Minu esimene titefilm sai valmis

Ja nüüd üritan presenteerida oma esimest, oma väikeste valgete kätega valminud koduvideo-katsetust titest, kelle nimeks saab tõenäoliselt Mattias. Ma loodan, et neid katsetusi tuleb veel. Igatahes J keeldus mulle selle soperdise eest Oscarit andmast. Phäh - ja polegi vaja! :)

Milline tormiline raadiohommik

Ei ole siin midagi nii, et vanale koerale uusi trikke selgeks ei õpeta. Olen küll aastaid varahommikuti Vikerraadio eetrit juhtinud, kuid kunagi varem pole mul tulnud reaalajas Jaapanist tehtavaid reportaazhe sisse juhatada. Igatahes on väga naljakas - ühte mikrofoni teatad üht-teist raadiokuulajatele, teise mikrofoni Sapporos passivatele Tarmo Tiislerile ja Erik Lillole. Ma tunnen ennast nagu Marabu-takso Kiisu, kes peab kontrollima, kus tema töötajad kõik asuvad, et neile siis teada anda, kes, kunas ja kuhu peab minema. Grr! :) (Hmm, mis asi on avalik-õiguslik ajanäitaja?)

Hoolimata sellest, et Kiku täna hommikul Jaapanis suurt midagi korda ei saatnud, on hommik lõbus olnud. Eriti, kui vaadata "Terevisioonis" teisipäeviti jahmerdavat teadusevanakest Aare Baumerit. Uskumatu! Täna leidis ta endale ohtralt lihvimisaparaate ning demonstreeris äärmiselt huvitatud näoga passivale Kaileen Mägile, kuidas kandikule laotatud vesi pinnalaineid moodustas. Ühel hetkel läksid tal lihvimismasinate juhtmed sassi, keerdusid ümber pikendusjuhtme ja hakkasid tohutu mürinaga omavolilist tantsu tegema. Kaileen vehkis kätega ja karjus midagi, teadusevana üksnes tshillis selle juhtmepuntra vahel, endal lapselik-kuratlik õhin silmis. Lõpuks alistus ta Kaileeni hädisele ilmele ja lülitas agregaadid välja. Minu arvates võiks selle tüübi teaduselõikudest teha mingi sketshishõu. Mua-ha-ha!

Ühe onu tormilised ajad

Tõesti-tõesti, alates selle nädala esmaspäeva, 19. veebruari õhtust olen ma täieõiguslik onu. Õde Kaire ja õepoeg Nimetu on igatahes elus, terved ja õnnelikud. Ja kogu suguselts samuti. Et olin sünnihetkel meediakonverentsil Vilniuses (no on alles mannetu ja masendav linn - pime, kõle ja inimtühi!), siis kongerdasin sealse Raekoja kõrval asuvasse Rimisse (üllatav asukohavalik ühele supermarketile, kas pole?) ja soovisin endale pudeli valge veiniga hotellitoas õnne. Alles täna, vabariigi sünnipäeval, sain mahti Tartusse tulla, et juba mõne tunni pärast põnn üle vaadata.

Nagu eelmisest sissekandest mõista võisite, veetsin eelmise nädalavahetuse Pariisis. Ooperi 400. sünnipäevale pühendatud konverentsil "Kuidas ahvatleda ooperisse noori", mis toimus Bastille' ooperiteatris (pildil).


