Aga põhimõtteliselt on siiski reede ja kui võiks kolleege tsiteerida, siis tänasel päeval on kõigest pohhui veel (ja järgneb loetelu tuntud isikutest). Ah, inside. Täna soovitan nädalavahetusele minna Slobodan Riveri viimase albumi looga "Keep On Trying" - sest noh, miks peaks soovitama Türgi või Poola eurolaulu, mis oma olemuses on tegelikult ka lahedad tegijad. Niikuinii nuusatakse patja ja öeldakse, et phähh, Eurovisiooni ma ei vaata, see on jobudele. Las mul olla oma arvamus :)

Ajakirjandus teeb muret. Hoolimata sest, et reede on. Tänases EPLis kirjutab Sporditähe peatoimetaja Indrek Schwede muretult, et David Beckham kehastab maailma ebavõrdsust. Hea artikkel on, viidetega Aasia turgudele ja sellele, et tänapäeva sportlane on tavaline reklaamitulp, kes peab olema glamuurne, publikule müüma ja kelle taga peab olema väga suur koduturg. Kurb on vaid see, et samalt ideelt tõukuv artikkel on kord juba kirjutatud. Schwedel näib kätte olevat sattunud ajakirja Time eelmise aasta suvenumber, milles kolumnist Michael Elliott oma artiklis "Brand It like Beckham" sarnaseid arenguid analüüsib. Tõepoolest, müts maha, et eestikeelsele lugejaskonnale suunatud artiklis on pisut sisse toodud ka kohalike sportlaste brändiks olemise näiteid jne, ent niisugustel puhkudel oleks viisakas olemasolevatele aruteludele siiski vihjata. Kas ma olen süüdi, et võõrkeeli oskan ning et välisajakirjandust jälgin? Paha-paha.

homme oleme nii kui poleks meid olnudki / kõnnin mööda sust nii kui poleks sind tundnudki / kui palju anda ja võtta võib õhtu / ei suuda näha ma veel me lool lõppu / kuid ometi / homme oleme nii kui poleks meid olnudki

Ja midagi tõesti toredat ka - raamatusari "Seiklusjutte maalt ja merelt" hakkab uuesti ilmuma. Iseasi, kuivõrd on selle auditooriumi hulgas tänaseid (alg)koolinoori, kes sageli pigem arvutimängu või värviliste piltidega raamatute kasuks otsustavad. Lugege uudist ise.
Ja veel keelest-kirjandusest. Eesti Üliõpilaskondade Liit kolib täna oma Kortonisse. Niisugse subjekti-rea ja pealkirjaga pressiteate saatsid nad ise, ausõna. Mis siis, et tegelikult uuest kontorist räägitakse. Nende endi hinnangul on nende uus asupaik segu kontorist ja korterist, mistõttu niisugune nimi suurepärane on. Vaesed lapsed - kas nad hakkavad nüüd kommuunis elama või? Et samal ajal kui sekretär mingeid inimesi vastu võtab, trambib liidu esimees, hambahari põiki suus ja pidzhaama seljas, teisest toanurgast kohale või? Hmm...

Stupid me, stupid me. Sain teada, et põhiseadus tagab mulle õiguse vabalt liikuda. Ma arvasin, et seda põhiseaduses ei ole. Ei teagi, miks. Igatahes on. Nii et - hakkan aga töölt just nagu väga vabalt ära liikuma, kaua ikka võib siin passida... :)

Täna on aasta kõige shefim päev - empsi sünnipäev!!! Kohe, kui võrguavarusest ilusa lillekimbu leian, kingin selle Sulle siin virtuaalselt! Vott. Ja kallistan ka. [Uuendused!] Niisiis, see siin olen mina, kes ma oma emale parasjagu lille kingin. Leidsin pildi mingisuguselt värvi-mind kodukalt ja lasin oma elaval värvifantaasial hea maitsta. Ühesõnaga, nii et kolleeg imestas, miks ma tema kõrvalarvutis aega veetva tütrega justkui midagi võistu värviksin. Ja juhuslikult möödunud peatoimetaja üksnes silmi pööritas... Aga see kõik on ema pärast, ausõna. Vähemalt on mul nüüd silme ees, kuidas ma laupäeval kodumajakesele lähenema peaksin :) Heeh. Ja veel üks uudis - peagi hakkab Postimees ilmuma kord nädalas Arteri nädalalõpu lisana. Mhmh.

