Ta lihtsalt armus ümber

Mul on väga hea meel, et emakeele päeva ilusaks lõpetuseks J mind teatrisse tiris. Uku Uusbergi "Kuni inglid sekkuvad" Draamateatris oli kaasaelamist ja -mõtlemist väärt. Tõsi, jutuvestmisviis, narratiiv võinuks olla ehk enam pöördeid ja arenguid pakkuvam - kusagilt algav ja kuhugi jõudev, mitte vaid teises vaatuses Martin Veinmanni kehastatud Harri teistest ülesõitvasse monoloogi kinnituv -, ent võib-olla viinuks see heal meelel pigem tegevusele keskenduva vaataja tähelepanu kõrvale kõlava sõna mõtte jõult.

- "Postmodernse maailma narratiiv on maiandus."
- "Ta armus ümber."
- "Muinasjuttudest on saanud ühiskonnakriitika ja klounidest ettevõtjad."
- 'aeg'-'ajalik', 'ime'-'imelik' (inimene on "ajalik" ja "imelik")

Olen oma blogis varem kiitnud Draamateatri "Augustikuud", ent juhtinud siis tähelepanu sellele, et tõlketekst ja sellega siinsesse kultuurikeskkonda tõlgitud kontekst ei oma omakeelse algupärandiga kunagi võrdset jõudu (mul oli tulemust hea võrrelda ameeriklaste originaaliga). Nüüd ei tulnud mul, hea eesti keele austajal ja keelemängude armastajal, pettuda - Uusberg valdab oskuslikult sõnakunsti ning ühes meisterliku näitlejaansambliga oli tulemus nauditav. Kirsiks tordil oli tõdemus, et üle pika aja näen head klassikalist teatrit, millele ei pidanud pingsalt juurde mõtlema, et (kasutan siinkohal K kunagist võrdlust) teksapükstes pappkastist välja hüppavad punkarid kujutavad tõenäoliselt jumalate väljumist Valhallast. See oli ehe teater.

Foto: Eesti Draamateater

Nüüd tahaks, et jää tänavatelt kiiremini sulaks. Ahjaa, suhtekorraldusauhinda kultuuripealinna projektile ei tulnud, aga mind see ei morjenda. Töö tervik ongi klassikalise kampaania mõistes hoomamatu ning erinevaid suhtekorralduspraktikaid siduv - seda polegi võimalik ühe "oh-tegime-kampaania-ja-lehed-kirjutasid-ka" slaidiga kokku võtta. Ning meie töö kaalust on tegelikult kõik teadlikud - pärga sa seda siis või ei. :)

Ja südamlikud tervitused teisele poole maakera - ja et ma kuuleks seda tangot oma koduaknassegi!

Kultuuriannuseid siit ja sealt nurgast

Täna leidis lõppakordi üks mu lapsukesi, kultuuripealinna, Eesti Teatri Agentuuri ja Tallinna linnateatri ühine näidendivõistlus "New Baltic Drama". Hoolimata jubedast (ikka väga jubedast!) ilmast tegime selle seekord teoks vastavalt meie ideele mereäärsetest lugudest. "Seekord" ütlen seepärast, et kui konkursi välja kuulutasime, soovisime selle ühildada agentuuri sünnipäevaga ning teha üks tore pidu lõkke ja pirukatega Kalasadamas. Olen tänini veendunud, et toonane ilm, see vihm ja maru oleks nii külalised kui meedia uperkuuti merre lennutanud. Nii kolisime sel oktroobripäeval hoopis agentuuri ärklikorrusele sooja.

Ent täna otsustasime maru trotsida ning väljakuulutamise siiski Suurel Tõllul ära teha. Ja äraolemine oli ülimõnus - ei, mitte jäämurdja tekil, vaid ikka laevakõhus peidus. Päris põnev - kohati isegi romantiliselt õdus - on seesuguseid väljakuulutamisi korraldada, endal põrand jalge all kergelt kõikumas ning taustaks vastu rauda pekslevate lainte ragin. Aga sees on soe, toredad inimesed, liha- ja seenepirukad, aurav kohv ning šokolaadikook. :) Ja muidugi minu õnnesoovid Martin Algusele, kes eestlastest esikoha sai.

Teatrit jagus nädalavahetussegi. Okei, Lounge'i taasavamine, Elukunstniku hilisem sünnipäevapidu Pirita teel ning sellele järgnenud volbritrall Klubis liigituvad rohkem eluteatri alla, aga pühapäev seevastu oli teatrirohke - esmalt Katsi ja Triinega "High School Musicalile" ning seejärel juba Kati väärika taktikepi all Põhjamaade Sümfooniaorkestri laste- ja noortekontserdile Estonias.

Ega ma "HSM" kohta muud tahagi tegelikult öelda, kui seda, et ma ei nõustu Postimehe noore ajakirjaniku arvustusega, kus tükile pandi süüks liigset läägust ja roosamannat. Küsimus on ju pelgalt selles, milliste ootustega sa säärasele noortemuusikalile lähed. Hoolimata vingest rahalaeva staatusest, mis sel projektil Disney kompaniile on (ja sugugi mitte muusikali, vaid sellele eelnenud ekraniseeringute ning kõrvaläri - bränditud kleepsuvihikute, märkmike, pastakate, muu pudipahna - tõttu) ei tuleks siit muusikaliilma kõrgpilotaaži oodata. Õigemini - oleks naeruväärselt lühinägelik sellist mõtet üleüldse mõlgutadagi.

