...elus...
that's all for now! :)

Oh, seda ilma ja oh, seda elu! Saabusin just esimeselt telgikontserdilt, mida manageerisin. A mul suva, et ansambli nimi oli A mul poogen. Ma muidugi mõista suutsin seda nime ikkagi valesti öelda. Hm. Ja siis saabus austav ülesanne öötelgi lae alla turnida ja õhuauke tekitama hakata... Oli see vast vaatepilt, kui alumiiniumredeliga kõrgustes ukerdasin ning hammastega teipi hoides mehetegusid korda saatsin. Ja siidrimüüjad-tütarlapsed küsisid nii-armsalt-lapselikult, et kas öösel on ikka õige disko, mitte mingi pärimusmuusika. Nuuks, pidin tipse igatahes kurvastama. Nüüd siis Ugalasse Johansone manageerima. Ja muuseas, kes folgile tulla ei saa, ent kontsertidest osa võtta sooviks - vaadaku jätkuvalt folgi kodukat - reaalaeg on rehetarre jõudnud. :)

Folk on pihtas-põhjas-peale hakanud. Saabusin siis lõpuks nüüd Mulgimaale ning kohe ka asjalikuks - särgid-värgid, randmepaelad, toidutalongid ja väike õlu. Ilma selleta ei saa ju üldse folgilainele. Või et siis jälle saab. Hmm... Homsest asine tööpäev. Enne veel kiirelt üks noormuusikute kontsert ning siis - vut-vut-vut, magama. Jareki eilne üllatussünnipäev Mustamäe McDonalds'is võttis ikka väega läbi. Murdis mehe, ütleme nii :)

Täna on pesupäev. Trampisin oma saja kiloga Jarmo juurde ja valasin selle kõik masinasse. Ja jooksin Stockmanni vahet, et pesupulbrit osta. Mille ma kogu aeg unustasin, nii et joosta tuli ikka päris mitu korda.
Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik üldse nii palju musta pesu tekitada. Ma võin vabanduseks öelda, et Eurovisioon oli... Siis lihtsalt ei jõudnud ju. Oli vaja kõige muuga tegeleda :) Igatahes kavatsen lähipäevil ära Viljandisse sõita - pärimusmuusikafestivalile. Veelkord, ärge ajage segamini mõistega "folk", mis tähendab "meest ja kitarri"... Aga mis ma ikka teoretiseerin.

Hilist öötundi. Kui teil pole und, soovitan helikaardiga arvutite omanikel külastada maailma jaburamalt lõbusamat kodulehekülge - ja täitke korraldusi, ärge naerge. Meie Henriku, Silvia ja Jarekiga saime täna igatahes kõvasti naerda filmi "Men in Black II" üle... ehkki brand new edgar's suite'i nalja polnud, oli seal neid no-kohe-piisavalt igal juhul. :) Ihihii, ja Silvia peab kohe üles ärkama, et Pärnu bussile jõuda - read between the lines: mina magan :)

Tulime Muriti juurde kooki tegema ja uut korterit kaema. Kel lapsepõlv kallis, see külastagu: http://pesakond.kolhoos.ee

"Roger. This is your mother. Leaving from Santa Fe. Back in New York" :) Mõte on selles, et olen Pärnust tagasi Tallinnas. Kahju, et Olsen Brothers elik ivolinnad Taanimaalt nii mannetuks osutusid. Sinivetikate-vaba Pärnu vesi oli mõnus ujuda - ka öösel ja totaalses pimeduses... Ja veel - Soome keel on suvepealinnas paraku eesti keele välja suretada suutnud, teeninduskultuur oli hea üksnes vene restoranis Postipoiss. Pappa Pizzat ja Stefanit ei soovita. JA KINDLASTI MITTE SUNSET'i privaatbaari. Sealne baaridaam arvas, et võib teed, kohvi ja konjakit ostvale kliendile lihtsalt mõista anda, et ta seal teretulnud pole: "Ja kui teile meie teenindus ei meeldi, siis ega me ei pea teid ju teenindama," nentis tütarlaps.

Aga tegelikult oli hästi armas. Aitähh, Helen, Mari ja Jarek... minust on saanud Silvia ja Henriku lemmikloom. Ja nendest minu lemmikud. Mäu :) Täna avastasin, et olen rahatu - siis, kui Helen minu pangakaardiga pealinna põrutas. Oli hästi koomiline. Magasin selle peale päeva lihtsalt maha.

Ja veel üks asi - Watergate'ilt põgenevate tallinnlaste pärast pandi liinile lisabussid. See oli eriti tore ja meenutas kunagisi laulupidusid - juhendajad ja toidutalongid olid bussis (trollis) rooma numbriga "I" ning "Kurekell" ja teised kollektiivid täitsid bussid (trollid) "II", "III" jne... Meil õnnestus end teise lisabussi mahutada.

"On selguse sügavus see, kuhu laskuda hirmu ja ihata. See on kõnelev vaikus, mis viia võib edasi. Ma kulda näinud olen ju ennegi, kuid vihata ja vastutasuta loobuja veel rohkemgi saab sedasi."

Jälle see Mathura.

