Ma leidsin su üles, blogi! :)

Tere päevik. Tead, see on üks jube armas kohtumine. Avasin su, et leida märgetki viieteistkümne aasta tagusest endast. Tõsi, sina sest väga palju ei tea, sest see oli enne sinu aega. (See oli enne väga paljude inimeste aega.) Ometi oli mul hea meel heita pilk oma minevikku, oma jalutuskäigu algusesse. Täna, 5. märtsil 2016, möödub 15 aastat päevast, mil algas mu Päris Elu Tallinnas. Kõlab jube bravuurikalt, aga tegelikult ei tähenda see (maailmarevolutsiooni aspektist) muud, kui et algas tööleping Postimehega, mis mind ülepeakaela Tallinnasse tõi, vajutas ja jättis. (Seniks-kuniks.) Ütlen ausalt (ja päevik, sulle on päris raske valetada) - it's been hell of a ride! Mõeldes hetkeks sellele karussellile võin täie õigusega öelda, et kõik on hästi. Ära muretse1 Olen küpsenud üheks õnnelikuks tegelaseks, keda ümbritsevad head ja veel paremad inimesed; tegelaseks, kes saab ise otsustada, mida ta just parasjagu teha tahab (ja tead, teeb seda isegi päris okeilt). Viisteist aastat. Tere Tallinn! :)

Suvi on linna jõudnud

Pärast pisukest ajaveetmist Euroopa südames - ega siis niisama passimine ja lakke vahtimine mulle passi, ma tahan tööd teha - olin tagasi koju jõudes ülirõõmus: nii kaugena ja üksnes Euroopa avarusis kohatud kevad, selline suvine ja soe on viimaks ka Tallinna jõudnud. See tähendab, et kui ma esmaspäeva hommikul merepäevade koosolekule kiirustasin, ei suutnud hooga end õigesti riidessegi panna. Särk. Džemper. Jope. Pikad püksid. Ühe hetkega oli selge, et olin hoogsalt üle pingutanud - viimaks ometi piisab lühikeste käistega särgist ja lühikestest pükstest. Ma armastan suve. Nagu hingelt suviseid inimesigi. Ma nimesid ei nimeta. :)

Mulle meeldivad ka need päikest täis hommikud unises Kalamajas, mil magamine täiesti võimatuks osutub (kardinaid mul ju veel pole), ning seejärel ärkamine kohvikutes, kus lisaks hommikusöögile (kööki mul ju veel pole) tööd saan teha (internetti mul ju veel pole). Hmm, vähemalt on lambid, need kummalised lennukisalongi meenutavad lambid nüüd kenasti kaetud. Ilus on. Ja hea on. Seda kõike tänu Suvisele Inimesele. Aitäh!

Hea... See oli üks kummaline sõna, arvestades, et nädal pole just meeldivalt alanud ning jääb seetõttu eluks ajaks meelde. Ega ma oskagi midagi... Olulist Juurde Öelda. Tean, et kõik pidi nii minema. Tean, et kõik peab nii olema. Võiks Artur Alliksaart tsiteerida, aga las see jääda. Las jääda.

Lisaks tahan siia postitusse pista ka pildi Smaugist. Kummaline, ma olen teda aastaid tulutult pildistada üritanud - küll on temasugune süsi kaamerasilma jaoks liiga tume, küll põgeneb ta voodi alla või pöörab pea patja (no nüüd tuli häbelik välja) -, ent järsku õnnestus. Siin ta nüüd tšillib laisalt ühes kevadsuvises päikselaigus ning mõtleb oma asjadele.

Emalt kuuldud laul

Olen seda laulu palju aastaid taga otsinud - see võis olla ühes omaaegses lastelaulikus, ent mu otsingud ei kandnud vilja. Nüüd avastasin, et keegi hea inimene on selle laulu sõnad veebi pistnud. Mäletan seda ajast, mil olin põrgulik nagamann ning kui ema mulle ja mu õele seda õhtuti laulis. See tõi hea une ja sisendab mingit müstilist turvatunnet tänini. Heh. Head emadepäeva! :)

Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule pärlid,
ise nad kenasti paelale a ‘an,
sinised, punased, valged.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule linna,
millel on hõbedast tänavad,
kullast ja pärlitest sillad.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis jääd mu juurde?
Muidu on õhtud nii igavad,
katusel mänglevad tuuled.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis jääd mu juurde,
istud mu voodil ja jutustad,
uni kui silmad mul suleb?

