Lisaks sellele, et meid kõiki on tabanud unustamatu appi-see-on-nagu-põhikoolis-tunne, millele annavad hoogu põhjuseta puudumiste märkimised või tunni ajal kõrvaliste tegevustega tegelemise ja tagapingis jutuajamise keelamine, ei puudu loomulikult ka koolisöök ajahamba poolt puretud, ent siiski eluterves Tiigrikäpas. Toitev, samas mitte eriti suur ega ammugi mitte apetiitse väljanägemisega lurr. Koolisöök, ühesõnaga - mis siin ikka jonnida! Esmaspäeval maandus toidulaual hakklihakaste tatrapudruga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Teisipäeval kostitasid prouad ühepajatoiduga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Täna, palun väga, saabus maksakaste keeduriisiga. Ja sidrunivesi koos musta leivaga. Tean juba, et homme tuleb mul toit kas söömata jätta, see iiksudes alla neelata või oma roog kaasa võtta. Sest homme on neljapäev - ka-la-päev, pane tähele. :) Ma kavatsen koolimenüü ülestähendamist jätkata. Sest see on nii naljakas.
Aitäh!
29.2.12
Ma läksin kooli :)
Tegin oma tänavukevadise esimese otsustava sammu teoks (või esimese otsustava teosammu?) - läksin kooli. Läbisin Euroopa sotsiaalfondi toel ellu kutsutud ettevõtluskoolituse tiheda konkursisõela ning olen nüüd, sel põneval kuupäeval, koos 40 minusugusega juba kolmandat päeva BCS Koolituse õpilane. Ja kuidas on tuju?
Tänaseks imehea. Esiteks teeb nüüd, mil olen üle saanud esimesest hirmust (ja esmaspäevaõhtusest masendushoost) 160 (!) akadeemilise tunni tarvis kokku pandud koolitusmaterjalide ees, heameelt see, et läheme tundides süvitsi ainetega, millega olen praktikas palju kokku puutunud ja seda kõrvalt jälginud... Ning aina imestanud, miks see mõnel kesk- või tippastme juhil lihtsalt välja ei tule. Sest nad paraku ei tea midagi (või lihtsalt ei mäleta?) personali ja finantside juhtimisest, raamatupidamisest, organisatsioonikäitumisest, suhtlemis- ja kriisipsühholoogiast, läbipõlemissündroomi ja konfliktide ennetusest, äriplaani koostamisest koos risikianalüüsi ja tegevusstrateegiate loomisega. Ja nii aina edasi. Ja ehkki olen mõne ainega põhjalikult juba ülikooliaastail tegelenud, on aeg muutunud. Liiatigi võimaldab selline seminarilaadne rühmaõppevorm intensiivselt tegelda eelkõige nende teemadega, mis ennast enim huvitab.
Meie kahekümneliikmeline seltskond on ägedalt kirju ning paneb mu ajakirjanikusüdame (oma olemusest, elukestvast uudishimust ja soovist kõigi meeltega ümbritsevat jälgida, analüüsida ja seda edasi jutustada, ei saa ma kunagi lahti) rõõmust rõkkama. Nad on kõik tavalised toredad Eesti inimesed oma värvide ja vigadega, keda ühendab üks ühine huvi - õppida, teada saada ning oma ettevõtlusideed katsetada.
Üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks ühest Eesti väikelinnast pärit hilistes neljakümnendates või varastes viiekümnendates pikajuukseline härra, kes oma elus ilmselt kõigega tegelenud, ikka ja jälle kõrbenud või pankrotti läinud, seejärel pisut (ka haiglaravil) hinganud ning seejärel pilgu millegi uue poole pööranud. Panen talle nimeks Härra Küll-kuidagi-hakkama-saab. Ah, olengi selline pohhuist, ütleb ta ise lõbusalt, kerge elukibeduse noot siiski hääles. Ta on muretu suhtleja ning õhust ja elust sündinud ideid tal jagub - isegi kui ta lähedased need esimese hooga maha teevad. Teine põnev tegelane on Proua Romaani keeled - eelpoolkirjeldatuga samas eas lõbusate naerupahvakutega naine, kelle enda elust toodud näited on lapselikult armsad ja südamlikult siirad, täis meenutusi ja mälestusi. Mul on nii palju mõtteid ja hobisid, aga eks ma pean siis ühel hetkel otsustama, millega tegeleda tahan, tunnistab ta avatud meelel. Ning on valmis oma mõtteil pikemalt vadistades peatuma ka siis, kui loengupidaja enesetutvustuseks pelgalt minuti kingib - ise samal ajal oma läpakasse kiigates, kas pangaülekanne ikka on läbi läinud. Grupis on üks nutikas gümnaasiumilõpetanu, kelle uudsest ideest - olen kindel - kuulevad peagi paljud; noormees, kes pärast aastat aega tööd Hawaiil O'ahu saarel on otsustanud end taas kodus proovile panna; usinad raamatupidajad-prouad ja paljud teised. No ja siis mina...
