I'm dreamin' of a white christmas...

Tänavu see valge lumi unistuseks jääbki. Paraku. Mitte et pikkadest pühadest ja puhkusest tingitud rõõmu poleks, aga no pi-sut valgem võiks see kuramuse maa küll olla. Üpris kummaline on kuuse all kinke jagada ja jõuluimest rääkida, kui akna taga on mingi adumatu sügislöra. Veider-veider. Aga siin pilt meie tänavusest kuuseplahvatusest ning Mattiasest. Okei, pole küll aiandi kõige kvaliteetsemat õied, aga mis teha - mu nõmemobiil paremat ei suutnud... :)

Ausõna, jõulutunneli otsas paistab valgus

Hmm, kui nüüd oma frustratsioonipuhangut lugeda, siis tundusin endale hetkeks küll mingi maniakaaldepressiivse hulluna. Sellepärast ongi blogid head - et pärast seda, kui on korralikult välja puhatud, sisendatud M-i öeldud lauset "ära mõtle üle, kõik asjad juhtuvad ka siis, kui me end hulluks ei planeeri" ja üle miljoni valgusaasta ühe väga hea sõbraga kohtutud, võib enda üle törtsu naerda. Igatahes on täna helgem olla. Ausõna. :)

Jõulupaanika nässerdab hinge

Jõulupaanika on võib-olla ajakohane, ent siiski mitte sisuline ja hetkeemotsiooni adekvaatselt väljendav mõiste. Ma usun, et see on vaid hale vabandus mitte tegeleda tegelemist vajavate asjade ja mõtetega. Et pidevalt midagi kuhugi edasi lükata ning arvata, et homme on ju märksa lihtsam. Võib-olla on see aga muserdavate muremõtete kokkulangemisest tingitud frustratsioon, mis hinge närib. Tervis. Häh! Eraelu. Häh! Töö. Häh! Ja ehkki tahaks pahuralt köhatada, et miski ei lähe nii nagu mina tahan, ütleb kuklahääl siiski midagi kainestavat - mida s i n a tahad!? häh! kes sa üldse oled!? sa mine üldse arsti juurde ja ravi oma räme seljavalu ära; siis vaatame!

Huvitav, mis saaks siis, kui me unustaks ära kõik käänded ja räägiks ainult nimisõnadega? Segaduse lisamiseks võib ka pöörded ära unustada. Selline kentsakas mõte tuli. Võib-olla need M-i sada-aastat-ehitame-aga-valmis-kunagi-ei-saa- kuid-teie-ärge-mölisege-vaid-oodake-meie-taga tüüpi tegelased just niiviisi eesti keelt räägivadki.

Eilne Riia-hüpe oli hea. Ei pidanud midagi mõtlema, võis lihtsalt olla, Skyline'i baarist linna nautida ja pärast tööpäeva tõelisele juustuvalikule (Eesti kõrtsid, võtke õppust!) lisatud väikest Metaxat rüübata, ise samal ajal jõulu- ja muidutuledes öist linna seirata. Tavaliselt ma eriline (slaavi) sära austaja ei ole, aga - nagu ütles täna juuksur Merle - jõulude ajal seda just ootadki. Riia näeb tõeliselt üliarmas välja oma kuusekestega (vingeim neist on Toomkiriku esisel väljakul - küütleb seal sinistes lummavates tuledes), nunnude päkapikumajakestega, kust saab loomulikult kuhjade kaupa puulusikaid, labakuid ja villaseid sokke osta, ning rahulikult mööda poode ringi askeldavate inimestega. Tahan tagasi.

Aga teate - vingujaid ei salli keegi.

CAUTION: I can go from 0 to bitch

T. kinkis sellise märgi: "CAUTION: i can go from 0 to bitch in 6.8 seconds". Nii ongi! Kuigi, mis seal salata, eile läks näiteks ühe Marabu taksojuhiga aega vaid 0.68 sekundit. Selle firmaga enam sõita ei taha!

Aga Kalmeerole ja Gretele palju õnne sünnipäevaks!

Kui võimalus, tuleb ju raha võtta! Topelt!