Pigem väärib nautimist, millise innuga lapsed sellele tükile kaasa elavad ning põlevil silmadega superstaari-Otti õgivad. Nii muutus "HSM" hoopis põnevaks pilguheiduks 2010. aasta Eesti noorte iidolilma. Ja lisaks oli tegu täiesti okei tantsu und tralliga - Ott, muide, näitleb mõnusalt ega ürita olla keegi, kes ta pole (kas või Zac Efron). Ja tema lauluhäälele leidub minust paremaidki kiitjaid.

* * *

Põhjamaade Sümfooniaorkestri tunniajasel kiirkursusel sümfooniailma (Max Bruchist Arvo Pärdini ) ei jõua praegu lihtsalt peatuda (ehkki vioolal soleerinud iisraellane Avri Levitan oli lihtsalt vaimustav), nii nagu ka eile õhtul Solarise kinos nähtud psühholoogilisel põnevikul "Suhtter Island" (USA 2010, rež Martin Scorsese, peaosas Leonardo DiCaprio). Nautimisväärsed olid mõlemad - esimene juba mainitud solisti ja sümpaatse Anu Tali pärast, teine eelkõige seepärast, et DiCaprio raputas minu jaoks õlult oma kohtlaste iluskraadede rollis ("Rand", "Titanic", "New Yorgi jõugud"), mängides selles kohati väga kummaliste keerdkäikude ja ootamatu lõpplahendusega thrilleris märksa segasemat (ja usutavalt segasemat) tegelast...

August: aasta aega hiljem

Pärast tänast surmväsitavat tööpäeva helistas M ootamatu kutsega teatrisse minna, et Draamateatris ära vaadata Priit Pedajase "August". Tõsi, ma võinuks ju teada, et seda lavastust otse mu nina all mängitakse ning et täna oli selle hooaja viimane etendus. (Tõsi, nii paljust muustki toimuvast võiks teada - kogemisest rääkimata -, et end kultuuris koduse ja kogenuna hoida, mitte vaid kultuurikorraldajana kultuurisündmuste kampaaniaid planeerida ja nende suhteid korraldada, aga selleks pole lihtsalt aega. Ja endisel ajakirjandustöötajal seda luksust juba ei ole, et sulle toimuvast teada antakse... Kutsumisest rääkimata:)).

Ent alguse juurde tagasi tulles - ma võinuks ju teada, et tegelikult oleme seda lavastust juba näinud. Enam-vähem täpselt aasta tagasi Music Boxi Theatre's Broadwayl, kuhu Juniori soovitusel piletid ostsime, teadmata tegelikult, mida Tracy Lettsi "August: Osage County" endast õigupoolest kujutab (kui jätta kõrvale tõsiasi, et 2008 oli tükile antud parima draamalavastuse Tony jt priisid).

Oma suureks rõõmuks avastasime, et tegu oli äärmiselt meeldivalt üllatava teatrielamusega, millesarnast polnud ma juba ammu kogenud. Eks omajagu meeldiv oli seegi, et Broadwayl, millele meie meedias tavatsetakse tihtipeale pelgalt muusikalipäitseid pähe tõmmata, võib kogeda ka sootuks muud - näiteks haaravalt lavastatud draamatükki, kus põhiliseks väljendusvahendeiks on siiski näitleja kõnekeel ja intonatsioon. Uskuge, Lettsi mahlakat, ent naelapea pihta lajatavat elulist künismi ja üdini musta huumorit on võõrkeeles põrgulikult raske jälgida.

Muidugi poleks Pedajase "Augustit" ja Anna Shapiro "Augustit" omavahel paslik võrrelda: lavastajate rõhuasetused ja (nii lavastajate, näitlejate, auditooriumi kui ka lavastusmaa) kultuurikontektst on erinev. Ent ühena vähestest on mul see võimalus olemas. Meie näitlejate töö oli vapustavalt nauditav - Ita Ever riiaka ja sõgeda kõiketeadja pereproua ning Ülle Kaljuste tema keskeale läheneva frusteerunud kontrollfriigist tütrena riisuvad tänu neile suunatud rambivalgusega kiituselt muidugi koore -, ent minu jaoks nappis seda siirust, mis oli Ameerikas, loo tegelikus tegevuspaigas, nii ilmeksimatult vaataja silme ees olemas.

Kas või juba ainuüksi seepärast, et ameeriklasel on ameeriklast ja oma maa rahva lugu lihtsam ja loomutruum mängida. Ning ameeriklasel on enda üle lihtsam ja loomutruum naerda, sest mitme põlvkonna traagika, seesama lõunaosariiklase kolkast pagemise soov unelmana tunduvasse New Yorki kui tšehhovlikku "Homme sõidame Moskvasse!" on näitlejais ja nende suguvõsade lugudes olemas. Seda ei pea konstrueerima.

Nii on ka tulemus loomutruum. Pedajase "Augusti" puhul nautisin ma pigem hiilgava trupi kokkumängu, näitlejameisterlikkust, kentsakate-kummaliste-karikatuursete karakterite kehastusi ja loomulikult Krista Kaera nutika täpsusega loodud tõlget, ent loost, sest mahajäetusest ja inimhingede üksildusest - olgugi need kui universaalsed tunded tahes - on selles kastmes, siin ja praegu raske sotti saada. Pedajase lavaloos oli mingit kunstlikult loodud ängi enam - rohkem, kui sõnadesse pandud oli; sellist tõdejaõiguslikku eestimaist ängi, mida ma USA lavastuses ei tundnud. Repliik: Tõsi, kui Broadway tipud "Tõde ja õigust" mängima panna, oleks tulemus ilmselgelt sama, s.t kultuurikonteksti tunnetuse puudumise tõttu nende kahjuks.

Ja ikkagi on mul hea meel, et selle lavastuse Draamateatris ära nägin. Seda enam, et olgu Broadway tipp, ülivaimustav Estelle Parsons nii hea kui tahes, sama kaalukategooria Eesti täht Ita Ever ei jää grammigi alla. Tnx!