Asjalik kogunemine, arvestades seda, et kohal olid kõigi Euroopa ooperiteatrite (või vähemalt nende, kes on liitunud ooperiühendusega Opera Europe) esindajad, et ühiselt arutada, kas ja kuidas ooperizhanr peaks muutuma, et see oleks jätkuvalt elujõuline ning meelitaks ooperiteatrisse ka noori inimesi.
Muide, Eestis pole olukord sugugi nii hull - meie rahva kultuurikiht on õnneks piisavalt paks, et ka noored inimesed astuksid aeg-ajalt ooperimajadesse sisse. Vanades Euroopa riikides, nt Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, on asi hullem. Konverentsilt kogunes hulgaliselt näiteid ja nippe, kuidas maailma eri paigus on mitte ooperis käivatele inimestele seda zhanri lähemale toodud. Kavatsen lähiajal sellest ka Postimehes lähemalt juttu teha, sest siis saavad teised ka teada ja sel teemal diskuteerida. Sest põhiline küsimus on ju ikkagi see, et kas ooper üldse peaks midagi ekstraordinaarset tegema - võib-olla leiab publik selle ühel hetkel niikuinii üles. Siinkohal läks konverentsil muidugi tõsiseks vaidluseks...
Tänu Estonia noorteprojektide juhi Anu usinusele külastasime ka ühte konverentsipäevade õhtuprogrammi pikitud Tshehhi lasteooperit, Hans Krasa "Brundibar", mis oli pehmelt öeldes kohutav. Eriti masendavaks tegi selle muidugi asjaolu, et kõigepealt trampis lavale keegi tundmatu vanaproua Eva Herrmannova, kes kukkus kätega vehkides tükist tshehhi keeles rääkima. Mutikest tõlgiti ainult prantsuse keelde. Siis tuli trupi dirigent, krõbistas midagi samuti tshehhi keeles, avas shampanja (ajades selle peaasjalikult endale peale!), valas sellega üle ühe CD-albumi ja läks tagasi orkestri ette. Tänu Wikipediale võin ma seda üksnes tagantjärele mõista ja mõtestada, aga kes mulle sel hetkel Wikipedia kätte pistis, ah?!

The plot of the opera shares elements with fairytales such as Hansel and Gretel and The Town Musicians of Bremen. Aninka [in english is Annette] and Pepíček [Little Joe] are fatherless sister and brother. Their mother is ill, and the doctor tells them she needs milk to recover. But they have no money. They decide to sing in the marketplace, to raise the needed money. But the evil organ grinder Brundibár [who represents Hitler] chases them away. However, with the help of a fearless sparrow, keen cat, and wise dog, and the children of the town, they are able to chase Brundibar away in turn, and sing in the market square.

Aga meie muudkui istusime ega saanud mitte kui midagi aru. Õudne! Ainus, mis selle loo kohta meie programmides kirjas oli, kõlas nii: "Esmakordselt mängisid seda lavastust 1943. aastal Praha lastekodust pärit juudi lapsed, esinedes lavastusega Terezini kontsentratsioonilaagris." Ainus pluss oli see, et lavastus kestis 45 minutit. "Tralla-lalla-Russki Tsaar, Tralla-lalla-Brundibaar" (trupp pildil).


Lisaks ooperielamustele võtsime kätte ja kappasime nende päevade jooksul läbi olulisemad Pariisi vaatamisväärsused, eelkõige muidugi Eesti saatkonna uhiuue hoone aadressil rue de la Baume 17. See (tõlkes Balsami tänav?) on üsna Champs-Elysee lähedal. Maja on igati korralik ja suursugune (pildil fassaad). Sellestki paigast tahan lähiajal pikemalt kirjutada.


Eriti lõbus oli aga see, et võtsime pühapäeval Anu ja suurlinnas pesitseva Urmas Väljaotsaga kätte ja läksime saatkonda valima (esimesel pildil saatkonna teine korrus, teisel pildil vasakult suursaadik Margus Rava, konsulaarsekretär Liina Altvee ja konsul Anneli Sirmais).


Tegu sai tehtud, hoolimata konsuli Anneli Sirmaise ootamatust hädaldama kukkumisest, kuidas ei ole ikka ilus, et ma hääletan Tartu ringkonnas, kuigi ise Tallinnas elades naudin hoopis selle linna hüvesid. No, tule taevas appi! Liiatigi valime me tänavu parlamenti, kogu riigi esindust, mitte mingit pisikest omavalitsusekökatsit. Aga eks riigiametnikud mõtlegi pisut teistes, tihtipeale üpris kitsarinnalistes mõõtmetes.
Üks eriline valimispäev igatahes - tähtsale kodanikukohusele eelnes päikeseküllane (kas ma juba ütlesin, et sooja oli Pariisis 18-19 kraadi!) jalutuskäik Marsi väljakul (Eiffeli torni alune), kosutav kohvipaus Champs-Elyseel Triumfikaare vahetus läheduses (ajasin ettekandja tõenäoliselt hulluks, tellides üheaegselt kuuma Earl Grey ja Nestle jäätee) ning lõunaeine ühes hiina restoranis (liiga väikesed portsjonid ja liiga kõrged hinnad).