Andri ja juhtivpoliitik Marguse internetivestlus:

andri: miks sa rannas ei ole, mis sa kontoris teed?
margus: mul on siin valimised tulemas

Sakslaste Eksperiment oli nüüd küll kõike muud kui meelelahutuslik. Kes on näinud, see muidugi teab linateose psühhedeelilist alatooni, aga kes ei tea - sellel soovitan seda ikkagi vaatama minna. Igal juhul valmistage end ette, et pärast viivad te sammud justkui iseenest lähima viinaklaasi poole. Meil Markoga nii läks. Ja siis tuli veel kõikvõimalikes võõrkeeltes suhelda Sorosi väitlusvõrgu juhiga ja mingi tundmatut päritolu prantsuse filoloogiga. Ihihi.

Nüüd siis kinno - Das Experiment machen...

- Helistan ajalehest Postimees, sooviksin rääkida [teemal], on see võimalik?
- Jaa, saatke palun mulle küsimused kirjalikult ette.
- Aga mul on soov teiega pigem kohtuda ja pisut siis juttu ajada.
- Jaa, aga saatke küsimused ette.
- Ee...minu intervjuus ei ole midagi ametlikku, millele te ametlikus korras vastama või siis statistikat juurde otsima peaksite. Tahan teiega lihtsalt vestelda teie tööst [sel alal], on väga raske saata küsimusi ette teemadel "mida tunnete, mida mõtlete" ja nii edasi...
- Ei, meil on kord selline, et saatke kirjalikult. Saatke faksiga.
- (Ohkan.) Ja kas siis võiksime kohtuda ja pisut veel rääkida?
- Vaatame küsimuste järgi, et kas on vajadust lisaküsimusteks.
- (Taas ohkan.) Mina faksiga ei saada teile nüüd küll midagi, kas teile e-mailiga pole võimalik saata?
- On küll, kellele te tahate saata?
- (Ägestun.) Kust mina tean, kes teil neid küsimusi saada tahab, teie vist.
- Noh, saatke siis mulle e-mail: [aadress].
- Ja kas oleks meil siis ka lähiajal võimalik kohtuda? (Vaatan närviliselt kella.)
- Kuna teile sobib, kas näiteks reedel?
(Tänan teda sunnitud viisakusega ja viskan toru hargile).


appi!

Ter-r-visi! Kui keegi lootis juba, et ma hinge heitnud olen, siis oo ei! :) Oli väga pikk hommik läbi metsade ja männikäbide, justiitsministeeriumi ja Patricku pubi. Minister Rask polnud oma päevitusega küll koonerdanud. Suvise õelusega ajakirjanike teemadel samuti mitte. Meeleolukas.

"Metsa seenele, auu-auuu-auuu..."

Kaido vahendas ühe oma koolikaaslase elamusi Singapuri. Hmm...:


"Nii palju oleks kirjutada. Aga nii palju ei ole aega ega raha :) Seepa"rast kirjutaks ainult yhest detailist, mis on aga igati eluline detail - PELDIK.
1. Pissuaarid. Alustaks sellega, et pissuaarid on siin peldikutes to'esti liiga madalad. Aga noh - saab hakkama, vaja vaid sutsu rohkem sihtida.
2. Paberit pole krt! OK, meil ka ei ole avalikes kempsudes tihti paberit, eriti tasuta kohtades. Aga siin on oopis teistpidi. Kesklinna tasuta WC-des ON paber. Aga paljudes kodudes ei ole peldikus paberit!!! Oma to"o" to'ttu on mul unikaalne vo'imalus la"bi ka"ia a"raarvamata suur arv kohalikke koduseid peldikuid. Miks paberit pole - vaata punkt 3.
3. Paberit pole, aga kyyned on. Va"ga paljudel malaidel ja indialastel, aga ka mo'ningatel hiinlastel on yks pikk kyys - vasaku ka"e va"ikse so'rme kyys. Vaat seda nad siis kasutavadki igapa"evaste toimingute teostamiseks. OK, kaugeltki mitte ko'ik. Paljudes edumeelsetes kodudes on siiski ka paber. Laupa"eva o'htul vaatasin yht kena neidu. Aga siis avastasin, et tal on ko'ik kyyned pikad. Hmmm... vo'ttis mo'tlikuks.
4. Paberit pole, aga voolik on. Kehvemates avalikes kemmergutes on paberi asemel voolik. Ja tualettegi nimetatakse siin tihti asjakohaselt: washroom (ehk siis: pesuruum).
5. Ma"rg on! Kuna kasutatakse voolikut, on enamasti ..itamaja po'rand ma"rg. Seda ka kodudes. Urinaariumisse minekuks on vaja tavaliselt jalga panna sussid. Mulle pakutakse miskipa"rast tihti susse, mis mulle jalga ei la"he.
6. Parim abiline - vasak ka"si. Aasias on yheso'naga kyllalt tavapa"rane, et seda puhastamist toimetatakse vasaku ka"ega vo'i vasaku ka"e va"ikse kyynega. Seeto'ttu tuleb ka ko'iki asju teistele ulatada ja vastu vo'tta parema ka"ega. Kohalikel hiinlastel ja"llegi tava visiitkaarti anda ja vo'tta kahe ka"ega - yldtava Singapuris. Nii ongi kysima"rk, et kuda indialastele ja malaidele visiitkaarti anda. Kas parema ka"ega vo'i vo'taks selle vasaku abilise ka appi. Huvitav kas need pikakyynetyybid silitavad voodis ka kaaslast ainult parema ka"ega? ;)"