Täna toimus Mustpeade majas Tallinna noorteaasta ja UNICEFi Sinise nädala lõpetamine. Tagasihoidlikult väljapeetult vahva üritus - kõned, võistlustantsud ja Birgit Õigemeel. Nojah. Aga kõige veidram oli see, et majja sisenedes küsis punasesse rõivastunud majahaldjas: "Mis üritusele?" Minu üllatunud nägu nähes täpsustas: "Kas UNICEF või Tallink?" Kui üks siis, garderoob vasakul, kui teine, siis garderoob paremal. Hämmingus mina. (Kui nüüd mõtlema hakkan, siis äkki see polnudki Tallinki pidu, kuhu Riho Rõõmus vudis... Äkki oli mõne muu ettevõtte pidu. Aga see omab üpris vähest tähtsust, kuhu karvased-sulelised järjekordselt teel olid. Oluline oli see, et kui võimalus, tuleb jõulude eel ju kõigilt potentsiaalsetelt klientidelt raha ära võtta - ruumi on ju kõigile! Kui nüüd veel rohkem mõtlema hakkan, siis tundub, et kindlasti mahtunuks Mustpeade majja kolmaski üritus. Oh neid rumalaid...)

Aga film "Orangelove" PÖFFi raames oli hea. Aitäh P.-le, kes seda mind vaatama kutsus. Nüüd võiks veel "Kuninga ja klounini" ärkvel püsida. :)

Mõtliku mehe mõtted: Berliin ja puha

Lisaks mõne aja eest tehtud sissekandele meenub veel üks katkend "Romeo ja Julia" William Shakespeare'i algtekstist. Miskipärast just täna hommikul see meenus mulle. Hmm... Viies stseen. Julia magamistuba.

"Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik."
"See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.
Öö küünlad kustuvad, ja reibas päev
mäeharjul udus seisab varvukil...
Nüüd lähen - siis ma elan; jään - siis suren."

Põhimõtteliselt elan oma plaanidega juba 2008. aastas. Nii pole imestada, miks aastalõpp alati nii suure hooga tuleb - hool ega hoobil pole vahet ning käed-jalad on pidevalt tööd täis. Või siis reisimist. Mul õnnestus Berliinis Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalal käia ning näha, mida seesugune punase vaibaga suleliste paraad endast kujutab. Ning kuidas see aastal 2010 Tallinnas välja võiks näha.

Hea küll, võiks ju nuriseda selle üle, miks 90-minutiliseks monteeritava gala tegelik pikkus on neli tundi ning kogu selle aja peab 1500 külalist viksilt valgete linadega laudade taga istuma ning tegema õndsa näo nagu kohe-kohe saabuks söök. Ainult et tegelikult ei saabu söök sugugi "välgukiirusel".

Selle asemel, kostitatakse sind kogu Arenal toimuva gala jooksul heldelt shampanja, viinakokteili või õllega. Pole siis imestada, miks mõni agaram viinaviskaja-filminäitleja gala lõpuhetkeil üüratult lõbusas tujus oli. Näiteks Mads Mikkelsen mulle intervjuud andes. Haa-haa!

Niisiis, neli tundi hiljem ilmusid toiduliuad ning vaesed glamuuritarid-glamuurid tormasid kui kari näljahädalisi kahvlite-nugade klõbinal laudade suunas. Tantsuks rokkis Leningrad Cowboys ning peagi oli tantsuplats lõbusalt rokkivaid-tshillivaid-suitsetavaid pidulisi täis. Just nimelt suitsetavaid, sest erinevalt Eestist ei ole Saksamaa mingeid suitsupiiranguid endale kehtestanud. Tõttöelda oli päris kummaline pressikeskuseks kehastunud Swisshoteli vestibüülis aega parajaks tehes suits ette panna, mispeale ütles K.L., et näe - ainult mõni kuu on möödas ning juba on su ajud pehmeks tambitud. Indeed.

