Euroopa. Kevadel.

Tänu K-le olen saanud targemaks ühe väga ägeda stand-up koomiku osas. Oleme Eddie Izzardi show'sid nüüd mitu päeva vaadanud ja ikka on hullupööra naljakas. Otsustasin, et talletan oma blogisse ühe, mis heidab nalja muusikainstrumentide ja muusikaõppe üle. Mulle meenus mu oma lapsepõlv ja tiinekaaeg, haha! :)



Üldiselt olen oma eluga rahul. Kevad 2012 on igas mõttes toonud uue hingamise. Uue kodu, enda ettevõtte ja väga paljud uued väljakutsed. Mulle meeldib. Kohe väga.

Jaanipäeval rinnuni on rohi...

...Jaanipäeval rinnuni on rohi.
Sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.
Ütle, kust küll rada teha tohin.
Igal pool on noor ja õitsev hein...

No see laul sai neil jaanidel küll nii ära kuulatud kui ka lauldud. Kitarride ja lustiga. :) Ehkki miskipärast olid meie überlõbusal road-trip'il "Naksitrallid - alati teel!" mööda Eestimaa erinevaid nurki autogrammofoni populaarsemateks valikuteks Urmas Oti "Diktori valss" ja Folkmilli "Madis Mäekalle". Ka nii võib. Kokkuvõttes sai palju nalja, ohtralt ja hommikuni laulda, saunas käia ja jaanitule paistel rohekonnade ja kaanidega asustatud tiigis kümmelda, päevitada, mööda rukkipõlde ukerdada, bensiinijaamas tantsu vihtuda, külasimmanit külastada, päikseloojangut imetleda, kallistada, pärast kerget ühepäevast pausi päevitamisega jätkata, turul käia, suvevärsket sööki valmistada, lõbusaid filme vaadata, isegi autoavariisse sattuda - aga mis peamine, heade ja teineteisest hoolivate sõpradega koos olla.

Need, kes meid ei tunne, võiks muidugi sõna "hooliv" mõnikord kahtluse alla seada, sest niisugust nörritamist, aasimist ja teineteise kallal võtmist kuuleb ju harva. Ju on meile lihtsalt niimoodi kombeks. Ju on see meie viis öelda, et armastame. Sest kes meist ikka tahaks pidevalt suhkruvatimägedes heljuda ja siirupikastmes kroolida. Või oleme lihtsalt elumeres kalestunud ja ninasarvikliku paksu nahaga kõigis ja kõiges kahtlejateks muutunud. Nii võib mõnikord juhtuda, et kõhklusist sündivast enesekindlusetusest puhkev küünilisus jääb heast sõnast kõvemini kõlama ning see võib tekitada vääritimõistmist. Eks neilgi jaanidel. Aga usu, minu armastus pole karvavõrdki vähenenud, hoopis vastupidi...

Maikuu, suur toomepuu..

Ja ongi mai 2010 läbi. Mitte et see suurt pilti silmas pidades midagi erilist tähendaks - sest midagi suurt, laineid murdvat või keret raputavat ju ei toimunud (v.a rõõmustav tõdemus selle kohta, et olen ikka terve kui purikas) -, ent iga uus algav kuu toob kultuuripealinna aasta lähemale. Tööd on vaja veel meeletult teha: kui mais esitlesime kolme neljandikku progammist Eestile, siis juba kahe nädala pärast teeme seda Helsingis maailmale. Enne veel aga ootan põnevusega eelolevat nädalavahetust, mil viin Eesti meedia Istanbuli. Loodetavasti saab korraks ka ise hinge tõmmata ning vaadata, kas Istanbul on 2004. aastaga võrreldes väga muutunud, s.t kas ma olen sellesse hiidlinna hakanud kuidagi teisiti suhtuma.

Vahepeal olen jõudnud nii mõndagi positiivset ja kultuurset kogeda. Näiteks Ridley Scotti "Robin Hood", kus peaosades Russel Crow ja Cate Blanchett. Nii mõnegi arvates on Scott oma eepilisuseihaga küll üle piiri läinud ning kogu lugu oma suurte pintslitõmmetega naeruvääristanud, aga kõik oleneb ju sellest, mis elamust kinno otsima lähed. Võis rahule jääda küll. Pealegi, polegi väga-väga kaua üksi kinos käinud. Kummaline kogemus, sest tavaliselt saad kaaslas(t)ega kinost lahkudes nähtu üle arutada - ikkagi jagatud kogemus -, aga noh, sedapuhku siis niiviisi.