Küllike jagab meelespäid. Ma ei ole kade poiss, jagan teilegi:

• Kui juhid joobes, siis on trahv 3000-9000 krooni, load lähevad 12-24 kuuks, võimalik 15-päevane arest
  
• Kui juhid joobes ilma juhiloata, siis on trahv 3000-12 000 krooni ning võimalik kuni 30-päevane arest
  
• Kui juhid joobes ilma juhiloata ja tekitad varalise kahju või kerge kehavigastuse, siis on trahv 3000-9000 krooni, load lähevad 24-36 kuuks, võimalik kuni 30-päevane arest
  
• Ja kui sul pole juhiluba ning hoiad kõrvale joovet tuvastavast läbivaatusest, siis on trahv 6000-18 000 krooni ning ootamas kuni 30-päevane arest. Kui load on, aga hiilid tuvastamisest kõrvale, siis on trahv väiksem. :)

Tahaks vaid meenutuseks siia mõne freak-show püstitada... Mäletate, sõbrad, seda päeva?



Õige vastus - Eurovisioon. 2001. Annelinn. Ja Meelis, see üks tshikk ei ole Älli Mäkbiil. Unista edasi :)

Eestlased jõudsid koju "LoveParade 2002 Berlin" ürituselt

Eesti 46 liikmeline Delegatsioon kes osales Saksamaa pealinnas Berliinis maailma ühel suurimal väli ja armuüritusel "LoveParade 2002" jõudsid õnnelikena tagasi Eestisse kell 00:43 Tartusse ja Tallinna kell 03:24. Kõikidesse Eestlastesse suhtudi üritusel väga hästi. Delegatsiooni aukülaline Arnold Oksmaa, kelle reisi maksis kinni kogu Eesti Delegatsioon, on väga õnnelik ja rahul, sest et sellist feelingut ja vabameelsust nagu sai kohata Berliinis on enneolematult uskumatu hea ja vägev nautida. Eesti Delegatsiooni andmetel tutvus Oksmaa 3 Saksa noormehega kellega ta hullas terve öö läbi Berliini tänavatel ja ka pargis, Oksmaa riietus naiseks ja ta tundis ennast suurepäraselt. Eesti Delegatsiooni meikis Krõõt Kiviste ja Eestipoolsed juhid olid reisil kaasas Priit Tannik ja Ervin Hurt. Eestlased osalevad uuesti ka järgmisel aastal "LoveParade 2002" üritusel. Kogu Eestipoolne ürituse korraldaja oli Tartus asuv "LOVEPARADECLUB" ja Berliinis toimunud ürituse intervjuu Arnold Oksmaaga ja teiste inimestega saab lugeda ja pilte vaadata Eesti interneti leheküljelt www.loveparadeclub.ee

Konn-Konn! Meelis lahendas mõistatuse, miks see roosa naine Katsi ristsetel nii hullunult aktsioonis oli - Tal oli võitlus saatanaga, kes kiusas teda... Loodame, et ta sai sest võitu...
Käisime, ühesõnaga, värske riigiametnikuga coffikus päevapraadi mugimas. Ja pidime end krishnaiitide eest varjama. Nad olid tänase palavusega eriti hoos - isegi vaesed lillemüüjad Otsa muusikakooli juures ei saanud rahus kakarde ja klientidega tegeleda, vaid pidid palja ülakehaga usklikke lettide juurest eemale peletama.

Mul meenus nüüd ka lause, mille Meelis lahkumisel kaasa ütles: "On kõnelev vaikus, mis viia võib edasi..." (rida krishnaiit Mathura luuletusest).

"Pilti on vaja või? Sa mine mõnesse koolitundi pildistama," soovitab päevatoimetaja Tiina. Just, annan teile kümme tugrikut, kui juuli keskpaigas mõne aktiivse koolitunni leiate.

Avalik sektor on weird: selleks, et vett või kohvi juua - seda enam, kui külalistele pakkuda tahad - , pead avalduse kirjutama. Kõik on arvel. Seega, edaspidi hakkan taotlema, kas võin toimetuse tualetti kasutada; kas võin korra oma laua tagant tõusta ja suitsetamas käia; siis taotlen tänast postimeest (ainult ühte eksemplari!) ja luban selle pühalikult allkirjaga kinnitades pärast tagasi tuua... mida kõike ei mõtle inimesed välja, et elu veel enam paberite, statiliste näitajate, tehete ja diagrammide järgi käiks.

Nendele, kel meenub, et nädalavahetusel Postimehe suvepäevadel oma aega golfi mängides sisustasin, soovitan lugeda ka onion.com-i golfinõuandeid. Tosinasse punkti on pistet' kogu Hollywoodi filmitööstuse "tavanipid" golfimängu elavdamiseks ja erutavamaks muutmiseks. :)

"Optimism on informatsiooni puudumine!"

Kuidas küll üks inimene võib pooleteise aasta jooksul nii palju pahna toota? Vaatan ja vaatan neid laual seisvaid paberivirnu ja võdistan õudusest õlgu - kas jaanituled on lubatud ka juuli keskel?