Mulle meeldib. Eriti tore on konspektis seisvaid ääremärkusi lugeda. Näiteks kohtades, kus on toodud kirjeldused, kuidas EI tohiks midagi teha, sest sinna ilmub ikka ja jälle mõne eluteel kohatud juhilaadse moodustise nimi. :)
Ja palju õnne preili Filmile ja Lavastajannale - teilegi löödi täna hingekella. Pole hullu, nüüd kõik alles algab. Põrkasime täna avatud uues Mac'i-salongis Valge Klaar (hehe!) kokku ja juttu jagus kauemaks. Nagu alati. Selle üle ongi mul suurim rõõm - kui palju häid, andekaid, nutikaid, loovaid inimesi ma tunnen ja tean.
Vahepeal suutsin kurvastada, et mul pole oma õhinat kellegagi jagada; kellegagi, kes kuulaks ja samal moel mu lugudest vaimustuks. Smaug soovib ju ainult süüa ja magada. Ent siis meenus, et mul on mu blogi.
Tänaseks imehea. Esiteks teeb nüüd, mil olen üle saanud esimesest hirmust (ja esmaspäevaõhtusest masendushoost) 160 (!) akadeemilise tunni tarvis kokku pandud koolitusmaterjalide ees, heameelt see, et läheme tundides süvitsi ainetega, millega olen praktikas palju kokku puutunud ja seda kõrvalt jälginud... Ning aina imestanud, miks see mõnel kesk- või tippastme juhil lihtsalt välja ei tule. Sest nad paraku ei tea midagi (või lihtsalt ei mäleta?) personali ja finantside juhtimisest, raamatupidamisest, organisatsioonikäitumisest, suhtlemis- ja kriisipsühholoogiast, läbipõlemissündroomi ja konfliktide ennetusest, äriplaani koostamisest koos risikianalüüsi ja tegevusstrateegiate loomisega. Ja nii aina edasi. Ja ehkki olen mõne ainega põhjalikult juba ülikooliaastail tegelenud, on aeg muutunud. Liiatigi võimaldab selline seminarilaadne rühmaõppevorm intensiivselt tegelda eelkõige nende teemadega, mis ennast enim huvitab.
Meie kahekümneliikmeline seltskond on ägedalt kirju ning paneb mu ajakirjanikusüdame (oma olemusest, elukestvast uudishimust ja soovist kõigi meeltega ümbritsevat jälgida, analüüsida ja seda edasi jutustada, ei saa ma kunagi lahti) rõõmust rõkkama. Nad on kõik tavalised toredad Eesti inimesed oma värvide ja vigadega, keda ühendab üks ühine huvi - õppida, teada saada ning oma ettevõtlusideed katsetada.
Üks silmapaistvamaid tegelasi on näiteks ühest Eesti väikelinnast pärit hilistes neljakümnendates või varastes viiekümnendates pikajuukseline härra, kes oma elus ilmselt kõigega tegelenud, ikka ja jälle kõrbenud või pankrotti läinud, seejärel pisut (ka haiglaravil) hinganud ning seejärel pilgu millegi uue poole pööranud. Panen talle nimeks Härra Küll-kuidagi-hakkama-saab. Ah, olengi selline pohhuist, ütleb ta ise lõbusalt, kerge elukibeduse noot siiski hääles. Ta on muretu suhtleja ning õhust ja elust sündinud ideid tal jagub - isegi kui ta lähedased need esimese hooga maha teevad. Teine põnev tegelane on Proua Romaani keeled - eelpoolkirjeldatuga samas eas lõbusate naerupahvakutega naine, kelle enda elust toodud näited on lapselikult armsad ja südamlikult siirad, täis meenutusi ja mälestusi. Mul on nii palju mõtteid ja hobisid, aga eks ma pean siis ühel hetkel otsustama, millega tegeleda tahan, tunnistab ta avatud meelel. Ning on valmis oma mõtteil pikemalt vadistades peatuma ka siis, kui loengupidaja enesetutvustuseks pelgalt minuti kingib - ise samal ajal oma läpakasse kiigates, kas pangaülekanne ikka on läbi läinud. Grupis on üks nutikas gümnaasiumilõpetanu, kelle uudsest ideest - olen kindel - kuulevad peagi paljud; noormees, kes pärast aastat aega tööd Hawaiil O'ahu saarel on otsustanud end taas kodus proovile panna; usinad raamatupidajad-prouad ja paljud teised. No ja siis mina...