Öö tõi kauaoodatud vihma

Ehkki puud on juba nädalaid mitte enam hiirekõrvul, vaid suisa õites olnud, märkan ma saabunud rohelust ikka ja alati alles siis, kui vihmavaling on linnast üle käinud. Nii ka täna varahommikul, mil kogu kesklinn lõhnas värske rohu ja puuõite järgi. Ning hommikulgi jätkunud uduvihm ei häirinud põrmugi - ärataski paremini üles.

Viimaste päevade elamusist märkigem ära Tartu ja Vanemuise "Queeni", mis polnud siiski nii viimistletud kui ma eeldasin, ning hilisem sotsialiseerumine nii PlinkPlongis (no on alles veider klubi!), Kapriisi-nimelises kõrtsis kui ka ajakirjanike kevadpeol. Tegelikult ei midagi erilist, vahvate inimestega on lihtsalt tore aeg-ajalt kohtuda. Et ka laupäevane Eurovisiooni-vaatamine kaugel Kaberneemes - päris vahva oli üle aastate seda sündmust hoopis teleekraanilt jälgida, mitte koha peal ajusid kärsatada, mida kuradit oleks veel üldse ajalehte panna - venis varavalgeni, siis oli pühapäeval minu mängukavas vaid üks lavalugu: magamine. :)

Eile oli meil prilliõhtu. Muuhulgas tähendas see seda, et viisin oma shefid päikseprillid parandusse - no mis teha, odav Hiina käsitöö tõenäoliselt - ning sain prilliparandajalt soovituse minna kindlasti ka Kaubamaja Ilumaailmast läbi, sest sealt saab soetada prilliraamidega passivat küünelakki, millega on pärast hea keevituskohad üle värvida. Mida kõike ka teada ei saa... Kes tahab nüüd erkoranzhi küünelakki, mul on üle! :-D

Ahjaa, tööd on ka kuradima palju. Aga see pole sugugi nurisedes öeldud - mis siin tühja nuriseda, kui ka järgmisel kuul tahaks süüa ja üüri maksta. Pigem tunnen heameelt, et oskan siiski midagi, millega paljud hakkama ei saa - suurepärast eesti keelt. Nii et kellel on vaja vaadata üle oma lõputööd, esseed või muud kirjatükid, need pöördugu minu poole: mõõduka lisatasu eest teen ära, lisan kirjavahemärgid, parandan õigekirja ja kobestan laused!

Mulle meeldib

Mulle meeldib, et on linnakodu ja maakodu. Et täna oleme linnakodus, aga siis jälle maakodus. Ja kui tuju tuleb, siis võib sõita ka päris maakoju. Valikuid kui palju! :)

Mulle meeldib, et käes on suur lõpetamiskevad; et eile jõudis Õde kauaoodatud doktorikraadini ning et kogu nädal on selles võtmes kulgenud - nii Õe ääretult erudeeritud ja põneva oponendi Philip Taggi avalik loeng kaasaegse muusika mõtestamisest (oo, propaganda, sa oled suur ja üllas!) kui ka Õe eilehommikune kaitsmine. Ma tõtt-öelda kartsin, et ehk ei saa ma millestki aru, ent kogu kaitsmine kujunes intellektuaalselt ülipõnevaks vaatemänguks, mis a) haris ka ennast ning b) pani mõtlema sellele, et mis oleks, kui jätkaks ka doktoriõpingutega (sest nüüdsest olen ma ju ametliku kinnitusega magister, oo püha võrdsustamise lihtsust!). Ja mulle meeldis ka eileõhtune äraolemine Boheemis, et Õe suurpäeva ikka eeskujulikult tähistada. Ning see, et hiljem koju minnes tuletasin ka ise üle väga pika aja meelde, kuidas kõlas Pärdi "Spiegel im Spiegel".

Ning mulle meeldib, et suuri lõpetamisi on lähiajal veel teisigi - ajee!

Mulle meeldib ka, et ühe suure kevadüllatusena sattusime täna juba teist korda nädala jooksul teatrisse. Tõsi, Kersti Kreismanni ja Maria Klenskaja mängitud "Leekrüübe" oli suurem elamus kui tänane "Mängud tagahoovis ehk Because", ent eks see võrdlus jäägi pelgalt meeldib-ei meeldi pärusmaale, sest materjalid on lihtsalt niivõrd erinevad: maitsekas ja väga haaravate dialoogidega komöödia vs eksperimentaalne sotsiaalteater.

Mulle ei meeldi, et segastest aegadest tulenevalt on tervis jupsima hakanud. Ei meeldi ka see, et näen unes juba pikemat aega mingeid õudukaid; st, ma lahendan kogu aeg mingeid jaburaid ülesandeid ning ärkan iga järgmise ülesande lahendamise järel üles. Ning kell on siis neli. Siis viis. Siis kuus. Ja päeval olen unine.

Mulle meeldib veel väga palju asju. Näiteks selline lause:

"Kindlasti võib mineku põhjuste ja soovide osas olla kindel ja reaalne ning võtta neid nii nagu need on, sest on Eesti arste piisavalt palju välismaal ja siinolevatel ei ole olnud raske saada ülevaadet mujal toimuva kohta."

Mulle meeldib ka lause, mida täna Postimehe kohta kuulsin: "Kuii litsimaja sisse ei too, pole voodite vahetamisest kasu!" Lubasin endale pisut naerumuginat. :)

Nüüd on silmad kõike näinud...