Tagasitee koju osutus lõpuks üsna koledaks, sest hilisöine Finnairi Fokkeri-punn ei suutnud Tallinnas miskipärast maanduda ning pööras pärast mõningat tiirutamist Tallinna kohal otsa Helsingisse tagasi, ise lörisedes ja laperdades nagu põrguline. Ei olnud sugugi meeldiv. Imelik et lennuki väidetav navigatsiooniviga sel ikka Helsingis maanduda võimaldas. Maa peale jõudes vahetasime sõidukit - need, kes üksi reisisid, olid ikka päris hirmul; meil Anuga oli võimalik kerge peataolek lõõpimisse ja lõhverdamisse peita - ning põrutasime viimaks ikkagi koju. Poolteist tundi hiljem. :S

Esmaspäeva varahommikul tuli mul taas kark varakult alla ajada ning Vilniusesse digitaaltelevisiooni lähitulevikku käsitlevale meediakonverentsile põrutada. Tõesti, siis hakkas mul küll tekkima tunne, et ainsad korralikud unehetked veedan ma viimaste päevade jooksul õhus, mitte kusagil paigal püsivas voodis. Ent seegi konverents saab loodetavasti lähiajal lahti kirjutatud. Eriti arvestades kultuuriminister Raivo Palmaru suure sõbra ja konsulteerija, Euroopa Ringhäälingute Liidu juriidilise osakonna juhataja Werner Rumphorsti kohalolekut ja tema üpris sapist esinemist teemal, kuidas Balti riigid üksnes mängivad avalik-õiguslikku ringhäälingut.

Tervitused südasuvisest Pariisist

Ehkki tõtt-öelda hakkab meie reis 18-kraadise kevadilmaga Pariisi juba lõppema, otsustasin enne riigist lahkumist ikka väikese sissekande ka teha. Pildid sellest, kuidas möödusid ooperipäevad või kuidas eestlased Pariisi saatkonnas valimas käisid, jõuavad üles juba lähiajal. Siis, kui kunagi end välja magan. Ha-ha-ha.

On sõbrapäev tore päev, tore päev...

Tegelikult ma eriline sõbrapäevade pidaja muidugi ei ole. Aga kui see annab põhjuse tordisõda pidada, siis - miks mitte! Ja sõpradele saab ikkagi head soovida. Kas või iga päev. Niisiis - head päeva, kallid sõbrad! Ja kui tahate mõista, mis tuju meil seda väikest kreemisõda pidades oli, siis pange endale taustaks Mika lugu "Grace Kelly". Saate kohe aru. :) Tordi eest aitäh Klisterile ja piltide eest aitäh Liisule.

Ah see oli see lugu!

Mulle on see lugu alati meeldinud. Selles on mingi võlu, mingi maagia. Aga ma tõesti ei viinud ühte-ja-ühte kokku, et nemad ongi Dixie Chicks. Ja et nemad ongi need Bushi-vastased jonnijad. Seda enam kiitust väärib nende Grammydega ülekuldamine. :)

Mis valimistest siin rääkida, kui popiidoleilgi on pohlad

Ohohoo, jälle neljapäev! Pole midagi teha, aga mulle tundub, et kõige rohkem paneb mind viimasel ajal ajusid ragistama just "Kahvlis" nähtu-kuuldu. Sedapuhku kuulasin Gerli Padari intervjuud. Pole saladus, et olen ajakirjanikuna jälginud Gerli arengut tähelepanelikult ning ma tõepoolest imetlen ja austan tema karjääri. Väga tubli ja andekas tüduk!
Praegu oli ent kurb kuulda, et küsimusele, kas sa valima lähed, vastas ta lõbusalt lõkerdades, et ei tea, pole aega. Selline vastus teeb nõutuks. Koduses mastaabis tippartist peaks olema teadlik oma sõna jõust ning sellestki, et ta on tahes-tahtmata eeskuju. Paljudele. Emori andmed noorte valimisosalusest on pehmelt öeldes p****s:

2003 Riigikogu: kõigist valijatest 27 protsenti olid alla 35-aastased, 30 protsenti olid 35-50-aastased ja 43 protsenti üle 50-aastased; 2005 KOV: kõigist valijatest olid 20 protsenti alla 35-aastased, 29 protsenti 35-50-aastased ja 51 protsenti üle 50-aastased.

