean küll, et allpool on üks sissekanne puudu - teisisõnu, allpool on üks pealkiri üpris üksik. No mis teha, kui palavus on võimaldanud teha kõike muud kui arvutis passida (või siis teistmoodi - mis teha, kui palavus ei võimalda ajul isegi arvutisse kiigata). Kiirelt edasi hüpates käivad selle pealkirja alla aga märksõnad, mis puudutavad tööedu (merepäevad olid - kui lubate mulle tagasihoidlikku võõrväljendit - a great success!, mis suutis sellele eelnenud skepsisest hoolimata korda minna 80 000 külastajale), isiklikku ja tänini väga raskelt hingest lahtuvat pettumist ühes olulises inimeses, paari meeleolukat peoõhtut laululaval, mille emotsioonidiapasooni ühes ääres särab Scissor Sistersi üliväga väge täis kontsert ning teises sureb soomlaste HIMi läbikukkumine, ning imeline puhkepäev päiksesäras ja merevees (no mis nii viga, kui kaks kallist inimest annavad niigi kuumavale päikesele õige läike).

Aga uus nädal, s.t minu esimene puhkenädal tõi veelgi mõnusama ja vaheldusrikkama briisi. Viis Haapsallu, andes lisaks mõnusale mereveele tantsukingad isegi öiste purskkaevude tarvis; saatis kukeseenekastme maitsega Lääne-, Harju-, Pärnu- ja Viljandimaa teedele ekslema (nagu hiljem mõistsin, sõidab vaid loll Haapsalust Viljandisse kaardil näpuga ristsammu mõõtes sellal, kui tark Pärnu kaudu eesmärgini jõuab - ent samas, kus mujal saaksin ma Märjamaa, Kullamaa või Vändra taguste teesihtide vastupidavust proovida?); juhtis mind eesootavale folgifestivali neljapäevakule tujunullivat ja kurvastavat avapauku andma ning viis viimaks kaua nägemata sõprade juurde, et me ühiselt ühe järjekordse rammus-rammestava festivali ära võiks teha.

Paljud mu seltsilised on imestanud, et mis ses folgis siis nii imetabast on, et peaks end seks puhuks väiksesse Viljandisse vinnama; et see torupilli tutulutu ja viiuli vingutamine käib ju ajudele ega lase selgelt mõeldagi. Võib-olla. See, kuidas minust folgiuskne (tegelikult Folgi-uskne, pidades silmas vaid konkreetset seltskonda ja kindlat festivali) sai, on puhtalt minu lugu. Ja hoolimata sellest, et enamik mu lähedastest mõningaid seiku teavad (alates oh-ma-olen-siiski-Liiviimaa-parim-noorkanneldaja loost või lõpetades legendaarsete etnolaagritega Häädemeestel või Kihnus), ei saagi kõrvalseisja mõista seda kultuurisügavat ja elu mõtestavat mõõdet, mida kultuurikolledži esimene lend ehk nooruslikult uljad Ando, Mäux, Ülle, Raivo, Krista ja Ott minusse ja minusugustesse omal ajal süstisid. Ning mille me kõik ühiselt endaga oma ellu kaasa võtsime. Tõenäoliselt ei peagi. Sest Folk on lõppude lõpuks üks sõprade ja sõprade sõprade pidu, kus on hea olla ning kus võib ka ilma kontserdilt kontserdile käimata end naerusuisena tunda. Aga mulle jääb mu kasvamise lugu, mis on sellest neljapäevasest oi-kui-tore-on-koos-olla väga palju kordi suurem. Sest see on minu tõekspidamisi, väärtushinnanguid ja maailma mõistmist (või maailmast aru saada tahtmist/oskamist) oluliselt vorminud. Tõesõna - lahe!

Seda vahvam ja hingepaitavam oli, et Sussu ja M tänavu taas minuga sel mulle olulises "töö- ja puhkelaagris" liitusid ning sest kõigest oma emotsioonid koju kaasa võtsid - olgu seks öine äike ja õlletopsi hüppav kohtlane rohutirts või hapnikupuudusest hoolimata eestlaste hinge lõikav hispaania muusikute temperament ja ütlemata armas armeenia köök. Vahepalad vahepaladeks - nalja, tantsu ja laulu sai rohkem kui rubla eest (huvitav, kas peaks hakkama juurutama väljendit "rohkem kui euro eest"?) ning ehkki sabakondine kukerpallitamine või liigne ärkvelolek minu eaga enam ühte sammu ei käi, on mulle sellest kõigest hoolimata jäänud veel üks nädal end elusa puhkavana tunda. :)

Täna tegime seda siis Austraallast ära saates - saatjaks imeline pastaroog, ohtralt huumorit ja kerge nöök vaikivate jutudaunikute aadressil. :)

Coeur de Pirate'i imeline laul "Comme des enfants"

2010-07-19T00:42:00.001+03:00

Tore nädal täis muusikat ja meelelahutust

2010-07-18T23:59:00.000+03:00

Üks väga lõbus aktsioon: aita väiksem koju!

2010-07-18T23:03:00.002+03:00

Vahelduseks ka midagi lõbusat - sel nädalal juhtus nii, et tuli Rebane koju aidata - niipea, kui ma talle ei meenuta, et kontrolliks korterivõtmete olemasolu oma ridikülis enne koduukse sneprisse laskmist, unustab ta selle lihtsalt ära. Ühelpoolt on see väga armas. Teiselt poolt väga kulukas, sest lukuabi pole just odav teenus. Tänu M-ile esitan teile nüüd lõbusa etüüdi "Aita väiksem koju". Aitäh, M, pilti tegemast!

Kõigepealt proovin ma heaga, s.t pääseda esimese korruse aknani elektrikilbilt.

Lootusetu ettevõtmine. Mul saabus hetkega kõrgusekartus.

Siis meenus mulle, et ma olen seda teed tegelikult juba käinud - koridoriaknast!

Ja vaat kui libedalt see läheb...

Vupsti-vupsti...

Ja sees ma olengi. Väiksem sai koju!

Vihmapiisad toovad rabandusele leevendust

2010-07-15T19:20:00.000+03:00

Üle Tallinna rullub mõnusalt karge ja kosutav vihmasagar. See ja üks telefonikõne tõi naerunäo taas ette. Tegelikult polegi ju palju õnneks - okei, õnnelikuks olemiseks - vaja. See ei tähenda, et minu sees mäslevad mõtted (need seal allpool täheldatud) kuhugi kadunud oleks. Need on sees olemas ja ulbivad aeg-ajalt pinnale. Siis, kui ma väga väsinud ja viimase piirini viidud olen. Eks lõppude lõpuks annab aeg arutust. Vahepeal tuleb lihtsalt tubli ja tugev olla ning loota parimat.

Kohutaval kombel tahaks ujuda - just selle äikesega...

Jõud lõppeb, ei jaksa enam...

2010-07-15T15:08:00.002+03:00

Viimaste päevade kuumalaine on olnud meeliülendav... Tõesõna! Olen saanud ujuda ja päikest nautida, rattaga sõita, Katusekinosse taas ja taas armuda (sest see on lihtsalt super!) ja lihtsalt jalutada... Ehkki seda kõike töö kõrvalt. Ja töö sellise palavusega tapab (ja väikest keelemängu tehes võiks öelda ka "ja öö sellise palavusega lihtsalt tapab"). Muidugi, praegu on ka kiire aeg, homme lükkame merepäevadele hoo sisse ning vaatame, kuhu pühapäevaks välja purjetame... Tänan õnne, et interaktiivsuse abiga ei pea seda tegema lämbes ja konditsioneerita kontoris, vaid sootuks jahedamas kohas (vaat ei ütle, kus!). Ent ikkagi, tööd on rämerämedalt palju. Ning ma ei jõua ära oodata esmaspäeva, mil merepäevad läbi on ning mina aulikult puhkusele minna saan! Küll kaheks nädalaks, aga ikkagi!

Ja seda vajan ma väga. Sest "jõud lõppeb, ei jaksa enam" tähistab ka vastust mu sisimas mäslevatele küsimustele. Ma ei mõista, kuidas olen osanud oma elu nii elada, et olen teiste jaoks alati olemas. Ja toetan. Ja aitan. Ja mõtlen kaasa. Sõidan, kuhu vaja, helistan, kuhu vaja, toon ja viin, mida vaja. Ja kurvastan või rõõmustan koos nendega. Aga kui minul on sõpra vaja, siis pole kedagi kusagil. Keegi ei helista. Ega küsi, kas ma vajan sõbraõlga, kas ma vajan abi ja tuge. Kas ma vajan näiteks imeväikest tähelepanu kübetki. Seda kõike ma praegusel hetkel - meeletu töökoormuse all ägades, nägemata ühtegi lootustandvat kiirt ses tunnelis - vajan nii meeletult. Selline olukord teeb kurvaks ja kurjaks. Sest miks on nii, et mõni vaid annab - lollis lootuses, et ehk saab ka midagi vastu -, kuid mõni vaid võtab. Ega näe, et nende kõrval on üks väike heasoovlik ilmakodanik, kes aeg-ajalt ka omadega rappa jookseb, ega oska ilma abita rabamülkast välja tulla. Ma tean, et süüdistada saan ma vaid iseennast. Et olen nii loll ja naiivne, kes hüppab, kui on tarvis... :(

Väike update: Üks sõber luges ja saatis sõnumi. Ja tuju läks paremaks.

Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Valge

2010-07-06T21:29:00.001+03:00

Kolmas kinokülastus pärineb tänasest, kui õhtu edenedes G mind sel nädalal linastuva "Videviku saaga: Päikesevarjutus" (USA 2010, režissöör David Slade, levitaja Acme Film OÜ) esitlusele kaasa haaras. Et päev on olnud hingematvalt lämbe ning seisev õhk tõepoolest viimaks äikesega algosakesteks purunes (ehkki ühest kärgatusest ilmselgelt ei piisanud), tundus mõte kargest kinosaalist ahvatlev. Ja ehkki ma pole just kõige suurem Videviku-fänn, tahtsin selle igal juhul ära näha - arvestades, et eelmisel nädalal USAs esilinastudes tegi kauaoodatu piletimüük kõigi aegade päevakäibe (või arvestades kellegi poolt linastusel täheldatut - näe, Jaan Ruus on ka kinno tulnud, see ütleb nii mõndagi). Niisiis, Valge.

Eks kiiret kassamenu taga ajavate filmisaagadega ole alati hädasid - kuidas tagada see, et iga uus osa oleks eelmisest parem, kõneainet pakkuvam, üllatavam, tulusam... Tihtipeale see ei õnnestu. Põhjusi on ju palju. Filmi aluseks olev materjal võib aja möödudes lahjaks minna. Liiga pika ootamise järel võib auditooriumi tähelepanu ja huvi hajuda. Isegi näitlejate motivatsioon Midagi Erakordset teha või publikule pakkuda võib kaduda - vanad järjed hoiavad uued väljakutsed eemal või vastupidi, uued väljakutsed muudavad vanade tööde järjed kahvatuks, teeme-ruttu-ära-saame-viimaks-ometi-lahti-filmideks.

Mina pole Stephenie Meyeri sarja lugenud. Täpsemalt, ma pole sarja kolmandat ja neljandat osa lugenud. Sestap oli loo kulg mulle teadmata. Ei saa öelda, et mulle oleks eriti korda läinud Jacobi (Taylor Lautner)armuvalu seepärast, et Bella (Kristen Stewart) ikka ja jälle Edwardi (Robert Pattinson) kaissu ronib, mistap kõlas Bella lõpulahingu eel Jacobile heidetud röögatus "Kiss me!" kuidagi naeruväärselt (siinkohal meenutage kaks sissekannet allpool kirjeldatud armukolmnurga kujutamisest tingitud ängi). Nooruslikust draamast ja kukepoksist ammutatud dialooge kuuleb filmis kõikjal.

Ent on see siis ühe noorte muinasjutuloo juures üldse tähtis, et see pole hingemattev ega tõsiselt, eluliselt võetav; no et ühel pealtnäha normaalsel peretütrel tuleks oma isale seletada, miks hunt ja vampiir tagaaias tema pärast kisuvad - selline "Siin me oleme" meets "Punamütsike" meets "Dracula" ... Suviseks meelelahutuseks sobib "Päikesevarjutus" hästi, sest kaugusesse kaduvate loodusvaadetega lummavad kaamerasõidud annavad filmile oma mõjuka aura (vrd "Sõrmuste isanda" saaga) ning casting'ugagi on endiselt vaeva nähtud ehk vaatajate silmarõõmule mõeldes ilusinimeste ekraanile toomisega jätkatud.

Niisiis, Valge. Nooruse, süütuse, igatsuse, lootuse ning puhta ja värske õhu värv.

Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Punane

2010-07-06T20:09:00.004+03:00

Värvidest ja lõbusatest akordidest (tsirkuse)kirju nädalavahetus lõppes minu ja Katsi jaoks äsja Viru keskuse katusel avatud Katusekinos, paigas, mille olemasolu üle on mul tõesti hirmhea meel. Ühelt poolt seepärast, et see on üks nüüd ja praegu käe, varba ja hambaga katsutavaid Tallinn 2011 võsukesi, millele võib Facebookis lahvatanud kiiduavalduste tormi tuules tõenäoliselt aastatepikkust edu ennustada. Teisalt seepärast, et ma Tallinnast lugu pean ja linlasena iga säärase linnaruumis oma koha leidva uuenduse üle rõkkan. Sest katusepindade ärakasutamine on lahe - just nii nagu mulluses kultuuripealinnas Linzis edukalt tõestati. Niisiis, Punane.

Katusekino avanädala lõpufilmina pakuti maitsta filmilegendi "The Graduate" ("Lõpetaja", USA 1967, režissöör Mike Nichols), mis sillutas Hollywoodi kuldteed mitte üksnes noorele režissöörile, vaid ka noorukesele peaosalisele, Ben Braddockit kehastanud Dustin Hoffimanile. Kes sellest filmist kuulnud pole ja kellele legendiks saanud tsitaadid "Mrs. Robinson, you're trying to seduce me" või "Benjamin, I am not trying to seduce you" midagi ei ütle, siis nende jaoks lisan väljavõtte Katusekino tutvustusest:

See oli 1960ndatel üks võtmetähtsusega piiremurdvaid filme, mis käivitas uue ajastu kinos. Mõjukas film hammustavalt satiirilise komöödia vormis Idaranniku käpardlikust värskest ülikoolilõpetajast, kes leiab end võõrandumas ühiskonnast ja ootamatult triivimas 1960ndate sotsiaalse ning seksuaalse kombestiku lainetel. Film peegeldab ka muudatusi Holywoodis, kus hulk noori avangard-režissööre pääsesid rambivalgusse, mh. Mike Nichols muutus nõutud nooreks talendiks ameerika filmis koheselt peale režii-Oscari võitmist "The Graduate" eest.

Nii ei olegi siinkohal Vana Kulla arvustamiseks põhjust, pigem juhin tähelepanu täiesti uudsele ja heale katusekinoelamusele, mis voogas sinusse sellal, kui lesisid lamamistoolis pilvitu suveöise taeva all, peas kõrvaklapid (ega siis ümbruskond pea kinokaja kuulma), põlvil soe pleed ja paljaid varbaid sugemas pehme kunstmuruvaip, mida mööda hea ka niisama ringi sahistada - näiteks siis, kui aeg-ajalt jalgu sirutada soovid, et näiteks EKA varemete suunas avanevat mõnusalt suurlinlikku vaadet nautida.

No ja kuidas ma saaksin ka Paul Simonit ja Art Garfunkelit unustada, kelle algsest "Mrs Rooseveltist" filmi tarvis hoopis "Mrs Robinson" sai ning kelle "Sound of Silence" või "April May She Come" ka koduteel kõrvus helisesid.

Niisiis, Punane. Vana ja väärika, veini, õhtusse heitvast päikesest taevasse jäänud kuma ja pulbitseva elu värvi punane.

Kolm kiezlowskilikku filmivärvi: Sinine

2010-07-06T19:22:00.004+03:00

Viimase nädala jooksul olen jõudnud palju korda saata, äikesepilvedega võidelda, ööklubi laval oma artistlikkuse proovile panna, rõdul peesitades ja silmi kissitades juba übervarahommikul eredalt purevat päikest tervitada, paar korda mereski sumada (mis tähendab, et Russalka rand pole rand?) ja loomulikult sõpradega suviselt päevitada (Playa de Reno on päikese- ja õhuvannide jaoks parim) ja aega veeta. Kõige rõõmsam olen aga kolme väga erineva kinoelamuse üle. Kui neist praegu ei räägi, siis tõenäoliselt jääbki see mul tegemata. Elamusi (ja elu) tuleb ju nii palju peale.

Kõigepealt reede, 2. juuli õhtusse, mil Artis kutsus ühes maasikate ja šampusega filmi "Coco Chanel & Igor Stravinski" (Prantsuse 2009, režissöör Jan Kounen; levitaja Tallinnfilm) esilinastusele. Et filme on kolm, luban endale luksust mängida pisut Kiezlowski värvitriloogiaga, ehkki selle tagant ei tuleks siiski Poola suurmeistri omaaegse sarjaga paralleele otsida, pigem võtan endale lihtsalt õiguse kasutada seda ilusat filmiloolist kujundit narratiivina. Niisiis, Sinine.

Ehkki "Coco ja Igori" peakangelasi kehastanud Anna Mouglalis ja Mads Mikkelsen moodustasid dünaamilise, kirgliku ja usutava ekraanipaari jäi film hinge kriipima - ja seda sugugi mitte romantiliselt hinge mineval moel. Hoopis vastupidi. Chris Greenhalghi fiktsioon (muidugi kui see oli fiktsioon, aga seda ei tea keegi) oli loonud hapras koosmeeles toimiva õõvastava armukolmnurga (lisaks ka Jelena Morozova põdura tervisega Katja Stravinskaja rollis), kus ühed võtsid ja teistele jäi üle ainult anda ja anduda - mis ühele mäng, see teisele tõelus; mis ühele loomulik, see teisele allaheitlikkus; mis ühele elukestev truudus, see teisele aega nõudev ja tülikas koorem. Must ja valge. Vana ja uus. Tuli ja vesi. Pidev vastandumine, tõukumine ja tõmbumine. Tumedale filmikeelele andis loomulikult tooni Stravinski jõuline kompositsioon, mis rõhutas ängi ja lõbujanus kas või üle laipade minekut veelgi.

Ma ei tea, kas raamatu autor oma fiktsiooniga just seda silmas pidas, kui Chaneli ja Stravinski loominguist ühiseid jooni otsis, kuid justkui rõhutatult oli välja toodud, kuivõrd rasked, kohati raskemeelsed ja enesekesksed mõlemad oma radikaalsuses ja uuendusmeelsuses olid. Ning kuidas koos veedetud ajast sündis siiski midagi igavikulist ja kultuuriliselt olulist - kapriissed ja toona valitsenud norme purustavad Chanel No 5 ja "Kevadpühitsus".

Ehk väljendasid filmi lõpuossa pikitud stseenid kahe vanuri üksildastest hetkedest - üks klaveri taga küürus, teine luksushotelli voodis siruli; eemal teineteisest ja maailmast - patukahetsust, püüdu end ümbritsevaile, neid armastavaile inimestele kord tehtut lunastada. Võib-olla... Kes teab.

Küll aga ei ole ma nõus sellega, et müügiargumentide nimel (ja Mikkelsen on Euroopa kinos müüv kraam) on võetud peaossa mees, kes ei suuda rääkida kumbagi filmis kõneldavat keelt. Tegelikult pole mul midagi Mikkelseni vastu ning ma naudin ta näitlejameisterlikkust, ent äkki pidanuks keelekooli proovima? Pole sugugi naljakas kuulata pehmete (pudi)häälikutega harjunud taanlast kahele helisevale keelele, vene ja prantsuse keelele elu sisse puhumas. Pealegi, on siis tõesti nii raske leida korralikke koolitajaid, kes õpetaks kas või seda, et soovides öelda vene keeles "hästi-hästi!" ei peaks huuli torutama ja ervinabellikult (filmis "Noor pensionär") "horosoo-horosoo" häälima. :)

Niisiis, Sinine. Värv, mis sel korral pigem nukrameelne... Ei, mäsleva mere karva, tuuline ja vali, mis sinisest pigem rohekashalli ja musta laineharja välja väänab.

Küsitav kaubanduskoda Tallinna sadamas

2010-06-28T20:49:00.000+03:00

Mul pole Tallinna sadamas asuvasse Sadamarketisse kunagi asja olnud. Pole põhjust - seda enam, et see polegi mulle (s.t linlasele) mõeldud, vaid sellega ahvatletakse soomlasi (tegelikult muidugi kõiki kruiisituriste) oma veeringuid kaldale jätma. Et mul hiljuti sadamasse taas aga asja oli, otsustasin selle ebardliku nimekujuga paigaga (Sada-market? Sadama-rket? Sada-mark-et?) viimaks ise tutvust teha.