Mulle meeldib. Eriti tore on konspektis seisvaid ääremärkusi lugeda. Näiteks kohtades, kus on toodud kirjeldused, kuidas EI tohiks midagi teha, sest sinna ilmub ikka ja jälle mõne eluteel kohatud juhilaadse moodustise nimi. :)
Ja palju õnne preili Filmile ja Lavastajannale - teilegi löödi täna hingekella. Pole hullu, nüüd kõik alles algab. Põrkasime täna avatud uues Mac'i-salongis Valge Klaar (hehe!) kokku ja juttu jagus kauemaks. Nagu alati. Selle üle ongi mul suurim rõõm - kui palju häid, andekaid, nutikaid, loovaid inimesi ma tunnen ja tean.
Vahepeal suutsin kurvastada, et mul pole oma õhinat kellegagi jagada; kellegagi, kes kuulaks ja samal moel mu lugudest vaimustuks. Smaug soovib ju ainult süüa ja magada. Ent siis meenus, et mul on mu blogi.
23.2.12
Väikesed asjad, väikesed rõõmud
Kultuuripealinna kogemus on nüüdseks möödanik. Tõsi, tegusate ja ägedate kolleegide, sh minu lahkumine - õigemini, lahkumise korraldamine - polnud säärane nagu meile aastate eest töölevõtu hetkel maaliti. Aga las see näkkusülitamise üleelamine siinkohal jääda, keegi meist pole suhkruvatt, et kukuks väikeste inimeste väikluse ees sulama. Eks neilgi, kes end sest sissekandest puudutatuna võiks tunda, seisa kord ees oma valus tõehetk. :) Organisatoorsest võhiklikkust kõrvale heites tunnen heameelt, et esitasime Marise ja Olgaga oma kätetöö aasta suhtekorraldusauhindade konkursile. Nüüd tuleb lihtsalt oodata.
Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.
Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.
Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.
Ent rutuga sülle heidetud vabadus on mulle hästi mõjunud. Stressivabalt ning ainult heade ja veelgi toredamate inimestega aega veetes. Liiatigi uusi, väga põnevaid väljakutseid teele veeretades. Tegelikult polegi mul ju eriti mahti olnud end "töötuna" tunda. Tegevusi on lihtsalt nii palju. Eelmisel nädalal avastasin küll ühel hetkel endas ammu kadunud teen-mis-tahan-tunde. Läksin ujuma. Väike trenn ja mõnusvesine lõõgastus. Seejärel pilgutasin taevalaotuses ühtäkki särama löönud päikesele silma ning astusin solaariumist läbi. Et "miks mitte", onju? :) Ma vist ei mäletagi aega, mil sellisesse asutusse sattusin - aga et keegi minuga hetkel ühelegi kreisile puhkusreisile tulla tahtnud / saanud, siis sobis selline lõõgastus ülihästi.
Ning rõõm on sellestki, et üks peatükk siin pealinnaelus jõuab oma loomuliku ja ammu oodatud lõpuni. Et korraga avada suisa kaks uut peatükki - uue kodu ja kooli... Mõnus, tõesti. Peagi-peagi pikemalt.
Kõige suurem heameel on aga sellest, et nende tundmuste kõrval suudab riigis vohavat lauslollust, kaitsepolitseiniku järjekordset riigireetmist, elust ja inimestest võõrdunud ja seeläbi aina ebasümpaatsemaks muutuva peaministri seemnesöömis- ja fooliumimütsitraktaati, nimekate tegelaste kõrvalhüppeid oma perekonna kõrvalt või muud seesugust märksa rahulikumalt võtta. Ei jõuagi kõigi ja kõige pärast pidevalt südant valutada.
Subscribe to:
Posts (Atom)