Kraamin juba mitmendat tundi oma lauda, sahtleid, riiuleid ja kappe, et reedeks komps koos oleks ja ruum (eelkõige aga arvuti sisu!) oma-omast tühi oleks... Kohutav kass tuli peale, sest selline tunne on, nagu lahkuks toimetusest igaveseks. Kultuurkihi mitmekuuste ladestuste alt tulid välja Eurovisiooni-materjalid, Marge Valdmanni paberid ja Eiki Nestori aegsed dokumendid. Mis ma hakkan vanaks jääma või, et tööalaseid tegemisi siin nostalgitsen ?

"Võtame tööle farsisegajaid-kuterdajaid," hüüab töökuulutus. Hmm?

farss (ld farcio täidan) - hakklihatäidis lihast, kalast v seentest

a mis see kuterdaja on? kuulge, kuidas saaks sellisel töökohal üldse töötada, kui enamuse ajast pead sa kõigile seletama, et sa ei ole komöödianäitleja ja et üleüldse on sul üks popp eriala. hmm...!

"Riigikohus tühistas valimisliitude mittelubamise." Ja siis tulevad teated selle kohta, kuidas see on võimalik, aga mitte praegu. Ehk et Riigikogul on õigus, aga õiguskantsleril Jõksil on ka õigus. Ehk et midagi nagu keelustati - nüüd ja praegu -, ent põhiliselt võib seda kunagi ikkagi teha, sest see pole põhiseaduse vastane... My God! Kui keegi sellest üheselt aru saab, palun minuga ühendust võtta ja mullegi öelda :)

Hommikust! Allpool antud sait pakub teile erinevaid teste. Huumor küll, aga selline salvav... Nii et nõrganärvilistele, kes pole harjunud otseste, isiklike ja väga nahhaalsete küsimustega, ma seda ei soovita. Aga tulemused on üllatavad. Ja kuhu Päike kadus, mul on küsimus.
Ja veel - kas kellelgi on aimu, miks keegi läheb õppima seda, mida ta just parasjagu läheb? Vaevalt. Mulle on antud ülesanne see ühe uudislooga lahendada. Freaky!

"Henrik - You greedy animal!" ja "Andri - Frank, we need to talk"... kes mõista tahab, külastagu The Spark'i. Lõbus kogemus, indeed! :) Ja nüüd - MAGAMA!

"Just selliste klaasist prillide pärast inimesed endale sektsioonkappe ostavadki," nentis Henrik, mõeldes kolimise käigus kapist leitud Hewlett-Packardi mõttetule meenele (muuseas, "meene" kõlab sama perversselt kui "vimpel"... või "väisama" - see viimane on kalli kursavenna Eno G lemmiksõna, et te teaksite)... Ja ma tahan ka minna Pori Jazzile, aga ma ju ei teadnud, et mu puhkus pisut hiljem hakkab...

Mõte seisab... Vesi Tallinna lähistel oli imesoe. Mis siis, et Türgist saabunud Rait kaldal pirtsakalt õlgu võdistas ja grimassitades Läänemerd seiras. Mina kui vana kontorirott ja nii-muidu-eestlane olen rahul ka kahekümnekraadise mereveega, ega oota soolaseid mullivanne põrgulikult kütva päikese all... Ehkki, muidugi, reisist ära ei ütleks :) (Pakkumised oodatud!) Nüüd olen kodune ja ehkki Silvia teeb teises toas kindlasti põlglikku nägu, võtame Henrikuga köögilaua taga siivast night capi.

ja taas tahaks oma pühapäeva lõpetada ühe korraliku mereskäiguga... nii et - randa!?

"I'm like a bird, I only fly away. I don't know where my home is, I don't know where my soul is..."
Rõdule tuli külaline - asjalik varblasepoiss. Keksles pisut suitsetavate leheneegrite vahel, siis hüples rõduääristusele, vaatas meid korra, keeras selja ja hüppas tiibu lahti tegemata alla. A la "Phäh, tahan lendan, tahan ei lenda". Siis ukerdas pisut Kanal 2 rõdul ja kobis meie juurde tagasi. Pärast mõnehetkelist puhastuskuuri kordas hüpet. Suitsiidivarblased on tänapäeval moes.

Oh, seda unisust... Nagu näete, möödus eilne päev suuremate sissekanneteta, sest ometi kord võttis kontorirott plaani linnast lahkuda. Postimehe suvepäevad Roosta kämpingus, kuhu algselt minna ei plaaninudki, olid hmm... üle ootuste toredad. Tegin juba algul jänes Jacky'le ja Pipile selgeks, et hoidku nad minust kaugemale. Teate, see oli tõeline pervertjänes, kes lastega lustis. Ja Pipi soo üle vaieldi toimetuserahva ringis veel tükk aega. Roosta ranna vesi oli nii-ii mõnusalt soe, et mul kohe tekkis kurbdus mõeldes, et ma sellises kohas alati oma puhkusi pole veetnud.
Et aga kirgiline köievedu, kotijooks, munajooks (my god!), mitmikvõistlused ja kes-teab-mis-kõik-veel minu jaoks ahvaltev ei tundunud, veetsime päikeselõõsase päeva Roosta mändide all (kohutavalt kaunis kant!) Aarne ja Katsiga aristrokraatlikult minigolfi mängides. Esmakordselt me kõigi jaoks. Et manuaali polnud, mõtlesime reeglid välja. Meist mõningaid aegu hiljem oma miniglofituuri alustanud rootslased vaatasid muidugi ääretu põlgusega, kui nägid amatööre mööda väljakuid ringi sibamas ja sellest kohutavat segadust tekitamas. Ja aeg-ajalt oma seljast heidetud särke ja sooje õlletopse ühest kohst teise tõstmas. Ei tähtsaid ülesmärkimisi, löögiarvestust, strateegiat ega midagi, mis golfi meenutaks. Lõbus oli ikkagi, kuigi kaheteistkümnest rajast viimane jäi meie poolt lahenduseta. No, lihtsalt ei osutunud võimalikuks selle läbimine. Isegi üks ninatark linavästrik hüples selle raja peal ja itsitas meie üle. Jobu!