Kogetu kuulub kuhugi kultuurišoki, häbitunde, tülgastuse ja vuajerismi piirimaile. Lett leti järel haaras silm küütlevat-kiiskavat kassikulda, nõukogudeaegseid vidinavirnu, odavat ja maitsetut trikotaaži, slaavi suveniire, kahtlase päritoluga päikseprille ja kelli, kompveki-, vorsti- ja juustulaare. Kokku kuhjatud esemete väljanäitus palistas pikkade koridoride seinaäärseid ning küllaltki tülpinud ja tühja pilguga, ent endale kaela riputatud ehtekuhja all vapralt püsti püsivad vene aktsendiga müüjad hõikusid oma kehva soome keelega kliente ostma, katsuma, maitsma...

Nägin sarnast, ehkki "turistilikult maitsekalt" kujundatud basaari Istanbulis, mil leidsime mahti Grand Bazaarile sisse põigata. Ning mis seal salata, sellises kohas on säärane ninni-nänniga kaubitsemine normaalne. Või õigemini - mõistetav. Tõsi, prillid-teksad-rõivad on neis paikades enamjaolt vuhvel, ent kui sulle 200-kroonised Yves Saint-Laurent'id ei meeldi, siis müüakse sulle sealsamas ka korralikke vaipu, siidrätte ja salle või türgilikke läägmaiusi. Ühesõnaga, basaarile mul etteheiteid pole - see kas meeldib või ei, huvitav kogemus on igal juhul -, ent Tallinna südames ma seesugust kaubanduskultuuri eest ei ootaks.

Jaanipäeval rinnuni on rohi...

2010-06-28T13:25:00.000+03:00

...Jaanipäeval rinnuni on rohi.
Sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
Ütle, kust küll rada teha tohin.
Igal pool on noor ja õitsev hein...

No see laul sai neil jaanidel küll nii ära kuulatud kui ka lauldud. Kitarride ja lustiga. :) Ehkki miskipärast olid meie überlõbusal road-trip'il "Naksitrallid - alati teel!" mööda Eestimaa erinevaid nurki autogrammofoni populaarsemateks valikuteks Urmas Oti "Diktori valss" ja Folkmilli "Madis Mäekalle". Ka nii võib. Kokkuvõttes sai palju nalja, ohtralt ja hommikuni laulda, saunas käia ja jaanitule paistel rohekonnade ja kaanidega asustatud tiigis kümmelda, päevitada, mööda rukkipõlde ukerdada, bensiinijaamas tantsu vihtuda, külasimmanit külastada, päikseloojangut imetleda, kallistada, pärast kerget ühepäevast pausi päevitamisega jätkata, turul käia, suvevärsket sööki valmistada, lõbusaid filme vaadata, isegi autoavariisse sattuda - aga mis peamine, heade ja teineteisest hoolivate sõpradega koos olla.

Need, kes meid ei tunne, võiks muidugi sõna "hooliv" mõnikord kahtluse alla seada, sest niisugust nörritamist, aasimist ja teineteise kallal võtmist kuuleb ju harva. Ju on meile lihtsalt niimoodi kombeks. Ju on see meie viis öelda, et armastame. Sest kes meist ikka tahaks pidevalt suhkruvatimägedes heljuda ja siirupikastmes kroolida. Või oleme lihtsalt elumeres kalestunud ja ninasarvikliku paksu nahaga kõigis ja kõiges kahtlejateks muutunud. Nii võib mõnikord juhtuda, et kõhklusist sündivast enesekindlusetusest puhkev küünilisus jääb heast sõnast kõvemini kõlama ning see võib tekitada vääritimõistmist. Eks neilgi jaanidel. Aga usu, minu armastus pole karvavõrdki vähenenud, hoopis vastupidi...

Paljugi võiks öelda veel...

2010-06-18T16:50:00.002+03:00

No, tee mis tahad - paremagi tahtmise juures ei suuda viimasel paaril nädalal nähtut ja kogetut kirjasõnasse suruda. Tõenäoliselt peavad juuni algul Istanbulis kogetud emotsioonid, nii ülipositiivsed kui ka äärmiselt negatiivsed (pigem 'häirivad'), või Helsingis ellu viidud kultuuripealinna rahvusvaheline lansseerimine (huvitav, kas eesti keeles võiks kasutada mõistet "kapist välja tulek") jääma ootama aega, mil neist aastaist kord raamatu kirjutan. Noh siis, kui ma Lõuna-Itaalia mõnes päikseküllases soffitta's end sisse sean ja möödunule tagasi vaatan (pikk jutt, ehkki iseenesest tore).

Oluline on aga see, et Hagia Irenes ('Püha rahu', mitte ajakirjanduses miskipärast 'Püha Ireneks' ristitud kirik-muuseum-kontserdisaal) nähtud Arvo Pärdi "Aadama itk" ja selle maailma jõudmiseks nähtud vaev aitas mul Istanbuliga viimaks leppida. Võib-olla tõesti osalt ka seepärast, et kõik Pärdi kontserdiga ja kontserdi heaks toimunud rassimine end viimaks kuhjaga ära tasus. Muidugi, vaevalt saab sest Orhan Pamuki armastatud kultuuride ristteest iial mu lemmikpelgupaik laias maailmas, kuid enam ei pelga ma sinna naasta. Şerefe!

Ning oluline on seegi, et Helsingis veedetud nädalavahetus oli meie kultuuripealinnale üliedukas - mis siis, et meie edu pani muidu nii toredad kolleegid Turust meid kohati küllaltki mõrult silmitsema. No hard feelings, aga meie tiimi põhjalik ja päev läbi pakutud programm MIMi, nuku- ja noorsooteatri töötubadest kuni Trumm-It'i ja Malcolm Lincolni-kultuuripealinna segakoori ühise lõpulauluni (loomulikult "Siren") oli põhjalikum ja meeldis rahvale rohkem.

Ah. Nagu ma ütlesin, üks helge soffitta ootab!

Ja mis Tallinnal viga on?

2010-06-18T16:27:00.001+03:00

Pärast eileõhtust (mulle taaskordset, Empsile esmakordset) "Eesti meeste laule" võtsime kahekesi lihtsalt mere ääres ringi jalutada. Eluaegse tartlasena polnud ta eales sattunud ei Noblessneri kvartalisse, Kalamaja parki, Lennusadamasse ega isegi Boheemi, kuhu meid jalad läbi lummavalt vaikse ja õhtupäikese käes mõnuleva Kalamaja justkui iseenesest viisid, ent kuhu me peatuma jääda ei saanud - see oli lihtsalt sõpruskondi ja lastega peresid puupüsti täis. Pärast hopsti! trammi peale ning loginal-kriginal linnahalli juurde, et siis linnahalli katusel tšillivaid kultuuripealinna Lokaalraadio-vandeseltslasi kiigata, Admiraliteedi basseini kerkinud jahisadamat uudistada ning tagasi koju jõuda. Imeline!

Ning see viis mind mõttele, et meil ongi olemas kaks Tallinna. Üks, kemplusest ja kukepoksist, vastastikkusest ärapanemisest ja käkikeeramisest, korruptsioonist, väiklusest ja onupojapoliitikast pakatav stagna-Tallinn, mida Eesti ajakirjandus hea meelega Tallinnana näitab, ning teine, avastamisväärt nurgataguste ja piltpostkaardilike (puu)majade, armsate, hoolivate ja lahkete inimeste ning karge mereõhuga arenev-Tallinn, kus mina elan ja elada tahan. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam tundus mulle esimene, meedia poolt hommikust õhtuni kuvatud Tallinn pigem meediale endale omasest künismist ja ärapanemisest sündinud tahtliku konstruktsioonina ning teine kohana, kus inimesed päriselt elavad ning mida inimesed päriselt oma koduks peavad.

Tõsi, ega ma naiivitar ole, et ei mõistaks, et esimene, nn meediakonstruktsioon vastab samuti tõele ning kelmust ja alatust on meie ümber palju. Ent kuhu jääb siis representatiivsus, eritahkude märkamine ning nende kohtlemine kui mitte võrdse siis võrdelistena? Seda teist, eile taas kogetud hurmava sarmi ja pikkadele õhtustele jalutuskäikudele peibutavat Tallinna justkui polekski olemas. Või kui, siis kumab seda ainult boheemide ja puukallistajate sõnades. Ei saa end just viimaste hulka lugeda, ometi leian ma, et lisaks ülepolitiseeritud käsitlusile on Tallinn märksa enamat. Ja mulle meeldib siin.

Maikuu, suur toomepuu..

2010-05-31T22:46:00.001+03:00

Ja ongi mai 2010 läbi. Mitte et see suurt pilti silmas pidades midagi erilist tähendaks - sest midagi suurt, laineid murdvat või keret raputavat ju ei toimunud (v.a rõõmustav tõdemus selle kohta, et olen ikka terve kui purikas) -, ent iga uus algav kuu toob kultuuripealinna aasta lähemale. Tööd on vaja veel meeletult teha: kui mais esitlesime kolme neljandikku progammist Eestile, siis juba kahe nädala pärast teeme seda Helsingis maailmale. Enne veel aga ootan põnevusega eelolevat nädalavahetust, mil viin Eesti meedia Istanbuli. Loodetavasti saab korraks ka ise hinge tõmmata ning vaadata, kas Istanbul on 2004. aastaga võrreldes väga muutunud, s.t kas ma olen sellesse hiidlinna hakanud kuidagi teisiti suhtuma.

Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.

Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:

"Lõppude-lõpuks on ikkagi nii, et tuleb see õhtu kätte, istume televiisori ees, sõbrad on koos, lamisevad, naeravad, heidavad musta huumorit, aga samal ajal vaadatakse. Minu jaoks on vahva see, et see on kord kokkusaamine, mahaistumine /---/ ja hiljem siis irvitamine," rääkis ETV saates "Terevisioon" Andri Maimets, kes oli enda sõnul eile õhtul ennustanud ära seitse edasipääsejat kümnest.

Ma küll ei nõustu, et ERRi uudisteportaal mind järjekindlalt fänniks kutsub, aga täpselt nii see oligi ehk teisisõnu, kõige olulisem, et head sõbrad said telerite ümber üle Eestimaa kokku ning tundsid end hästi - ise samal ajal ägedalt vaieldes ja punkte jagades. Okei, mina ei tundnud end võib-olla mitte kõige paremini, aga ega nüüd häda ka midagi ei olnud. :) Ja õhtu lõpuks sai veel sõprade pilli järgi tantsu vihtuda. Tore ju!

Hommikumeeleolu

2010-05-25T08:01:00.000+03:00

Robyn 'Dancing On My Own' (Official Video) from Robyn on Vimeo.

City-break kallisse kodulinna

2010-05-24T16:52:00.002+03:00

Ma lihtsalt ei satu Tartusse. Mitte et ma ei tahaks. Ma lihtsalt ei jõua end kuidagi sundida sinna minema. Sest laupäevad on tööelevandi ainsad enda ja koduga olemise päevad. Ja pühapäevad lähevad nii kiiresti, et juba tulebki mõelda sellele, mis järgmisel nädalal ees ootab. Viimasel ajal pole laupäevi-pühapäevi muidugi endalegi jäänud, sest needki on olnud tööga seotud.

Seda suurem oli mu rõõm, kui end laupäeval üle pika aja viimaks kokku võtsin (tervis lihtsalt nõudis, et end Tartusse viiksin) ning läbi suvise Eesti kodupaika vurasin, samas liikluskaamerate vaateväljas püüdlikult spidomeetrit haarata püüdes - äkki olen jälle ühe kilomeetertunnikese järjekordsele fotosessioonile lähemale lipsanud. Suutsin end vist ohjata.

Ent Tartusse sõitsin rõõmuga kas või ainuüksi selleks, et oma ema ja õega aega veeta. Sest nad on minu kallis ja väga lähedane perekond. Ja mul on hea meel selle üle, et meie perekond nii tihedalt läbi käib, end teineteise tegemistega kursis hoiab ja hoolib. Isegi siis, kui end aeg-ajalt kaugele pealinna kadunud rongapojana tunnen, teavad nad, et olen alati olemas - rohkem ajast küll täpselt nii kaugel kui lähim telefon, sel nädalavahetusel aga täiesti füüsilisel kujul ja kombel.

Ja kokkuvõte - lihtsalt fantastiline! Lisaks õetütre Anni ärasilmamisele ja asjaolule, et suutsin talle salaja kõrva sosistada, et just mina olen tema lemmikonu (eat that, venna!), jõudsime isegi ühiselt Eesti laulu peo 100. aastapäevale pühendatud kontserdile Maarja kirikusse (okei, EPA võimlasse), kus Mamma täiest hoost laulda hõiskas, trumm mürtsus ja pasun üürgas. Ma ei tea muidugi, mida arvata Mattiase otsusest kultuuriminister Laine Jänese kõne ajal väsinult, ent siiski enesekindlalt "blaa-blaa-blaa-blaa!" teatamast, aga muus osas oli üks ütlemata lõbus rahvusromantilise naivismi vaimus veedetud õhtupoolik, mille lõpetas niisama kodusolek, hea vestlus ja maitsev vein.

Emme (koertega) ja Mattias (rattaga).

Pühapäeva aga värskendas ema ja minu ühine otsus pisut Tartu kohvikuid külastada. Piinlik tunnistada, aga minu äraolekul on Tartust saanud vist Eesti kohvikukultuuri koht number Üks ning mina ei teadnudki seda. Nüüd aga tean, et suvel võib kunagises kodulinnas ilmselt ülimõnus olla - väliterrassidel veini rüübata, mõistliku hinnaga praade pugida. Kui oskaks vaid tänavused üliogarad sääseparved endast eemal hoida...

Eks teinekord kohtun ka sõpradega... :) Panen siia ka ühe fotomeenutuse ühest mõnusast sõprade õhtust - seda küll mitte Tartus, vaid päikseloojanguhurmas Tallinnas.

Ahjaa, veel Helsingist

2010-05-14T15:16:00.000+03:00

Soome poole purjetades küsis kolleeg E mu käest, kas mulle meeldiks Helsingis töötada. Ei, vastasin spontaanselt. Miks? Sest mulle ei meeldi Helsingi, teatasin uhkelt. Ent hiljem imelise päikese käes linnas jalutades, Senati väljakult Mannerheimi teele patseerides ja seda-no-teate-küll-seda-mõnusat parki läbides tuli mulle E küsimus uuesti meelde. Võib-olla olen Helsingi suhtes aastaid ülekohtune olnud. Võib-olla olen oodanud sealt midagi sellist, mis mind ootab ees Londonis. Või New Yorgis. Barcelonas. Prahas isegi. Ent Helsingi on teistsugune. Ta on ilus, viisakas ja rahulik. Nagu selle elanikud - viisakad ja veel aeglasemad kui meie. Tõsi, võib-olla hakkaks mul igav ainuüksi Helsingis elada, aga sealse töötasu eest saab ju mõne ülalmainitud sitibreigi ikka teha... Ning hiljem laevale tagasi jalutades lõi mulle ühtäkki selgeks, miks mulle Helsingi ei meeldi. Sadama pärast. Selle vastikult väikese, õllest ja longerost läppunud jõminat ja täis, eemal ja nurga taga asuva Länsiterminaali pärast, mis on olnud aastaid eestlaste sisenemispaik (ja soomlaste väljumiskoht!). Just see kuvand on mu mällu säärase sallimatuse pitseri vajutanud - hoolimata sellest, et olen oma elu jooksul ohtralt teisigi sadamaid kasutanud ning lennujaama kaudu saabunud.

Suvi! Nii siin- kui sealpool Soome lahte!

2010-05-14T14:48:00.000+03:00

Juba teist päeva ei tunne Tallinna enam äragi: nappides rõivastes vastutulijad naeratavad kahtlaselt avalalt, peesitavad jäätist limpsides pargipinkidel ja põõnutavad ei-tea-kust ühtäkki suureks kasvanud murul, tänavakohvikud on rahvast täis ning öine vihm on linnaõhu imeliselt värskeks löönud... Suvi! Olgugi petlik ning võib-olla kohe taas külmalaine ees kaduv. Ikkagi on olnud kaks imelist päeva (palju sa neid siinses parasvöötmes ühe aasta jooksul ikka kohtad, eks!).

Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.

Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon... Ilmselt mitte.

Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".

Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?

Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.

Kultuuri, tormi ja hingerahu

2010-05-10T21:43:00.006+03:00

Mul on hea meel, et olen suutnud end kultuuris kodus hoida - mõne aja eest endale pühalikult antud lubadus olla taas kultuurselt aktiivsem ka väljaspool tööaega ning tõepoolest üritada end kultuuriüritustele vedada on seni sujunud. Nii põlgasin ära - ega häbene seda tunnistada - võimaluse "Ühtse Eesti" idiootlikku propagandapidu külastada ning seadsin sammud hoopis Artisesse Michael Haneke filmi "Das weisse Band" / "Valge lint" esilinastusele.

Ega ma tõtt-öelda suurt oodata osanud. Jah, "Funny Games" ja selle kaasajastatult räigem remake on eredalt mällu sööbinud. Ja "Klaverimängija" samuti. Võib-olla seepärast arvasin ka Haneke käekirja tundvat. Ent säärast, te vabandage mind, üheülbalist kinojutustust ma küll ei oodanud. Veider, hiljem sünopsist lugedes jäi mulje, et meid kutsuti hoopis ühe teise Haneke ühte teist "Valget linti" vaatama - sinna kirjutatud salapärased kuriteod, pealtnäha igava ja unise külakese sisemuses mäslev viha, varjus hoitud lapsepilastus, abielurikkumised ja laste sadismiiha oli peidetud mittemidagiütlevusse ning rüütatud naiivsevõitu kooliõpetaja hirmigavasse jutustusse. Võib-olla suutnuksin ma seda leebemalt võtta, kui vaatajateni oleks jõudnud korralik koopia, mis võimaldanuks juba avaminuteil filmi siseneda. Ent juhtus nii, et esimesed 16 minutit ajasid heliriba, pildijada ja eestikeelsed subtiitrid igaüks oma asja. Ega kohtunud enne 16ndat minutit kordagi. Tõsi, kino küll vabandas, aga niisugust filmi tahaks juba avakaadreist nautida... Ehk siis mõistnuks paremini. Võib-olla.

Hoolimata ülitoredast E ja L-i sünnipäevapeost jäi reedest ometi mõru maik suhu. Kui ma oma mälus ringi tuulan, siis on seda viimasel ajal palju juhtunud. [...] Nii tõmbasin reedele purjed peale ning seilasin täistuules pühapäevani, nautides sõbralikku laupäeva, restoran Aia ülihead menüüd ja toredaid sõpru, kõrvus just see laul (ehkki laul on hea, on see minu jaoks kihvtine...)

Pühapäeva õhtu tõi kaua oodatud hingerahu tagasi (aitäh selle eest!) ja lubab tööloomal taas edasi rabada - peagi alustab trükikoda minu ja kahe K ühise lapsukese menetlemist. Kaua tehtud - kaunikene! Või siis ?

Nuta või jäta... Labased reklaamid jälle väljas

2010-05-04T23:28:00.000+03:00

Väga masendav.

Kultuuriannuseid siit ja sealt nurgast

2010-05-04T22:41:00.002+03:00

Täna leidis lõppakordi üks mu lapsukesi, kultuuripealinna, Eesti Teatri Agentuuri ja Tallinna linnateatri ühine näidendivõistlus "New Baltic Drama". Hoolimata jubedast (ikka väga jubedast!) ilmast tegime selle seekord teoks vastavalt meie ideele mereäärsetest lugudest. "Seekord" ütlen seepärast, et kui konkursi välja kuulutasime, soovisime selle ühildada agentuuri sünnipäevaga ning teha üks tore pidu lõkke ja pirukatega Kalasadamas. Olen tänini veendunud, et toonane ilm, see vihm ja maru oleks nii külalised kui meedia uperkuuti merre lennutanud. Nii kolisime sel oktroobripäeval hoopis agentuuri ärklikorrusele sooja.

Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.

Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.

Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.

Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.

* * *

Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...

August: aasta aega hiljem

2010-04-28T23:51:00.002+03:00

Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).

Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).

Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.

Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.

Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.

Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.

Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!

Kevad on käes: soojemaks läheb...

2010-04-27T17:28:00.000+03:00

Sel nädalal on küll hinges ilmeksimatu tunne - kevad on käes! Juba teist päeva järejst ei pea enam kartma, et rutakalt liiga kergelt riietudes võiks vilus tuul põue pugeda ning tervise viia. Ning see teeb tuju heaks.

Soojemaks läheb ka teistel radadel. Tänahommikuse seisuga jõudsime tööga nii kaugele, et julgeme 15. mail enestele häbenemata silma vaadata - kultuuripealinna programm (tõsi, kevadel siiski veel 75 protsenti kogu programmist) on valmis avalikkuse ette astuma ja end esitlema. 15. mai ettevalmistused on hoos, ent üks väga mahukas eeltöö sai täna hommikul tehtud. Ja see teeb taas tuju heaks.

Oma blogis pani mind mõtteid mõlgutama aga üks äsja lõppenud kohtumine. Nimelt tõdemus, kuivõrd raske on inimestega silmast silma kohtumata ja põlevil silmil selgitamata mõista anda, mis see Euroopa kultuuripealinn ikkagi on. Inimeste pealiskaudsus või ajanappuses teemasse süvenematus, pigem selle hoomamatus on liikumise taga soovinud näha vaid üksikute isikute paraadi, kelle töö väljundiks, täpsemalt tööriistaks on sellenimeline sihtasutus.