Appi, kas te ikka mäletate? Erinevad infomaterjalid ja andmebaasid liigitavad selle Oskarshamnist pärit kristliku bändikese kunagise mesiloo kristliku popi (gospeli, ühesõnaga) alla :)

"Estonia, you were so far away
Now you can feel that you are close to us
Sweden, we where so far away
Now we can feel that we are close to you
Now is the time, the time has come
to build a bridge of friendship
Estonia and Sweden,
Join hands, join hands together
We're friends forever
Estonia, that we see in the east
You have the sea,
the same sea we have Sweden,
that you see in the west
We breathe the air,
the same air you breathe
Now is the time, the time has come
to build a bridge of friendship
Estonia and Sweden,
Join hands, join hands together
We're friends forever"

Mida põnevat küll tänane päev tuua võib... :) [Update 03.02.04 Siiras soovitus, õnn ja rõõm - Skriimsilm teab, kuidas asjad tegelikult käivad! Nüüd ma usun, et ansambli noorlokid on jätkuvalt elus ja meie kõigi hinges...]

Ja veel, enne telemaja avarustesse sukeldumistesse, meenutagem tujutõstmiseks eilset (hooaja) viimast Ally McBeal'i: Barry White'i "You Are The First, The Last"... Mjäu!

Nädalavahetusel kargas pähe veel üks bloogiidee, mida võiks rakendada ja käivitada püüda... Kui vaid enam aega oleks. Elades-olles ühtses kultuuriruumis, evides üpris samu identiteedilisi väärtusi, ühtset minevikku ja kultuurinähtuste tunnetuslikkust ja taju, olgugi et subjektiivsusest lähtuvat, saaks luua nn kultuurishoki-blogi: mis meid jahmatab, mis meid hämmastab, mis meile sugugi Oma, vaid Võõras tundub. Tjah, me õpime, areneme ja arendame end pidevalt, eks kultuurishokigi definitsioon aeg-ruumis muutub (mida enam kogeme, seda enam tolereerime ja konventsionaalseks pidama hakkame jne). Ent siiski, "alglätete" juurde tagasi minnes, kas poleks muhe-põnev meenutada, mis meid enam shokeerinud-vaimustanud-vapustanud on - kõik see, milles kultuurishoki ilminguid leida võiks. Või ka nüüd, tagantjärele mõeldes, võrdsustades oma mina-tegelast kaasajaga ja distantseerides mineviku-minast - midagi ehk sellist, mis jätkuvalt "ei või olla!" hüüatuse-muige näkku toob. Näiteks jäi meelde ühe hea sõbra meenutus oma elu esimeset reisist Soome, mil pere kaubanduskeskusesse sisenes ning pereema midagi muud teha ei suutnud, kui lookas lettide vahel ainult nutta: seda kõike oli lihtsalt nii palju... Nii kaua kui kommentaariumi veel pole, ootan kõigi siinkäijate meenutusi, mida võrguavarusis teistelegi tutvustada. Kirjutage andri-ät-postimees-punkt-ee ja vajaduse korral säilitan anonüümsuse. Jagatud kogemus on pool võitu! :)

Tööpost ka pühapäeva õhtul - kas pole tore!? Igal juhul tuleb uus nädal veelgi töisem, that I can say. Ja ühte ma ütlen - autosõit hilisöösiti on tõeline piin. Kohe jube. Seda enam, et teelibedusele ja pimedusele lisanduvad infobitid viimastest liiklusõnnetustest, mis Tallinna-Tartu maanteel juhtunud on... Ühesõnaga, seiklesin nädalavahetusel üheks ööks vanematele külla. Eesmärk oli lihtsalt neid näha, aga tulemuseks oli nämm-nämm varude täiendamine kuu viimaseks nädalaks. Heh, mul on ikka tõesti armsad vanemad, kes viitsivad nädalavahetusel lume sisse suuskama minna või on valmis tundide kaupa koeraga lumeväljadel tuterdama, et provva bokser end lõpuks ometi tühjaks laseks. Mul see kohe kuidagi ei õnnestunud, noh. Donna seisis ja tegi näo, justkui mina peaks olema see, keda on välja toodud. KOhe häda nende koertega, noh. Järgmisel vahetusel veedan Tartus kauem. Ausõna. Sest siis on empsi sünnipäev - hip-hip!