Mõnikord on tunne, et tahaks öelda - nüüd on mu silmad küll kõike näinud. Näiteks siis, kui Harrodsis jõllitab sulle klaasi alla peidetuna vastu maailma kõige mõttetum kell, mille hinnaks on tarkpead märkinud 194 000 naela. Väike arvutus näitab, et kella saab kätte enam kui 8 miljoni krooniga. Huvitav, kui ma võtaksin kätte ja saabuksin järgmisel korral sellesse kauplusse Ego järelmaksukaardiga, kas see mul õnnestuks endale soetada? :) Vähemalt ei pidanud ma paljuks Harrodsist üht-teist osta, mistap mulle siiralt ja südamest ka selle rikkurkaubamaja kliendikaart tehti. No tõesti - palju õnne!

Kõige nägemise, õigemini kõike näha tahtmise kohta saab sedagi öelda, et nüüd on viimaks külastatud ka Greenwichi nullmeridiaan, mida nii kaua olen näha tahtnud. Hea, et on seltsilisi, kellega see vahva (kuigi tõttöelda üpris hirmutav, kui arvestada jalutuskäiku Thamesi all asuvas kitsukeses tunnelis) tripp ette võtta. Igatahes oli meeldiv üheks päevaks suurlinna kärast eemale saada ning vaikses ja üpris unises külakeses turul jalutada ja mäe otsas asuvasse observatooriumisse rühkida.

Liiatigi ei saa mainimata jätta meie kahte teatrielamust, "Verevendi" ja "Lõvikuningat". Mõlemad täiesti eriilmelised, ent samas ühtemoodi hea. Saalis istudes tabasin end ühelt veidralt mõttelt: siin lavastust vaadates on sul mahti tõepoolest loosse süveneda, muusika endasse lasta ning pakutavat nautida. Eestis seevastu kardan ma ikka ja jälle, et keegi suudab laval mingi jabura kalaga hakkama saada, harmooniast välja kukkuda või niisama heast peast mõne kuke sisse laulda. Ma tean küll, et kõik pingutavad Eestiski parima tulemuse nimel, ent tulemus on ikka ja jälle selline... Kesisevõitu. Sest mis kasu on sellest, et laval on paar-kolm tugevat tegijat, kui ülejäänud trupp terviku lammutab. Ometi oli laupäeval päris tore ühes teatavas järjekorras aega parajaks tehes avastada, et Eesti muusikalielu pole siinmail tundmata. Üks meie ees oma emaga seisnud nooruk tundis elavat huvi Eestis lavastunud "Vampiiride tantsu" ja "Ooperifantoomi" kohta. Viimasest ei teadnud tõttöelda ma isegi veel midagi kindlat, aga eilne õhtu Shoreditchis veenis mind, et see siiski tuleb. Noh, elame-näeme.

Ja kokkuvõtteks? Hoolimata sellest, et öömajaks on üks kapi moodi hostelitoake Paddingtonis, on kõik hästi vahva. Täpselt nii nagu Londonis alati. Ses mõttes pole mu armastatuim linn mind seni alt vedanud - ükskõik kui paha ka tuju poleks või kui keerulisi aegu ei elataks, see linn on ikka hea tagasituleku paik. Ahjaa, täna otsustasime neljakesi Londonile natuke sarvi teha ja põgenesime Oxfordi. Nii ongi hetkel hea meel teatada, et ka Oxford Tube'i nimelises bussikeses on olemas traadita internet, mis mul kõik emotsioonid kirja võimaldab panna. Seniks olge musid!

Tervitused ka kõigile, kes juba Inglismaalt jalga laskma hakkavad (minu kuriteokaaslane eilses jäjekorras) ning ka proua Helmi Kõivule, kes omal ajal muusikailmas kindlasti laineid lõi, ent nüüd vaid lõbusaid poisse lõbustab... :)

Mittelillegiliigutajate erakond kõlab ahvatlevalt

Tänases Postimehes aasib Helju Vals suvepuhkuse veetnud teletöötajaid. Mulle meeldib tema liigitus "mittelillegiliigutajate erakonnast". Kuulumine säärasesse parteisse sobiks mulle suurepäraselt. Tegelikult saadab tänasel päeval mind veel teinegi juhtmõte. See tuli eile õhtul vilksamisi nähtud "Top Gearist", kus saatejuht Jeremy Clarkson ja "Pop Idoli" sapine kohtunik Simon Cowell viskasid mõnusat kapitalistisea-huumorit ning imestasid, miks Londonis ei kaotata ära vaid ühistranspordile mõeldud sõiduridu (paralleel Tallinnaga, kas pole?). "Ma ei saa aru, miks vaesed peaks kiiremini kohale jõudma, kui meie," teatas Clarkson. Ning Cowell nõustus. Seejärel leidsid nad, et ühistranspordirada peaks kuuluma just rikkurite autodele: "Sina, Mercedes, pane edasi. Sina, Shkoda, tõmba uttu!" Huvitav, kes julgeks meil säärast juttu ajada? :)

Ent viimane aeg on läinud (kultuuri)elamuste tuules. Esmalt "Ruja" Tartus. Ehkki see oli tõeliselt mõnus muusikaelamus, kus peaosades särasid suurepärased karakternäitlejad ning mille taustaks (tegelikult küll üheks oluliseks osaks) oli väga hea rezhii ja kaameratöö, ei saa ma jätta nurisemata narratiivipuuduse üle. Sest loovtööstuses (teater, film, kirjandus, meedia etc) on narratiiv, süzhee ja sellele omased elemendid (teema tõstatus, arendus, kulminatsioon või point of no return ja lahendus, rääkimata tegelaskujude sisemisest narratiivist ehk tegelaskuju dünaamilisest arengust) olulised. Ning kui nendega ei arvestata ega nende abil publikule mingeid kinnitushaake ei anta, siis tekib varem või hiljem küsimus - mida ma siis nüüd õigupoolest vaatan ning mis lugu mulle parasjagu jutustatakse. Ning see jäi Ene-Liis Semperi - Tiit Ojasoo tükis olemata - ehk võinuks siiski pigem kogenuma stsenaristi kasuks otsustada, kui ise põlve otsas pusida. (Miskipärast leidsin ma end etendusejärgsel ööl kusagilt Ropka tühermaalt - oh ajad, oh kombed!)