Nii võetakse kultuuripealinna programmi üle arutledes pigem kaitsepositsioon: te ärge tulge mulle seda, teist või kolmandat pähe määrima. Kui teemat enam on mõistetud, saadakse aga ühtäkki aru, et tegu ei olegi ühe institutsioonikeskse kultuurikavaga a la mõne omavalitsuse kultuuriosakonna aastaplaan või mõne üritusturundusettevõtte järjekordne firmapidu, vaid et selle müütilise "kultuuriprogrammi" moodustavadki tõelised meie riigi ja linna loomeinimesed - nii kodumaised kultuuritipud kui ka rahvakultuuri (edasi)kandjad.

Tõsi, kultuur ei ole ühtne tervik, mis ümmarguse, ilma väiksemate-suuremate okasteta kerana kõigile meeldib (a la Jaan Toomik ja tema kuulus junniinstallatsioon versus tipphelilooja Arvo Pärdi teosed), aga see on meie Eesti kultuur. Ning kultuurile ei saa alati läheneda pigem uudisajakirjandusele omaselt skeptilisel moel ("no, mida te nüüd korda olete saatnud; mis kräpp see on, mis niikuinii uudiskünnist ei ületa"), vaid pigem kultuuriajakirjandusele omaselt avatud, mängleval, diskuteerival ja kaasa mõtleval moel ("aga mis oleks, kui...").

Alles siis, inimestega vesteldes, oma tööd tutvustades ja selgitades näed nende nägudel ühel hetkel ootamatut äratundmisrõõmu, mis peegeldub kas või heldinult naeratades öeldud "oo, tema kontserdile läheksin mina alati hea meelega!" (personaalne ja mitte institutsionaalne kontakt) või siis ka mõistmist, et kultuuris - erinevalt institutsionaliseeritud käsitlusest - pole lõplikke lahendusi. On vaid vähem ja rohkem teostamist võimaldavad ideed. Ja see tegi taas tuju heaks.

Käed jalad tööd täis ehk On alles elu siin tuhapilvede all

2010-04-22T23:39:00.001+03:00

Nagu näha ei ole ma oma blogi taasavamises eriti järjekindel... No olgem ausad, kui inimene on enda virtuaalelu Facebooki kolinud, siis on sealt ikka kuradima raske välja saada... Või väljas käia. Kõige parema meelega näeksin vidinat, mis minu Facebooki postitused siin toimuvaga ühtlustaks. :)
Aga mis ma ikka soiun - aeg on olnud ütlemata toimekas. Kultuuripealinn on saanud lennuki, nüüd tõttame palehigis selle suunas, et 15. mail kolmveerandi programmiga avalikkuse ette tulla; et 7. juunil Istanbulis edukas Arvo Pärdi kontsert korraldada ning et 11.-13. juunini Helsingis Senaatintoril end põhjanaabreile tutvustada. Mõnikord on küll tunne, et oleme kui üliinimesed, kes kuuel käel ja ühel häälel peavad maakera paigast nihutama. Lennuki puhul oli küll nii - kolm nädalat ei saanud korralikult und...

Ning kui vulkaanist Eivõibollaküll (või Ei-jah-jälle-öökull, mis on einarkraudilikule hääldusõpetusele "eija·fjaDla·jöökhüDhL" kõige lähemal) tingitud tuhapilv lennuliikluse seiskas ning nii mõnegi olulise objekti Eestisse jõudmise küsimärgi alla seadis, siis... Siis oli küll tunne väga sant. Aga näe, kõik läks imeliselt. Ehk nagu kõlab see filmis "Shakespeare in Love":

Philip Henslowe: Mr. Fennyman, allow me to explain about the theatre business. The natural condition is one of insurmountable obstacles on the road to imminent disaster.
Hugh Fennyman: So what do we do?
Philip Henslowe: Nothing. Strangely enough, it all turns out well.
Hugh Fennyman: How?
Philip Henslowe: I don't know. It's a mystery.

Ja nii läkski. Ma muidugi ei tohiks oma asjade pärast hädaldada - neid, kes tuhast ja ärajäänud lendude pärast tegelikult kannatasid (ja tänini kannatavad), oli ikka meeletult. Kas või president, kes ühe kummalise, Istanbulist Tallinna väldanud roadtripi osaliseks sai.

No aga vaadake seda Oskarit - päris nunnu teine... :)

Aga nüüd võime endale lubada klaasi šampanjat - kaktuste sünnipäeva puhul! :)

Oh neid elu-kakskend-neli-kirjanikke...

2010-03-23T21:39:00.001+02:00

Tegelikult tahtsin ma muidugi kirja panna oma mõtted filmist "Alice imedemaal". Ning arutleda pisut selle üle, mis muusikastiil iseloomustab nullindaid. Aga no ei jõua kõike. Või kui jõuab, siis pisut hiljem. Praegu pean lihtsalt aasima Postimehe ajakirjaniku Raul Sulbi kirjutise kallal, mis kajastab Margus Müili lahkumist Kroonika peatoimetaja kohalt. Muuseas loeme:

Seltskonnaajakirja Kroonika esimene number ilmub aastast 1996. Ajakirjal on olnud selle aja jooksul neli peatoimetajat: Maire Aunaste, Einar Ellermaa, Ingrid Tähismaa ja Margus Müil.

Ning mul läheb kohe hing hellaks, mõeldes sellele, kuidas see ajakirja esimene number ilmub juba 14 aastat - ilmub ja ilmub... Aga ei saa kuidagi ilmutud. Vaesekene. Äkki viies peatoimetaja saab esimese numbri ka lõpuks välja antud. :)

Lennuki hädamaandumine paneb irvhambad tööle

2010-03-19T11:56:00.000+02:00

Eilne õnnetus (ei teagi, kas õnnelik või õnnetu, sest Ülemiste joogivesi sattus ikkagi löögi alla) on pannud irvhambad tööle:

Infoks tallinlastele

Tallinna linnavalitsus väljastas pressiteate, et seoses lennuki hädamaandumisega ning kütuse lekkega Ülemiste järvel tõstetakse vee hinda alates 1. aprillist 2010 seoses kütuse aktsiisi lisamisega joogiveele.

Ning lisaks ka väike foto:

Okei, pisut "Eesti laulust" samuti

2010-03-15T18:07:00.001+02:00

Esiteks tuleb ERRile aitäh öelda. Mitte selle eest, et nad minuga lepingu lõpetasid, mistap ma märtsist enam "Vikerhommiku" saatejuht ei ole, vaid selle eest, et nad võimaldavad ETV-d vaadata ka võõrsil. Ja see pole üksnes minu, seniks pelgalt aeg-ajalt kodumaalt eemale silkava meeskodaniku tänusõna, vaid paljude mu sõprade tänu, kes võõrsil elavad, ent tänu Vikerraadio ja ETV veebile kodumaa eluga kursis on. Tänu sellisele liigutusele on ju Kodu jälle lähemal.

Ning nii heitsime sõpradega tänavusele "Eesti laulule" pilgu peale Rumeenias, olles Bukaresti mõnusas üürikorteris end äärimselt hästi sisse seadnud, s.t joogi-und-söögiga varustanud (sest just nii peab õiget teleshow'd vaatamagi!) ja jalad seinale löönud. Et netiühendus (või koormus) sakkis piisavalt palju, et tervikust ülevaadet saada ning abiks tuli võtta R2 ja "Eesti laulu" enda lehe live-streamid (s.h green room), siis pole mõtet otsesaate osas sõna võtta.

Küll aga tahan avaldada võistluse võitjaile, Robert Juhkentalile ja Malcolm Lincolnile kaastunnet. Juba seepärast, et paari aastaga Eesti muusika ainsaks tõsiselt võetavaks laulukonkursiks haibitud võistluse peaauhind ei ole mitte nt plaadistusleping või mõni muu muusikatööstuses tarvitatav motivatsioonipakett (minu pärast kas või priipääse mõnele kontakte loovale ja poiste professionaalset tulevikku sillutavale muusika-expole, mida žüriis istunud Tallinn Music Weeki aju ja juht Helen Sildna kindlasti soovitade oskaks), vaid "pääs" võistlusele, mis on ju Eesti vaatajate jaoks ammu igasuguse tõsiseltvõetavuse minetanud ning võrreldav nt mõne Monte Carlo tsirkuseshow ülekandega, mis eetris kehvadel kellaaegadel teisejärgulistes kanalites.

Ehk teisisõnu, ikka ja jälle astuvad "Eesti laulu" loojad eos enda üritusse kodeeritud ämbrisse, kuulutades ühelt poolt, et ajavad Eesti muusika asja ja väites, et sellele püünele pääsevad tõelised kaasaegse Eesti muusika pärlid, ning saates parima neist siis - seda uhkusega preemiareisiks nimetades - kuhugi trallile, mida väidetavalt vaatavad ja fännavad ainult peded ja eurodiskopersed (keda on Emori tele-uuringute andmeil vähemalt Eestis ligi nelisada tuhat).

Nii et tunnen kaasa, Malcolm Lincoln! Vaieldamatult ei vääri Eurovisiooni lauluvõistlus teid, aga kui ETV nii arvab, siis - mis seal ikka! Siis tuleb kingitud hobuse suu kinni suruda, kehv priis vastu võtta ja karutantsusammul Oslosse minna. :)

Ahjaa, mulle meenus, et Hip!-i aegadel sai "Kahte takti" ju kajastatud. Siis oli Robert ka rivis.

Back in business!

2010-03-15T17:37:00.000+02:00

Ma olen tagasi! See hüüatus oli pigem mulle endale, et mitmekuulise blogipausi järel taas oma veebinurka sisse astusin. Tõsi, minu Facebooki-sõbrad teavad, et ma pole kuhugi kadunud. Ma lihtsalt ei viitsinud vahepeal seda mõttesõõla kasutada. Võib-olla ka seepärast, et sügis ja talv tõid nii meeletult palju tööd, et päris enda isiklikke mõtteid pähe ei mahtunudki. Või kui mahtus, siis polnud neid aega lihtsalt üles tähendada. Ent nüüd võib ju - et mitte vettpidavaid lubadusi loopida - taas proovida.

Tõenäoliselt andis mulle naasmiseks tõuke üks muhe äraolemine Transilvaanias, kust alles eile õhtul tagasi jõudsin. Tõsi, ettevõetud reis ei viinud meid mitte üksnes sellesse popkultuuris lugematul hulgal kordi vampiiride elupaigaks nimetatud Rumeenia mäeahelikega palistatud maakonda, vaid ka lootusetult määrdunud Bukaresti, mille ainsaks pärliks on endiselt linna südames trooniv kommunistliku minevikku meeles pidav hiidpalee, ning samuti ammu südamelähedaseks saanud Budapesti, kus kevad meid viimaks kätte sai ja mütsi-salli-kindad viimaks ometi nurka viskama sundis. Ent retk Transilvaaniasse oma siia-sinna vonklevate mägiteede, lummavate, ehkki kurjakuulutavate sügavikega vaadete ja kergeid judinaid tekitavate salapäraste metsadega oli elamusterohkeim. Olgugi, et üks pilt räägib tuhandest sõnast enam (ja neid näeb Facebookis niigi), tahan oma liistude juurde jääda ning end ümbritsevat oma mõtteilmas toimuvaga sõnas tervikuks siduda. Nii et - tere tulemast koju, Andri!

Meeleolukontsert "Rõõmsa tujuga uude sügisesse!"

2009-09-01T18:21:00.006+03:00

Mäletate ju omaaegset pühapäevaõhtust raadiokontserti "Rõõmsa tujuga uude nädalasse"? Väike Andri kuulas, kõrv vastu oma Okeani, kuidas välismaised biidid ta Karlova toakesse voogasid... Nüüd oleme siis rõõmsa tujuga uude sügisesse jõudnud. Vahepealne mudru, masu, mäsu, peataolek, nii-palju-on-teha, nii-tühjad-on-päevad ja kõik muu on nüüdseks eilne päev, tänasest keskendun teotahteliselt sellele, et veel ka 2012. aastal saaks õhata: "Oi, olid alles aastad". Eks saate aru, millest räägin. Ja sestap tööl oma isiklikus blogis rohkem ei peatu. Võib-olla hoopis kusagil mujal ja kunagi muul ajal. :)

Ent kiirpilk augustile: pärast väikest Soome-tretti sai Venna, seejärel ma ise vanemaks pühitsetud. Noh, Elis muidugi ka! Veelgi olulisem oli aga see, et Kalmer ja Annely pärast taasiseseisvumispäeva abiellusid. Peale selle, et mul on oma sõprade üle siiralt hea meel, tundsin õnne ja uhkust sellegi üle, et meie üpris uisapäisa-sõpruskond end vahetult enne pulmi siiski kokku võtta suutis (mnjah, vaene Konnake, kes pidi hommikust õhtuni muudkui aga küpsetama ja küpsetama - seda ka nii mõnegi teise eest, kes küpsetusorjuse asemel tagatoas hoopis tshättis...) ning kõik mõttes ujunud ideed teoks tegi. Ma loodan, et fotokingitus, veel enam aga unise moega Haanja külapoe ees toimunud pulmarongirööv ja hirmnaljakas vanasõnade lahendamine ka pruutpaarile endale meeldis. Meil oli igatahes väga naljakas! Kui kunagi jõuan nii kaugele, et suudan fotoaparaadi piltidest tühjendada, siis lisan paar meenutust siiagi. Mis seal salata, see nädalavahetus oli möödunud augusti hitt!

Ja muidugi ei saa tähelepanuta jätta järjekordseid hüppeid meediailmas, eelkõige Postimehes, mis tõstis kunagise kolleegi Heili asemele teise kunagise kolleegi Ingridi. Vangerduse vajalikkusest ei saa ma tõttöelda tänini aru, aga võib-olla saame seda kunagi mõnest memuaarepopöast lugeda. No näiteks kümne aasta pärast. :)

Ja ühe uuenduse olen otsustanud veel teha: nimelt oma blogi avalikust veebielust tagasi tõmmata. Eks peagi annan huvilistele teada, kus Mõtlik Mees jätkab...

Aitäh ning kohtumiseni,
washelluftheyrs!

Leitud mees. Vananemise tundemärkidega.

2009-08-20T10:56:00.002+03:00

Ma räägin muidugi endast - kellest siis veel. 30 saabus salaja kui laine ning viis mu uuele elumerekümnendile (oh, kuis tuli nüüd luuleline). Tegelikult saabus 30 väga vahvalt. Sõprade, vahuveini ja tantsuga: just nii nagu mulle meeldib. Ja seda muidugi hommikust saadik - lisaks varahommikusele Lesknaise-pokaalile tulid sõbrad rongiga Tartust. Nii nad seal perroonil tuterdasid, käes õhupallid ja suu naerul. Lausa lust oli cava'ga päeva jätkata, Elise aias pirukaid pugida ning siis Kohvikus varahommikuni tantsu vihtuda. Aitäh teile!

Kui kibekiire tööaeg ja sellest kohati tingitud öine vähkremine (ma näen mõningaid uue tööga kaasnevaid kohustuslikke tegevusi unes, ausõna!) kõrvale jätta, siis veereb elu kui hernes. Kohe hüppame autosse ja põrutame lõunasse, et Kalmer ja Annely paari panna - nagu kord ja kohus! Polegi sõpradega ammu pulma saanud... (taas meenub "4 pulma ja üks matus").

Täna öösel nägin unes uut sõna: "maksumaksja" asemel tasuks kasutusele võtta "masumaksja" nimetus. Lisaks masuaja kärbetele ka eesti keele sõnades annab see terminile õige varjundi: masuaja maksja ägab koormiste all ja tema tunneli lõpus särab vastu vaid rongiprozhektori pimestav valgus :)

Head mõtted sünnivad merevees

2009-08-10T17:18:00.005+03:00

Kui tööhommikud kõrvale jätta, siis viis nädalavahetus meid Katsiga Venna sünnipäevale ning põhjakalda merevette valaskalasid mängima. Otsustasime, et sobime imehästi mängufilmi "Free Willy" kolmanda osa dublantvaaladeks. Ning sealt Vihula vallast pärineb ka järgnev rahvatarkus:

- Miks sa jood?
- Ma ei joo, ma teen päikese eest töö ära.
- ?
- Noh, ma ju võtan öösiti; siis kui päike pausi peab. Päeval võtab tema.
/Härgliiva/

Pärast seda sai esimest korda proovitud, kuidas on ise marmoleumi (ehk naturaalset linoleumi, eksju) maha panna. Kui oma oskustega enam tööd ei saa, siis lähen remondimeheks, sest kui jätta kõrvale asjaolu, et ma pealaest jalatallani liimine olin, tuli asi meil ikka väga ilusti välja.

Ja just praegu tuli päike ka välja, sest kallid sõbrad tulevad homse puhul Tartust pealinna. Oi, elu on lill! Ja tänast päeva arvestades ongi mu nimi Aiandi Ilusaim Õiend. :)

Venna sünnipäev, miks mitte randa kimada?

2009-08-08T13:43:00.016+03:00

Avastasin ühtäkki, et olen oma meediumis enam kui kuu aega vait olnud. Justkui poleks midagi juhtunud. Justkui oleks suvepuhkus. Mõlemad väited on tegelikult õiged - aga suvepuhkus on sellisel juhul blogil, mitte minul - juuli on igal juhul töötähe all kulgenud, sekka paar säravamat elamust: laulu- ja tantsupidu; Moby, laulupidu ja Mahavok Õllesummeril, hiljem veel pisut Mahavokki ja Madonnatki, mis - tõsi! - ei jätnud nii eredat elamust, kui 2006. aastal, ent mis sellest hoolimata üks vahva pidupäev-õhtu-öö oli...

Ning, kui vaadata oma Facebooki kontot, siis jääb sellesse kuusse ka ohtralt raadiotööd. Et mitte mõtteisse auku jätta, otsustasin oma Facebooki revideerida ning sealsed emotsioonikillud siia mälestuskildudeks panna. Ma varsti vanainime (juba teisipäeval alustan euroraha toel isiklikku tugiprogrammi "Vanane väärikalt!"), tuleb ju oma mälu klaar hoida. Nii kutsungi koos endaga rännakule "Walk down the memory lane". Ja kui midagi segaseks jääb, tasub vaadata ajaliselt eelnevaid sissekandeid, siis saab natuke enam mõhku (kuigi mul endalgi läks mõne sissekande puhul aega, et aru saada, mis jura ma suust välja olen ajanud...) :)

8. august
"Finishing my morning show - now, it's time to leave town!"

"Täna peaks ikka linnast välja saama - on urrimalt ilus hommik, päev tuleb ka!"

"Punkt üks. Venna, palju õnne sünnipäevaks! Punkt kaks. Mis laulu tahad? :)"

7. august
"Aargh, hommik!"

Madis: Tere hommikust, Andri
Andri: Terommikust sulle ju ka! :) Nüüd tee rindu ja tööle... Nämm!
Kristi: tere hommikust, kallid :) ilm on imeline, naudime päikest või on teil mõni parem plaan :P ?
Triin: Hommikust, Andrike! :) Sa täna na hiline ;-)
Fagira: mmm, mõnus hommik. viimane tööpäev enne puhkust. jee. :D

6. august
"See kõik tuletab mulle meelde stseeni filmist "Sister's Act""

Reverend Mother: Girl groups? Boogie woogie on the piano? What were you thinking?
Delores: I was thinkin' more like Vegas, y'know, get some butts in the seats.
Reverend Mother: And what next? Popcorn? Curtain calls? This is not a theater or a casino. ... Loe edasi
Delores: Yeah, but that's the problem. See, people like going to theaters, and they like going to casinos, but they don't like coming to church. Why? Because it's a drag. But we could change all that, see? We could pack this joint.
Reverend Mother: Through blasphemy? You have corrupted the entire choir!

"Põhjast tagasi! Ja lõunas on tõepoolest soojem. Aga Helsingis on ka huvitav - eriti, kui üritada Madonna hotelli piiravast inimrõngast läbi pressida... :)"

"Põhja!"

2. august
"@ childhood home"

"No Vikerhommik on igal juhul täies purjes ning tuju hea - vanaema 80. juubel ju ometi!"

1. august
"Mahavok oli lihtsalt super. Ning Kare lihtsalt võrratu. Tuju on rõõmuskurbrõõmus. :)"

"Haapsallu! Ja siis muidugi suve favoriidile, Mahavokile kaasa elama!"

31. juuli
"üksindus ja surmauni. hmm, ei teagi, kumb sitem on. :S"

30. juuli
"Ja kõlab mu überlemmik: "Kui käes on loojang, metsas tõuseb kuu, ma seisan uksel kodu ees...""

"Tere hommikust, Eestimaa!"

29. juuli
"Mida kõike Youtube'ist märgusõnaga "Men are pigs!" ei leia :S"

"iPod mängib "O Holy Night" ning tuju on hea. Keset suve jõululaulud - selge, hakkan ära pöörama. Jõuluusku nähtavasti. Tänan tähelepanu eest."

"Ülla-ülla! Müüa paar piljeetikut Madonnale. Huvilisi?"