Tänane päev algas juba aga SunDance'il Tallinnas, kuhu Jarekiga trallima tõmbasime. Jäägu see, kuidas ma Roostalt pealinna sain, ajaloo avastamata saladuste sahtlisse, ent pidu oli vahva. Eriti meelelolukas oli kellegi end-kiisuna-tutvustava-tütarlapse vaateratta järjekorrast eemale puksimine ning lisaks veel Marii ja Siimuga neidisele selgitamine, et meie ette trügimisel pole mõtet, kuna me oleme vaat' et järjekorra lõpus :) Siis ta loobus ja vudis saba etteotsa. Meeleolukas oli ka, et Marii mulle mu enda ostetud siidri vaateratta treppidel komistades silmnäkku läigatas ja siis kiirelt gondlisse põgenes. Ja vaade öisele linnale ... see jääb meelde.
Nn. peaesinejaks tituleeritud Crystal Waters'i kohta ütles kõige tabavamalt Marko : "On tore, et lapsepõlv koju kätte tuuakse..."

Ühte ma nüüd tean - Hiiu ei ole see koht, kus mina oma elupäevi veedaksin. See on isegi kaugemal ja enam eemal kui Tartu. Aga samas tean ka seda, et Kadrioru park - ja mitte see osa, kus President oma öid mööda saadab (praegu muidugi mitte, sest Kadrioru remondi tõttu on ta komandeerit' Pasleppa) - on lahedamast lahedam. Kujutage ette varahommikust kastet, piimjat udu pargimuru kohal, salamisi tõusvat Päikesepoissi ja häid inimesi... see on just see, mille nimel tasub elada. Kas teile ei tundu? Aitähh, Henrik. Kohe siiralt. :) Head und.

"Europa was the daughter of Agenor, and was beloved by Zeus. Zeus took the form of a beautiful white bull and encountered Europa at the seashore. By appearing to be very tame, he coaxed her to climb onto his back and then swam off with her across the sea to Crete. In Crete, Europa had three sons by Zeus -- Minos, Sarpedon, and Rhadamanthys. Zeus also gave her three gifts: the bronze man, Talos, to act as her guardian; a dog, Laelaps, which never failed of its quarry; and a javelin which never missed its mark. Europa afterwards married Asterius, the king of Crete. Europa is also the name of a daughter of Tityus, and mother of Euphemus. " Jee!

täpselt üks nädal veel... siis läheb elu jälle tagurpidi ja võtab pisut aega, et taas-Tartuga harjuda. Hm... ei tea, kas reruraliseerunutele mingeid support group'e ka on?

O-ho-ho-hoo, Konn võttis Kassi. Ja tal pole nime! Noh, poisid-tüdrukud, hakake kiisule nimesid pakkuma. Gerd soovitas Ülo Nugist ja George Bushi. Nüüd siis ka Sven Mikserit. Kass P. oleks ka ilus, aga see vist oma ropu alatooni pärast talle ei sobi... hmm... Luukas? Miikael? Buratiino? Muuseas, Ülo oleks tore, sest Konna naabri koer on ka Ülo. Mõtle, kui tore oleks heledahäälsel Konnal ja madalahäälsel naabrimehel oma loomi koju hõikuda - Salme tänav kaiguks "ülo"-dest... Ja Kaido, Tõuk ei ole kassi nimi. See on lapse nimi. :) Ja mida tähendab, et kaktuse- ja vanatüdrukunaljad ei ole oodatud? Hm.

Kes oli Europe? Aidake mind.

Marko keeleuuendused ja seosed muutuvad üha suvisemaks: "Ma siin suterdan miskit värki mida ma ei peaks suterdama ja seda suisa viie rubla eest" Lõbus. Õhtul lubasid pikemalt rääkida, remember?

Kohvik Haldjas pakub kõike mustikatest ja mustikatega. Sheff! Keerasin endale praegu kuhja mustikaid hinge alla ja lähen nüüd vist hambaid pesema. As summery as it gets!

