Jumalameeste veidrad majandusteooriad

Tänahommikune palvusehetk Vikerraadios oli pentsik. Jutlustaja sõnul näivat, et rahvas on rahast väsinud. Põhjuseks see, et igas kvartalis tõuseb palk 20 protsenti. Ning veel tõi mees näite ühest Kreisiraadio kunagisest sketshist, kus rikkurpensionäridel polnud raha enam kuhugi toppida - ja ära ka ei tahtnud anda, sest raha teeb ju õnnetuks. ... Kuulasin ja imestasin. Umbes sama suurte silmadega nagu öökull. Nagu kirjutab tänases SL Õhtulehes Maire Aunaste:

Kui ma olin kuueaastane, pani ema mind balletti õppima. Vaevalt olin paar positsiooni selgeks saanud, kui Vanemuise balletistuudios hakati lavastama "Lumivalgekest". Kaks maailma kõige ilusamat tüdrukut said Lumivalgekese rolli, enamik lastest mängis pöialpoisse, põtru ja jäneseid, keegi oli ka võõrasema, aga mina olin öökull! Mitte lihtsalt üks öökull, vaid üks k o l m e s t öökullist, kellel kõigil oli kott peas! See oli esimene kord, kus elu ise lõi mul ninast vere välja. Kõik – isegi mäger! – olid laval äratuntavad, aga öökullidel oli peas kole kott. Seisime seal kolmekesi nagu kolm öökulli – silmade asemel kotiriidel helendavad floressentsrõngad! – ning piilusime läbi herneterasuuruste aukude välja. Välja – see tähendas lavale. Augud olid liiga pisikesed selleks, et näha, kas ema-isa ikka on saalis, aga parasjagu suured selleks, et Lumivalgekesele mitte otsa koperdada...

Lahe! Kujutan seda elavalt ette. Ent nüüd tahan nuriseda. Idiootliku Tallinna linnavalitsuse teemal. Öelge, kui mul on selja taga tõeliselt pingeline nädal, eriti viimane tööpäev, ning ees Vikerraadio järjekordne hommikukava, siis mille kuradi pärast ei ole mul õigust pärast tööpäeva lõppu minna poest läbi, osta endale veini või siidrit ning rahulikult lõõgastudes seejärel magama minna. Sest erinevalt tagumiktunde tegevatest linnavõimudest ei lõpe minu tööpäev kell 17, vaid kell 20.15. Ning ma ei näe mingit põhjust endale kusagilt keldrit üürida, et sinna nagu mingi hamster jooke varuda. See on debiilsus ja ajab vihale. Järelikult on linnavalitsuse arvates inimkonnale kasulikumad kained, aga maruvihased kodanikud, mitte töönädala stressist lõõgastunud tegelased. (Mulle tuli meelde üks kooliajal kuuldud luuletus: "Minus tärganud on viha, minus tekkind tapaiha / manan näole võika irve, haaran nurgast suure kirve...") Mnjah.

Imeline kevadpäev jaanuaris

Mnjah, hulluks ähvardatud torm jäi õnneks ära ning eilne löra asendus täna tõeliselt vinge päikesepaistelise päevaga. Sellest, et päriselt siiski kevad pole, sai aru ainult selle järgi, et lindude sädistamist polnud kuulda. Muidu oli kevad, mis kevad. Lahe! Loodetavasti nii jääbki. :)

Pärast armsalt alanud, kuid päris masendavalt lõppenud reedet (siiski, aitäh Henrikule, muidu poleks ma võib-olla märganudki, et mingi idiootlik lumpen mu auto kallal kurikaelaliselt askeldanud oli) oli eile päris tervendav ja tervistav rahulikult Edith Piafi film eestikeelsete subtiitritega ära vaadata: see verisoon on just meie DVD-levisse jõudnud.
Tõtt-öelda on mind pikemat aega segadusse ajanud selle filmi tegelik pealkiri. Tuleb välja, et sel ongi kaks nime - üks üleilmne (La Vie En Rose), teine mõeldud Prantsuse filmiturule (La Mome). Müsteerium lahendatud. Hoolimata kohati tüütuseni minevatest ajahüpetest - tegi jälgimise raskeks - oli film siiski hästi tehtud. Natuke juutuubitamist ning leidsin tema ühe viimaseks jäänud laulu nii filmist kui päriselust. Marion Cotillard mängib Piafi rolli suurepäraselt.

Nii kõlas see filmis:



Ja nii kõlas see 1962. aastal päriselus. Piafil oli elada jäänud vähem kui aasta.

They tried to make me go to rehab...