28. juuli
"Nõukogude Naine"

Ivo: Miks? Kas elu on nii igav ja halb või???
Margit: ja mina olen...mis siis?
Andri: :):):) hetkeemotsiooni ajel lubab facebook kõike kirjutada
Margit: tundub jah ;))))))

27. juuli
"Back in business!"

Kristo: mina veel ei suuda, ikka viljandis...:)
Andri: hehee, jäidki sinna! ma vaatasin lõppkontserdi juba elioni digiTVst ning jõudsin öö hakul ikka pealinna, kaasas soe Tartuffi fliis! Selle saad tagasi, kui trehvame. Ja olgu Viljandit tervitatud, seal on ikka ilus! :)
Jaanika: Aga jõudu! Varsti kohe endalgi taas suund argiellu.. Korraks sai veel tehtud peatus akadeemias, minu "nahkdiivaniga lavamanageritoas".
Andri: Tead, argielust väljas oli päris tore olla. Veel toredam oleks, kui me kohtuksime lavamanageridega mõnes punanurgas ka muul ajal, kui vaid folgil? :)
Janno: mõistuse sootuks kaotanud !
Jaanika: Minul on kaaslavamanagere ikka hea meel näha, John võib teha näo, et ta meid ei tunne (aga kohale võiks ikka tulla :).
Andri: John on lihtsalt ülbe, sellepärast tal sõpru polegi! :)
Kristo: Tegelikult on John lihtsalt realist :), aga egas me ju kohtu nii ehk naa. Tööalaselt ja folgialaselt ja krt teab veel mis alaselt.

27. juuli
"Folk tehtud, kaktused kastetud. Öö on."

24. juuli
"Viljandis. Folgil. Esimene vaba hetk. Kasutan seda magamiseks."

22. juuli
"Euroopa kultuuripealinn 2011 läheb Viljandi folgile. :)"

Tarmo: Ehk, et sina lähed või kuidas? Või in corpore, ühise bussi ja lauluga?
Arno: Jep. Andri and All The Euroopakultuuripealinn 2011 Maimets läheb Viltsu :D
Andri: Ähäh! No mina võtan automobiili ja laulan tee peal ise :)
Triin: Näeme! Laulame! :)
Andri: Ja Arno, ma nüüd ei saagi aru, et kas oled ikka tulemas-olemas?
Tarmo: Võta mikko ka kaasa. Ta kibeles tulema.
Andri: Ta on meil võõrsil. Kultuuri maale viimas.
Kaiko: kultuuripealinn vs j6mmipealinn:)
Arno: Ma olen kohal aga mitte paigal :P
Andri: Jõmmipealinn maiäss, kõik jõmmid lükkame eest! Aitad?
Arno: Aita me :D
Kirsti: Tervita paadimeest!

22. juuli
"Weird dreams... It's because I was tired, I guess..."

"Burn the bike thieves! The thing I have to deal with :S"

Andri: Mulle üldse ei meeldi. Ilus ratas oli. Mis siis, et vana. Mulle kallis ja vajalik. No kuradi masu, maivõi, murtakse ustest sisse, lõigatakse lukud läbi ja bye-bye, velosipeed!
Lauri: võib koguda kokku ülejäänud kaaskannatajad ja siis teha pättidele üks suur lõke nagu Jaanipäeval. loodan, et leian oma mootorratta varga ka selleks ajaks üles.
Andri: Kusjuures tundub, et teema on tõsiselt aktuaalne - selliste sõiduriistade vargused on juba ülipopulaarsed. :S
Katrin: Jah, minu kontaktides on koos minu sissekandega kolm ratta-varguseteemalist ainuüksi sellest nädalavahetusest :( Ja meie perel läks korraga 2 ratast :( Tõesti ajab kurjaks ja teeb nukraks... pidime oma Võsu-Käsmu väljasõidu teise päeva jalgsimatkaga jätkama...
Andri: Ma nägin jah, et olid sissekande teinud samal teemal. Just mõtlesin kohtlaselt-jõuetult käsi rippu lastes sinu sissekandele, kui täna tühja seina jõllitasin!
Marko: Andri, soovitan sinul kui praktiseerival ringhäälinguesindajal olla väljenditega ettevaatlik. Meenutaksin kohtulahendit aastast 2005, kus ahjuajamisele üleskutsumine tunnistati vaenuõhutavaks. http://www.postimees.ee/050805/online_uudised/173406.php
Andri: Ma ei saa kuidagi salata, et õhutan vaenu varaste ja mittevaraste vahel. Kummale poole jääd? :)
Marko: ma ei saa vastata küsimusele, kas olen hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud, kui ma ei ole seda kunagi alustanudki. samuti ei tähenda, see, et ma laulupeole ei lähe, et ma ei armasta eestit või ei ole õige eestlane. vaenu õhutamist ei poolda, vargaid ei armasta. :) rattast on muidugi kahju :(

20. juuli
"Tallinna Merepäevad - grreat succeess! :)"

"What happened to sunny sky? Well, at least it's a regular work day."

19. juuli
"Munamägi on rahulik nagu Jaan Tätte..."

18. juuli
"Morning has broken. Walking on air... :)"

17. juuli
"I love when the plan comes together!"

"See päev on teel... :)"

15. juuli
"Ahjaa, ja Leedu valitsus elab endiselt 15. sajandi nõiajahiajastul. Lihtsalt pidin seda märkima."

"Nüüd läks juhe kokku. Aitab. Tuleb näiteks valge veiniga lahti rullida."

14. juuli
"Andri Maimets @ KKK. (Koosolekud, konsultatsioonid, kooskõlastused)."

13. juuli
"'t was everywhere. i'm good. :)"

Katrin: tubli, tubli, väga tubli, istu, istu, puhas 5!

"Väss. Väga väss."

"Parim suvepäev esitluslõuna tegemiseks: aianurgas suitseb grill... :)"

12. juuli
"Segakoor Hästi Pakitud."

Katrin: proove hakkame pärast minu tööpäeva lõppu sinu juures tegema :p :D

"Entukas raadios! :)"

Katrin: kuidas su laulmine läks?
Andri: oo, suurepäraselt! loed ju, et olen nüüd taas koorilaulu-entukas :)
Katrin: must pole entukas lahkunudki :p kui ainult oleks koht, kus saaks laulmas käia :(
Andri: hehe! teeme siis oma pottide-pannide-segakoori. eile tuli mul hea mõte avada segakoor Hästi Pakitud. Nii oli nimelt kirjas kõikidel Õllesummerilt soetatud vihmakeepidel: koorivorm odavalt käes!

11. juuli
"Tuldagu nüüd poplaulupeole. Ega iga päev Andrit kooris laulmas näe! :)"

"Kuulan ja kuulan seda laulu. Kurb on sees. Vastikult kurb."

10. juuli
""On läinud aastad, hetked ilusad..." - Mahavok laulab ikka hästi. A Muumitroll on muusikaliselt mu jaoks ikkagi tühi."

Evelyn: böööö. vähe kuulasid juuu!
Andri: No a sellepärast kuulasingi vähe. See "A mis nüüd mina" oli tore pala, aga ülejäänu oli mu kõrvadele ikka tüütu tümin. :)
Evelyn: no vot.lugu " korallidest" ja veel mitu-mitu-mitu lugu kohe olid väga coolid!:)) ja tekstid. need on ikka päris deebid:)
Andri: Mis selle "Mis nüüd mina" pealkiri oli? Ehk et kuidas ma seda juutuubikust leian?
Taivo: Mahavok oli super!
Andri: Onjueksju! Küll ikka on osatud lugusid teha!
Markko: Mahavok oli ikka ülisuper aga Muumitroll oli ka tore, täna olid kohe ka sellised õed tööl, kes ka olid eile kohal ja päris lava ees rokkinud ja kiljunud :) mul on hea meel, et muumitrolli muusikaga sain tutvuda
Andri: Ptüi, ma panen teile alles ilusa ansambli!

9. juuli
"Lift me up, Lift me up, Higher & Higher..."

Fagira: liftimees on pugend alateadvusesse? :D
Margit: ei high on...
Andri: oh, ma ei mõelnudki, et see moby lugu võiks minu liftiromaaniga kuidagi seostuda. :D tegolt oli kontsert!

8. juuli
"I hate typos in Kultus's menu: värksed pannkoogid! *@£$€*!"

"Jõuad küll kontorisse vara ja hakkad tööga pihta - aga näe, siis vaatad, et kell on juba urrima palju! Kuhu see aeg kaob, palun"

7. juuli
"CNN tahab, et ma enda kõrval istuva persooni kätt suudleksin. On Jacko palve aeg. Aga minu kass ei anna end kätte ning nii pean ma end ise musitama. Väh!"

"Tere hommikust, Eestimaaaa!"

Urmas: ...nii, et, eeter?
Andri: nii tõepoolest on! :)
Siim: Head ööd Nicaragua :)
Andri: Päh! Tervisi kaugele maale, sõber!
Heiti: kas ma san sind onlines ka kuulata? tervitused sydneyst. :) 7. juuli kell 7:02
Pepe: hommikul vara pannakse juba eetrit? võäh :)) aga noh, lõunamaa värk...
Andri: no puhas õuka, noh! rahvusõuka! :)

6. juuli
"Luulepäevik jätkub: "Viin vajalike inimestega kokku, selgitan, täpsustan, aitan ja paitan!""
"Vara üles, hilja voodi... :)"

Katrin: A kui on "vara voodi, hilja üles"... - mis siis saab? sinu puhul teame, et nõnda rikkus majja toodi :D
Andri: Vara voodi, hilja üles, ärkasingi sinu süles! :D See on meie Andri luule, mida iga päev ei kuule! (Meenub taas rida "Ema Maiga, seisa paigal!")
Katrin :D:D:D aint et kus ja kelle süles ma küll ärkama peaks... ahjaa, õige-õige, ega sinu nimetatud tingimustel kah rikkust majja saa :)
Andri: äi saa siin midagi, ikka olen vaene kui kirikurott
Kirke: Hakkan otsima inspiratsiooni, et sünniks viis... nagu lubatud sai!
Katrin: no seda ma sulle, Andri (ja endale ka), räägingi. üks suur paks vale on see vanade eestlaste jutt :D
Andri: aga äkki saame Kirke lauluga rikkaks - autoritasud kukuvad kõmm ja kõmm meie pangakontodele. :D
Katrin: Kirke! aitab suve imetlemisest! hakka ruttu inspireeruma!
Gert: võin ka Kirket selle raske ülesande täitmisel aidata! "sest nagu sa tead, kaks pead on ikka kaks pead" :) mul tuli siuke riim ka : vara üles, hilja voodi, lõpuks ennast surnuks joodi... :)
Kirke: Vaadake sellega on nii - Pegasus lendab siis, kui ta lendama peab...ja mina olen nõus autoritasusid ainult poolitama, kolmeks või enamaks jagamine ei tule kõneeeeee alllaaagiiiii:D Gert: kallis, ega ma ei tahtnudki sult mitte leiba laualt ära võtta, vaid aidata sellele ka võid peale hankida (või nagu eestlasele kohane- muretseda)!

5. juuli
"Laulupidu oli tore. Isegi väga tore. :)"

3. juuli
"Näed! Jälle! See mees töötab meie majas. Ja jälle on ta liftis käinud. Ma muutun juba kergelt liftiperverdiks :D"

Tanel: aga pühenda siis üks päev lifti jaoks :P et ole kogu aeg liftis ja nuusuta kõik üle :P
Katrin: kas sul on SEE käik juba käidud? aga jah, hakka liftipoisiks - saad kindlasti lõhna jälile :) Mirjam: Ma ka soovitaks Sul oma töö paariks päevaks liftipoisi ameti vastu vahetada. Ja vabade hetkede lugemissoovitus oleks Süskindi "Parfüüm". Ja kui suudad seda lõhna kirjeldada, siis võib leidmisel abiks olla www.fragrantica.com
Fagira: sa jäta lifti mingi kirjakene, salapervo
Katrin: oh, aga see on ju täitsa pandav mõte - pane tühi leht liftiseinale, kuhu kõik sõitjad peavad kasutatava lõhna kirja panema. siis võtad papri kaasa ja lähed poodi nuusutama :D
Andri: "Tere. Olen sinu lõhna salajane austaja. Lõhnad hästi. Mis lõhn on? Jäta näidis nurgale!" Nii vä? :D
Fagira: Einoh, ära nüüd siis selle lõhnanäidisega üle ka pinguta, ega ta ei hakka ennast vastu su paberit nühkima kui ise ka pervo pole just, haha. A vaata et sa oma kirjakese juurde pastaka vms jätad, muidu ta eiviitsi äkki kirjutada. :D A muidu kui sa nüüd ntx satuks taga koos lifti, et siis tammuksid tummalt jalalt jalale või teeksid suu lahti ja küsiksid? Ma võin pea anda, et ta arvaks, et sa lööd talle külge.
Markko: piisab, kui lihtsalt ta jätab lõhna nime ju....mind hakkab ka juba huvitama see, leidsin oma lõhna kunagi u 10 aastat tagasi oma maja liftist, meeldib siiani ja kasutan...
Andri: No ma ju räägin! Sõber, tule appi, nuusutame koos :D:D:D
Tanel: :) ei aitäh mul on lõhn olemas :P
Merilin: kasuta treppi!
Andri: eiei, jummala lõbus on :)
Marek: äkki kutsutakse seda toredat meest hoopis koristajatädiks? ;-)

2. juuli
"Ma tundsin liftis täna ühte lõhna. Ma ei tea, mis lõhn see on. Ma tahan seda."

Fagira: keegi oli liftis asjal käind?
Heili: alati peab kohe küsima. Mis sest on, et teine sind siis imelikult vaatab, mis sul kaotada on :)?!
Andri: Eiei, kedagi ei olnud liftis noh. Üks mingi jorss marssis välja küll, aga no ma ei hakanud järgi tormama, et härra, härra, millega te end piserdate.
Oliver: Soovitan soojalt INCENSE KYOTO Comme des Garcons. Ja pärast seda ei taha sa enam ühtegi lõhna ;). See on tõeliselt hea!
Kristo: Andri, lõpeta lifti(s) nuusutamine ja nuhutamine!:-)

"NHL-i üleminekuaken sulgub kohe. Aga nagu ütleb Eesti rahvatarkus: Kui kusagil sulgub aken, siis kusagil tehakse uks ikka lahti... :) Mida kõike tänu spordiuudistele teada ei saa!"

"Raadioonu hommikune mõttemäng: Postimees on paberil, tutvustust ei ole. Päevalehel on tutvustus, paberil ei ole. Ekspressil pole tutvustust ega paberit. On koduleht. Maalehe tutvustus on vigu täis, parem lugeda paberlehte. Kas ma olen mingi iluvõimleja, et need lehed loetud saaks?"

1. juuli
"Häh, milles küsimus! Loomulikult rattaga laulupeole! :)"

30. juuni
"I'm terribly sorry but I do NOT miss Jacko! And I do NOT want to participate in any group concerning missing him."

"Minu 2009 hüppab nagu Põhjala kummik! (Tervitused kunagisele füüsikaõpsile)"

Markko: mismismis?
Andri: Mult küsiti, et kas ma siis enam suuremaid tekstilisi tellimustöid teha ei võtagi. Vastasin eitavalt ning lisasin, et võiblat mõne kuu pärast: eks see elu aastal 2009 ongi hüplik kui Põhjala kummik. Seda väljendit kasutas meie, kunagiste õpilasrüblikute kohta mu füüsikaõpetaja: "Mis sa hüppad siin nagu Põhjala kummik!?"
Markko: :) meil oli emakeele õpetajal "puurikass", kes siis kella peale hüppas

Mida veel juunis teha jõudis...

2009-07-01T10:57:00.005+03:00

Kui kuu aega tagasi rõõmustasin, et sain juba mais järvevette, siis juuni lõpp leidis mind juba merest. Nimelt otsustasime esmaspäeva õhtul - siis, kui esimene kultuurne tööpäev selja taha jäi - Kakumäele põrutada ning õhtuse tuule kiuste end vette kasta. Okei, ma olin tegelikult ainus, kes vette ronis. Õnneks oli kardetust soojem. Nüüd on siis tänavune meri ka maitstud.

Ja pärast ülimaitsvat quiche'i ning maasika-rabarberikooki (nagu ma aru sain, on senine imekokk troonilt tõugatud, tubli Magister!), seltsiks armsad inimesed, pole enam muud kui laulu- ja tantsupeole vastu minna. Pealegi, rattaga! :)

Tallinn 2011 kutsub rattaga laulu- ja tantsupeole

Et vähendada laulu- ja tantsupeoliste jalavaeva ning säästa neid liiklusummikutest avab SA Tallinn 2011 reedel Tallinna lauluväljakul ja Kalevi staadionil tasuta rattaparklad.

Nagu iga teinegi kultuurne ja keskkonnasõbralik Euroopa linn, nii julgustab ka Tallinn elanikke ja linna külalisi eelistama liiklemiseks autode asemel jalgratast. Seda eriti sel nädalavahetusel peetava laulu- ja tantsupeo ajal, mil linna saabub palju külalisi nii Eestist kui ka väljastpoolt. «Rattaga peoletulekul on palju eeliseid – ratast on väga mugav parkida ja sellega peolt lahkuda ning see on keskkonnasõbralik. Liiatigi on rattasõitjal palju rohkem aega märgata peole jalutavaid häid sõpru ja tuttavaid,» põhjendas SA Tallinn 2011 juht Mikko Fritze Kultuuripealinna rattaparkla avamist.

Laulupeo rattaparkla on avatud reedel, laupäeval ja pühapäeval ehk 3.–5. juulini. Parkimist aitavad lauluväljakul ja staadionil korraldada liikumise Eesti Rattarikkaks vabahtlikud. Vabatahtlikud parklatöötajad panevad aga kõigile südamele, et parklasse toodud jalgrattad oleksid varustatud lukkudega ning tublid ratturid tuleksid oma sõiduvahenditele järele enne parklate igaõhtust sulgemist.

Kultuuripealinna rattaparkla avatakse koostöös Tallinna linnavalitsuse Kommunaalameti, Eesti Rattarikkaks algatuse ja Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega.

25. laulu- ja 18. tantsupidu „ÜhesHingamine“ toimub 2.–5. juulini Tallinnas. Peo juhatab 2. juulil sisse pillipidu Raekoja platsil, sellele järgnevad kolm tantsupeo etendust „Meri“ ja kaks päeva kestev laulupidu. Tantsupeo idee autor on Henn Tiivel ja kunstiline juht Ülo Luht, laulupeo kunstiline juht on Ants Soots.

Kultuuripealinna rattaparkla lahtiolekuajad Tallinna lauluväljakul:
Reede, 3. juuli 9.00–22.00
Laupäev, 4. juuli 9.00–22.00
Pühapäev, 5. juuli 10.00–19.00

Kultuuripealinna rattaparkla lahtiolekuajad Kalevi staadionil:
Reede, 3. juuli 9.00–22.00
Laupäev, 4. juuli 10.00–14.00
Pühapäev, 5. juuli 10.00–14.00

Ajakirjanikke ründab taas nõdrameelsus!

2009-06-26T22:09:00.010+03:00

Alles mõni sissekanne eespool näitasin, kuidas meedias tegutsevate ajukääbikute käes pannakse ka vale mees kinni - peaasi, et perekonnanimi on õige (Anders/Margus Tsahkna juhtum). Täna õhtul tuli mul taas jook kurku tõmmata, sest Postimehe ajukääbiklusele ei näi keegi piiri panevat. Nüüd röögatab PMi portaal Anu Saagimi allkirja kandva uudisega, et popikoon Michael Jackson suri südame seiskumise tõttu! Ja nii teatavat meile veel rahvusvahelised agentuurid! Sa armas Mooses! Ja ega siis Postimees ainsana, sama pasundab toimetajale või loo tõlkijale viitamata ka ERRi uudisteportaal:

Kui nüüd pisutki järele mõelda, siis teab iga mõtlev inimene, et see organism, mille südamelihas on seiskunud ja mille vereringe seetõttu enam ei toimi (meenutagem, südamelihas on organ, mis tagab oma talitlusega organismi vereringe), ongi surnud. See ei ole kindlasti "rahvusvaheliselt tõsiselt võetav" surma põhjus. Ehk teisisõnu, kõik inimesed surevad südame seiskumise tagajärjel. Ka mina suren siis, kui mu süda jääb seisma.