Kõige võimsama elamuse andis aga galale eelnenud õhtul toimunud filmimuusikakontsert "The Music of the Image 2". Lisaks sellele, et ettekandele tuli viimaste aegade Euroopa filmimuusika paremik (näiteks Jean-Claude Petit' "Jean de Florette", "Lady Chatterley", "Cyrano de Bergerac"; Craig Armstrongi "Quiet American", "World Trade Centre", "Love Actually"; Wojciech Kilari "Ninth Gate" ja "Pan Tadeusz"; David Arnoldi "Stargate" ja "James Bond: Casino Royale"; Nicola Piovani "La Notte di San lorenzo" ja "La Vita e Bella"), olid paljud heliloojad ka ise kohale tulnud, et oma teoseid kas dirigeerida või siis klaveril saata ja kaasa laulda, taustaks katkendid nendest samadest filmidest. Ehkki esiti arvasin, et varavalges alanud lennutripi järel jään ma Admiralspalastis magama, suutis nii hea kontserdielamus vaimu virge hoida. Mõnus. Hiljem aitas virgutusele kaasa Berliini linnapea vastuvõtt ning järjekordne kaklus toidu pärast. Huvitav, äkki ongi Euroopas niimoodi kombeks. Siis oskad söödavat kraami märksa rohkem hinnata. Hmm...

Järgnevalt mõned helinäited - et teaksite, millest räägin. Esiteks Kilari "Ühekas värav".



Piovani "Elu on ilus".



Arnoldi "Casino Royale"

"Julia". Eelviimast korda. Täna õhtul.

"Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi.

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florenti juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…

ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja minna sinu peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma tõukan su ära kui ma ei tõuka ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu ära tõukaks ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu."

Vinge. Eriti veel Taavi Teplenkovi esituses. Pisut taustatööd ja teada ma saingi, et tegelikult pärineb see monoloog Sarah Kane'i lavastusest "Crave". Kes tahab originaali lugeda, see vaadaku sellisele blogiaadressile. Intertekstuaalsus rokib!

Vaenlane number üks? :)

Niimoodi võib tänasest Postimehest minu kohta lugeda - ERRi "ilmselt vaenlane number üks". :) Mnjah, mis seal siis ikka - teeme aga oma tööd edasi ning tervitame siin täiskuu-varahommikuselt raadiokuulajaid.

See nädal on üldse üks põnev nädal olnud. Ei pääse me mööda järjekordsest rahvusvahelisest valge kampsiku päevast (mitte segamini ajada valge kepi päevaga), mis oli 21. novembril. Kes teavad, need teavad. Sellele järgnes aga ülivahva meediapäev Eesti koolinoortega, kus neile uudisteooriat õpetasin ning neid uudiseid kirjutama panin. Midagi nii vinget pole ma tükk aega kogenud - põlevate silmadega auditooriumi tänu ja imetlust, nii et mul kohati piinlikki hakkas. Igatahes on mul hea meel, et meediast ja ajakirjandusest huvituvad noored pole kuhugi kadunud. Mis siis, et Tartu Ülikool ajakirjanike koolitusega enam ei tegele. Siis võtame aga ise oma kaasaegsetega härjal sarvist.

Ja minu hommikused tervitused lähevad eestiekspressilikult tituleeritult "meedianoortele" ehk minu kolmele kuriteokaaslasele meediatandril. :)

Vahva minevikuleid // Veel kentsakam olevikuleid :)

Haa-haa-haa! Vähemalt midagi lustakat sel tööpäeval, mil pole hool ega hoobil vahet.

Ja midagi märksa tänapäevasemat. See tähendab, et suisa tänast. Mul on siiralt rõõmus meel, et Delfi on taas tormanud tuult väljal püüdma. :)

"Terevisioon" muide osutus täna väga õpetlikuks. Ma poleks ehk tähele pannudki, et selline bänd nagu Mattafix annab 19. novembril välja oma uue albumi ning et selle esimene singel on väga sheff. Aitäh, harimast!

Kummalised hetked mu ümber

Täna hommikul tööle minnes märkasin värava taga kühmus vanameest, kapuuts silmini tõmmatud, kes enda järel käru lohistas. Lähemal silmitsemisel selgus, et tegu on postikotti lohistava postiljoniga. Muldvanaga. Värisevi käsi tegi ta jalgvärava riivi lahti ning liipas, iga oma sammu hoolikalt jälgides ja järgmist kaaludes, postkastide poole, pihus üksik tuules kergelt laperdav Postimees. Ta oli tõeliselt vana. Tõeliselt aeglane. Ja vedas posti. Kell oli 9.30 ja kindlasti ei olnud meie maja tal esimene. Ega ka viimane. Kahju hakkas temast. Ja hommikusi ajalehti ootavatest inimestest.