Kultuurinädal tõi ka kiire ja toreda kutse Kumusse, et heita pilk kaasaegsele Eesti kunstile (ma sellest suurt midagi arvata ei oska, aga vähemalt on Jaan Toomiku seksiviiteist pakatavad maalid üle kiigatud - mnjah!), viis kalli Maiani plaadi "Õnneleid" esitlusele (imeliselt helge plaat, mille loonud imeliselt head Eesti džässmuusikud) ning tõi muidugi Eurovisiooni. Kaks korda (sest teise poolfinaali ajal oli Maiani plaadiesitlus minule täiesti uues ja seniavastamata Tam Galeriis kodu lähedal). Ega ma suurt muud lisada oska, kui Kairega kolmapäeva hommikul "Terevisioonis" ütlesime:

"Lõppude-lõpuks on ikkagi nii, et tuleb see õhtu kätte, istume televiisori ees, sõbrad on koos, lamisevad, naeravad, heidavad musta huumorit, aga samal ajal vaadatakse. Minu jaoks on vahva see, et see on kord kokkusaamine, mahaistumine /---/ ja hiljem siis irvitamine," rääkis ETV saates "Terevisioon" Andri Maimets, kes oli enda sõnul eile õhtul ennustanud ära seitse edasipääsejat kümnest.

Ma küll ei nõustu, et ERRi uudisteportaal mind järjekindlalt fänniks kutsub, aga täpselt nii see oligi ehk teisisõnu, kõige olulisem, et head sõbrad said telerite ümber üle Eestimaa kokku ning tundsid end hästi - ise samal ajal ägedalt vaieldes ja punkte jagades. Okei, mina ei tundnud end võib-olla mitte kõige paremini, aga ega nüüd häda ka midagi ei olnud. :) Ja õhtu lõpuks sai veel sõprade pilli järgi tantsu vihtuda. Tore ju!

Ahjaa, veel Helsingist

Soome poole purjetades küsis kolleeg E mu käest, kas mulle meeldiks Helsingis töötada. Ei, vastasin spontaanselt. Miks? Sest mulle ei meeldi Helsingi, teatasin uhkelt. Ent hiljem imelise päikese käes linnas jalutades, Senati väljakult Mannerheimi teele patseerides ja seda-no-teate-küll-seda-mõnusat parki läbides tuli mulle E küsimus uuesti meelde. Võib-olla olen Helsingi suhtes aastaid ülekohtune olnud. Võib-olla olen oodanud sealt midagi sellist, mis mind ootab ees Londonis. Või New Yorgis. Barcelonas. Prahas isegi. Ent Helsingi on teistsugune. Ta on ilus, viisakas ja rahulik. Nagu selle elanikud - viisakad ja veel aeglasemad kui meie. Tõsi, võib-olla hakkaks mul igav ainuüksi Helsingis elada, aga sealse töötasu eest saab ju mõne ülalmainitud sitibreigi ikka teha... Ning hiljem laevale tagasi jalutades lõi mulle ühtäkki selgeks, miks mulle Helsingi ei meeldi. Sadama pärast. Selle vastikult väikese, õllest ja longerost läppunud jõminat ja täis, eemal ja nurga taga asuva Länsiterminaali pärast, mis on olnud aastaid eestlaste sisenemispaik (ja soomlaste väljumiskoht!). Just see kuvand on mu mällu säärase sallimatuse pitseri vajutanud - hoolimata sellest, et olen oma elu jooksul ohtralt teisigi sadamaid kasutanud ning lennujaama kaudu saabunud.

Suvi! Nii siin- kui sealpool Soome lahte!

Juba teist päeva ei tunne Tallinna enam äragi: nappides rõivastes vastutulijad naeratavad kahtlaselt avalalt, peesitavad jäätist limpsides pargipinkidel ja põõnutavad ei-tea-kust ühtäkki suureks kasvanud murul, tänavakohvikud on rahvast täis ning öine vihm on linnaõhu imeliselt värskeks löönud... Suvi! Olgugi petlik ning võib-olla kohe taas külmalaine ees kaduv. Ikkagi on olnud kaks imelist päeva (palju sa neid siinses parasvöötmes ühe aasta jooksul ikka kohtad, eks!).