Aasimine aasimiseks, kas polnud ajakirjanikel võimalik uurida, mis siis Jackoga ikkagi juhtus? BBC uudist lugedes näeme, et olukorra kirjeldamisel kasutatakse uudisloos terminit cardic arrest, mida Euroopa Elustamisnõukogu kliinilisest surmast elustamise ravijuhendis tõlgitakse kui südame äkksurma ehk kardiaalset äkksurma. Kui surma oletatavat (!) põhjust teada tahta või teaduslikele allikatele tuginedes välja pakkuda soovida, tasub ajakirjanikul lugeda nt nimetatud elustamisnõukogu originaaldokumenti, mis ütleb:

Sudden cardiac arrest (SCA) is a leading cause of death in Europe, affecting about 700,000 individuals a year. At the time of the first heart rhythm analysis, about 40% of SCA victims have ventricular fibrillation (VF). (https://www.erc.edu/index.php/guidelines_download_2005/en/)

BBC uudist veelgi põhjalikumalt lugedes näeme aga, et surma põhjus on endiselt teadmata, sest selle väljaselgitamine nõuab lahangut:

Spokeswoman Karen Rayner said he was not under criminal investigation but the car "may contain medications or other evidence that may assist the coroner in determining the cause of death". (http://news.bbc.co.uk/2/hi/entertainment/8120606.stm)

Minu jutu mõte? Tõestab veelkord, et Danielil ei olnud õigus - kiirus ei taga adekvaatsust. Ning kaotab seetõttu igasuguse mõtte ja vajaduse säärase "kuuma uudise" järgi arvutisse tormata. Ning olgu see ka õpetuseks kõigile neile, kes arvavad, et iga enda arvates keelt tönkav (ent mitte allikavõrku ega tervet mõistust omav) inimene võiks suuta ajakirjanikku mängides teistele teada anda, mis meie ümber toimub. Punkt. PS. Kõige kurvem oleks, kui sarnast lugu loeksime üks-ühele online'ist võetuna ka homsest paberlehest. :)

Daniel Vaarik, ära ole nii IT-entukas! :)

2009-06-26T16:35:00.009+03:00

Vikerraadio tänases "Meediatunnis" arutlesid Tarmu Tammerk ja Daniel Vaarik muutuva meediapildi üle ning leidsid ühiselt, et trükimeedia tulevik on tume.

Väljavõte Vikerraadio "Meediatunnist", 26. juuni 2009.
Kogu saade kuulatav ja allalaetav siin.

Tunnistades, et ühes ajaühikus toodetava teabe kvantiteedi osas jääb trükimeedia veebile all, pean paraku juhtima nii Tarmu kui ka Danieli tähelepanu sellele, et apokalüptilised kuulutused sellest, justkui trükimeedia hääbuks, on pehmelt öeldes naiivsed - trükikunsti leiutamisest kuni tehnilise revolutsiooni lõppfaasini (mis pole ju saabunud) pole ükski meedium kadunud, vaid pidevalt arenenud ja uuenenud (parem paber, analoogist digitaalseks jne). Paber eksisteerib tänini kõrvuti raadio ja televisiooniga, ehkki nendegi saabumisel on eakamale meediumile alati hävingut kuulutatud. Huvitav, ehk peaks siis ka elektrooniline traditsiooniline meedia veebi ees oma saatuse pärast värisema (nt miks peaksin ootama telesarja x sisseostu, kui saan veebis seda tasuliselt=legaalset vaadata?)

Ehkki Eesti trükimeedia ei paku kaasajal tõepoolest veebimeediale konkurentsi ka kvaliteedi osas (ja see pole meediumi, vaid siinsete kiirkasumile orienteeritud ajakirjandusettevõtete probleem) ei tähenda see, et pabermeedia roll (päeva)uudiste ammutamisel kunagi kuhugi kaoks. Sest lõppude lõpuks on internet (sotsiaalse võrgustiku ja blogindusega või ilma) siiski meedium, pelk kanal. Sisust ikka sõltub, miks sinna pöördutakse.

Esiteks tahan küsida - kuhu kütame? Kas ma oma elu elava kodanikuna (ja alles seejärel meediatarbijana) ikka jään väga palju vaesemaks, kui ei loe/kuule/näe uudist nt sellest, et riigikohus tühistas 200 hääletussedelit, ligikaudu pool või kolmveerand tundi pärast seda, kui sündmus on toimunud, vaid loen seda ajalehest järgmisel, võib-olla ülejärgmisel või ka üleülejärgmisel päeval? Teame ju, et ei jää.

Teiseks on pabermeedium alati mugavam. Üha vanem inimene (ja elanikkond - üllatus-üllatus! - vananeb) tahab, et ta elu oleks aina mugavam. See puudutab ka meediatarbimist. Inimene ei pea lugemiseks läpakat või moblat (olgu see nii väike kui tahes - ehkki selge on see, et väikselt ekraanilt ei näe ka noor inimene mitte midagi) kaasa lohistama ega elektrivõrgu või täisaku pärast muretsema.

Kolmandaks on populistlik väita, et arvuti on paberist keskkonnasõbralikum. Mul on käes Euroopa trükiliidu kogumik "The Facts of Our Value Chain", mis lükkab ümber enamiku saastemüütidest. Üks neist puudutab just elektroonilise ja paberkommunikatsiooni kahjulikkust keskkonnale. Autentsuse huvides ja mitte soovides terminites eksida ma seda siinkohal ümber ei tõlgi, vaid tsiteerin ingliskeelset originaaldokumenti:

Electronic communications are more environmentally friendly than paper. We should be careful not to criticise the IT sector too much as it does offer considerable economic and social benefits in Europe. Nevertheless, we must challenge current opinions where they are not correct.

Wrong: Electronic communications are not necessarily more environmetally friendly:
1. A single PC emits upwards of 495 kg of CO2 annually (more than 2 percent of household emissions). This compares to 14 kg for the mail volume of an average European household (less than 0.1% of household emissions).
2. The techical university of Stockholm (Kungliga Tekniska Högskolan) concluded that, with a "European" mix of electricity and waste management systems, the web-based newspaper with just 30 minutes reading time created 20% more CO2 emissions that the physically distributed newspaper. (The Facts of our Value Chain. EMIP: April 2009. Tänu Trükiliidule ja Külli Tammesele.)

Pöörake tähelepanu numbritele. Liiatigi tasuks nt vihmametsadest jutlustajatel samast dokumendist uurida fakte, mis kinnitavad Euroopa metsade kogupindala 30% tõusu alates 1950ndaist. Ainuüksi Venemaal suureneb metsaala alates 1990ndast keskmiselt 805 000 ha aastas. Venemaad arvestamata on suurus 607 000 ha.

Siin toodud argumendid ei tähenda sugugi, et ei saaks möönda tõde Tarmu ja Daniel arutelus, mis puudutab kohalike ajalehtede tulevikku. See, mitte meedium per se, on tõesti tume, sest küsimus - mille poolest erineb paber online'ist või mis on paberlehe müügiargument - jääb endiselt alles. Praegu on online-huligaansus (mitte ajakirjandus) pabertegijaile pähe istunud ning nii on "avalikkusele" kultiveeritud mulje, et see (kiirus=vigaderohkus, lühidus=pealiskaudsus, odavus=harimatus) ongi Eesti ajakirjanduse tulevik. Sellest on kahju.

Jalutuskäik Tallinnas

2009-06-25T18:33:00.003+03:00

Ilm on palav... Oo, kui palav! Kuna mul pole eriti aega end mõnda veekokku heita, siis veedan töised tunnid oma varjulise(ma!)s korteris. Ennist patseerisin aga linnas ning sattusin taas neid Tammsaare pargi kerjusindiaanlasi kuulama. Igal juhul etem kui päevast päeva samal kellaajal üle linna lärmavad hare-krishna-krishna-hare-mehed. Just mehed, sest viimane kord, kui nende kambaga samaaegselt foori taga passisin, avastasin, et naised olid kõik koju jäetud. Või koondatud.

Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

2009-06-25T12:23:00.005+03:00

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)
MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.

Facebook tahtis URLidega raha teha?

2009-06-17T12:13:00.002+03:00

Olen nüüd ka üks neist Vanity URLi omanikest ning seda huvitavam oli lugeda Business Insiderist tänast selleteemalist artiklit:

Why Facebook turned down millions to give away vanity URLs for free

Instead of giving Vanity URLs away for free, like it did last weekend, Facebook originally planned to auction them off to the highest bidder, a Facebook spokesperson has confirmed. Facebook's first idea was to auction them off in a standard 'ascending' auction, where the URL and user name would have gone to highest bidder at the highest bid. The problem there was Facebook would have had to close millions of real-time auctions in a very short period of time, creating a tremendous load on its servers. Facebook also worried about giving wealthier users advantages over poorer ones. To reduce that load, Facebook next thought about going with a Vickery auction - where interested parties submit one bid and the highest-bidder wins, but only pays a penny more than the second-highest bid. That idea was nixed as too complicated. Facebook also said that users it tested the auctions with gave them hard pushback on being asked to pay for Vanity URLs at all. The main point raised in feedback was that competitors like Twitter and MySpace already let users have URLs to correspond with their user names for free.

Ise otsustasin paariks päevaks pealinnast pageda. Ehkki pühapäeval-esmaspäeval toimusid sõpradega lõbusad ühissöögid ja filmivaatamised, leidsin, et lõunas on siiski rahulikum. Ja soojem. Kasvõi natukenegi. Oluline töö sai viimaks valmis. Tubli-tubli, Andri.

Miks töötavad Postimehes ajukääbikud, kes...

2009-06-11T19:39:00.005+03:00

... kes endiselt ajavad segamini poolvendadest Margus Tsahkna (IRL) ja Anders Tsahkna (RE). Masendav lollus.

Mõni aeg hiljem tabas keegi tarkpea siiski pildi vahetada:

Ahjaa, soovitan õhtupoolikuti Piritale viivat mereäärset ratta- ja rulluisurada külastada. Küll hakkab ikka inimeseloomi silma, kes kõik õhtupäikese käes end vormi vuhivad. Mnjah, seltskonnategelasi ja pseudotähti väga mitte, sest need suretavad liha tõenäoliselt järgmise mojitoklaasi taga, aga nii näiteks vurab teile rulluiskudel vastu peaminister Andrus Ansip, turvamees truult rullidel järel - huvitav, kas tema peas keerleb mõte a la mida kuradit ma siin teen, miks ma ei võinuks raamatukoguhoidjaks hakata. Või siis kepikõndiv Rein Karemäe. Või mõni muu raamatukangelane. Siit saaks ühe põneva telesarja. Nagu "Gossip Girl" vms: "Spotted at Pirita Road, alone with his sticks. My-my, is life really that boring?" või siis "Spotted at Pirita Road, followed by a humble security guy. Wonder, what's cooking in his head tonight". :) Ma jään nüüd vait - õhtune sõit (sedapuhku Kakumäe poole) ootab ees!

Rattad tegid rat-tat-taa, piilupart jäi tukkuma!

2009-06-09T19:07:00.006+03:00

Ma olen oma taasavastatud rattasse armunud. Mu väike eksperiment on tõestanud, et linnas on kuratlikult ohtlik liikuda - 1. juuni tõi avarii ainuüksi seepärast, et autojuhtidele oled sa nähtamatu. Ka siis, kui sul on erkkollane seljakott seljas. Nii soovitavad vanad rattagurud sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada. Ainult et see on päris korralik julgustükk, ma pole veel nii julgeks läinud. Küll ma muidugi harjun - rattateid siin linnas niikuinii ei ole, kui ellu jään, siis saan ehk ka pealinna ummikutes liiklemise selgeks. Aga teine avastus on positiivne: vähemalt päise päeva ajal saab oma ratta suuremate kaubanduskeskuste ja teiste asutuste ees üpris edukalt lukustada ning - oo imet! - viie minuti pärast ei oldagi tangidega kallal. Kuigi eile kuulsin Loomanaiselt, et mul on lihtsalt vedanud, tegelikult on murd- ja rattavarguste arv suurenenud, ka mitme meie tuttava juurde on sisse murtud ja jalgratas jultunult ära hiivatud. My-my!

Ja kui eelmine nädal tõi ootamatu (ja ülilõbusa) Rootsi-retke ja sõprade sünnipäevad, siis panime nädalale vähemalt kultuurse punkti. WAF-kooli kontsert Vene kultuurikeskuses ja seejärel Eri Klasi juubelikontsert Raekoja platsis.

Olime Kapiabikaasaga nagu ühed kultuurigurmaanid ning ahmisime muudkui võrratuid viise endasse. Ning kohvitopsi peidetud brändit samuti: erinevalt ilmarahva ees oma jooki limpsinud Liis Tappo-Treiali seltskonnast turvamehed meiesuguseid nutikaid kohvilimpsijaid ei tülita.

Õhtu leidis meid Nokust, kus sai lisaks hõrkude kotlettide ja veini mekkimisele elatud kaasa europarlamendi valimistele. Mul on hea meel, et minu eelistusest parlamendisaadik sai. Kesikute fännkonna pingutusest hoolimata jäi neile siiski vaid kaks kohta. Palju õnne! :)

Petetud üürnik pageb kodumajast

2009-06-09T18:55:00.003+03:00

Kodus on kõike muud kui vaikne - ehituskära, pidev tagumine, saagimine ja lihvimine on mõtlemisvõime halvanud ning nii tuli mul oma korterist pageda. Vastasel juhul ei saaks ma üldse enam tööd teha. Majarahvaga vesteldes selgus üllatav tõsiasi: võlaõigusseaduse paragrahv 284 isegi luba sääraseid ehitustöid ilma, et elanikele poleks kaks kuud ette teatatud. Aga meile ei teatanud sellest keegi- ühel hetkel olid tellingud püsti ning trepikoja stendil rippus imetilluke sildike sellest, et nüüd siis on fassaaditööd.

Tuleb välja, et Arkaadia-nimeline haldusfirma ei viitsigi eriti seadustest kinni pidada ja üürnikest hoolida. Nii pole ime, et paljud on oma korteritest päeva pealt lahkunud ning teisedki kavatsevad seda lähiajal teha. Võib-olla leidub paarikuised uusüürnike, ent ma kahtlen, et keegi viitsiks ja tahaks nii hoolimatu üürileandjaga majas üldse pikemalt kui paar kuud elada. Mind huvitab, kas neil on tõesti nahaalsust saata juuni eest tavapärane üüriarve. Kui jah, siis sellisel juhul löön küll suuremat lokku kui vaid oma blogis - see on näkkusülitamine. Eriti olukorras, mil on teada, et sääraste hindadega nagu nemad pakuvad, ei leia nad lojaalselt üürilist kusagilt. Olen kuri. Nii hea, et on leidub mõni hea inimene, kelle juures kõrvu puhata.

Täiesti harjumatu vaikus on ümberringi - sirelilõhnast ja rohelusest rääkimata. :)

E-hääletus on suurepärane!

2009-06-01T21:03:00.002+03:00

Ahjaa, ja europarlamendi hääletus sai ka täna tehtud. Mulle meeldib, et ma ei pea end kodust välja ajama selleks, et mingite muttide-kuttide kaagutamise saatel kusagil umbses valimiskapis ristikest tõmmata. Ent oma häält ei kavatse ma kodanikuna raisku lasta. Nüüd tulid valimised koju ning kodanikukohus on jälle täidetud. Kui koduvabariigi poliitiline ladvik niikuinii omadega sohu on vajunud, siis tasukski ehk vahepeal Euroopasse minna...? :)

Magav püüton ellu äratada!

2009-06-01T20:02:00.009+03:00

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.

Öö tõi kauaoodatud vihma

2009-05-19T09:21:00.005+03:00

Ehkki puud on juba nädalaid mitte enam hiirekõrvul, vaid suisa õites olnud, märkan ma saabunud rohelust ikka ja alati alles siis, kui vihmavaling on linnast üle käinud. Nii ka täna varahommikul, mil kogu kesklinn lõhnas värske rohu ja puuõite järgi. Ning hommikulgi jätkunud uduvihm ei häirinud põrmugi - ärataski paremini üles.

Viimaste päevade elamusist märkigem ära Tartu ja Vanemuise "Queeni", mis polnud siiski nii viimistletud kui ma eeldasin, ning hilisem sotsialiseerumine nii PlinkPlongis (no on alles veider klubi!), Kapriisi-nimelises kõrtsis kui ka ajakirjanike kevadpeol. Tegelikult ei midagi erilist, vahvate inimestega on lihtsalt tore aeg-ajalt kohtuda. Et ka laupäevane Eurovisiooni-vaatamine kaugel Kaberneemes - päris vahva oli üle aastate seda sündmust hoopis teleekraanilt jälgida, mitte koha peal ajusid kärsatada, mida kuradit oleks veel üldse ajalehte panna - venis varavalgeni, siis oli pühapäeval minu mängukavas vaid üks lavalugu: magamine. :)

Eile oli meil prilliõhtu. Muuhulgas tähendas see seda, et viisin oma shefid päikseprillid parandusse - no mis teha, odav Hiina käsitöö tõenäoliselt - ning sain prilliparandajalt soovituse minna kindlasti ka Kaubamaja Ilumaailmast läbi, sest sealt saab soetada prilliraamidega passivat küünelakki, millega on pärast hea keevituskohad üle värvida. Mida kõike ka teada ei saa... Kes tahab nüüd erkoranzhi küünelakki, mul on üle! :-D

Ahjaa, tööd on ka kuradima palju. Aga see pole sugugi nurisedes öeldud - mis siin tühja nuriseda, kui ka järgmisel kuul tahaks süüa ja üüri maksta. Pigem tunnen heameelt, et oskan siiski midagi, millega paljud hakkama ei saa - suurepärast eesti keelt. Nii et kellel on vaja vaadata üle oma lõputööd, esseed või muud kirjatükid, need pöördugu minu poole: mõõduka lisatasu eest teen ära, lisan kirjavahemärgid, parandan õigekirja ja kobestan laused!

Mulle meeldib

2009-05-07T23:57:00.005+03:00

Mulle meeldib, et on linnakodu ja maakodu. Et täna oleme linnakodus, aga siis jälle maakodus. Ja kui tuju tuleb, siis võib sõita ka päris maakoju. Valikuid kui palju! :)

Mulle meeldib, et käes on suur lõpetamiskevad; et eile jõudis Õde kauaoodatud doktorikraadini ning et kogu nädal on selles võtmes kulgenud - nii Õe ääretult erudeeritud ja põneva oponendi Philip Taggi avalik loeng kaasaegse muusika mõtestamisest (oo, propaganda, sa oled suur ja üllas!) kui ka Õe eilehommikune kaitsmine. Ma tõtt-öelda kartsin, et ehk ei saa ma millestki aru, ent kogu kaitsmine kujunes intellektuaalselt ülipõnevaks vaatemänguks, mis a) haris ka ennast ning b) pani mõtlema sellele, et mis oleks, kui jätkaks ka doktoriõpingutega (sest nüüdsest olen ma ju ametliku kinnitusega magister, oo püha võrdsustamise lihtsust!). Ja mulle meeldis ka eileõhtune äraolemine Boheemis, et Õe suurpäeva ikka eeskujulikult tähistada. Ning see, et hiljem koju minnes tuletasin ka ise üle väga pika aja meelde, kuidas kõlas Pärdi "Spiegel im Spiegel".

Ning mulle meeldib, et suuri lõpetamisi on lähiajal veel teisigi - ajee!

Mulle meeldib ka, et ühe suure kevadüllatusena sattusime täna juba teist korda nädala jooksul teatrisse. Tõsi, Kersti Kreismanni ja Maria Klenskaja mängitud "Leekrüübe" oli suurem elamus kui tänane "Mängud tagahoovis ehk Because", ent eks see võrdlus jäägi pelgalt meeldib-ei meeldi pärusmaale, sest materjalid on lihtsalt niivõrd erinevad: maitsekas ja väga haaravate dialoogidega komöödia vs eksperimentaalne sotsiaalteater.

Mulle ei meeldi, et segastest aegadest tulenevalt on tervis jupsima hakanud. Ei meeldi ka see, et näen unes juba pikemat aega mingeid õudukaid; st, ma lahendan kogu aeg mingeid jaburaid ülesandeid ning ärkan iga järgmise ülesande lahendamise järel üles. Ning kell on siis neli. Siis viis. Siis kuus. Ja päeval olen unine.

Mulle meeldib veel väga palju asju. Näiteks selline lause:

"Kindlasti võib mineku põhjuste ja soovide osas olla kindel ja reaalne ning võtta neid nii nagu need on, sest on Eesti arste piisavalt palju välismaal ja siinolevatel ei ole olnud raske saada ülevaadet mujal toimuva kohta."

Mulle meeldib ka lause, mida täna Postimehe kohta kuulsin: "Kuii litsimaja sisse ei too, pole voodite vahetamisest kasu!" Lubasin endale pisut naerumuginat. :)

Head rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva!

2009-05-03T14:27:00.005+03:00

Kuulan ja imestan - tänase päeva puhul on Ave Marleen Plukk Kukusse külla kutsunud praegu Postimehes tööjõu ja lehe visiooniga kimpus oleva peatoimetaja Merit Kopli. Mul on heast Meritist kahju, sest kurb on kuulda, kuidas ilma ilmse põhjalikuma ettevalmistuseta intervjueerija puterdab eetrisse õõvastavaid ja amatöörlikke küsimustelohesid. Nii suutis oma parimatel päevadel teha üksnes Reet Oja - alustas punktist A, siis heietas kohutava selle ümber jutumulli, jõudis küsimusega punkti B ning lisas siis naeratades: "Või kuidas sellega siis täpselt on?" Intervjueeritav sai seepeale üksnes kulme kergitada - mida mult siis lõppkokkuvõttes ikkagi küsiti. Ai, piinlik! Sarnaseid eelkoolituseta jutumulliliigutajaid leiab ETV ekraaniltki tänaseni. Nii nad siis meie makstud eetriaega kulutavad, et vaatajate ees õndsate nägudega moodustada küsimusi a la "No ma tahaksin nüüd teilt küsida, et..." (verbaalne mõttepaus, parasiitväljend; küsi, mis sa jahvatad!) või siis kasvatavad ühest küsimusest taas reetojalikult välja teise, kolmanda ja neljanda (eksitab vaatajat ja intervjueeritavat; teabetulv hajutab tähelepanu, paneb kanalit vahetama).