Minu uus parim sõber on nüüd Hannes Danilov. Eesti Haigekassast :)

Kloogal on ilus ja sume. Ilusam tegelikult, kui see pilt, mille siia illustratsiooniks juurde otsisin. Aga ma pidin teiega oma emotsioone jagama, sest ... noh, teate ju küll. Igatahes on see ülesvõte tehtud eile Stroomi rannas.
Vesi näikse saanud lahutamaks osaks minu elust elik süda kipub kuidagi laia vetevälja poole. Ehkki ise loen ennast hoopis jõeinimeseks - voolava vee inimeseks.
Aga Klooga juurde tagasi tulles tuleb mainida, et eilne improviseeritud väljasõiduistung oli tegelikult meeldiv. Põhimõtteliselt. Kui vaid mõningane süüdimatus ei ajaks asju keeruliseks. :) Aga pole hullu - ma vähemalt ütlesin eile, et kirjutan siia midagi, millest Sa ka aru võiksid saada... Ja pealegi mõtlesin ma nüüd, vaadates kõiki suviseid inimesi, et ma lähen nüüd lähima võileivagrilli poole...

Juba neljandat hommikut tervitame toimetuse sekretäriga teineteist, hüüatades rõõmsalt: "Huomenta!" Kui ta aga uurima asub - ja ta teeb seda alati -, et kuidas nagu läheb... siis ma jään vastuse võlgu, sest ega ma nüüd rohkem seda keelt mõika. Hea, et ma paari päeva eest vähemalt Piirsalu mobiilile helistavaid soomlasigi ära oskasin peletada, sest Kimmot tõepoolest sel numbril kätte ei saanud. Nii nad seal siis ropendasid ja sõimasid, et vittu! nendel on Kimmot vaja. Suutsin vaid sõbralikult moi! ja heippa! öelda...:) Aga see nüüd tõesti selleks.

"...ja sinul on, eksju, taksokaardid ja mobla, minul on palk ja lollakad ülemused..."

Väljavõtteid vanaemalt: "...Mul tuli meelde üks jutt - prints Genji lugu. Lühidalt oli nii, et prints abiellub 12-aastaselt oma 16-aastase tädiga, petab toda otsekohe oma võõrasemaga ning armub seejärel tolle õetütresse. siis ta saadeti pagendusse, sest ta magas vahepeal mingi tegelase naisega..."

Kalmeero, siin on midagi sulle!

Hommikust. Eile algas mul suvi. Lõpuks. Et muud mõtted pähe ei mahu kui vaid suvised, soojad ja päikeselised. Eile sai siis Tulka, Bipu, Pe-e-pu, Jaanuse ja Kerttuga Haabneemes ujumas ja veepallitamas käidud. "Mees, sa'i tea, kui kiiresti ma ujun..." Tulka tahtis tuhandekilomeetrise tunnikiirusega siljalainini kihutada. Tal oleks see peaaegu välja tulnud.
Ja kui ühe mee-e-letult sooja suveöö saab veeta lahtisel tulel küpsetatud pannkookide, laulude, männikäbide, salamisi piiluva kuu, ööhäälte ja telgiga, siis pole ju õnnelik-olemiseks muud vajagi...

Ja nüüd - ujuma-a-a, igatahes! Tulge külastage Postimehe rõdu. Siin küpsetab Päike teid kõiki nii ära, et võiks grillvorstikestega vaat' et segamini ajada :) Siim, tore, et saa neti.ee otsimismootoriga nii hästi läbi saad ja et ta su koduka gay-temaatika alla liigitab :)

selline laul tuli aastaid hiljem meelde. aitähh, kalmer:

üksindus tantsib mu ümber

ta õlgadel kinnastes käed

kardina tagant sa vaatad

akna alt mööda kui läen

õhtul on rohekad varjud

pehmed ta silmad ja käed

tuul ajab lindude asju

puude latvades sääl

võibolla sööd juba õhtust

niipalju kell on vist küll

punastes toonides seelik

ja kollane pluus on sul üll

mustvalge telekas mängib

kuni sa magama jääd

olgu see uni sul minust

ehk leiad mus midagi hääd

Saatuslik kümnes kuupäev on lõpuks käes. Nüüd siis asume paberivirnade abil 800$ Questionit lahendama...

Kujutan ette, kuidas Marko oma vanaemale ütles: "Mul tulevad täna sõbrad, sa mine Norrasse!" Nii oligi ja vanainimene jättis oma kodu noorte kätte. Koerad Bämbi ja Dingo (ja-jaa, ma tean, et see naismorsk oli tegelikult Dändi ja meesrebane Bimbo) olid muidugi meeldivalt üllatunud, kui suvaline seltskond neid Eurogrilliga õrritama tuli. Ja pärast saunas käis, lehtede alt maasikaid otsis või võserikust herneid haukas. Tiigiveesi, muuseas, ei näinud küll nii puhas välja nagu Marko reklaamis. Siim oli ainus korralik, kes õigel ajal koju vuras. Teised siilisid veel kaua. Nüüd siis teeme töönägu!

nüüd mähkun siis mähhe. homseni...

Pean siiski veel mainima - keda on tabanud hüpohondria või muidu-kurbdus, see p e a b ostma/laenama tänase Kroonika. Selle suve naljanumbrid Gert Jensen ja Arnold Oksmaa teevad tänasest numbrist tõelise rariteedi. Us-ku-matu, milleks inimesed tuntuse nimel valmis pole... Igatahes on selles muidu-nii-tõsimeelses toimetuses päev päästetud.