Euroopa. Kevadel.

Tänu K-le olen saanud targemaks ühe väga ägeda stand-up koomiku osas. Oleme Eddie Izzardi show'sid nüüd mitu päeva vaadanud ja ikka on hullupööra naljakas. Otsustasin, et talletan oma blogisse ühe, mis heidab nalja muusikainstrumentide ja muusikaõppe üle. Mulle meenus mu oma lapsepõlv ja tiinekaaeg, haha! :)



Üldiselt olen oma eluga rahul. Kevad 2012 on igas mõttes toonud uue hingamise. Uue kodu, enda ettevõtte ja väga paljud uued väljakutsed. Mulle meeldib. Kohe väga.

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodu koht?

Aprilli esimene kolmandik on läinud remonditähe all - see see on, kui oled otsustanud mitte just kõige paremas valmisolekus kodu soetada. Aga vähemalt saab kõik enda käe ja meele järgi rajatud - KUI see kõik kunagi valmis saab. Ja nagu ütles R eile Topsis toimunud Sünnipäevapeol - kui kõik on valmis, siis oled vähemalt mõnda aega kõige targem ehitusteadlane sõpruskonnas ning tead täpselt, kui palju üks või teine asi poes maksab ning milliseid materjale tasub soetada ja milliseid mitte. Ma loodan, et mult hakatakse seda kõike pärima. Ehitusguru, maeivõi. Smaug, kes meelituste-keelituste ja kurjaga lõpuks vanast kodust liikuma saadi, on muidugi närvivapustuse äärel. Aga mis seal ikka, tuleb üle elada.

Home sweet home

See oli kõike muud, kui aprillinali.

Viimne päev ongi käes

Sel nädalal on tulnud mul oma möödunud kümnendile tõsiselt otsa vaadata - mis ja kes kaasa, mis ja kes prügimäele.

Küll võib meil ikka aastatega kraami koguneda. Ega nad asjata ütle, et kolimine on hea - aitab saastast kõige efektiivsemalt vabaneda. Viisin just viimase laari kola prügikasti ning kohtusin oma räsitud pilku nokatsi varju peitva Järelnoppijaga.

Tegin juttu ja palusin, et ta vaid sodi laiali ei loobiks. Minu üllatuseks järgnes siiras ood korraliku prügikastiinimese viisakusest ja puhtusest. "Käis siin üks tatarlane ja loopis nii et vähe polnud. Ma klobisin ta läbi - nii ei tehta! Ma olen teda varem ka luuranud, tõmbasin kapuutsi voh nii peale, ta mind ära ei tundnud ja jäigi vahele," seletas mees. Ütles veel, et tuleb viimasele ringile kella poole üheteistkümne paiku, kui segamini on, siis koristab ära.

Ega ma muud soovida osanudki kui edu. Mees tänas, haaras taskust väitsa ja asus õhinaga mu äsja ära visatud juhtmerägastikku nüsima. "Mul ju vaske vaja," tõi ta täiesti lihtsa selgituse. Rumal mina, et ei oska nii ilmselge vastuse peale ise tulla. Vähemalt on mu üheksa elutegevuse aasta jääke kellelegi millekski vaja. Lõbus ja kurb ühteaegu. Elu selline.

Kevad südames

Viimaks ometi - kevad näib olevat osanud õiges jaamas maha astuda ning siin end sisse seada. Põnev märts hakkab lõppema, homme on viimane koolipäev (tõsi, minu esitlus oli juba täna!) ning ühtlasi saabub homme kauaoodatud lepingupäev. Mis nad selle kohta ütlesidki - ahjaa, tere tulemast keskklassi? :) Liiatigi saabuvad uuel nädalal uued ettevõtlikud väljakutsed, nii et... Kevad o-n südames. Kokkuvõte? See aasta on alanud just täpselt nii nagu olen soovinud - härjal sarvist haaravalt. Mulle meeldib. Kurb on vaid pisut seepärast, et need, kellega seda õhinat jagada sooviks, kolistavad mööda ilmaruumi ringi.