Aga ilm on meil ilus. Umbes-täpselt selline nagu nädala eest, mil vanematega Eismat läikima lõime ja vajalikud puu- ja taimeistikud mulda pistsime. Umbes-täpselt selline nagu teisipäeval-kolmapäeval, mil suurem tähelepanu kuulus Eestisse lennutet latiinohurmurile. Ning kontsert, tänan küsimast, õnnestus suurepäraselt. Enrique Iglesias lihtsalt oskab. Nii publiku kui ka korraldajatega suhelda. Vahetult, siiralt ja omamehelikult. Ja ilm on umbes-täpselt selline nagu 30. aprillil - 1. mail, mil head sõbrad Tartust pealinna vurasid, et me ühiselt koos saaksime olla, Madise katsikul käia ning hiljem - pärast seda, kui Kadriorg kahekesi taasavastatud -, kevadpüha puhul taas klaase kokku võiksime lüüa. Oli ilus kevadnädal.

Kihtrünkpilved Tallinna kohal

2009-04-21T10:21:00.008+03:00

Tänasest Õhtulehest loeme lisaks Kais Allkivi tublile tööle järgmisel kolmapäeval Tallinnas esinevatest Enrique Iglesiasest ja Esmee Dentersist ka selle kohta, et pühapäevane taevas pealinnas kattus kui mannavahuga - tegu oli haruldaste kihtrünkpilvedega, mis kesklinna kohale vajusid. Sellega seoses meenus mulle, et märkasin seda nähtust ka päev varem ning käsi suisa sügeles mobiiliga pilti tegema. Jäi mulje, nagu oleks linna kohale laskunud üks kahtlasem õhusõiduk või nagu oleks me kohe-kohe kokku põrkamas mingi muu planeediga. Vahva igatahes.

Aga muus osas on elu normaalne, tänan küsimast! Et vahepeal ratsa rikkaks pole saanud ega rantjee-elu elama hakanud, siis askeldan endiselt ringi, nuhutades ninaga õhku ja kätega klaviatuuri, et välja sõeluda, mis meie tööturul pakutakse inimestele, kes valdavad oskuslikult sõna ja suhteid nii kõnes kui ka kirjas, kuid kes toruparandamise, trammijuhtimise, katlakütja ja söögitegemisega tõenäoliselt vaeslapse ossa jääksid. "Ülekvalifitseeritud!" kõlaks ilmselt hinnang. Huvitav, äkki peaks alustama projektiga "Hunt Andri 9 ametit" ning kõigist oma leitud juhutöödest ka blogis või mujal kirjutama hakkama. Lõpuks olengi nagu Ervin Abeli tegelaskuju "Noores pensionäris", kes katsetab küll hobusetalitaja, küll puuraiduri, küll tallimehe ametit. Huvitav, kus küll minu "seltsimees tshellokunstnik Sorgi suur terts" ees ootaks... :)

- Kus te töötate?
- Ma ei töötagi? Ma puhkan.
- Miks?
- Ma olen pensionär.
- Nii noor pensionär!
- Jaa, nii noor pensionär!
- Kohe päris pensionär või?
- Pensionär. Pensionär.
- Nagu minu vanaisagi. Aga minu vanaisal ei ole kunagi aega karusselliga sõita. Hommikul ta parandab neid asju, mis poest ostes kohe katki on. Äratuskelli ja... ja teeb krantiiremonti. A päeval on ta lektor. Räägib, et jumalat ei ole. Aga õhtul käib jalgpalli mängimas. Öösel on valvur. Autubaasis. Ennem ta valvas loomaaias, aga seal ei saanud magada. Valve ajal.

Tõtt-öelda võtsime mõne nädala eest end koos Loomanaisega kätte ja külastasime Tööturuametit, et teada saada, mis üldse toimub. Ning kui kiiresti käib töötuks registreerimine. Väga kiiresti see küll ei käi. Üks lahke olekuga korpulentsem saalitöötaja lõi meid nähes kahte kätt kokku ja rõkkas: "Noo, mis tuttavad näod!" Hetkeks oli uudistavate pilkude ees ebamugav. Aga seejärel jätkas proua lahkelt selgitamist, et pärast kella 9 pole mõtet ametisse enam tulla, sest siis ootama peab vaat et õhtuni. "Tulge kell pool 9 järjekorda, siis on rohkem õnne," sosistas ta usalduslikult. Samas on niikuinii selge, et me pole esimesed ega viimased, kes neil päevil Endla tänavale satuvad - ja mitte parastavaid reportaazhe tegema (lugege meie ajakirjandust, töötuks jäämist kuvatakse kui kohalikku klounaadi, mida siis veel tööd omavad zhurnalistid lehtede täitmiseks reportaazhlikult "läbi teevad"), vaid ikkagi lootusekiirt otsima.

- Ma kuulan teid!
- Ma ei ole oma tulevase eriala kohta veel otsust langetanud.
- Ahsoo! Aga... Milleks te olete siis võimeline, suuteline?
- Ma olen - oi, andke andeks, ma olin balletisolist.
- Ahsoo!
- Jajah, ehk olete kuulnud - Pukspuu?
- Ei ole juhtunud.
- Nojah. Ja siis ma viiuldan.
- Jaa. Aga ma mõtlen nimelt, millist professiooni?
- Kuidas?
- Palun?
- Kuidas?
- Ja, ma mõtlesin nimelt, millist tööd?
- See on, see oligi minu töö.
- Sel juhul, millise auväärse professiooniga on teil kavatsus tegeleda?
- Ma ei tea.
- Ah nii! Jaa, momendil on meil puudus raiduritest, ekspressidest ja tallimeestest.
/--/
- Ah see olete teie, väga rõõmustav. Palun istuge! Palun! Nimelt vajatakse kunstikallakuga koduõpetajat. Ilmselt koolieelikule. Kes on võimeline andma ka järeleaitamisetunde viiulikunstis.
- Ahsoo, see sobib. Mulle.

Ja kuigi ma olen nii kaua vait olnud ja enda tegemistest rohkem Facebookis kirjutanud, siis tahan Susan Boyle'i nimelise ande ka oma blogis avaldada. Sest siis jääb see imeline pärl ka tulevikus meelde. Paraku tuleb mul vaid lingi vahendajaks jääda. Siinkohal meenub, et lugesin hiljuti Hollywoodi kõmublogija Perez Hiltoni veebipäevikut, milles samuti Briti uuest talendist räägiti, ning seal lajatas üks kommentaator ikka eriti kurjalt: "No mis kuradi üllatus see Susan Boyle nüüd ka on, mis te alles nüüd ärkasite või? Miks teid üllatab, et koledad inimesed ka laulda oskavad!" Mnjah.

Piisab mul natukene ära käia :)

2009-04-09T19:52:00.005+03:00

... Ja juba ongi midagi normaalset juhtunud - idiootide blogi on suletud. Ja tõtt-öelda pole suurt vahet, et nad kiiresti uusi blogisid avama kukuvad, sest kes neid ühe k-onkreetse erakonna hääli vahendavaid jobukesi ikka enam lugeda viitsib: nali on niikuinii kaduma läinud. :D

Aga oma maailmarännakutest räägin kunagi ka. Märksõnaks Minu Inimesed. Või nagu kirjutas Teatrineiu: "oo, taaskord katkeid tööpuuduse talumatust kergusest... tramaeivõi :)" Ihihi!

Ei ole kerge kellelgi

2009-03-27T11:34:00.006+02:00

Euroopa ajakirjanduskeskus vahendab, et majandusraskus räsib kangemaid ajakirjanduslikke kaubamärke New York Times'i ja Washington Posti veelgi. Alles see oli, kui New York Times loobus kaua kaua hoitud põhimõttest esiküljele reklaami mitte lubada ning vandus rahahädas sellele põhimõtetele alla. Nüüd kuuleme, et New York Times'i ja Washington Posti omanikfirma reklaamiraha on drastiliselt kokku kuivanud ning abi ei tule kusagilt.

Seepärast teatas NYT äsja ulatuslikest palgakärbetest - kõigil töötajatel väheneb palk 5 protsenti - ja töötajate 10-päevasest sundpuhkusest. Lisaks saab sule sappa 100 ajalehe töötajat. Washington Post on löögirusika suunanud vanematele kui 50 aastast. Nendele pakutakse muuhulgas varajast pensionipaketti.

Kommentaarid on liigsed - kurb vaid, et olukorda arvestades tundub kunagine erialavalik mõttetu. Tõsi, õnneks ei jää häda kestma ja noorema generatsiooni professionaalidel, sh ka minul, on võimalus "sõjaaja" järel tööle naasta. Seepärast lisan paar pilti meediagigantide juurde.

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

2009-03-25T15:57:00.005+02:00

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.

Turisti esimene tööpäev: jalad löövad pilli!

2009-03-12T01:47:00.003+02:00

Oleme ausad - jutt sellest, kuidas läänesse sõites jet lag'i peaaegu polegi, on ülbe liialdus. Vähemalt meie puhul, kes me pärast oma lukskorteri läheduses asuvas steak house'is korraldatud toiduorgiat sulgpehme teki all unne suikuda püüdsime. Pole siis miskit imestada, et juba kell pool neli oli uni silmist pühitud: Eestis näitas kell juba mõnusat hommikutundi. Siis tuli end lihtsalt uuesti magama sundida. Ning üritada vähemalt kaheksani magada. Nüüdki, neid ridu kirjutades, ei saa ma sohval lebotades arvutikellalt pilku - kodumaal saab see juba kaks ning meie valmistame alles õhtusööki, sest kell pole ju veel kaheksagi.

Hommik siin kaheksandal avenüül Chelseas oli mõnus - udune, kergelt tibutav, ent kevadiselt soe ja armsalt unine. Liiklust ilmestasid nõudlikult sireene huilutavad taksod ja politseiautod, tänavat täitmas varahommikused lehemehed, lille- ja puuviljamüüjad ning aegamisi tööle liikujad. Meil oli aega küll - näiteks selleks, et kell kaheksa hommikul poodi minna ja rändurmeestele head-paremat osta. Ka selles supermarketis olime Katsiga ühed esimesed külastajad. No kes see teine ikka varahommikul korvi toidukraami täis laob kui mitte omas aegruumis elav ja hingav turist - see ju rohkem tööjärgne tegevus.

Ja siis - linna! Et oma silmaga avastada, mida tähendab Times Square'il rahvamurrus seigelda, ahhetades esimene kingapood tühjaks osta (mitte mina, ausõna!) , Pret-a-Mangeris Guatemala kohvi rüübata, Broadway teatrimaju seirata või Rockefelleri keskuses asuvat vaateplatvormi külastada. Seda viimast üritasime muidugi tulutult, sest üdini viisakas Präänik teatas uksel seistes, et meie rahakulu oleks suhteliselt mõttetu: selles udus ei näe ka mitte naabermaju. Nii jäime täna linna "alumisele korrusele" ega hakanud ka Empire State (Re)Buildingut oma turismivaimustuses tüütama. Präänik lubas homseks ilusamat ilma, eks püüame siis uuesti. Muide, miks keegi pole öelnud, et Eesti Maja on selle hiidhoonega samal tänaval, ah? Muudkui aga räägitakse, et nurga taga ja nurga taga. Midagi pole see maja nurga taga! Ahjaa, Rockefelleri juurde tasub tagasi minna. Sellest hoolimata, et väljakut palistavas lipurivis oli Eesti lipp miskipärast kuhugi Kolmanda Maailma riikide lippude vahele topitud. Hoopis sellepärast, et seal on hiiglaslik jääväli. Tahan (ilu)uisutama minna. Mina olengi Katarina Witt, ajee!

Üks tänane vahva seik oli seotud meie lõunaaegse näljaga. Pärast seda, kui Central Stationi lummav imeinterjöör kaetud (no kohe kuidagi ei meenuta Balti jaama, eksole), saabus turistidemaale meeletu väsimus ja nälg, mis meid lihtsalt ühte ÜRO hoonete lähedal ja Pfizeri peamaja kõrval asuvasse itaalia restorani viis. Meie üdini armas kelnerpoiss - selgus - oli pärit Ukrainast ning elanud ses maailmalinnas juba kaheksa aastat. Peaasjalikult õppides. Ja töötades. Väike kadeduseuss suutis lauda saabunud pastakuhja vahel ka hinge pugeda. Sest New York, mu sõbrad, on lihtsalt megalahe linn. Alates segasest arhitektuurist, kollastest koolibussidest, lillepoodidest ja puuviljalettidest kuni peadpööritavate kõrguste, kaugustesse vilkuvplinkivate reklaamtahvlite või maitseka taustamuusikaga poodideni.

Ja Macy'sse ma enam ei lähe. Sest hoolimat üheksast korrusest ja meeletust müügipinnast polnud seal miskit sellist, mis mind rahakotiraudu avama paneks. Nähtavasti pole ma lihtsalt selle kaubamaja sihtgrupp. Selle asemel hakkas mulle hoopis Aldo poekett meeldima. Tänutäheks (noh, et see ikka nii tore pood on) ostsin neilt endale käekella. Aga miks ka mitte?

Kui ma seda teksti nüüd üle loen, siis tundun endale ikka tõeliselt totataka turistina. Aga samas pole ma siinses rahvaste paabelis kunagi käinud. Ja ma tunnen end kuradima hästi-i-i! Et me siin nii kaua oleme, siis luban, et ma üksnes turistivaimustusega ei piirdu. Ja kui te mulle helistada või sms-ida tahate, siis olete teretulnud - olen oma USA numbri ka paljudele kättesaadavasse kohta üles riputanud.

Jah, me jõudsime kohale!

2009-03-11T01:20:00.003+02:00

Teadmiseks lihtsalt neile, kes juba 01-02-03 helistama kukkusid - ei, meie lentokone kihutas viksilt ja viisakalt üle Atlandi ookeani, Islandi ja Gröönimaa ning tõi meid täiesti korralikult ja kombekalt JFKs uuesti maha. Ei mingeid kaksiktorne ega muid ekstsesse... Välja arvatud need, mis tingitud väsimusest ja pikast istumisest. Aga küll me hakkama saame, eks? Ja põhimõtteliselt on kell alles pool kaheksa õhtul ning mulle ei mahu pähe, miks, oo miks küll ma nii kuratlikult väsinud olen ja miks pea endiselt ringi käib. Üks siin põõnab, teine asjatab ja kolmas vudis kesk Chelsea õhtust melu suitsetama. Rajoon on lahe ja melu keskel. No ma siis lähen ka. Suitsetama esmalt. :)

Start spreading the news...

2009-03-10T10:58:00.002+02:00

Mis siin pattu salata, nüüd me siis neljakesi siit taas-jõulumaaks-muutunud riigist lahkume. Ikka selleks, et oma kauaoodatud Suure Õuna visiit korda saata. Ja - üllatus-üllatus! - siiani pole ühtegi sekeldust olnud. Aga kuna lend Helsingisse pole veel startinud, siis peab kolm korda üle õla sülitama.... Vähemalt see on hea, et pitsi me ei sülita: päev on alanud värskendava vahuveini ja muu seesugusega. Palju õnne meile kõigile! Ja sõbrad - kui te näiteks paar päeva meist midagi ei kuule, siis helistage politseisse ja pange kõrv raadiokrapi vastu. :)

Õhus on kevadet. Seegi hea

2009-03-05T13:08:00.003+02:00

Põhimõtteliselt olen ma vait olnud. Et mitte jaurata teemal, kuidas kõik on halvasti ja üldse paremaks ei näi minevat. Mis tähendab, et Harold Zidleri kombel "Everything is going so well!" ei saa ma ammugi röökida. Sellegipoolest on kuuldused minu enneaegsest surmast ennatlikud ning nii otsustasin nii mõnegi rõõmuks vähemalt midagi oma ajaveebi kirjutada. Ajendi selleks on andnud muidugi paar viimast päeva, mil tõepoolest õhus kevadet tunda on. Viimaks ometi. Loodetavasti möödub "vendade Maimetsate kevadsündroom" (tnx, Matu - see on üks viimase aja paremaid diagnoose!) peagi ning siis saab jälle elust rõõmu tunda. Pealegi pole ärasõit - mis siis, et mitmegi jamaga seotud -, enam mägede taga, vaid juba järgmisel nädalal. Võiks ju jällegi meenutada plirts-plärts-käes-on-märts-luuletust, aga sedapuhku olen hoopis muul lainel:

Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.
Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja.
Tahtis toas tantsu lüüa, laste koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha, andis talle üle piha.
Krokodill siis nuttis, palus - ära vihu, viht on valus.
Pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.
Pages kiirelt üle mäe,
lapsed eks nüüd tuppa läe.

Ahjaa, veebis ringi lapates sattusin väga lõbusa sõna otsa, mis on hakanud viimase kümnendi jooksul üsna populaarseks saanud sõna "töönarkomaan" välja vahetama. Majanduslamatise ja muude olude sunnil, eks ole! :) Tänase päeva sõna on "töötu narkomaan". :)

Ja mis seal salata, Lowry video on hüva kraam!

2009-02-17T16:56:00.001+02:00

Good-good! :)

"Operatsioon: Valküür" nähtud

2009-02-17T15:35:00.003+02:00

Ma tean küll, et üks Konkreetne Tütarlaps Telemajast nõudis, et ma enam filmiarvustusi ei kirjutaks - et ma rõhuks rohkem klatshile ja kõmule -, aga ma ei viitsi ju ometi. Ma pean ju mäluvärskenduseks ikka muudest asjadest kirjutama. :)

Näiteks sellest, kuidas eile õhtul toreda seltskonnaga "Operatsioon: Valküüri" vaatamas käisime. Ehkki ma olen juba pikemat aega üritanud seda vaatama jõuda, polnud seni mahti. Ja tulemus? Võimas ja vaatemänguline vandenõufilm, mille pretendeerimise väiksemalegi autentsusele rikub paraku inglise keel. No mispärast peaks Hundikoopas redutav Hitler oma tentsikutega inglise keeles pragama? Mitte ei mõista. Näitlejatööd on aga lihtsalt kiiduväärt: Tom Cruise'i ja Kenneth Branaghi kõrval teevad meeldejäävad rollid nii Bill Nighy (Friedrich Olbricht) kui ka Tom Wilkinson (Friedrich Fromm). Võib-olla oli mõjus nende kahe näitlejatöö eelkõige seepärast, et esimese hooga meenuvad mulle hoopis nende komöödiarollid (esimene vana rokipeeru Billy Mackina filmis "Armastus on see", teine aga filmis "Armunud Shakespeare", kus ta viimaks endale apteekrirolli kaubelnud ihnet investorit Hugh Fennymani mängis).

Ja ehkki filmis kõlab ka "Postikana laul" (ärge küsige), lingin siinkohal ikkagi Wagneri originaalteost... :)

Samsung peksab segast: kahekaameraga külmik

2009-02-16T14:34:00.004+02:00

Pärast trallirohket nädalavahetust (palju õnne veelkord, Lauri ja Susan!) ja varast Vikerhommikut saan viimaks mahti teilegi näidata, kuidas Samsungi kontori arvates eesti keelt peaks rääkima. Minu arvates tuleks sel moel ühte keelt risustavaid ettevõtteid julmalt trahvida. Aga lugege mõningaid väljavõtteid ise:

KAHEKAAMERAGA KÜLMIK. KASUTUSJUHEND

Seoses pideva toodangu moodifitseerimisega, sellel kasutusjuhendisse võivad viia muudatusi eelnevalt mitte hoiatades kasutajat.

Külmikus ei kasutatakse flourit: See "roheline" külmik, see mis ei tekita keskkonna kahju.

Kõrge kindlus ja töö: Võimas, hermeetiliselt isoleeritud kompressor tuntud tootjalt kindlustab kõrge kindlust ja tööt.

Ebamaitseva lõhna kaitse: Külmkabber sisaldab väljatõmmatavate sahtlidest, mis takistab ebameeldiva lõhna väljumisest.

Sile taga sein: Sisseehitatud kondensaator kindlustab lihtse pääse puhastamiseks.

Paigaldage külmikut kõva pinnale, sile pinnale. Kui pind on ebatasane, reguleerige külmiku jalad, et külmiku tasandama millised on külmiku kere all (et külmiku virgutada, keerake jala vastupäeva).

Jätke vajalik vahekaugus mitte alla 300 mm külmiku üle. Ja mitte alla 55 mm külmiku külgseinate ja seina vahel. Te võite pigaldada külmikut tihedasti seinale, sest, et kompressor on kaitstud taga paneeliga.

Paigaldage külmikut päikekiirde ja soojuse allikast kaugemale

Ärge paigaldage külmikut niiske kohas sest, et metall osad võivad ära roostetada ja isolatsioon võib vigastuda. Loodusõnnetsusel (äike, erakordne sündmus), ärge lülitage sisse külmikut, kui ta oli vees, kuni teeninduskeskus, voolitatud kompaniina SAMSUNG, ei paranda ja tee kontrolli seadet.