Olete te alustanud päeva laevasõidu ja kaksi kalvadosiga, shopanud nagu hullumeelne, vitsutanud pitsa- (ja õlle!)bufees ennast siiruviiruliseks, shopanud veel pisut, seejärel võtnud aja maha ning leidnud magamiseks ühe elokuvateatteri, taustaks suvaline film (sedapuhku sel nimeks ehtsoomlaslikult "Ii-am-legendii" - üpris põnev, arvestades, et üks pidas seda loomafilmiks ning et teine väitis, et tegu on Rein Marani legendaarse filmiga "Tutkad"), seejärel tormanud raudteejaama tualetti ja teinud veerand tunniga läbi totaalse muutumise, et siis shikilt ja glamuurselt kasiinos toimuvale show'le jalutada ning pärast laivalle põrutanud ja taas koju sõitnud? Ei ole? Mina olen. Aitäh, Tuuli, nii imelise päeva eest!

Jah, they tried to make me go to rehab but I said "no, no, no"!

Ja midagi lõbusat - SL Õhtulehel pole olnud vist suurt vahet, mida ja keda illustratsiooniks pildile panna. Palju õnne, Kristel! :)


Ja veel - ka elu24.ee näib jätkavat pealiskaudset ja põhjalikuma kontrollita "meelelelahutusajakirjandust", muutes oma suva järgi ühe järjekordse noornäitleja sugu. Hm!

"History Boys" - filoloogiline maiuspala

Ootamatult tabanud talvetõbi võimaldas eile õhtul rahus filmi "History Boys" (tuntumatest näitlejatest Richard Griffiths ja Frances de la Tour, lisaks muidugi peategelased-poisid) vaadata. Tuleb tunnistada, et nii nutikat ja peensusteni lihvitud humoorikat filmidialoogi pole ma tükk aega kuulnud-vaadanud.

Aga arvestades, et selle filmi (ja ühtlasi lavastuse) autor on keele- ja ajalooteadlane, teenekas näitleja ja kogenud stsenarist Alan Bennett (pildil keskel), siis ei peagi väga imestama. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ja kõlavaid keelemänge ning autori andekat loogikat - olgugi et tihtipeale on põhjus ja tagajärg peapeale pööratud - nautida.

Teine teema, mis on mind aeg-ajalt kummitanud ning mis eilses telefonivestluses M-iga taas päevakorda kerkis, puudutab teaduse ja praktika igikestvat, ehkki vajalikku ja paratamatut vastuolu. Üks küsimus on selles, kuidas teadust praktikas kasutada (vastupidi on see niikuinii, sest sotsiaalteadused tuginevad praktikale, nn reaalsele elule) ning mil moel kuulutada teaduslike uuringute tulemused ülemaks ajakirjandusvabadusest, aga ka ajakirjanduse kohustusest oma auditooriumi teavitada ja harida. Teisisõnu, kui mõne konkreetse sootsiumit raputava, mõjutava, puudutava sündmuse puhul meedia teab, et avalikustamine võib (aga ei pruugi) põhjustada kumuleeriva järellainetuse, siis kas jätta see info enda teada?

See algas väitest, et Postimees (ega ka ükski teine meediaväljaanne) poleks pidanud kajastama nn Soome koolitulistaja järellainetusena ühe Tallinna kooliõpilase plaani oma kaasõpilased õhkida.
Tema väide kõlab ju pealtnäha loogiliselt: kui meedia räägib konkreetsest (ja pealegi ebaõnnestunud, kui arvestada, et kõnealune lugu hoiti avalikustamise tõttu ära) juhtumitest, siis leidub varem või hiljem neid, kes tahaksid seda korrata, järgi teha, isegi lootuses õnnestuda - tegu on nn copycat'idega. M tugines mõjustamispsühholoogia loenguis tutvutud D. Philipsi ja tema uuringutele:

1. Bollen, K. A., & Philips, D. P. (1982). Imitative suicides: A national study of the effects of television news stories. American Sociological Review, 47, 802-809;
2. Philips, D.P. Lesnya, K. Paight, D.J. (1992). Suicide in media. In: Maris, R.W., Berman, A.L., Maltsberger, J.T. eds. Assessment and prediction suicide. New York, Guilford, 499-519

Veebis ringi jalutades leidsin, et viimati on Philipsi uuringule osundanud Maailma Terviseorganisatsioon, andes 2000. aastal välja ka oma juhised meediaprofessionaalidele, s.o minusugustele. WHO käitub diplomaatiliselt, öeldes, et meedia ei tohiks jätta olulisi sündmusi, eriilmelisi enesetapujuhtumeid enda teada.
WHO lisab, et uuringutest hoolimata pole siiski piisavalt tõendeid, et siduda ajakirjanduses ja televisioonis avaldatud enesetapulood enesetapjate hulga suurenemisega. Kuid organistasioon rõhutab, et iga üksiku juhtumi puhul tuleb toimetusel endal arutleda, kas ühe või teise loo avaldamine on õigustatud. Just nii on Eesti ajakirjandus seesuguste piirjuhtumite (enesetaputerroristid, koolitapjad, pedofiilid) puhul ka käitunud.