***

Rimi kaubanduskeskus. Pärastlõuna. Pikkade säärsaabaste, puhvis jope ja üleslöödud moega piiga, pealtnäha nii viieteistkümnene, laseb kassapidajal margariinikarbi läbi lüüa. 8 krooni ja 50 senti. Tibi koorib taskust lagedale kümnekroonise ja viiskümmend senti ning teatab seejärel kõrgilt: "Palun arvet ka!" Müüjanna suurtes silmades on siiras hämmeldus. Tibi näol peegeldub vaid kalk "kui-arvet-ei-anna-löön-maha-ilme". Järjekord ootab ja kortsutab kulmu. Müüja jalutab kassast ning naaseb mõne minuti pärast arveblankettidega. Kohusetundlikult täidab ta vajalikud lahtrid, ulatab näitsikule kahekroonise ja blanketi firma lahtri täitmiseks. Tibi kirjutab mõne kraaksa ja lahkub siis saapakontsade klõbinal. Kahju hakkas müüjast. Ja teistest järjekorras passivatest inimestest. Tibile oleks võinud selle kaheksa-viiskend-margariini välja ka teha.

***

Rimi kaubanduskeskus. Üks teine. Õhtul hilja. Kas te teate, mis asi on "shop of last hope"? Nii saab nimetada seda jäägivirna, mis kassadele lähenedes ajalehevirnade, nätsupakkide ja habemeajamisvahendite vahelt välja turritab. Teate ju küll - inimene ostab paki kohvi, aga siis saab kas a) raha otsa või b) ta siiski otsustab, et ei soovi seda. Milleks see omale kohale tagasi viia, eks? Parem virutan selle Kulta Katriina siiasamma. Las teised muretsevad. See viis mind mõttele, et ehk tasuks niisama, testi mõttes, kord tühja korviga poodi siseneda ning kohe sammud kassajärjekorda seada (niikuinii tähendab õhtune aeg ja kolm õnnetut müüjat seda, et järjekorrad ulatuvad kassadest poe teise otsa: umbes sinna, kus on piim, või ja munad). Ning siis vaadata, mida põnevat täna osta saaks. Minu seekordses "viimase lootuse poes" olid väljas juba nimetatud pakk Kulta Katriina kohvi, Kalevi shokolaad ja kommid, Nivea niisutavad salvrätikud, üks vitriinist võetud ja paberkotti pakendatud lihapirukas, sädelevad hambakleepsud (!) ja jäätee. Sekund varem oleks Just!-i ka saanud, aga selle rabas üks eesseisja endaga kaasa. G mainis, et selline väljanäitus pole veel midagi - sageli laovad inimesed oma kärud kraami täis ning jätavad need siis mingil põhjusel niisama vahekäikudesse vedelema.

Kummalised hetked mu ümber.

***

Ent minu siirad ja südamlikud õnnitlused lähevad tagantjärele Merlele, Tuulile, Birgitile, Rasselile, Hiiele, Mairele ja tänasele pidupäevalisele Meelisele. Kraaps.

Enesepaljastuse aeg on käes

Sellal, kui õues samm-sammult külmemaks läheb, koorivad kodumaised staarihakatised end vähehaaval üha enam riidest lahti. Mis teha, Playboy on toonud meie muldrikstaarikeste pähe suise aja. Klantsajakirjadele omaselt fotobotoksi (Photosop kui Botox) populaarsusest ei maksa vist üldse rääkida. :) Nüüd on siis ka Rahutu Tuhkatriinu koos Sietsega end paljaks koorinud ning koos teistega esikaantele roninud.

"Terevisiooni" hambutus Kesktelevisiooni intervjuus

Tagasi tulles avastasin, et Tallinna võimupoliitikutel eesotsas Mati Elistega on nüüd lisaks omaaegsetele linnalehekestele tekkinud idee käivitada oma digikanal. Aasivalt on seda juba Kesktelevisiooniks kutsumagi hakatud. Täna hommikul võtsid ETV "Terevisiooni" juhid Priit Kuusk ja Kaileen Mägi Elistet ka intervjueerida, et teada saada, millega tegu on, küsides muuhulgas ka päris lapsikult, et kas Edgar Savisaar ise ikka saadet juhtima hakkab ning kas Tallinna televisioon tähendab "päris televisiooni" suure maja, suurte stuudiote, tohutu inimhulga ja oma tehnikaga. Ning kas keegi seda ikka vaatab. (Kuuse mõttekatke "televisioon on viimasel ajal nii populaarseks saanud, Kruuda ja Kersnani välja" on eriti kummaline, see justkui annaks mõista, et igasugused tühikargajad siin ka kobisevad sellal, kui meie tähtsat televisiooni teeme.)