Ohutuseks, on vaja külmikut korralikult maanduda.

Ärge kasutage, et külmikut maanduda lelefoni liini väi gaasi toru

Ärge puudutage juhe.

Paigaldega külmikut nii, et pistikupesa oli lähedal.

Noh, kuidas tundub? Kas paneme edasi? Mul on juba neid lauseid ümber toksida nii hüsteeriliselt naljakas, et hoia ja keela! Huvitav, palju Samsungi esindus nendele tõlkijatele ka maksab...? :)

KÜLMIKU VALMISTAMINE

Võtke ära 4 lindi klaasriiulitest ja pigaldage riiulid nennde kohale, pange riiuli nukkud ava sisse mõlemal poolel, et korralikult fikseerida riiulid.

Tõmmake üle sisene ja väline pinnad lappiga, märganud sooje veega (võib lisada natukene pesuvahendit).

Enne külmiku sisse lülitamist, jätke teda kuivatada 1 tundi jooksul, peale seda lülitage sisse külmikut ja vaadake juhtimispaneeli indikaatorile külmiku üleval. Kui on vaja kasutada "Tugev jahutamine" reziimi, lülitage sisse seda reziimi vajutamisel nuppule Supe , ja põleb indikaator Super. Kui te ei taha kasutada "Tugev jahutamine" reziimi kõik 3 tundid, vajutage uuesti nuppule Super, peale seda Super reziimi indikaator kustub, ja näitab, et "Tugev jahutamine" reziim on välja lülitatud. Kui "Tugev jahutamine" reziim ei olnud välja lülitatud käsiti, ta lülitatakse välja automaatselt 2 tunni pärast. Toiduained väib sisse panna 2-3- tunni pärast külmiku sisse lülitamist.

Kui te kasutate külmutit, ärge unustage lükkata ette väljatõmmatava sahtlit, enne kui ukse sulgetamist.

Enne, kui külmikut sisse lülitada seina kontaktidesse, kontrollige, kas pingutus vastab lubatavate piiridele. Lubatud pingutus asub vahemikus 187-242. Kui pingutus ei vasta selle nõuedele, siis teil on vaja automaatiline pingutuse transformaator võimsusega mitte alla 500 W. Sobivad transformaadid on müügil.

Kasulik nõu: Kui teil on vaja külmutada, kiiresti jahutada suur koguse toiduaineid või kiiresti jääd teha, te võite välja tõmmata väljatõmmatud sahtlit ja panna toiduained aururiiulile.

Selle viimase nõu eest olen ma muidugi eriti tänulik... :) Aga ärge muretsege, Samsungi imepeene kahekaameraga külmiku kasutusjahend võib teid veel pikkadeks õhtutundideks lugema naelutada, sest seda teksti on veel ohtralt. No näiteks:

ETETEATIS

Ärge kasutage külmikut väljaspool ruumi ja ärge laske mõjutada atmosfääri sademtel.

Ärge laske lastel mängida külmiku kõrval või rippuda külmiku uste peal, kuna see võib vigastada külmikut. Ga lapsed võivad saada vigastada.

Ärge hoidke külmikus kergesti süütavaid ja plahvatusohtlikuid aineid, hapelis- ja leeliained, nagu, butaan, eeter, bensool, väävelhape, bensiin, piiritus jne.

Kui külmik ei ole korras või on rikkis, on vaja koheselt katkestada külmiku ekspluateerimist. Eraldagae külmik elektrivõrgust ja pöörduge teeninduskeskusesse. Elektrijuhtme vahetamist peab tegema ainult tootja-firma esindaja või inimene analoogilise kvalifikatsiooniga.

Ärge katsuge märgade kättega külmuti aurutajat, kuna teie käed võivad külmuda aurutaja külge.

Ärge pöörake külmikut ja ärge pange horisontaalselt. Kui on vaja külmiku kallutama, nurk külmiku kerega ja põrandaga peab olema mitte alla 45

Ja lõpuks - no kui teile tundub, et ehk võiks sellist kasutusjuhendit järgides omadega peagi rappa minna, siis ärge muretsege! Samsung on koostanud ka peatüki "Probleemide lahendamine".

On kuuldav voolamise häält.
- Hladagendi tsirkuleerimisel tekib voolamise hääl. See ei ole vigastus.

Külmikusse on kogunenud vesi, seoses härma sulamisega.
- Äravoolu ava on ummistunud. Puhatsage äravoolu voolik äravoolu korgi abil või teiste seatega.

Toiduained jääätavad halvasti.
- Kõlmik on üle küllastatud.

Külmiku seesmise alumises osas ja ekse senal tekib kondensaat.
- Õhk ruumis on väga niiske. See ei ole vigastus, tõmmake üle kiuva lappiga.

Pealtkuuldud kõnelusi

2009-02-13T08:59:00.001+02:00

- Tead, ma mõtlesin välja, kuidas meil sünergia on?
- Noh, kuidas siis?
- I rise, you shine!

Lõbus ajaviitemäng "Tema on"

2009-02-11T09:37:00.002+02:00

Avastasin Facebook'is, et paar sõpra on teinud üleskutse proovida mängu "Tema on" - asendage Google'is "Tema" oma nimega - näiteks "Andri on" ning googeldage siis. Esimesed kümme tulemust riputage aga üles. Ma ei viitsi Facebook'i risustada, ma teen seda oma blogis. Väga naljakas, igatahes.

"Andri on andekas noormees. Tundub, et tal on ka töötahet ja soovi piltide nimel vaeva näha."
"Kaupo sul oli oigus, Andri on jah pooletoobine....(enam pole uldse naljakas)"
"Andri on kahtlemata looduse ja. metsade laps."
"andri on vist FBIst.tumeda taustaga mees."
"Andri on loll." [muide, selle autor olen ma ise :)]
"Andri on üks tohutult kena ja kallis sõber :) :*"
"Näed, Andri on 14 ja ta juba kirjutab! Aga mida ta kõike veel teha oskab, kui ta on 18? Või 28?"
"Andri on selline peace-man suuresti tänu sellele, et mul endal oli mingi hetk selline rahukuulutamise-tuju."
"Andri on vahepeal Jaanimõisa tagasi kihutanud ja kaalu ära toonud."
"Andri on alati oma blogis erutunud, kui ma olen homoteema ette võtnud."

:-)

Olen sildid unarusse jätnud

2009-02-10T17:09:00.005+02:00

Ühel ilusal päeval, siis kui oli teatavatel tööalastel põhjustel korraks taas vaja Ülemiste City's asuvast riiklikust eksamikeskusest läbi hüpata, jäi mulle Viru keskuse ees silma säärane silt:

Lahe! Keelest veel nii palju, et pühapäeval "Vikerhommikut" tehes rääkis produtsent mulle lõbusa loo sellest, kuidas nad endale uue külmkapi ostsid ning sellega kaasas olnud kasutusjuhendi järgi seda hiljem paigaldada püüdsid. Üks lõbus nõuannne teatas, et "esmalt tuleb külmkapp maanduda". Üks teine oli isegi veel lõbusam, aga see ei jäänud mulle meelde. Pean üle küsima.

Ja eilse-tänase-homse päeva märksõna on "Wind-of-Change". Hea küll, väike keelemäng:

Smaug on igatahes hullumas - eile lõi ta mulle suurest hirmust kõik oma küüned korraga sisse, mistap ei leidunud mu kehal enam peaaegu ühtegi kohta, mis poleks verd voolanud. Grrr!

Tagasi! Eks ikka unustuste jõelt, kust mujalt!

2009-02-10T16:10:00.004+02:00

Kuulujutud on põnevad. Eriti, kui need käivad sinu kohta. Eriti, kui need endale ka nalja teevad. Nii näiteks peaksin ma väidetavalt olema eile naasnud Evelin Ilvesega Kambodzhast, sest mõne klatsheebipäeviku (klatsh + veebipäevik) arvates olen ma nüüd tema erasekretär. Ja erasekretär peab ju ikka koos oma sekreteeritavaga (eeldades, et sekretärid sekreteerivad) pidevalt koos olema. Teine kuulujutt tabas mind, kui täna Hambaarsti juurest naastes (juureravi on mõnus, eks ole?) Kirjastajaneidu kohtasin, kes küsis, et kuuldavasti kirjutan ma Poliitikust raamatut. Ja et ma pidavat selle raamatu jaoks suisa 150 intervjuud tegema. Kui mu hammas poleks tuimastuse tõttu elutult paigal püsinud, oleksin selle endale vist kurku naernud.

Viimastel üpris kiiretel päevadel olen samas aega võtnud ja Facebook'i eestindada üritanud. Päris naljakas ettevõtmine, kui arvestada, et sellest näib tõepoolest eelnevalt olevat üle käinud keelevõõrikutest koolieelikute armee. Ühelt poolt ei meeldi mulle sugugi rinnale taguda ja pasundada, et mina oskan eesti keelt enam-vähem suurepärasel tasemel ning paljud ei oska kõige elementaarsematki. Teisalt on mul vigasest ja väärast keelest kõrini.
No kas on siis tõesti palju palutud, et igal ennast kirjakeeles väljendaval inimesel oleks kodus nt eesti keele käsiraamat (pealegi on see veebis täiesti olemas!), kus on üpris kenasti selgitatud, mis imeloomad on ortograafia (suur ja väike algustäht, kokku- ja lahkukirjutamine), morfoloogia (sõnaliigid, välted, käänded, ajad) , sõnamoodustus, süntaks ("järjekord keeles pole eesti kunagi oluline olnud sõnade vist") ja leksikoloogia, ning näidatud, kuidas neid karvaseid võõrsõnu enda kasuks tööle rakendada. Mõned näited (kirjaviis muutmata): "Sa oled ühenduseta" ("You are Offline"), "Mine sisse." ("Go Online"), "Vaata Saabunud Kirju" ("View Message Inbox" - see on vist tõlkijale päeva olulisim sündmus, et ta kõik läbiva suurtähega kirjutas), "Väljas oleku võimalused" ("Offline Access") jne.
Ma mõistan, et ingliskeelse arvutikeele tõlge on siinmail jätkuvalt kokku leppimata ja ühtlustamata, sest paljud riiklikud keelekoristajad pole ülalmainitud väljenditest tõenäoliselt kuulnudki. Et elame juba 15 aastat ajas, mil infovahetus ei järgi ammu enam traditsioonilist (või ajakirjandusväljaannete dikteeritud) tsüklit (seni oli kiireim teabekanal raadio), vaid toimub vastastikkusel suunal (edastaja-vastuvõtja-edastaja) hetkega, siis ei jää keegi ootama, millal keelekoristajate meeskond a) uueneb või b) ilmutuse läbi targaks saab. Et aga nendel kiirtõlkijatel pole õrna aimugi nendest võõrapärastest loomadest, millest enne rääkisin, siis kukuvad nad lihtsalt oma harimatusest eesti keelt tapma.

Ja nii ongi tulemuseks see, et ma hindan esmalt oma väljas oleku võimalused ära, lähen siis sisse, Vaatan Oma Kirjad Ära ja pärast olen jälle ühenduseta.

Oo Facebook, Facebook, sa oled me uus elu!

2009-02-02T19:52:00.004+02:00

Mnjah, pole ime, et vaat et kõik sõbrad viimastel kuudel Facebook'i on roninud. Saab palju nalja ning aeg-ajalt on selline tunne, et suurt vahet polegi, kes millises maailmajaos parasjagu peesitab - see võrgustik toob kõik keskpõrandale kokku. Ma küll jälestan Facebook'i BETA-versioonis kasutatavat eesti keelt, aga ma ei viitsi sellega ka tegelema hakata, et end keelerookijaks registreerida ning see asi ilusasse eesti keelde panna. Liiatigi peitub Facebook'i võlu selles, et uuendab end pidevalt ise ning suudab mulle selgeks teha, kes mis uuenduse parasjagu tegi või mida ma maha magama ei peaks. Hüvasti, Orkut, sa oled out!

Aga täna? Täna kutsus random-reklaamidega kommuniloendur mind liituma Islandi kogukonnaga. Pange tähele nn tutvustus- või reklaamteksti. Kui ma samas Postimees.ee lahti löön, siis tundub, et Facebook on ajale jalgu jäänud. Island - maa, kus ei hakka enam kunagi igav. :)

Luhrmani, Kidmani & Jackmani "Austraalia"

2009-01-27T16:59:00.005+02:00

Mis siis, et eile õhtul oleks võinud tööd teha - nii et näost kaame. Ei tahtnud. Üksi ka ei tahtnud olla. Nii läksime Juristiga kinno. "Austraaliat" vaatama. Täna pisut taustauuringut tehes oli üpris veider avastada, et Oscarile seda filmi ei soovitatagi. Nominentide hulgast leiame vaid kostüümikunstniku: umbes nagu juhtus ka "Moulin Rouge'iga". Aga samas - mida see kuldmehike õigupoolest näitab? Seda, et film meeldib ameeriklastele. Ja kõik.

Üldiselt oli "Austraalia" üks põnev ja vaatemänguline bazluhrmannilik filmielamus, mille pikkusele ma hiljem järele mõeldes erilist õigustust ei leidnud: kolm tundi (!). Aga see selleks, vähemalt ei hakanud kordagi nii igav, et oleks pidanud kella kiikama, hakkama toolil nihema ning mõtlema, mille kuradi pärast oli CC Plazas vaja järjekordne 120 krooni välja käia.

"Luhrmanniliku" all pean ma silmas Baz Luhrmanni kunstilisi ja lavastuslikke eripärasid, mille kirjeldamisel saab paralleele tõmmata ka "Moulin Rouge'iga" - teatav nukufilmilik stseenivahetus, eetrigraafika (tekstid, ornamentika), stilistikas liialdatud koloreerimine ("üle keeratud" tumedad, räpased, sünged ja kurjad toonid - sõda, õnnetus, valu, häda vs heledad, "üle keeratud" soojad, värviküllased, muinasjuturaamatulikult illustratiivsed toonid - hea elu, armastus, õnn, harmoonia) on vaid mõned sellele rezhissöörile iseloomulikud märksõnad.

Muidugi oli narratiivis küsitavusi. Näiteks, kuidas "head" piisoniajajad siiski Eikunagi-Eikunagi-maalt läbi tulid, kui nad õhujõudude poolt tegelikult ikkagi surnuks kuulutati? Või miks sai Sarah Ashleyst, Mrs. Bossist ühtäkki närvihaige ja overprotective mutt, kes aborigeeni soost Nullah'il, kelle ema ta loo alguses hindas ja austas, oma identiteedirännakule minna ei lasknud. Ning miks ta siis ühtäkki jälle normaalseks muutus. Ning miks Sarah, kes nii väga oma Droverit, Mr. Bossi armastas, viimase siiski justkui hetkeemotsiooni ajel ühe näpuliigutusega kodust välja ajas? Või miks Drover ikkagi ballile läheb ning oma iseolemise hülgab? Sel hetkel jääb muutus ("ma homme ajan maha habeme," nagu laulis kord Marko Matvere) mõistetamatuks, selginemisshetk on paremini välja mängitud siis, kui viimaks ikkagi Sarah't ja Nullah't otsima minnakse. Loogilisuse asemel on ohtralt äkkpöördeid, mis lõppude lõpuks kuhugi ei vii.

Tõtt-öelda meenutas mulle Nicole Kidmani mäng selles filmis mitmes kohas Kate Winsleti rolli "Titanicus" - nõrk stsenaarium ja sidusstseenide puudus (suutmatus või viitsimatus neid välja mõelda?) viib selleni, et kangelanna käitub kohati kui nõdrameelne: tema tegevusel või reaktsioonil puudub ajend, raison d'etre. Nii ta rapsib ja rapsib ega anna vaatajale mõista, kes tema tegelaskuju siis ikkagi on. Dünaamilise arengu asemel on kohati skisofreeniline tõmblus. Hugh Jackmani Mr. Drover seevastu on eeskujulikumalt lahendatud: endassetõmbunud karmikoelisest ja karusest metslasest saab mehine armastaja ja isakuju.

Ilma bussi-wifita jääks paljud asjad tegemata

2009-01-27T16:32:00.005+02:00

Kui Eesti tehnoloogilist arengut vaadata, siis võib vaid uhkust tunda - kui käed-jalad tööd täis, ent vaja samas leida aega Tallinnast Tartusse jõudmiseks, siis pole midagi lihtsamat kui bussi istuda ning kaks ja pool tundi läbi riigi loksudes mitte passida, vaid wifi abil tööd teha. Ent sellega Eesti areng (see kuradi "positively transforming", järjekordne imagoõudus, mille peale Wally Olinsi sugune imagoloog üksnes pihku itsitab - tuletame meelde, imago saab toimida ja ellu rakenduda vaid siis, kui imago omaja seda tunnistab ja sellest üheselt aru saab; käesoleval juhul on vaja, et ühiskond positiivsemaks muutumist tunnistaks ja tunneks, mitte et EAS oma klaastornis jälle pabereid määrida saaks) ka lõppeb.

Noh, räägime näiteks liiklusest. Pühapäeval tuli sama maanteed pidi teises suunas liikudes taas kiirust alla tõmmata ning elu eest teepervele lähemale nihkuda - maanteel vandaalitsevad ja jõhkrutsevad endiselt enesetapjatest kuulipildujad, kes liikluseeskirju ja kurvilist maanteed millekski pidades sinust lihtsalt üle rammivad.
Jah, surgu ise, kuid kahjuks kipuvad nad teisi ka kaasa võtma. Kõige haigemaks mölakaks osutus MK-Autobusside idootülburjuht, kes, tundes tõenäoliselt alandust, et temast 90 km/h-ga mööda sõideti, hiilis hetke pärast möödasõitjale tagumikku - lähemale kui liikluseeskirjades nõutud "pikivahe" - ning lajatas eessõitjale mõnitavalt peale täistuled. Sõnu polegi vaja. See maanteemunn andis mõista, et peab end ise maantekunniks: litsus siis mõnuga (tõenäoliselt omaette naeru möherdades) 120 km/h rauda ja kimas pimestatud eessõitjast ülilibedas sisekurvis mööda, endal bussis sõitmas enam kui poolsada inimhinge.
Ei maksa vist meenutada, et mõnekümne minuti pärast Mäo risti jõudes tuli sel kurjamil nagu teistelgi mõne aja eest toimunud ränga avarii tõttu politsei suunamisel Piibe maanteele pöörata. Huvitav, kas see ilmse ajuhalvatusega debiilik avariist kuuldes ka millelegi mõtles või litsus samas vaimus edasi, endamisi vandudes, et peab nüüd 90 km/h liikuvas autorongis pealinna põrutama. Leian, et sellised tuleks juba preventsiooni korras vangi panna. Ja kahjuks on sääraseid nõmedikke nagu see, kes pühapäeva pärastlõunal autobussiga (numbrimärk 654 MET) Põlva-Tallinna liinil sõitis, ühistranspordiäris piisavalt. Ja raskel majanduslikul ajal tuleks nad kõik päeva pealt vallandada - uute juhtide järjekord pole sugugi lühike.

Pisut veel Obamast ja hiinlaste tsensuurist

2009-01-21T11:40:00.005+02:00

Uudisteagentuur AP toob lugejateni järjekordse näite ajakirjandusvabaduse puudumisest ja jätkuvast tsensuurist kommunistlikus Hiinas, täheldades, et Obama eilse ametisse vannutamise kõne ajal keeldus Hiina riigitelevisioon tõlkimast USA presidendi mõtteavaldust kommunismist, fashismist. Selle asemel Obama kõne hoopis katkestati ning anti kiiresti sõnajärg stuudios passivale uudistelugejale, kes asus kergelt kohmetudes hoopis kapitalistliku Ameerika majanduslangusest rääkima:

At one point, Obama said earlier generations "faced down communism and fascism not just with missiles and tanks, but with sturdy alliances and enduring convictions." He later addressed "those who cling to power through corruption and deceit and the silencing of dissent — know that you are on the wrong side of history." The Chinese translation of the speech, credited to the Web site of the official China Daily newspaper, was missing the word "communism" in the first sentence. The paragraph with the sentence on dissent had been removed entirely.

Kogu artiklit saab lugeda siit.

Mis on "Heade uudiste" mõte?

2009-01-20T20:34:00.004+02:00

Milline pühaduseteotus, ma polnudki Maire ja Rutiku "Häid uudiseid" tänini näinud. Nüüd pean tunnistama, et ega ma millestki ilma ka ei jäänud. Palun tehke mulle selgeks, millest see saade räägib? Miks arvatakse, et mulle peaks korda minema ühe suvalise panga rõvepiinlikult mööda laulev koor või miks ollakse veendunud, et televaataja teisipäevaõhtusse passib kõige paremini Tiibeti meditsiinist pajatav vanataat. Nad on kindlasti toredad inimesed, aga milleks raisata niigi nappi rahvusringhäälingu raha selleks, et need inimesed telepurki pista ja kogu külarahvale näitamiseks välja panna? Mulle pole mingi (ei hea ega halb) uudis see, et Mairele saatejuhi töö istub, meeldib ning et ta sooloprojekte naudib. Aga mille pagana pärast on talle siis kõrvale vaja näotut murumütsikest kandvat tötskääbust Emil Rutikut, kes suust misikt asjalikku välja ei aja ning kes passib pigem teise järgu üritusi või lotosaadet vedama. Uhh, nii nürimeelne saade ajas tõepoolest tuju ära.