Täpselt samasugune, ehkki pisut kargem ilm ootas mind eile ees Helsingis, kus kuu aja pärast saab teoks kultuuripealinna tänavune suurim välisturundusüritus, Senaatintori pidu. Võite isegi mõista, et silkasin päevaks üle lahe töökoosolekute tõttu. Ometi oli mul tagasisõidu eel aega, et viimaks ometi ka Kiasmasse jõuda - mõelda, olen Helsingis vist oma öljard korda viibinud, ent Kiasmasse pole iial sattunud. Nüüd siis viimaks võtsin kätte, sain kaheksa euro eest pruuni K-kleepsu rinda ning lasin end kunstist kaasa haarata.

Kes Kiasmas käinud pole (okei, ma olin kindlasti ise see viimane eestlane), see teadku, et tegu on samaaegselt mitmest erinevast näitusest koosneva kompleksse kunstihoonega. Ega ma päris hästi mõistnud, kas seal on ka mõni püsiekspositsioon...  Ilmselt mitte.

Seekord oli fookuses rootslanna Denise Grünsteini fotonäitus "Figure Out", mille sõnum oli lausa liigutavalt lihtne - hea vaataja, mõtle ise välja, mida ja milleks... Ent tema fotodes oli miski müstiline lumm. Ei mina viitsinud suurt juurelda, mida ja milleks. Ma lihtsalt vaatasin neid Taani salapärastes metsasügavustes lavastatud fotosid ja tundsin, kuidas need naelutavad su paigale... Tõeline "pildi sisse minek". Grünsteini näituse teine osa keskendus (just naise) juustele, mis lääne kultuuriruumis pidavat võimu ja erootika sümboliks olema. Fotod rääkisid selle metafoori eest ise: fotod lämmatavatest juustest, juukselõikusest, juustekaost, juuste välja tirimisest ning sugestiivne videoinstallatsioon juuste tagasi pähe "kasvamisest".

Teine suurnäitus kandis pealkirja "It's a Set-up" ja koosnes ühtekokku enam kui neljakümne kaasaegse kunstniku tööst. Üks tähelepanu pälvivam taies oli sel näitusel näiteks ungarlanna Hilda Kozari "Õhk" / "Air", mis koosnes kolmest akrüülkerast, kuhu oli "püütud" Helsingi, Budapesti ja Pariisi lõhnad. Kera sisse ronides nägid minutilist videoinstallatsiooni iga linna tänavapildist ja võisid nuusutada, kuidas üks või teine linn lõhnab. Hoolimata põnevast ideest lõhnas kerade sees lihtsalt kolme erineva parfüümi järgi. :) Teine silma jäänud töö oli aga Johanna Lecklini "Lugude kohvik" / "Story Café" - see oli tuba täis telereid, milles igaühes jooksis videolugu erineva inimesega, kes oma lugu jutustas. Pane aga klapid pähe ja kuula lugu ära. Nii muutusid lugusid kuulvad vaatajad osakeseks installatsioonist, luues lugude rääkijaile (teleris) tänuväärse kuulajaskonna (lives) ja tekitades igaüks eri nurgas istudes tõelise Lugude kohviku. Miks mitte sarnast kontseptsiooni ka kultuuripealinna mereäärsete lugude puhul kasutada?

Ehkki näitus reklaamis ka eestlanna Kristina Normanni skandaalset Kuldsõdurit ei leidnud ma seda kuskilt. Ilmselt oli öö varjus ... mujale viidud. :) Küll aga pahandas mind näituse "It's a Set-up" ametlikus raamatus kirjas olnud lause: Estonia became independent in 1920. Et tegu oli poliitkultuurilise taustaseletusega Normanni enda näitusele, siis tundub kummaline, et kunstnik valeinfot levitas või enda kohta käiva materjaliga ei tutvunud.

August: aasta aega hiljem

Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).

Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).

Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.

Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.

Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.

Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.

Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!

Back in business!

Ma olen tagasi! See hüüatus oli pigem mulle endale, et mitmekuulise blogipausi järel taas oma veebinurka sisse astusin. Tõsi, minu Facebooki-sõbrad teavad, et ma pole kuhugi kadunud. Ma lihtsalt ei viitsinud vahepeal seda mõttesõõla kasutada. Võib-olla ka seepärast, et sügis ja talv tõid nii meeletult palju tööd, et päris enda isiklikke mõtteid pähe ei mahtunudki. Või kui mahtus, siis polnud neid aega lihtsalt üles tähendada. Ent nüüd võib ju - et mitte vettpidavaid lubadusi loopida - taas proovida.