Seejärel "Märkamisaeg", mida selle koolidiskolik lõpp pisut rappis. Ühistunne ja ühislaul olid võimsad, ent tegelikult polnuks seda nii pikaks venitadagi - Tõnu Oja või Helgi Erilaiu ette kantud tekstid ei kandnud ega andnud kontserdile suurt miskit juurde. Need, kes Eesti ajalugu ei tea (lapsed ja noored), ei saanud sest mingit abi. Ning ajalooteadjamatele oli see ammukuuldud leelotus meie seitsmesaja aastase orjapõlve teemal. Küsitav oli ka grusiinide esinemine - kui seda pidanuks võtma poolehoiuavaldusena, võinuks nende laul kõlada põhiprogrammis (kuhu see aga ilmselgelt ei sobinud). Kusagil ööpimeduses polnud nende esinemisel aga mõtet, sest enamik marssis Tõnis Mägi "Koidu" järel väljapääsu poole. See kõik aga väärt hingelist elamust ei varjutanud. Nii võimast kogemust ei suutnud varjutada isegi nädalapäevad ette ja taha kõlanud keskerakondlikud sapipritsmed, mis sellist ühist tegevust pidevalt narrida võtsid. Kaotajaks jäid need kriitikud paraku ise, sest otsustasid end ideoloogilist Eesti rahva vaenlasteks tembeldada.

Milline sume öö...

Siin me siis nüüd laulame... (Katsi pildimasin)

Ning laupäeval Sigur Ros, kellega õhtu arenedes ka lähemat tutvust sai tehtud. Väga shefid tegelased, kelle muusikast mul varem tõtt-öelda aimu polnud, kuid kellele võiks nüüd Reykjaviki suisa külla lennata. Mis siis, et M ütles, et Jonsi vaatab mõlemas suunas. Ning pealegi olen nüüd endale ühe muusikalemmiku juurde saanud.

Siin nad üürgavad... (Mihkel Maripuu, Postimees)

Kerli, ootan põnevusega!

Vahepeal... (ehk teisisõnu - kes teeb, see palju jõuab. Või siis ümberöeldult - kes roojases uberikus ei passi, et end vaid veebis välja elada, see saab ka elust osa):

Presidentlik retk mõisapeole - tehtud. Ilus ilm ja toredad inimesed. Aga oma kodus on parem.
"Kung fu Panda" - tehtud. Ärge küsige, miks küll.
"Eesti meeste laulud" - tehtud. Aasta superkultuurielamus number 1. Aitäh Reedale, kes seltsi võttis.
RR-i sünnipäevapidu - tehtud. Oh sa mu meie, kui lõbusalt võib aeg Brasiilia rütmides minna.
Isegi "Eesti otsib superstaari" - tehtud. Ma ei saa aru, miks on lastesaated öösel eetris?
Celine Dion Helsingis - tehtud. Jah, Massive Attack tuli ohverdada, aga olemus, tegevus ja tulemus olid seda väärt. Aasta superkultuurielamus number 2.
Lenny Kravitz - tehtud. Paraku jääb Lenny-elamus aastate taha Lilleküla staadionile, sest vabas õhus nii rajult head rokki kuulata on parem. Ent ega siis plekksaal Lenny headust vähenda.

Kõigist neist elamusist võiks rääkida nii mõndagi. Ent mis seal ikka - pigem vaatan ootusärevalt tulevikku. Näiteks juuli algusesse, mil Kerli Kõiv v-i-i-m-a-k-s ometi oma esimese albumi maailmaruumi paiskab. Kes veebimeediat tunneb, see teab, et viral marketing on sel plaadil vinge. Ent kõik lood pole siiski veel maailma ees. Häid ja väga häid lugusid on sel plaadil jalaga segada, aga minu tänaõhtuseks lemmikuks on lugu "Creepshow". Sest kes see teine ikka julgeks laulda järgmist (mõtte terviku nimel lühendatud):

I'm from a land called secret Estonia
nobody knows where it's at
ice cream mountains and chocolate skies
nobody knows where it's at
welcome to the creepshow
I'm from a land called secret Estonia
nobody knows where it's at
cinnamon houses and licorice flies
nobody knows where it's at
welcome to the creepshow
põdral maja metsa sees
väiksest aknast välja vaatab
jänes jookseb kõigest väest
lävel seisma jääb
kopp-kopp lahti tee
metsas kuri jahimees
jänes tuppa tule sa
anna käppa ka
welcome to the creepshow

Kerli, kas või selle üheainsa looga oled sa siinse põnevalt creepy elu kokku võtnud. Helistamiseni! :)

"Julia". Eelviimast korda. Täna õhtul.

"Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi.

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…

ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu."

Vinge. Eriti veel Taavi Teplenkovi esituses. Pisut taustatööd ja teada ma saingi, et tegelikult pärineb see monoloog Sarah Kane'i lavastusest "Crave". Kes tahab originaali lugeda, see vaadaku sellisele blogiaadressile. Intertekstuaalsus rokib!

Akna taga on 38 kraadi. Asfalt sulab linnas...