Väljavõte riigiametniku kirjakastist:

"...Kui ma saagisin välja oma eluruumi postkasti, siis [nimi] tõukas mind ja tahtis füüsiliselt hävitada...kuna mina viibin sageli ära, kas haiglas ravil [põhjus] või [kuupäev] [linn] aeg-ajalt, siis on vaja, et lahtine postkast minu eluruumide koridoris saaks täielikult ära kaotatud, mida ma ka tahtsin täna... /--/ [kellegi] minia [nimi] abikaasa oli ALMAVÜ III järgu langevarjur..."

Marko kutsub Mähele liha grillima. Eriti just ilma arvestades on see tänuväärne kutse, millest keelduda ei saa. Sellega seoses meenus slogan, mis teejuhiste leheküljel vastu säras: Do it alone, it's weird. Do it with others, it's a club.

Mul on vist välja kujunenud varahommikune mäng kellaga. Tegelikult võidab tema alati, aga ma vähemalt üritan end petta ja kella lolliks teha - nii ärkasin täna kell seitse, kell kaheksa ja kell üheksa. Lõpuks siis ikkagi veerand kümme.
Kroonika on suvekuudel pühendunud gay-society'le ja teeb sedapuhku intervjuu Joel Steinfeldti poolt ahistet Arnoldist. Sellest teisest. Can you believe this?

"...Võb-olla tundub see kummaline, et Sulle niimood kirjutan, aga tahtsin lihtsalt öelda, et Sinu kirjatükid on pakkunud mulle alati palju huvitavat lugemist ja seetõttu tahtsin väljendada oma tänu. Vahel ju võib ka ajakirjanikel olla salajasi austajaid, need ei pea olema ainult lauljatel või filmistaaridel..."

eee...okei! ootamatusi igaks päevaks...

Lepik astuski magistratuuri. Hästi paneb. Ehk nagu ta kirjutab: "ja eks siis saame ka kogu Eesti ja siis Balti regiooni ja siis Põhjala kultuuripoliitika paika ja analüüsitud."

Saabusin just Energia kohvikust. Teate küll, see on see paik, kus vist Nancy oma õudloo "Aeg, peatub..." leiutas. Must tee sidruniga ja Moskva saiad, u know! Pealinna ilm on üle pika aja taas imeline ehk et reedene õudus on vaid mälestustes... või siis paar sissekannet allpool. :) Ja peas kummitab fraas "there's no future, there's no past... there's only here and now". ise ei teagi, miks. võib-olla sellepärast, et kuulan liiga palju ühtsama heliteost. hmm... kui tramme ei kleebitaks, sõidaks maale. loodusesse. sellise ilmaga võiks ju linnavälisel territooriumil hästi armas chillida olla. Või, siilida, nagu Gerru ütleb.

a-i-a! kes teab, see teab.

"Variser-inimesetapja," sisistas Konna kõrvale end istuma sättinud usuhull, kui pärast katoliku kiriku pühapäevast jumalateenistust koguduselt raha hakati korjama. Konn vist ei saanudki sellest üle, sest kui pärast Katsi auks korraldatud ristimisjärgsele kogunemisele mindi, hoidis ta violetsesse rüüsse sukeldunud daamist meetrite kaugusesse. Ja kõik itaalia lapsed on nii lustilised. Aamen. P.S. Ilm on imeline.

Tartu, jee! Või "jee"? Igatahes võttis mind bussilt maha astudes vastu mee-le-tu leitsak. Ja nukker tühjus. Where have all the people gone? Loodan, et tänaõhtused maasikad vahukoorega on ikkagi Konna ja Katsi kohalike omavalitsuste valimiste häälteostmiseüritus... Igatahes, meie Gerruga sellest ära ei ütleks. Ja nende poolt olen nõus hääletama ka.

Ehkki Ingrid lubas, et kontserdi eel jääb vihm järgi, seda muidugi ei juhtunud. Samas, osalt oli tal ka õigus, sest kui kontsert lõpuks tõesti pihta hakkas, siis jäigi sadu järele. See aga oli umm... vähemalt tund aega hiljem. Hea, et koos Kristeli ja Markoga shaslõki- ja siidrimüüjatega tutvust tegime. Hea ka, et meile nelikümmend kraadi etanoolijooki kaasas oli. Vastasel juhul oleks tervis juba ammu veega Pärnu jõkke voolanud. Aga kontsert? See oli lihtsalt vapustav. Jah, kui Põhjala saarte hääled (kes muidu on suurepärased) välja arvata, sest kaks tundi oodanud rahvas ei vajanud pärast tunniajast hilinemist enam soojendusesinejaid, vaid lihtsalt head kontserti. Ja ruttu! Ja teate, Pärnu ainus kaua-lahti-olev-pleiss on Rüütli keskus, kus vabal ajal võib Aiku ja Petsiga tutvust teha või siis kasiinos rulli veeretada... kuidas kellelegi. Ma ei saagi aru, miks ma varahommikul Tallinnasse sõitsin ja kell viis õndsalt unne suikusin. Või saan?