Tõenäoliselt andis mulle naasmiseks tõuke üks muhe äraolemine Transilvaanias, kust alles eile õhtul tagasi jõudsin. Tõsi, ettevõetud reis ei viinud meid mitte üksnes sellesse popkultuuris lugematul hulgal kordi vampiiride elupaigaks nimetatud Rumeenia mäeahelikega palistatud maakonda, vaid ka lootusetult määrdunud Bukaresti, mille ainsaks pärliks on endiselt linna südames trooniv kommunistliku minevikku meeles pidav hiidpalee, ning samuti ammu südamelähedaseks saanud Budapesti, kus kevad meid viimaks kätte sai ja mütsi-salli-kindad viimaks ometi nurka viskama sundis. Ent retk Transilvaaniasse oma siia-sinna vonklevate mägiteede, lummavate, ehkki kurjakuulutavate sügavikega vaadete ja kergeid judinaid tekitavate salapäraste metsadega oli elamusterohkeim. Olgugi, et üks pilt räägib tuhandest sõnast enam (ja neid näeb Facebookis niigi), tahan oma liistude juurde jääda ning end ümbritsevat oma mõtteilmas toimuvaga sõnas tervikuks siduda. Nii et - tere tulemast koju, Andri!

Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)

MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.

Magav püüton ellu äratada!

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.

Ei ole kerge kellelgi

Euroopa ajakirjanduskeskus vahendab, et majandusraskus räsib kangemaid ajakirjanduslikke kaubamärke New York Times'i ja Washington Posti veelgi. Alles see oli, kui New York Times loobus kaua kaua hoitud põhimõttest esiküljele reklaami mitte lubada ning vandus rahahädas sellele põhimõtetele alla. Nüüd kuuleme, et New York Times'i ja Washington Posti omanikfirma reklaamiraha on drastiliselt kokku kuivanud ning abi ei tule kusagilt.

Seepärast teatas NYT äsja ulatuslikest palgakärbetest - kõigil töötajatel väheneb palk 5 protsenti - ja töötajate 10-päevasest sundpuhkusest. Lisaks saab sule sappa 100 ajalehe töötajat. Washington Post on löögirusika suunanud vanematele kui 50 aastast. Nendele pakutakse muuhulgas varajast pensionipaketti.

Kommentaarid on liigsed - kurb vaid, et olukorda arvestades tundub kunagine erialavalik mõttetu. Tõsi, õnneks ei jää häda kestma ja noorema generatsiooni professionaalidel, sh ka minul, on võimalus "sõjaaja" järel tööle naasta. Seepärast lisan paar pilti meediagigantide juurde.

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.

Turisti esimene tööpäev: jalad löövad pilli!

Oleme ausad - jutt sellest, kuidas läänesse sõites jet lag'i peaaegu polegi, on ülbe liialdus. Vähemalt meie puhul, kes me pärast oma lukskorteri läheduses asuvas steak house'is korraldatud toiduorgiat sulgpehme teki all unne suikuda püüdsime. Pole siis miskit imestada, et juba kell pool neli oli uni silmist pühitud: Eestis näitas kell juba mõnusat hommikutundi. Siis tuli end lihtsalt uuesti magama sundida. Ning üritada vähemalt kaheksani magada. Nüüdki, neid ridu kirjutades, ei saa ma sohval lebotades arvutikellalt pilku - kodumaal saab see juba kaks ning meie valmistame alles õhtusööki, sest kell pole ju veel kaheksagi.

Hommik siin kaheksandal avenüül Chelseas oli mõnus - udune, kergelt tibutav, ent kevadiselt soe ja armsalt unine. Liiklust ilmestasid nõudlikult sireene huilutavad taksod ja politseiautod, tänavat täitmas varahommikused lehemehed, lille- ja puuviljamüüjad ning aegamisi tööle liikujad. Meil oli aega küll - näiteks selleks, et kell kaheksa hommikul poodi minna ja rändurmeestele head-paremat osta. Ka selles supermarketis olime Katsiga ühed esimesed külastajad. No kes see teine ikka varahommikul korvi toidukraami täis laob kui mitte omas aegruumis elav ja hingav turist - see ju rohkem tööjärgne tegevus.