Tegelikult on see kraadiklaas muidugi nii kuum üksnes sellepärast, et lesib akna taga hommikust õhtuni näoga päikese poole. Ehkki see seda megamõnusat suveilma muidugi ei vabanda - palav on ikkagi.
Nii tuli pärast kiireid asjatoimetusi täna lihtsalt kaelast saadik Läänemerre heita. Seda paraku Stroomi rannas, kus vene müüginägudega lapsed pidevalt "jeetis" ja "tshebuur" karjuvad. Ei, mitte et seal soojas supivees kuidagi paha olnuks (pealegi oli rannaliivale kokku sattunud üks väga vahva ja lõbus seltskond), ent isiklikult eelistan siiski vähema rahvastikutihedusega veekogusid.
Nagu näiteks Matsimäe soojärv, kuhu Andrese ja Susaniga end reedel Tartust tulles heitsime (okei, ilukirjanduslik liialdus, Susan keeldus vette tulemast ning passis üksnes põõsaste all ringi luusivat paksu vene vanameest).
Või siis Eisma vaikus ja rahu, kuhu jõudsime laupäeva hilisööl pärast seda, kui olime Katsiga mööda Eestimaa sügavamaid avarusi autoga ringi ekselnud (kas teadsite, et Eestis on sellised kohad nagu Tupenurme ja Pilu? Mul hakkas eestlaste vaimse tervise pärast tõsine mure) - no lihtsalt ei leidnud õigeid teeotsi kuidagi üles - ning Peipsi ääres Lagedis vanaemale sünnipäevaõnne (ja karja- ja viljaõnne) soovinud. [Kui ma nüüd ise seda tammsaarelikku lauset vaatan, siis hakkab mul enda pärast ka mure. - Toim.] Igatahes nööpisime südaööl mere ääres Proseccod lahti ja tundsime end koos vennaga maailma kõige uhkemate noorperemeestena.

Pildil on suisa neli põlvkonda. Lahe!

Tartu-tuur oli muidugi eriti lõbus. Meie sinnamineku põhjus peitus hetkes, mil me Susaniga nädala eest niisama uimerdasime ja lähipäevade kultuuriprogrammi vaagisime. Kui piletilevi.ee-st üksnes Sõpruses linastuva filmi "Rallipõrsa seiklused" leidsime, hakkas meil paha. Otsustasime, et kihutame esimesel võimalusel Tartusse seda va Emajõe Suveteatri "Jumalaema kiriku kiriku kellameest" vaatama, mida enam vist ei mängita. Parem ongi.
Sest midagi nii masendavalt närvilist ja lavastuslikult amatöörlikku pole ma tükk aega nägema juhtunud. Kas keegi võtaks kord vaevaks ja ütleks Andres Dvinjaninovile, et tal ei ole mõtet lavastajat mängida. Tal ei ole see kunagi välja tulnud. Las jääb enda naba imetlemise juurde. Teiseks on Quasimodost (Veikko Täär) tehtud täielik debiilik, ehkki kirjanduskuju seda teps polnud - kellamees oli lihtsalt väga inetu, ent samas väga heasüdamlik ja täiesti mõistuse juures. Igatahes mäuras Tääri Quasimodo nagu mõni psühhoneuroloogia haigla patsient. Mul hakkas 195 piletikroonist lausa kahju.


Nii et - p u h k u s! Ning mul on hea meel saata tervisi kõikidele kolleegidele, kes parastasid, et võtsin puhkuse augustis, mil Eestis kindlasti kõige jäledamad ilmad on. Muahaha!

"Uljas neitsi" - vinge lavalugu

Taavi Teplenkovi lavastatud "Uljas neitsi" üllatas meeldivalt. Lisaks andekatele rollidele (Ita Ever, Maria Klenskaja, Mari Lill, Ester Pajusoo, Ragne Pekarev) on Andrus Kivirähk kirjutanud ülihaarava jutustuse, mis on täis elulist, üldse mitte oodatult teatrilavalikku pingutatud ja kuiva dialoogi. Stseen stseeni järel haaras poolteist tundi sind endasse ja pani hääbuvale mereröövlitaride soole kaasa tundma: Mis siis, et olite kunagi vinged mutid - nüüd ei mäleta teie lugusid ei te ise ega ka keegi teine. Ja nii te välja suretegi.

Ka lavastuse koht, Laulasmaa rannamets, oli lihtsalt võrratu: mändide otsa riputatud kroonlühter, siin-seal rippuv kuivav pesu ja liivale ehitatud taluköök sobisid sesse paika imehästi. Ma muidugi ei saa aru, miks seda kõike kenitlevalt Laulasmaa resordiks kutsutakse. Miks peaksin ma seda hääldama peenutsevalt "rizoot", mitte lugemagi ehteestlaslikult ja kõva r-iga "rresorrt"? Napakad!
Ent igal juhul oli see laupäeva peoõhtul (oh seda pidu ja pillerkaari mis krehvtise nimega peoga kaasas käis) üks erksamaid ja õigemaid mõtteid. Ma muidugi pidin piinlikkusest hetkeks surema, kui väljaspool järjekorda lavastaja kinni pandud piletitele järgi sibasin ja kuklas ehteestlaslikku vimma tundsin, aga mis teha...

"Uljas neitsi" jättis hinge hellalt positiivse noodi. Sugugi mitte sellise nagu mõni päev varem Vene teatris nähtud "Tutvumiskuulutus". Mulle tõsiselt meeldis see, kuidas näitlevad laulikud oma häält kasutavad (Susan Lilleväli, Bert Pringi, Lauri Liiv, Nele-Liis Vaiksoo jt), aga lugu ise... Külmaks jättis see pikk sketshisari, millel polnud ei algust ei lõppu. Lihtsalt üks väike põige üksikute inimeste maailma. Klassiõde muidugi tundis heameelt ja nentis, et vaid sel moel ta muusikali vaadata suudakski - ilma pingutatud süzheeta shownumbrite jadana.

