Oh, seda unisust... Nagu näete, möödus eilne päev suuremate sissekanneteta, sest ometi kord võttis kontorirott plaani linnast lahkuda. Postimehe suvepäevad Roosta kämpingus, kuhu algselt minna ei plaaninudki, olid hmm... üle ootuste toredad. Tegin juba algul jänes Jacky'le ja Pipile selgeks, et hoidku nad minust kaugemale. Teate, see oli tõeline pervertjänes, kes lastega lustis. Ja Pipi soo üle vaieldi toimetuserahva ringis veel tükk aega. Roosta ranna vesi oli nii-ii mõnusalt soe, et mul kohe tekkis kurbdus mõeldes, et ma sellises kohas alati oma puhkusi pole veetnud.
Et aga kirgiline köievedu, kotijooks, munajooks (my god!), mitmikvõistlused ja kes-teab-mis-kõik-veel minu jaoks ahvaltev ei tundunud, veetsime päikeselõõsase päeva Roosta mändide all (kohutavalt kaunis kant!) Aarne ja Katsiga aristrokraatlikult minigolfi mängides. Esmakordselt me kõigi jaoks. Et manuaali polnud, mõtlesime reeglid välja. Meist mõningaid aegu hiljem oma miniglofituuri alustanud rootslased vaatasid muidugi ääretu põlgusega, kui nägid amatööre mööda väljakuid ringi sibamas ja sellest kohutavat segadust tekitamas. Ja aeg-ajalt oma seljast heidetud särke ja sooje õlletopse ühest kohst teise tõstmas. Ei tähtsaid ülesmärkimisi, löögiarvestust, strateegiat ega midagi, mis golfi meenutaks. Lõbus oli ikkagi, kuigi kaheteistkümnest rajast viimane jäi meie poolt lahenduseta. No, lihtsalt ei osutunud võimalikuks selle läbimine. Isegi üks ninatark linavästrik hüples selle raja peal ja itsitas meie üle. Jobu!

Tänane päev algas juba aga SunDance'il Tallinnas, kuhu Jarekiga trallima tõmbasime. Jäägu see, kuidas ma Roostalt pealinna sain, ajaloo avastamata saladuste sahtlisse, ent pidu oli vahva. Eriti meelelolukas oli kellegi end-kiisuna-tutvustava-tütarlapse vaateratta järjekorrast eemale puksimine ning lisaks veel Marii ja Siimuga neidisele selgitamine, et meie ette trügimisel pole mõtet, kuna me oleme vaat' et järjekorra lõpus :) Siis ta loobus ja vudis saba etteotsa. Meeleolukas oli ka, et Marii mulle mu enda ostetud siidri vaateratta treppidel komistades silmnäkku läigatas ja siis kiirelt gondlisse põgenes. Ja vaade öisele linnale ... see jääb meelde.
Nn. peaesinejaks tituleeritud Crystal Waters'i kohta ütles kõige tabavamalt Marko : "On tore, et lapsepõlv koju kätte tuuakse..."