Ja siis - linna! Et oma silmaga avastada, mida tähendab Times Square'il rahvamurrus seigelda, ahhetades esimene kingapood tühjaks osta (mitte mina, ausõna!) , Pret-a-Mangeris Guatemala kohvi rüübata, Broadway teatrimaju seirata või Rockefelleri keskuses asuvat vaateplatvormi külastada. Seda viimast üritasime muidugi tulutult, sest üdini viisakas Präänik teatas uksel seistes, et meie rahakulu oleks suhteliselt mõttetu: selles udus ei näe ka mitte naabermaju. Nii jäime täna linna "alumisele korrusele" ega hakanud ka Empire State (Re)Buildingut oma turismivaimustuses tüütama. Präänik lubas homseks ilusamat ilma, eks püüame siis uuesti. Muide, miks keegi pole öelnud, et Eesti Maja on selle hiidhoonega samal tänaval, ah? Muudkui aga räägitakse, et nurga taga ja nurga taga. Midagi pole see maja nurga taga! Ahjaa, Rockefelleri juurde tasub tagasi minna. Sellest hoolimata, et väljakut palistavas lipurivis oli Eesti lipp miskipärast kuhugi Kolmanda Maailma riikide lippude vahele topitud. Hoopis sellepärast, et seal on hiiglaslik jääväli. Tahan (ilu)uisutama minna. Mina olengi Katarina Witt, ajee!

Üks tänane vahva seik oli seotud meie lõunaaegse näljaga. Pärast seda, kui Central Stationi lummav imeinterjöör kaetud (no kohe kuidagi ei meenuta Balti jaama, eksole), saabus turistidemaale meeletu väsimus ja nälg, mis meid lihtsalt ühte ÜRO hoonete lähedal ja Pfizeri peamaja kõrval asuvasse itaalia restorani viis. Meie üdini armas kelnerpoiss - selgus - oli pärit Ukrainast ning elanud ses maailmalinnas juba kaheksa aastat. Peaasjalikult õppides. Ja töötades. Väike kadeduseuss suutis lauda saabunud pastakuhja vahel ka hinge pugeda. Sest New York, mu sõbrad, on lihtsalt megalahe linn. Alates segasest arhitektuurist, kollastest koolibussidest, lillepoodidest ja puuviljalettidest kuni peadpööritavate kõrguste, kaugustesse vilkuvplinkivate reklaamtahvlite või maitseka taustamuusikaga poodideni.

Ja Macy'sse ma enam ei lähe. Sest hoolimat üheksast korrusest ja meeletust müügipinnast polnud seal miskit sellist, mis mind rahakotiraudu avama paneks. Nähtavasti pole ma lihtsalt selle kaubamaja sihtgrupp. Selle asemel hakkas mulle hoopis Aldo poekett meeldima. Tänutäheks (noh, et see ikka nii tore pood on) ostsin neilt endale käekella. Aga miks ka mitte?

Kui ma seda teksti nüüd üle loen, siis tundun endale ikka tõeliselt totataka turistina. Aga samas pole ma siinses rahvaste paabelis kunagi käinud. Ja ma tunnen end kuradima hästi-i-i! Et me siin nii kaua oleme, siis luban, et ma üksnes turistivaimustusega ei piirdu. Ja kui te mulle helistada või sms-ida tahate, siis olete teretulnud - olen oma USA numbri ka paljudele kättesaadavasse kohta üles riputanud.

Jah, me jõudsime kohale!

Teadmiseks lihtsalt neile, kes juba 01-02-03 helistama kukkusid - ei, meie lentokone kihutas viksilt ja viisakalt üle Atlandi ookeani, Islandi ja Gröönimaa ning tõi meid täiesti korralikult ja kombekalt JFKs uuesti maha. Ei mingeid kaksiktorne ega muid ekstsesse... Välja arvatud need, mis tingitud väsimusest ja pikast istumisest. Aga küll me hakkama saame, eks? Ja põhimõtteliselt on kell alles pool kaheksa õhtul ning mulle ei mahu pähe, miks, oo miks küll ma nii kuratlikult väsinud olen ja miks pea endiselt ringi käib. Üks siin põõnab, teine asjatab ja kolmas vudis kesk Chelsea õhtust melu suitsetama. Rajoon on lahe ja melu keskel. No ma siis lähen ka. Suitsetama esmalt. :)

Start spreading the news...

Mis siin pattu salata, nüüd me siis neljakesi siit taas-jõulumaaks-muutunud riigist lahkume. Ikka selleks, et oma kauaoodatud Suure Õuna visiit korda saata. Ja - üllatus-üllatus! - siiani pole ühtegi sekeldust olnud. Aga kuna lend Helsingisse pole veel startinud, siis peab kolm korda üle õla sülitama.... Vähemalt see on hea, et pitsi me ei sülita: päev on alanud värskendava vahuveini ja muu seesugusega. Palju õnne meile kõigile! Ja sõbrad - kui te näiteks paar päeva meist midagi ei kuule, siis helistage politseisse ja pange kõrv raadiokrapi vastu. :)

Hullud päevad tõid siiski lennureisi...