Ning laupäevaöine uitmõte viis Eismale. Rahu, vaikuse ja jumaliku rannailma juurde. Kui ainult ümberringi need kuradi firmapeod nii palju ei lärmaks ja lällaks, et kohalikud peavad kõrvatroppidega oma rannariba-vaadet nautima. Mnjah. :) Järgmisel päeval otsustas minusugune siidikäpp isegi sae haarata ja metsa langetama hakata. Puude langetamist jätkus veel pikaks-pikaks ajaks... (kus-on-nüüd-inglinägu!)

Siinkohal riputan üles paar pilti, mille saatis kolleeg Triin ja emps. Minu fotonäitus "Elavad teadetetahvlid" on täies hoos. Ning lõpus näete, et lippudega lehvivate autode aeg on samuti endiselt elavate kirjas.

Vainupea rahvas saab targaks.

Kostiveres on cool e-second hand.

"Restoranis hargneme," röögatas ta ning marssis Hansapanka

Meeleolukas kevadnädalavahetus tõi miskipärast tunde, justkui oleksin ma jälle 16-aastane. Või okei, 18-aastane. Toona tundus olevat tavapärane, et suudad rokkida ööd-päevad jutti ning olla järgmisel päeval reipalt a) koolitunnis või b) loengus. Vähemalt oli hea meel tõdeda, et suudan seda veel endiselt.

Kuigi, sääraseid kevadpidusid tuleb tervise huvides lihtsalt haruharva korraldada. Vanus annab end siiski-siiski tunda. (Huumor-huumor, ega ma nüüd nii vana ka pole:)) Igatahes on muhe ühe vingelt väärt seltskonnaga kellakeeramise järgsel hommikul hotelli restoranis hommikust süüa (saatjaks röögatused, et alla sajakrooniseid toite süüa ei tohi, omletti võib kodus ka teha!), seejärel õndsalt koju komberdada ja järgmisel päeval saada lõbus sõnum:

Eile hargnesin, aga täna olen suremas. /--/ Kuid on välja pakkuda piknik.

Mõni ikka jõuab! Nii võtsime ka tänavuse esimese kevadpikniku ette. Lõõgastavale nädalalõpule eelnes aga õõvastav muusikalielamus linnahallis. Mitte et solistid ja orkester poleks head olnud. Ent. Sinu pingutamisest pole ju kasu, kui äpardunud helikunstnik kõik p...sse keerata suudab. Eriti piinlik oli siis, kui laulma hakanud Kaire Vilgatsi mikker sisse lülitada unustati. Siis mõtled küll, et milleks selline haltuura... Hmm...

[Ja siin oli üks fotomeenutus reedeõhtusest rokkimisest Klassiõe juures. Peatage Lasnamäe!]

Head uut aastat, sõbrad!

Ma usun, et mõnele siiasattunule on esimeseks küsimuseks, "kas tõesti Maimets ise?" - Jah, see olen mina.

Niisiis, palju õnne kõigile politikaanidele, kes eestikeelses valimiste-eelses poliitbloginduses käppa katsuvad. Kõigile teistele soovin aga head uut aastat. Hoolimata sellest, et 30. ja 31. detsembri pidustustest on värin endiselt keres ja saba nagu polekski. Hea küll, Tartus Vanemuise kontserdimajas ja teatris toimunud aastalõpuballi korralduse üle tuleks pisut nuriseda: ligi 3000 inimene pressimine kahte majja on ilmselgelt võimatu ülesanne.
Hoolimata sellest, et Paavo uue teatrijuhina ka kinni telgitud terassi üle uhkust tundis. See oli hoopis umbne ja uimastav paik, mistõttu jääb üle vaid vaimusilmas ette kujutada, kuidas presidendipaar 24. veebruaril õhtutualettides külalisi vastu võtab, kõigil õhupuudusest kurk kipitamas ja hiidpuhuritest umbseks köetud ruumis lendlevatest tolmutortidest nina kinni. Mazeltov!
Pidevalt kahe maja vahel saaliv inimlaviin ummistas ka ballisaalide ukseavasid ja tualette, rääkimata sellest, et põhjalikult valmis mõeldud programm jäi paljudel nägemata: saalidesse ju ilmselgelt ei mahu ning ekraaniga varustatud paikades oli heli niikuinii maha keeratud (majasisese korraliku teletehnika kasutamine oli samas väga nutikas leid). Hea, et südaöise euroshõugi ära nägi - selleks tuli nii mõnelgi ligi poolteist tundi varem saalis kohad muidugi rabada. Aga kokkuvõttes: mis siin nuriseda, saigi hoopis end veinijoomisele ja heade sõpradega kohtumisele pühendatud.

Uue aasta tulemine oli see-eest küll meeleolukas - sõprade, jabura teleprogrammi ja varahommikuni voolava vahuveiniga (miskipärast otsustas teletüdruk Tuuli Roosmaga kaasa tulnud seltskond lahkuda peolt teiste kokku ostetud pudelitega, kilekott käe otsas klirinal kõlkumas). Mnjah!

Ikkagi ei nurise. Liiatigi, kui tsiteerimist jätkata, võiks kasutada Ingrid Tähismaa sõnu tänases Kroonikas: "Uus aasta tuleb eriti hea!" Eksju.