Ta lihtsalt armus ümber

Mul on väga hea meel, et emakeele päeva ilusaks lõpetuseks J mind teatrisse tiris. Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" Draamateatris oli kaasaelamist ja -mõtlemist väärt. Tõsi, jutuvestmisviis, narratiiv võinuks olla ehk enam pöördeid ja arenguid pakkuvam - kusagilt algav ja kuhugi jõudev, mitte vaid teises vaatuses Martin Veinmanni kehastatud Harri teistest ülesõitvasse monoloogi kinnituv -, ent võib-olla viinuks see heal meelel pigem tegevusele keskenduva vaataja tähelepanu kõrvale kõlava sõna mõtte jõult.

- "Postmodernse maailma narratiiv on maiandus."
- "Ta armus ümber."
- "Muinasjuttudest on saanud ühiskonnakriitika ja klounidest ettevõtjad."
- 'aeg'-'ajalik', 'ime'-'imelik' (inimene on "ajalik" ja "imelik")

Olen oma blogis varem kiitnud Draamateatri "Augustikuud", ent juhtinud siis tähelepanu sellele, et tõlketekst ja sellega siinsesse kultuurikeskkonda tõlgitud kontekst ei oma omakeelse algupärandiga kunagi võrdset jõudu (mul oli tulemust hea võrrelda ameeriklaste originaaliga). Nüüd ei tulnud mul, hea eesti keele austajal ja keelemängude armastajal, pettuda - Uusberg valdab oskuslikult sõnakunsti ning ühes meisterliku näitlejaansambliga oli tulemus nauditav. Kirsiks tordil oli tõdemus, et üle pika aja näen head klassikalist teatrit, millele ei pidanud pingsalt juurde mõtlema, et (kasutan siinkohal K kunagist võrdlust) teksapükstes pappkastist välja hüppavad punkarid kujutavad tõenäoliselt jumalate väljumist Valhallast. See oli ehe teater.

Foto: Eesti Draamateater

Nüüd tahaks, et jää tänavatelt kiiremini sulaks. Ahjaa, suhtekorraldusauhinda kultuuripealinna projektile ei tulnud, aga mind see ei morjenda. Töö tervik ongi klassikalise kampaania mõistes hoomamatu ning erinevaid suhtekorralduspraktikaid siduv - seda polegi võimalik ühe "oh-tegime-kampaania-ja-lehed-kirjutasid-ka" slaidiga kokku võtta. Ning meie töö kaalust on tegelikult kõik teadlikud - pärga sa seda siis või ei. :)

Ja südamlikud tervitused teisele poole maakera - ja et ma kuuleks seda tangot oma koduaknassegi!

No aga mis sina siis arvasid...

Üks ütlemata hea nädalavahetus, koos saabuvale kevadele nii ainuomaselt tilkuvate räästaste ja algelisi trillerdusi katsetavate lindudega, kallite inimeste ning pidupäevalõhnade ja maitsetega (eileõhtusel hingetantsuplatsil kohtusid vietnami ja jaapani köök, kohtunikuks Saksamaalt tellitud (hehe!) ameeriklaste Beringer ja värskeist mündilehtedest villitud tee) on selja taga. Ehkki ma peaksin praegu üliusin olema ja üht kõnekat pauerpoint-presentatsiooni kokku panema, eelistan mõnusat äraolemist ja mõttemõlgutusi, taustaks Kanal 2-st tiksuv "Da Vinci kood". (Veider, sama hästi võiksin selle filmi oma DVD-riiulilt võtta, aga miskipärast on nii huvitavam - saab jälle reklaamipauside peale pahandada ja sellal hoopis millegi muuga tegeleda). Mul on hea meel, et saime täna viimaks mahti Empsiga lähituleviku olulisi otsuseid arutada. Muidu aina paugun ja pahandan endamisi, kuna tunnen, et ehk ei tea ise alati õigeid vastuseid. :)

Ahjaa, lubatud koolisöögi loetelu samuti:

• hakklihakaste tatraga
• ühepajatoit keedukartuliga
• maksakaste riisiga
• kapsa-hakklihahautis
• kotlet pennega
• kanakints keedukartuliga
• risottolaadne amps
• Kurzeme strooganov tatraga
• penne hakklihaga
• sardellid keedukartuliga

Üpris üksluine, eksole! Ma loodan, et lõpupeol on šampanjat ja kaaviari. :) Palju õnne meile!