Kui me kell kaheksa hommikul Stockmanni jõudsime, oli hullus juba alanud - sajad inimesed tunglesid piletimehe ümber ning püüdsid paremaid positsioone... Eks kõik ikka selleks, et Finnairi ostukampaaniaga võimalikult soodsalt reisile pageda. Oleme ausad, kui möödas oli paar tundi ja nii mõnigi pidi juba kooli minema, olin kindel, et jään oma tagasihoidliku sooviga kevadel NYCi põrutada hüüdjaks hääles kõrbes.
Tunne oli muserdavam seda enam, et päris paljud minu ees piletikassasse jõudnud pidid oma ideaalkuupäevadest loobuma, sest lennud olid lihtsalt täis. Ent Eesti mees ei jäta jonni, eks ole! Kolm tundi ja kümmekond minutit hiljem seisin ühtäkki Finnairi-Sirje ees (vaeseke, ega tal ka kerge pole!), kes hoiatas, et soovitud kuupäevi ei saa tõenäoliselt enam keegi. Ohe. Ja siis: "Ma ei usu oma silmi, mõlemale lennule jagub pileteid," teatab ta. Rõõmuohe.
Ning pärast seda, kui olin oma kukrut 18 000 krooni võrra kergemaks luhvtitanud, võisingi sadadele teistele järjekorras seisjatele kuratliku irvega otsa jõllitada ning pead kuklasse lüües hulludelt päevadelt lahkuda. Meie võit! Tere tulemast, New York! :)

Viimased nädalad on ülikiirelt mööda vuhisenud. Nagu eile Postimeest külastades kallitele sõpradele tunnistama pidin - töötuna on tööd palju rohkem! Muudkui aga kohtumised, orgunnid, kohtumised, orgunnid. Ja kultuuriprogramm samuti - "rambo", ERSO kontsert ja "Detsembrikuumus". Üritan neist hiljem rääkida.

Nüüd võib vist rahulikumalt hingata, sest ees seisab suur töö. Eks näis, kuidas uues kohas minema hakkab, ent mul on sesse päris palju usku.

Ning jää hüvasti, Urmas!

Orkut teab paremini... :)

Vaatame näiteks, mida ütleb meile Orkut tänase varahommikuse sissekande peale:

Tänane õnnelause: Sa veedad vanaduspõlve mugavuses ja materiaalses rikkuses.

Hea, et vähemalt nemad teavad. Ja kui nii ei peaks minema, siis võib ju Orkut Büyükkökteni vanuigi kohtusse kaevata. Vähemalt tema vanaduspõlv võiks ju olla piisavalt kindlustatud, et mulle pensioni maksta. Aga aitab nüüd sügisrohelisse Berliini mattuva hotelli Acksel Haus toakeses peesitamisest ja hädaldamisest, miks küll peab nii vara ärkama, et Eestist normaalseks ajaks Euroopasse jõudmiseks tuleb poole öö ajal silm lahti lüüa. Nüüd tuleb õue mängima minna.

Siis jõuab jälle Depeche Mode'i intervjuuga tegelema hataka: sai ju selleks ometi taas Kesk-Euroopasse tuldud. Vähemalt seda võib küll öelda, et täna tuhatkonna fänni ja meeletu hulga ajakirjanike ees Berliini olümpiastaadionil peetud pressikonverentsil neljakümneks minutiks aja maha võtnud vanad on väga lahedad. Loodetavasti jagub neil reipust ka homseks, mil jätkuvad näost näkku intervjuud. Ning kahju, et nad oma järgmisel aastal algaval maailmatuuril sedapuhku Eestist mööda kõmmutavad. Kel janu, sel jalad - tuleb siis kas Riia või Vilniuse kasuks otsustada.

Mida teed sina Euroopa südames kell 8 hommikul?

See on ju vana tõde, et kui tahad Tallinnast mugavalt Euroopa südamesse pääseda, tuleb seda teha enne igasugust kukke ja koitu. Ja kui hea sõber võtab vaevaks luugid avada ja lennujaama vastu sõita, siis pole miskit imestada, kui avastate end esmaspäeva hommikul kell kaheksa kolmkümmend ühtäkki ühes Brüsseli südames asuvas väikeses nurgapealses võileivakohvikus einestamas. Päris kentsakas-lustakas tunne - eriti, kui arvestada, et tööalased kohtumised ei alga täna enne kella õhtupoolikut. Et aga ilm on siin päikseline, siis tuli miskipärast ränkraske läpakakott tugevamini õlule suruda ning mantlihõlmad valla lüües linna ärkavasse melusse sukelduda.