Üdini positiivne elamus

Eilses töötuhinas oleks peaaegu ära unustanud, et mul oli õhtul pilet Linnateatri "Teatrilauludele". Tüüpiline mina - siis hakkan mõtlema, et kas ma ikka viitsin, kas ma ikka tahan... Mul on hea meel, et ma ikkagi viitsisin ja tahtsin. Kummardus kogu trupile: kui sa ka väsinuna ja pahurana seda kontsert-etendust vaatama lähed, on selge, et ära tuled sa sealt hea tujuga. Evelin Pange, Hele Kõre ja nende kursakaaslaste laulu võikski vist kuulama jääda. Aitäh!

Ehk siis uutmoodi...

Pärast neli aastat kestnud blogimist olen end nüüd bloggerisse üles tõstnud. Põhjusi on siinkohal mitmeid - vaatame, kuidas asi edeneb. Siinkohal ütlen aastaid möllanud kujundusele head aega - baibai! :)

Detsember on saabunud igatahes hoogsalt - jõuluaeg läheb mürinal ning sestap ka mitmed aastalõputoimetused, mis aja nüüd vaat et topelt röövib. Aga pole hullu, selle kõige juures õnnestus pühapäeva õhtul lõpuks ometi ka tantsusaate lõpuüritusel käia ning tõestada mõned tunnid hiljem politseile, et ma olen tõepoolest kaine autojuht. Ei, mul pole tegelikult midagi selle vastu, et Tallinna (või ka kogu Eesti) tänavad on politseinikke täis, kes aeg-ajalt ka liiklejate kainust kontrollib, ent pühapäeva õhtul kobis liikluspolitsei TV 3 lähistele üksnes sellepärast, et seal olla tantsusaate finaal - ju mõni ikka vahele jääb, mõtlesid "korrakaitsjad". Ja see on tõeline tõprategu. Mulle on isegi teada, kust nad selle lõpupeo kohta kuulsid, aga... Las ta jääda. Vähemalt pidi politseineiu tõdema, et olin tõepoolest kaine. Hip-hip!

Eile õhtul me tantsukunstiga igatahes jätkasime. Et Vanemuine tõi oma I.D.A. tantsufestivali Estoniasse, siis kiikasime, kuidas tantsija-koreograafi Inaki Urlezaga balletitrupp Argentina tangot tantsis. Tantsulavastuse esimene osa "Apollo ja ta tädid" oli väga igav. Ega mul tantsutehnikale ju etteheiteid polnud - liiatigi on hea tulla jutust kõmisevast toimetusest Jacques Offenbachi päris hea muusika saatel tantsisklevat vaikelu vaatama-kuulama; saab enda mõtteid mõelda -, ent mulle ei meeldinud selle meesprimadonna koreograafia. See oli seosetu ja ebakorrapärane. Olgu, võib-olla oli kehade asümmeetriline paigutus ja sünkroonist väljas olev liikumine laval taotluslik, ent sellisel juhul jäi see taotlus mõistetamatuks. Teine osa "Destiny Buenos Aires" oli sellepärast lahedam, et vähemalt sai hea tango saatel ehtsaid lõunaameeriklasi tangot vihtumas näha. Samas polnud ka siin üheksa esitatud tantsunumbri vahel mingit seost.. Peale hämara jutu kavalehel, kuidas koreograaf mööda maailma rändas, tantse vaatas ja jõudis ikka oma koju Buenos Airesesse tagasi. Mnjah.

Kui ooperist juba juttu tegin, siis - ma ei saa aru, mille kuradi pärast on Rahvusooperi ja Eesti Kontserdi koduleheküljed fänsi-mänsilt võõrkeelsed: www.opera.ee ja www.concert.ee. Rääkimata sellest, et kui eilse lavastuse kohta rohkem teada tahtsin, keeldus esimene aadress üdlse avanemast. Kuid see pole peamine.
Peamine on see, et kui igal pool mujal tänavapildis eeldatakse olevat normaalne keeleseaduse järgimine, siis veebis see miskipärast ei toimi ega peagi toimima. Ausõna, suvalisel välismaalasel on kama, kas see aadress on ooper.ee või opera.ee - kui ta tahab, leiab ta meie Rahvusooperi kohta niikuinii infot.
Miks ei võta keelenärijad seesuguste nõmeduste kallal närida? Sellest tulenevalt võiks ju Eesti Televisiooni veebiaadressi liiginime arvestades hoopis ent.ee-ks nimetada, sest see on siiski Estonian National Television ('national' rõhutab rahvuslikkust), või siis näites epst.ee-ks, sest see võib olla ka Estonian Public (Service) Television. Nõme-nõme!

Sellest kultuuriplahvatusest (loe Jüri Naela kommentaari tänases Hip!-is avaldatud loole tantsusaate finaalist) tõugatuna lõpetasin õhtu hoopis filmikultuuri elamusega, vaadates ära filmi "Perfume". Ma ei tea, kas seda saab muidugi elamuseks nimetada. Ehkki Ben Whishaw mängis peategelast, suhtlemishäiretega Jean-Baptiste Grenouille'id väga hästi, niisamuti tegid hea rolli minu alatine lemmik Alan Rickman (Antoine Richis) või Dustin Hoffmann (Giuseppe Baldini), jättis lugu kolmeteistkümne neitsi mõrvamisest paradiisilõhna nimel suhteliselt ükskõikseks. Võib-olla sellepärast, et filmi lõpus ei saanud mõrtusaks mitte teenitud karistust, vaid rahvas kukkus teda nii jumaliku parfüümi loomise pärast taevalikuks ülendama. Natuke liiga veider muinasjutt minu jaoks. Ent ära vaadata tasub ikka - eriti soovitan siis, kui te tahate head inglise keelt kuulda (see on muidugi eriti naljakas, arvestades, et tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal, üks tegelaskujudest on itaallane ning filmi rezhissöör on hoopis sakslane Tom Tykwer, kes on teinud näiteks ka "Lola jooksu").