Kedagi ei huvita, kedagi ei koti. Kõik kehitavad õlgu ja ütlevad, ah mis mul sellest, minust niikuinii midagi ei sõltu. Sellises olukorras ei ole arvamusliidrid mingid vanad poliitvarjud, kes rahakoti suuruse võidu valimiste-eelsel ajal igast torust poliitpropagandat pasundavad, vaid noored elujõulised tegelased - seda ükskõik mis elualal.
Leian, et niikaua, kui riik - tõenäoliselt siis vabariigi valimiskomisjon - sellest aru ei saa, seisab meie poliitkultuur paigal. Värsket verd ei tule ja need, kes on harjunud sahkerdama, teevad seda edasi. Kuni surmani.

Siit ettepanek VVK-le: õppige ära kaasaegsed turundusvõtted, mõelge välja oma sihtgrupp (või sihtgrupid) ja suunake oma reklaamirusikas (rusikad) õigete kanalite kaudu nendeni. Kasutage MTVd, buzz-marketing'i, iPode, mobiiltelefone või ööklubisid. Rääkige muusikute, näitlejate, promootorite või teiste noorte jaoks arvamusliidritega. Nähke vaeva, mitte ärge nentige pärast, et oi noored ei taha üldse valimas käia.

Vaat sellised mõtted ühest väikesest nii muuseas pillatud repliigist. Aga muidu veetsime tänase õhtu ooperikultuuriliselt. Sellest pisut hiljem.
Foto: Marina Pushkar / Postimees

Alari Koel võiks enne mõelda, siis öelda

TV 3 poissreporter Alari Koel võib olla küll nädalavahetustel usin mikrofoniga ringituiskaja, kuid on äärmiselt näotu, kui ta Salme kultuurikeskuses Anna Raudkatsi aastat lõpetaval Tuljaku-konkursil käib ning diktoritekstina vaatajatele hoopis kellestki Anna Raudkastist räägib. Seesugust harimatust on piinlik kuulata.

Võiks ju natuke Berk Vaheri hiljuti Eesti Päevalehes avaldatud veidrast Eurovisiooni-kriitkast ka kirjutada, aga lihtsalt ei viitsi. Kuid miks vaevub end mingisuguseks kultuurimonopolistiks pidav poliitik üleüldse sellest kirjutama - sellest ei saa ma ammugi aru. Vähemalt on teistel lõbus, sest õnnetute ja sapiste inimeste halenaljakaid iitsatusi on alati huvitav lugeda.

Mihkel Raud lubab endale molli anda

Taas on neljapäev ja taas on "Kahvel". Blogisid täna küll ei kingita, aga selle asemel istuvad stuudios nõrkemiseni eelhaibitud Superstaari-saate täna paika pandud zhürii - Heidy Purga, Rein Rannap ja Mihkel Raud. Ja kui Võrno uuris, kas nad hakkavad nüüd kurjaks ja ülbeks, sest sellist zhüriid ju sellelt saatelt oodatakse, teatas Raud, et ega staarihakatised ei pea meiega ju nõus olema; meiega võib füüsilisse kontakti ka astuda. Asun kohe huviga ootama, kuidas mõni staariks pürgiv ullike zhürii peale nii vihastab, et läheb ja annab tänitajale vastu lõugu.
Muide, eriti lõbus oli täna lugeda TV 3st välja saadetud pressiteksti, kus teatati, et Heidy on suisa Eesti Raadio ja Raadio 2 direktor. Vaene Margus Allikmaa, täiesti märkamatult on talt toolt alt tõmmatud.