Siin lõhnab täna saabuv sügis teisiti, ehkki Leopoldi või Brüsseli pargi ja Tallinna mõne väiksema pargi puude punakolletav pale teineteisest suurt erine. Tegelikult pole Tallinn siiski hea võrdlus, sest seal annab korralikke parke tikutulega taga otsida. (Mis siis, et eile vanalinnas vantsides õnnestus meil Empsiga nii mõnigi roheriba leida - seda eriti just sadama poolt vanalinnale lähenedes.) Pigem võrdleksin siinseid varahommikusi parke, kus võib komistada üksikute tervisesportlaste, sihikindlalt ajalehekioski juurde tatsavate vanakeste või koertega hommikust tiiru tegevate noorte otsa, hoopis Tartu Toomemäega.

"Arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda"

- Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda.
- Ahah.
- Minus on liiga palju säilinud renessanssi.
- Ahah. Aha-aha-ah.

No mil muul moel võiks ühte juulihommikut alustada, kui mitte jälgida töö taustaks Ellari ja Urmase hommikukavast tulevat katkendit filmist "Siin me oleme". Eks see pisut kummaline ole, et üks kultusfilm niimoodi päevade peale ära hakitud on, aga pole hullu - tõstabki toonust.

Olen jah vahepeal vait olnud. Liiga kaua. Nii kaua, et mõni juba mühatab, et miks ma midagi ei kirjuta. No mis ma ikka jahvatan, kui ilusatel suvepäevadel - eriti neil, mil Vahemeri varvaste all loksub - on ainuõige arvutiekraani eest pageda. No minna näiteks maale, kus on hea vennaga hiidkivi otsas elu lahata (et mitte öelda - niisama napsitada), või siis teha üks sumeõhtune jalutuskäik Tallinna vanalinnas. Eriti meeldiv oli eile õhtul avastada, et hinnalised panoraamvaatlusmasinad Toompeal võtavad küll su raha vastu, aga ei hakka sellegipoolest tööle. Varganäod! :)

Olgu siinkohal lisatud mõned Vahemere-äärsed meeleolupildid. Nizzast, JC Decaux' hurmavast vahuveini ja sändvitshibiitshist ning meediahiid Rupert Murdochi esinemisest. Enne veel aga viimase juhtmõtteid:

• Internetipiraatlus on muidugi taunitav, ent kaasaegne muusika legaalne allalaadimine on suurepärane võimalus. No miks peaksin kogu albumi ostma, kui mulle vaid üks lugu meeldib?
• Meelelahutustoodang, sh ka televisiooni toodang, muusika jne, ei tohi kaasajal olla kallis ja kättesaamatu. Sellepärast tulebki see mugavalt, odavalt ja lihtsalt kättesaadavaks teha, sest vastasel juhul hakkab tarbija varastama: "Less margin is better than no margin!"
• Uued platvormid, väikeekraanid, HD jne - see on võimalus briljantseks turunduseks. Ole ainult nutikas!
• Video search, Yahoo tulevik - MS investeerib sellesse miljardeid dollareid lootuses seda turgu siiski valitsema hakata (mis Google?). Pooldan pikaajalisi investeeringuid, mis eeldab, et sa hoiad enda ümber valdkonna tippe: sa pead neid toitma, motiveerima, väärikalt tasustama. Nad ei tohi karta ebaõnnestumist; see tunne ei tohi neid halvata, et äkki nad kukuvad läbi. Kõik muu tuleb iseenesest: "Keep creative people, pay them well, keep them interested!" (Tema alluv, NewsCorpi tegevjuht Peter Chernin lisas naerdes: "Just-just, Rupert viib mind oma jahiga sõitma ning kui teda kiidan, siis saan selle endale.")
• NewsCorpi potentsiaalsed turud: Hiina, India, Brasiilia, ka Venemaa, kes kontrollib Euroopa pigistamiseks naftat.