Obama inaugureerub koos Arethaga!

2009-01-20T18:54:00.004+02:00

See on küll lahe, et Obama inauguratsioonil lauldavat "My Country 'Tis of Thee" laulab Aretha Franklin. Ta näeb välja küll nagu üks jõulupakk oma hiiglasliku shlehviga kübaral, aga see ongi tore. Neegriteajastu USAs on saabunud? Igal juhul on kõik veebiportaalid täna pasundanud Martin Luther Kingi omaaegset kõnet, kes korrutas pidevalt - pange tähele, ükskord saab ka neegrist USA president. Jee-jee-jee! :)

Muide, huvitav on seegi, et Obama ei jõudnud täpselt keskpäeval oma vannet anda, ent sai konstitutsiooni järgi ikkagi automaatselt presidendiks. Selline komme on neil nimelt.

Säästlikust tarbimisest ja prükkaritest

2009-01-19T13:33:00.002+02:00

Ma arvan, et ilma mõningase koduse surveta ma nii säästlik poleks, et viitsiks ligi pool aastat toanurka maksumärgistusega pudeleid koguda, et need siis lähimasse (mis tavaliselt pole üldse lähedal) vastuvõtupunkti lohistada. Esiteks tundub see jõuluvanana pudelikottide läbi linna lohistamine pisut alandavana. Teiseks olid omaaegsed taarapunktid inimlikumad, kus nähti vaeva siiski ka selleks, et läppand õllehaisu aeg-ajalt ruumist välja saada.
Nüüd viitab mattev õlleläpp juba kaugelt sellele kohale, kust võib leida järjekordse vastuvõtuautomaadi. Ent õlleläpa kirbesse aroomi pressib ka kuudepikkuse pesematuse võigas lehk: enamjaolt ummistavad neid udupeeneid automaadipilusid prükkarid, kes alandatust miskikski pannes on linna pealt järjekordse pudelikoguse kokku õngitsenud ning üritavad taaral lipendavaid maksumärke iga hinna eest aparaadile loetavaks teha, lükates oma räbaldunud labakutega siltidelt eemale püdelat munakoore ja halvaks läinud salatitükkide massi. Vabandage mind, aga see on lihtsalt jälk - mul ei teki selles haisupilves passides kuidagi meeleolu, et olen ümbritsevale keskkonnale mingil moel kasulikum. Pärast sellist aktsiooni tahaks esmalt oksendada ja seejärel end pealaest jalatallani puhtaks pesta. Viimane tegevus raiskab omakorda tahes-tahtmata palju vett, nii et säästlikkus ongi küsimärgi saanud.

Teine tähelepanek viib Keskerakonna palju kirutud valimisreklaamide juurde. Mulle meeldib, et kavalpead on need rõverohelised platakad hinnasiltidega kaunistanud, andes kõigile teada, palju selline aktsioon maksma läks. Teisalt aga ei saa ma sellest kampaaniast irooniata mööda vaadata. Kesikud on sedapuhku oma löögirusika järjekordselt võimuerakondadele suunanud, lootes, et säärane hala toob pettunud valijad nende kausikese manu. Aga miskipärast on nad unustanud, et Eestis on veel teisigi erakondi kui pelgalt kolm.
Ka juhul, kui keskerakondlaste süüdistused tõele vastaksid, annab see võimaluse pöörduda pigem ja esmajärjekorras teiste Eesti erakondade poole, kes liiatigi end ingumise ja irisemisega ei musta ning tegelevad konstruktiivsete lahenduste otsimistega. Või jääme ootama Keskerakonna valimiskampaania uut lainet: varsti saavad teisedki erakonnad "musta pori näkku", nagu viimasel ajal on kombeks öelda.
Sellisel juhul kaevab see partei mõtlevate inimeste ees endale ise auku, sest poriloopijaid ja tülinorijaid pole kunagi armastatud. Ja mitte-mõtleva inimese pärast ei pea kesikud ju muretsema ega nende häälte pärast valimiskampaaniale kulutama: lolli massi hääled on neil niikuinii olemas.

Pealtkuuldud kõnelusi

2009-01-15T14:22:00.000+02:00

- Vabandage, kas teil wifi on siin?
- Köök! Kas meil keegi Wifi-nimeline töötab siin?

Ahjukana ja -õunad pani nädalavahetusele punkti

2009-01-14T12:21:00.002+02:00

Ja mitte mingi igava ja tavapärase punkti. Ikka väärika. Ega siis iga päev viitsita ahjus tunde kana väntsutada või õuntesse usinalt mandli-rosina-pähklimödi pressida. Pealegi, ega siis iga päev viitsita see kõik korraliku cava'ga kõrist alla loputada. Aga näe, esmaspäeval viitsisime. Aga et sama päeva hommik tõi ka varase raadiotöö, siis polnud ime, kui ma kella kolme paiku vaikselt voodi suunas niutsuma hakkasin. Õnneks on mul mõistvad sõbrad. Õndsale söögipeole eelnes üks küllaltki kentsakas nädalavahetus, mis kõik siiski hirmhästi laabus. Elu taas nagu sinusoidtabel. Aga mina ratsutan vähemalt laineharjal!

PÄEVA PARIM: Hitler vihastab lugejate peale

2009-01-06T14:34:00.001+02:00

Kes on nii andeka videolõigu autor? :) (UPDATE: Niisiis, Daniel - tubli töö!)

Rahahäda muudab meediailma

2009-01-06T11:02:00.004+02:00

Kord ülikoolis ajakirjandust õppides armastasid õppejõud mõningaid dogmasid taguda kui rauda. Näiteks seda, et pole midagi jäävamat, kui mustvalge, nappide piltide ja ebamugava formaadiga Frankfurter Allgemeine Zeitung. Aastad läksid, ajalehe formaat muutus ning leht läks värviliseks ja sai fotosid täis. Õppejõud kehitasid vaid õlgu. Näiteid oli veelgi, aga ega siis kõik varasel hommikutunnil kohe meenu. Loodetavasti on tänapäeval ülikoolis antav meediaõpe liberaalsem ja muutustetundlikum. Sest just sellisel ajal me elame - infotööstus muutub mitte enam aastate, vaid päevadega. Ning kui mõningaid omaaegseid dogmasid raiuvad õppejõud muutustega kaasa ei lähe, siis pole neil meediaõpetuses ega praktilise meedia analüüsijate hulgas enam kohta.

Viimased teated "muutumatutest väärtustest" tulevad Prantsusmaalt, mille avalik-õiguslikku televisiooni on ajast-aega reklaamiraha eest ülal peetud. See oli ka paljude reformimeelsete poliitikute igavene näide - näete, isegi Prantsusmaa paneb oma avalik-õiguslikku televisiooni reklaamiraha, aga meil ei tohi. Nüüd kaob see vilets argument ära, sest Sarkozy tahab avalik-õiguslikust ringhäälingust reklaami minema peksta. Eks ikka selleks, et "olla nagu BBC".

Ning üks "muutumatu väärtus" veel - New York Times on jõudnud omadega nii kaugele, et otsustas esiküljel reklaami avaldama hakata. Tänini hoiti ajalehe esikülg kui väljaande visiitkaart sellisest "jälkusest" prii. Aga rahahäda ajab ka vingemad haua äärele. Oh ajad, oh kombed! :)

Palju õnne sünnipäevaks!

2009-01-05T18:26:00.002+02:00

No miks mitte laste nupsikutel pupsikutel laulda sulle hispaaniakeelset sünnipäevalaulu, ah?! :) Ning palun vabandust oma oskamatuse pärast õigel ajal õiges kohas olla, õigeid sõnu öelda. Ma õpin veel, ausõna!

Ja kõigile teistele - head uut aastat! Ehkki leidsime täna Kapuga kontoris jutustades, et tegelikult võiks soovida head uue aasta lõppu ning hakata homsest 2010. aasta vastuvõttu tähistama. Hmm...

Aasta kummituslikuim lugu

2008-12-31T16:51:00.004+02:00

Head vana aasta lõppu - õigemini, pigem olgu kõva häälega välja öeldud: 2009. tuleb erakordselt hea aasta ning kõik saast ujub minevikku... :) Olen viimastel päevadel üritanud taas jälile saada sellele kogu aasta mind kummitanud loole - ehkki mul oli see juba käes. Aga vana pea ja väsinud lingid ei võimalda kõike internetis ka igavesti säilitada. Niisiis, selle looga saadame selle aasta ära. Kraaps!

Santogold "Les Artistes"

What's Another Year...

2008-12-30T13:02:00.007+02:00

2008. aasta, nii ilus, valus või kummaline kui see ka ei olnud, hakkab lõppema. Ajalehtede kokkuvõtteid vaadates läheb süda tõtt-öelda pahaks: igalt leheküljelt vaatab vastu häda, valu ja viletsus. Õnnetused. Pseudokangelased. Müüdid. Ning poliitikute oi-kui-igapäevaseks saanud vastastikkune ärapanemine, et enda ego upitada ja oma jätkuvat juhirolli õigustada, üritades ennast endiselt veenda, et teavad, mis suunas seda riiki kõige paremini juhtida. Ära on tüüdanud. Sestap teen hoopis enda kokkuvõtte.

Jaanuari algul kirjutasin: "Loodetavasti tuleb see aasta meile kõigile parem, hingeliselt tasakaalukam ja igas mõttes väljakutsuvam." Päris selliselt see vist välja ei kukkunud. Aga võib-olla nurisen ma liialt - võib-olla peaks majandustõmblusist tulenenud infotööstuse koondamislainet tõepoolest väljakutsena mõistma ja mõtestama. Üks elukümnend on ju lõppemas, ehk tulekski korraks pidurit tõmmata ja uusi sihte seada, mitte jääda kurtma selle üle, et esimese koondusringiga end, reporterist toimetuse juhatajaks ülestöötanut ühtäkki "tänavalt" leidsin.
Uued töised väljakutsed ei lasknud end kaua oodata. Kuid võib-olla oli seegi hüpe liiga rutakas. Juba seepärast, et sõnapaari "intelligentne meelelahutus" definitsioon on alati subjektiivne. Ning kui paari kuuga avastad, et sinu aju võiks mõnes tuleviku lindude välimäärajas juba puhtesulestikus lesiva tombuna kujutada ning sinust üritatakse teha mingit tühisuse maskotti, oleks aeg enda vastu ausaks jääda ja "aitab!" öelda.
Seda enam, et Postimehest lahkumine meenutas mulle ühe kulunud, ent unustatud tõe - töö külge ei pea klammerduma, sest töö ei ole elu mõte. Töö ja töö tegemine on vahend enda elatamiseks, oma elu elamiseks. Muidugi, katsu sa öelda seda neile, kellel julmalt ja kahetsuseta palka vähendati ning soovitati hoopis rõõmu tunda, et seegi töökoht alles jääb. Ja kaasa tunnen ka neile, kel tool ettehoiatamata alt tõmmati ning tema töökoht teise inimesega täideti.
Pealegi võimaldas 2008. aasta mul viimaks ometi panna end proovile meelelahutusäris ning vaadata, kas pakkumiste mõttes ülekuumenenud, ent rahalises mõttes alajahtunud sisekontsertide turul on võimalik ellu jääda. Tegime ära Rolfi ja Nele-Liisi jõulutuuri.
Kokkuvõte? Ellu jääb küll, kuid riskida ei tasuks 2008-2009 kellelgi. Juba detsember on näidanud, et oma investeeringutega riskimine on enesetapp. Pealegi on majandusraskustes tõmblevate tuhandete perede meelelahutustarbimise ennustamine väga raske.
Ent väljakutsed jätkuvad: järge ootab üks uus raamat, jätkub koolitustegevus ning ees ootab midagi, millest veel suure suuga ei pajata. Aga kui kõik õnnestub, küll siis räägin juba lähemalt. Nii vaatan paari päeva pärast algavasse uude aastasse vägagi lootusrikkalt.

Loodetavasti jääb ka viimastel kuudel hoogustunud negatiivsete uudiste laviin 2008. aastasse. Kuritegevust ja alatust oli mu lähedal ja lähedastel tänavu palju. Nii murti sisse mu autosse ning kui politseile avalduse tegin, sain loomulikult ise sõimata - mida ma endast õigupoolest mõtlen, majandusraskuste ajal on autovargused täiesti "normaalne nähe" ning mingit lahendust ei tasu teil küll oodata. Mõne kuu pärast murti autosse uuesti sisse. Mis siis, et sealt enam suurt miskit peale uksenuppude enam võtta polnud. Nii müüsin ma oma auto viimaks maha. Ostjaks üks ääretult tore tshikk, kes teadis autodest ilmselgelt mäekõrguselt minust enam, mistap loodan siiralt, et Suusi kohe varuosadeks ei veetud.
Ega vargused siis sellega lõppenud. Nii otsustas üks harimatu ja vastutusvõimetu meeskodanik, kes end kunagi sõbraks julges nimetada, mu koju sisse murda ja minu tagant ligi 7000 krooni sularaha varastada. Seda loetud päevad pärast minu koondamist. Kõige halenaljakam oli selle juures muidugi tõsiasi, et ta keeras pintslisse ka kilo viinamarju ja tühjendas külmkapi. Hiljem tema tausta uurides sain teada, et see tänamatu jobu tegi rahast lagedaks ka oma endised kolleegid MTV Eestist, varastas samast firmast arvuti, seejärel tühjendas Plektrumi kontori ning röövis kamaluga veel oma lähedasi. Halenaljakusel pole piire - inimestel on kaduma läinud kingad, triikrauad, muusikakeskused... Kas tõesti usub mõni pätt, et sellised detailid jäävad märkamata?
Pole siis ime, et enamik on selle mehe lindpriiks kuulutanud ning nii mõnigi oma korteril lukud vahetanud. Kahjuks leidub piisavalt heausklikke, kes tema tempudest veel midagi kuulnud pole ning teda pimesi usaldavad. Loodetavasti jääb neid õige pea väheseks, kuni kaovad kõik ta ümbert. Head lugejad, vaevalt ma selle tegelase nime siinkohal kordama pean - nii tühiseid inimesi on parem lihtsalt mitte mäletada. Politseile pakuks noormehe elu kindlasti huvi.
Kurb ka, et 2008. aasta lõpp tõi raskeid haigusi, mitu ebaõiglast surma ja sellest tulenevalt võikaid konspiratsiooniteooriaid. Ei, roosiline see 2008. aasta kindlasti ei olnud... Ent teisalt - mina saan siiski tänulik olla, sest tervis on korras ja mõne mõttetu ja pigem varga enda elu ära rikkuva kuriteoga ei suuda keegi mulle ja mu lähedastele jäädavat kahju tekitada.

Oi, aga head oli ka! Palju head. Selle üle on küll siiralt hea meel, et aasta algul loodetud "hingeliselt tasakaalukam" on paika pidanud. Sellele on palju kaasa aidanud varem nii võimatuna näinud koosolemise aeg. Viimaks ometi saan enda üle uhke olla, et eraelu ja sõpradega koosolemise arvelt enam töötunde ei pikenda.
Milleks - homme on ju jälle tööpäev, mis mõtet on siis kontori(te)s passida ja arvata, et kui täna teed kaks korda rohkem, siis on homme kaks korda kergem. Ega töö hulk niikuinii vähene ega pangaarve sellest suurene. Oma elu libiseks aga vastasel juhul küll sõrmede vahelt. Nii meenutan siira rõõmuga kahte ülihead reisi, mis viisid meid Serbiasse ja Londonisse. Tõsi, New Yorgist leiame kevadel kindlasti parema öömaja kui meie viimasest peatuspaigast. Aga samas - lõbus oli ka! Nii meenutan iga koos oldud päeva, õhtut ja ööd, kui sõpradega veini- või mõne muu klaasi taga elust rääkisime, pubis või klubis maailma parandasime, kotlette, lasanjet või piparkooke tegime, autoga Lääne- või Põhja-Eesti lummavasse loodusesse sõitsime, vaidlesime või jagelesime ning elu, üksteise ja maailma üle hullunult naersime.
Sõprade üle on mul alati hea meel - eriti siis, kui nad tõepoolest otsustanud näiteks emaks-isaks saada, abielluda, maailma teise otsa kolida või siis, vastupidi, koju tagasi tulla. Ma tean, et mul on maailma parimad sõbrad. Ma tean, et mul on maailma parim perekond. Ma tean, et mul on maailma parim kallim. Ka siis, kui alati kõik kõige paremas korras pole, kui jonn peale tuleb ning kui trotsist või ajapuudusest üksteisele ei helistata või üksteist tähele ei panda. Lõpuks tuleb ikkagi päike välja. Aitäh teile selle eest!

Mida veel? Elamusi jagus aastasse meeletult. Järgnev loetelu paljudele suurt midagi ei ütle, aga mulle seevastu küll: Belgradi loomaaed, meeletu road-trip Hispaanias, Cannes'i rahvusvaheline reklaamifestival, sumedad sügisõhtud Leuvenis ja karged sügishommikud Berliinis, vihmamärg Oxford, muusikafilm "La Mome", draama "Lepitus", muusikalifilm "Mamma Mia!", ulmepõnevik "Videvik", Depeche Mode, Celine Dion, Timbaland, Kerli Kõiv, Jaak Joala, "Ken Lee", "Eesti meeste laulud", Öölaulupidu, Pädaste seenesaaga... Eks ma siis täiendan, kui jälle meelde tuleb.

Need olid minu 525 600 minutit aastas 2008.

Nii palju vaikust ka kasuks ei tule

2008-12-14T16:04:00.005+02:00

Sry, sõbrad! Et veeb mind väega vallutanud, siis pole oma maailmanurgakese täitmiseks enam mahti. Mitte et tahtmist poleks - pidevalt hakkab silma midagi, mis rõõmustab, kurvastab või täiega närvi ajab. Kogu aeg ei jõua ega saa paraku siia jutustada. Ausõna, küll kiired ajad mööduvad ning ma hakkan taas jutuluuaga pühkima. Tshekake ikka tagasi, ma pole kuhugi kadunud. Seniks - muusikat!

Ja tulge kindlasti Rolfi ja Nele-Liisi kontsertidele - Tartus Vanemuise väikeses majas 19. detsembril kell 17 ja kell 20 ning Tallinnas Vene kultuurikeskuses 22. detsembril kell 17 ja kell 20. Ma mitte ei usu, vaid tean, et tuleb väga hea kontsert. :)

Vaikus... Eks ikka seepärast, et kiire on :)

2008-11-26T01:37:00.005+02:00

Jõuad sa siis kõike jälle kirja panna. Seda enam, kui tuhat sõna jäävad alati õnnetumalt hüüdjaks hääleks kõrbes kui üks pilt. Viimaseid näeb igaüks (peagi) seal, kuhu võõra ja võika silm ei ulatu. Aga videopilt räägib ju veel rohkem ning sellepärast siis see lugu ... :)

Alexile väikese hilinemisega hiphiphurraa! Ja aitäh sulle, sõpradele, Moet&Chandonile ja puhvetirahvale selle hiljutise ja tormiliselt toreda nädalavahetuse eest (olgu, viimase aja vaidlusaluste institutsioonide jäätunudlibedast treppidest ehk ei peaks kallite inimeste suurpeol alla padisema, aga mis teha!). Võib-olla aitas London ka kaasa, aga ega ma niisama heast peast ja ilma sõbraliku toeta poleks vist reedeshampanjast smokingutuuri kunagi ette võtnud. Lahe! Oh oleks sääraseid pidusid siinmail rohkem, siis hakkaks isegi mõtlema, et miks mitte endale viimaks täisvormi soetada. Ning miks mitte endale viimaks aru anda, et meediast võib nii mõnigi tee edasi viia. Hea on, et hea on.

Hea on, et hea on sellestki hoolimata, et pühapäevasel purgaapäeval sai taksopuudust trotsides mööda tormist pealinna ringi jalutatud. Küll ühes, küll teises suunas - mitte midagi nähes ja pelgalt mõni väljas oldud sekund hiljem ühtegi kuiva hilpu mitte omades - ning ennastületavalt end isegi linnahalli liumäest üles veetud. Tjah, nii ekstreemset muusikaliteatrielamust polegi kümne aasta jooksul ette tulnud. Palju õnne! Vähemalt oli üdini lõbus - Tallinna kesklinnas hästi elavate inimeste luksus, eksole! :) Kuigi, oleme ausad, merest möödumine oli sel õhtupoolikul üpris ohtlik: olin veendunud, et igal järgmisel hetkel pühib mind ilmavana tige luud Admiraliteedi basseini, kus ma siis koos muu olmeprügiga lihtsalt eufoorilist ja tormist kistud loksumist oleks jätkanud.

Kuule, lumi on maas!

2008-11-19T07:35:00.003+02:00

"Kuule, lumi on maas... Persse!" Tõsi, Astrid Lindgreni Madickeni-raamatu lause oli küll tükk maad romantilisem, kuid samas kõlas seegi kuidagi toredalt. Liiatigi on pealinna tänavad tõepoolest lumevesised. Kell on nii varajane, et mu mõte ei tööta... Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Aitäh.