Ent küsimus teadlaste ja praktikute vastuoludest jäävad endiselt. Meediateadlasena saan ma sellele kaasusele ühtmoodi, praktilise ajakirjanikuna paraku teistmoodi läheneda. Ja nii ongi.

Päeva lõpuks midagi kõmulist ka

Jaa-jaa, muidugi me käime! Kas te siis ei teadnudki või? Ma ei tea, kes ma olen! :) Tervitused Just!-i töökale kollektiivile ka meie poolt. Pidu, nagu võib pildilt näha, oli igatahes lõbus.

Öine lumelaev läks pealinnas ümber

Eesti senist talveilma silmas pidades tundub, et öine lumelaev, mis tegelikult oli Põhjanabalt teel näiteks Gruusiasse, läks Tallinna juures kummuli. Täna varahommikul tööle tõtates oli esiti isegi välisust raske lahti lükata ning esimese sammuga kadus saabas sügavale lumekuhja. Vinge! Selline ilm mulle juba meeldib, sest lumega on soojem ja valgem. Ning pealinn ei tundu nii kõle, kalk ja sünge. Nagu viimastel päevadel. Lausa lust oli sahistada raadiomajja oma esmaspäevast kommentaari sisse lugema (vt. pilte). Muidugi tänan vaid õnne, et ei pea praegu autoroolis ukerdama. Linn on sussisahistajaid pilgeni täis ning loomulikult saabus säärane talv lumekoristuskompaniidele taas ootamatult. Same old, same old! :)

Aga võib-olla on mu hea tuju ja helge meel tingitud sellest, et sa tulid tagasi ning viimaste päevade tujutusest hoolimata olen suuteline asjadele hoopis rõõmsamalt vaadata. Tõepoolest - kaua siis üks inimene jaksab! :) (Ja ma vabandan viienda jaanuari pärast.) Tuju tegi heaks ka see, et ehkki akna vahelt pahiseb minu ja H kabinetti karm tuul, saime täna laenuks tubli soojapuhuri. Varsti võib meie toas hakata juba viinereid grillima!

Pealtkuuldud aastavahetuskõnelusi

- Kuule, kas võis olla, et kohvikus istus Neil Tennant?
- Jah, sest nad olid mõlemad Eestis käimas.
- Aa, siis on hästi! Ma mõtlesin, et olen end juba deliiriumisse joonud ning järgmine faas on, et näen Cheri kohvikus passimas.

Orkuti-spämmi aeg hakkab viimaks lõppema

Head uut, 2008. aastat, kallid sõbrad! Nagu nii mõnigi oma blogis on juba kirjutada ja soovida jõudnud - loodetavasti tuleb see aasta meile kõigile parem, hingeliselt tasakaalukam ja igas mõttes väljakutsuvam. Võiks ju. Sest kui jõuluajal perekondlikult pidu pidasime ning kokkuvõtteid teha üritasime, pidin nentima, et oli lihtsalt üks korralik tööaasta. Oma toimetus sai tuule tiibadesse. Jah, eks oli muudki kui tööd. Oli sõprade aasta - mulle oluliste inimeste aasta. Ning selle üle oli küll hea meel. Aitäh, teile selle eest! Aga ühe väga erilise ja olulise inimesega tahaks tänavu rohkem koos olla. Ei taha end lõpmatult töösse matta.

Hea meel on selle üle, et orkutiõnnitluste aeg, mis meid kõiki alates jõuludest kuni uusaastaööni on kimbutanud, hakkab otsa saama. Ärge mõistke mind valesti, igasugused head ja südamest tulnud soovid on alati teretulnud ja rõõmustavad südant, ent ma ei soovi olla mingi suvaline linnuke kusagil postiloendis, mis saadab anonüümtervitusi ükskõik kellele. Ei tahtnud saada ka tühjalt kõmisevaid sõnumeid, mida tõenäoliselt igaühele mobiilitsi saadeti. Sellepärast olin ka ise vait ega tüütanud häid inimesi õõnsate "oh-kui-ilus-aeg-on-jõuluaeg" sõnumitega.

Aga aastavahetuse eest tahan küll kõigile suure-suure tänu öelda. Oli kärtsu, oli mürtsu, oli hingest tulnud kõne, isegi striptiis (mitu korda! :)) ning kohutavalt palju lahedaid inimesi. Just nii tulebki uus aasta vastu võtta: eks järgmisel päeval on hea sõpradega ühiselt pilt kokku panna. :)

Ning kui pildid töödeldud saan, siis annan teilegi teada, kust näha isa 50. juubelisünnipäeva ja mõnusa aastavahetuse pilte!