Kahjuks ei avaldanud viimane sellist mõju nagu aasta eest kuuldud Al Gore'i kõne. Sest NewsCorpi juhtiv kõbus vanainimene ei viitsinud suurt ettekannet ette valmistada, vaid kõlgutas Festivalipalee Suures auditooriumis niisama pingil passides jalgu, pehmed ja sokitamata vanainimesesääred välkumas, ning rääkis üksnes sellest, kuidas ta Nizzast oma jahiga just äsja saabunud oli. :)

Depressiivsed Eesti teivasjaamad

Ma olen alati mõelnud, miks Tallinna lennujaama reisijate alal on "restoranis" nõutud hinnad üle mõistuse kõrged. No mida värki - võileivakolmnurk salaami ja juustuga on 65 krooni!
Tegelikult ma saan nüüd aru küll. Nende äriloogika ütleb, et kui inimene niikuinii Eestist võõrsile kulutama lendab, las siis plekib pisut veel riigi õhuväravas ka, taskud on tal ju pappi täis kui putru.
Teine põhjendus on humaansemat laadi. Ehk tahavad nad vaeseid eestlasi lihtsalt psühholoogiliselt ette valmistada: välismaal on kõik oi-oi-oi-kui-palju-kallim, näete nüüd ise, et ei maksa sinna ronida, püsi parem kodus ja maksa siin oma arveid. Tõelus on muidugi midagi muud - võõrsil on elu oi-oi-oi kui palju odavam. Mitte vaid seal, kuhu ma seekord teel olen. Cannes'is, seal Vahemere-äärses kuurortlinnakeses peab sul dollaripakk taskust välja küünitama, alles siis võtab ettekandja jutule. :) Õnneks on Nizzas asjalood teised. Seal võid sa lihtsalt elu nautida ja piki kaldaäärset promeneerida, kartmata, et kohalik teenindaja sind kuidagi imelikult vahib, kui sa temas möödudes talle jotsi ei viska.

Üle oja mäele, läbi oru jõele

Eesti keeleteadlased aitasid välja selgitada kümme eesti keelele kõige iseloomulikumat lauset. Mulle meeldib, et me oleme selliste häälikute (l, s) friigid. :)

Üle oja mäele, läbi oru jõele.
Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.
Kuula, kulla külanaine - kuuled külla tulnud vaime.
Küll küllale liiga ei tee.
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
Ämber läks ümber.
Millal maksan memme vaeva.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Ema tuli koju.
Pöidlad pihku, pöialpoisid!

Aga tegelikult on hinges kerge segadus. Tõenäoliselt sellepärast, et pole jõudnud end möödunud nädala emotsioonidekuhilast maha laadida. Oli vaja tööle minna. Ma küll ei saa aru, miks ma päeva vabaks ei võtnud - oleks ehk homme juba märksa meeldivamas tujus olnud.

Segadus tuleneb tõenäoliselt sellest, et sain suurepärase reisielamuse. Nii Belgrad, kuhu ma oma enda väikese aruga tõenäoliselt iial poleks läinud (no kes see ikka niisama heast peast sinna sõidab, eksju) ning mida siin endiselt halvustavalt pommiauguks nimetatakse, kui ka minuga koos olnud head kolleegid ja sõbrad, moodustasid imeliselt armsa terviku, millest oleks võimatu midagi lahutada või juurde liita. Kõik oli(d) täpselt nii nagu peab (pidid). Isegi puu all kössitavaid veidraid sõbralikke kaarte või malet taguvaid vanakesi täis malepark või imeline öine romantika kohaliku kangema-lahjema kraami ning mobiilist kostuva Gotan Projecti saatel õhtuti Pionerski pargis olid omal õigel kohal. Ja kuigi aitäh selle lõppenud nädala eest saab öelda paljudele, väärib üksainus seda kõige rohkem. Küll sa ise tead! Kraaps.

Eks tagasitulek rutiini ole alati raske. Õnneks piisab vaid silmad avada ja avastada - oo, kõik on ju hästi! :)

Järgneval pildil on meie enim käidud koht, Moskva hotell linna südames.
Jajah, kohtume seal...
Vinge arhitektuur.

Ihihii, õelad eestlased! Piisab vaid ühel Saksa kekutisel intervjuud andma hakata, kui taustale ilmuvad kui võluväel Eesti lipud. Mu-ta-bor! Loodetavasti oli televaataja õnnelik.

Belgradi imearmas eeslinn Zemun, mis laiub Doonau kaldal. Super! Ehkki võib-olla oli siin oma süü ka kohalikul veinil, mida jõeäärse restorani üks ettekandjaist meile lahkelt pidevalt serveeris ning siis, kui eestlastel hammas verel, ütles hästi häbelikult: "You drink everything. Unfortunately, no more!"