Kui nüüd veel mõni talumees kavatseb pärast eilset öelda, et vabariigis on põud - või veel hullem, kui ta kavatseb teatada, et paduvihm on tema viljasaagi puruks peksnud, siis andku endast teada: mul oleks talle paar krõbedamat sõna öelda. Ehk et see, mis eile Tallinnas toimus, meenutas pisut seda Ülemiste vanakese värki, kes linna valmimisel üle lubas ujutada. Arvatavasti sai tal lihtsalt villand sellest, et linn kunagi valmis ei saa ja et kesklinna liiklus parasjagu peavalu valmistab: kaevetööd on halvanud kogu liikluse ning parim võimalus kasvõi Lasna- või Mustamäele pääsemiseks on lihtsalt jalutada. Ja nii juba mõnda aega. Tagasi tulles eilse ilma juurde, siis tuleb tunnistada, et Candy Dulferi kontserdile pääsemiseks pidime Markoga üksjagu ikka vaeva nägema. Esmalt tahtis Maakri tänavasse ei-tea-kust-tekkinud Emajõgi kõik autojuhid lihtsalt uputada - meetrises jõevees oli ka suurematel autodel raskusi oma tulede veepinnal hoidmisega.

Tore, et Postimees ettenägelikult Renault' mahtuniversaali on soetanud ning et see liuledes üle vetepinna (läbi veemassiivi) vuras. Nii mõnigi auto leidis oma otsa Maakri tänava nõlval. Kurb. Aga ega sellega siis lugu piirdunud - Lepik oli suutnud ju ometigi oma pisiauto katuseluugi päevaks lahti jätta...jummy! Pärast mõningast kuivatustööd oli ses autos võimalik isegi Pärnu poole põrutada. Hmm, põrutamisest polnud muidugi juttugi, sest teeolud andsid algselt võimaluse vaid 50 km/h ukerdada. Hiljem läks kiiremaks, ent samas ka ohtlikumaks...

vihkan poliitilisi kampaaniaid. ja seda, kui ma sellest aru saan, et see kampaania on :(
Ja nüüd üürgab üle terve toimetuse Robbie Williamsi Mr. Bojangles. Dü-tü-dü-tü-dü-tü-düü...

No, mis see siis nüüd on? Ükskõik, kui vara ka magama ei läheks, ikka jagub und vaat' et keskpäevani. Suured ninad juba uurisid, kas ma täna üldse tööle tulen. Aga - siin ma olen. Lõbus on, et kolleeg toimetuseuksel vastu tuli ja zumizevatez alkoholiaurudez teatas, et vaid kaks tundi maganud on. Lapsed, hoiduge Õllesummerist! Täiskasvanu jaoks ju seesugusest uneajast piisab, kas pole? Nüüd on vaid viis tundi aega, et töö teha ja siis läbi Tallinn-Pärnu maantee aukude suvepealinna poole kihutada.

Ma pean ju ometigi ütlema, et ma homme Pärnusse Candy Dulferi ja RinneRadio kontserdile lähen. Sellest võiks tulla ju üks nice chill-out. Sest eelmisel nädalal Pärnus käies oli küll selline tunne, et ... teate seda lugu "On suvi ja Pärnu ja Rannahotell.."? Vaat' selline tunne oligi. Õiget suve ei olegi, kui jalad pole vees käinud, silm pole Pärnut näinud ja maasikad pole kõhtu pugenud. Mul nüüd on.

Ja veel. Kas te olete midagiGI oma elus kuulnud muusikalist "Rent"? Mina ei olnud. Aga nüüd olen. Ja ei saa sellest enam lahti: kujutage mind ette, kõrvaklapid kleebitud kõrvade külge ja CD-mängija taga tilberdamas. Et ikka mitte ükski lauluke kaotsi ei läheks. Ja kui plaadid otsa saavad, kuulan jälle algusest peale... hmm, freaky. Tegelikult on lugu kurb - 8 sõpra, kes NYC-i õnne otsima lähevad. Ja siis üksteise järel HIV-i nakatuvad...

Muuseas, kui te tahate näha, kuidas näeb välja Fantaga üle ujutatud kuude paksune kultuurkiht, kutsun teid kõiki toimetusse. Sest just äsja suutsin ma loksutada kogu plastiliini-limonaadiks kutsutu üle tähtsate dokumentide ja nüüd üritan teha nägu, et kõik on kõige paremas korras - ühe õige ajakirjaniku laud peabki oranzhi vedelikuga leotet olema ning kõik seadused ja määrused, või siis jällegi ajakirjad ja pressiteated peavadki üksteise külge kleepuma. See on jõle normaalne meil siin. Nii et - kutsun kõiki.

Niisiis, asun ka mina lõpuks ometi oma reklaamitut bloggerit pidama. Alguses oli nõme reklaam, aga siis tuli sõber Kalmer ja õpetas asja selgeks. Kas te kujutate ette ka või, et Kalmer võiks hakata mulle arvutiõpetajaks. See on tegelikult päris naljakas.

Huvitav, kas süsteemi oma käpa alla saamine tähendab ka, et ma ikkagi temale allun - pean ju iga päev siin käima hakkama... hmm. Ja muuseas, Kalmeero ei ole ainus. Ega esimene. Sest esimese öö õigus kuulub ikka Tellerile, eksju?

Ma pean teile ütlema üht, mu kallid sõbrad: ma tahan, et päkapikud oleksid päriselt olemas.

Ja kui süsteem kavatseb olla parem kui mina elik kui me hakkame mingisugusest Kafkast rääkima, siis ma parem annan kohe alguses alla. Või ei anna kah, tegelikult.

Nii vihmast päeva ma sel aastal ei mäletagi. Sestap on kõikse parem arvuti taga istuda ja oodata...