Esiteks teavad juba kõik, et "tohutu maja" ja "tohutu inimhulk" ei taga vaadatavust. Liiatigi on kahe kodumaise erakanali ruumid ja inimhulk üüratult väiksemad ning näe, ikka tehakse programmi ning ikka on tegu "päris televisiooniga". Teiseks hämmastas mind, kuivõrd tagasihoidlikuks jäid rahvuskanali saatejuhid oma ajakirjanduslikus intervjuus. Kas rahvas valib poliitikuid selleks, et see neile tädi Rutti ja Tipp-Täppi teeks ning aeg-ajalt "Reklaamiklubilikult" neile tsirkust ja leiba jagaks? Või ikkagi selleks, et oma häält ehk mandaati andes delegeerivad nad neile vastutuse (ja ka võimu) avalike asjade üle otsustamiseks. Poliitiku asi ei ole ajakirjandust teha - seda isegi mitte mängida -, vaid linna/riiki juhtida ehk rahva heaks töötada. Mul on kõrini juba terminitest "linnaisad" ja "riigiisad". Need pole muud kui meie endi poolt tööle pandud esindajad, mitte võimutäiust nautivad autokraatsed kuningakesed.

Ent teine varahommikune mõte samuti. Keegi võiks filmida varahommikust askeldamist näiteks Stockmanni parklas. Ei midagi kahtlast, lihtsalt kaup saabub. Kogu hoov on täis sinna-tänna sagivaid kaubikuid, kes üksteisele pidevalt ette jäävad, et oma nänn ikka kiiremini Stockmanni päratusse kõhtu lükata. Kaubanduskeskuse toitmine, et meiesugused selle kaubakõhu päeva jooksul ikka kärmelt tühjaks tõmbaks. :)

Strasbourgi täiskogu on silmaringi avardav

Paar viimast päeva olen veetnud Strasbourgis, kus Euroopa Parlament oma järjekordset täiskogu istungit peab. Ehkki mu siinviibimise eesmärgid on küll pisut teised kui täiskogul toimuva jälgimine ja kajastamine, on vabadel hetkedel siinsetel pressikonverentsidel tõsiselt põnev käia.

Eile külastasime Manuel Barroso ja Franco Frattini pressikat, mis puudutas kolmandate riikide immigrantidele antavat "sinist kaarti" (vastukaaluks ameeriklaste rohelisele kaardile). Ent kui kõik olid viksilt ja varmalt rääkinud sellest, kuivõrd tore on see, kui Euroopa tööjõuturg avatakse näiteks Senegali kõrgelt haritud tohtritele, kes saavad oma pere kaasa võtta, siin töötada ning siis koju minna, et õpitut ka Senegalis rakendada (ning siis uuesti Euroopasse tagasi tulla), siis ei pidanud ma enam vastu. Esitasin Barrosole küsimusele, mis talle silmnähtavalt ei meeldinud. Nimelt tuli tal taas tunnistada kõigi ajakirjanike ees nn Esimese Euroopa ja Teise Euroopa olemasolu.

See tähendab, et ehkki me räägime juba tipptasemel kolmandate riikide tööjõust (ja automaatselt legaalsest immigratsioonist) Euroopa Liidus, jäävad uued euroliidu riigid ehk Ida-Euroopa liikmesriigid tööjõu vaba liikumise osas samale tasemele nagu praegu. Ehk teisisisõnu, enamikul euroliidu riikidel tekib õigus osta tööjõud sisse Senegalist ja Eestist samadel alustel. Sellega ei tohiks nüüd küll nõus olla, et meid võrdsetel alustel ei kohelda.

Hilisemal õhtusöögil tunnistas ka üks meie MEPe ja mõned euroametnikud, et nii see põhimõtteliselt ongi. Ning ega keegi sellel teemal väga peatuda tahagi - nii oli nende meelest loogiline, et Barroso ja Frattini Postimehe ajakirjanike küsimuste peale kergelt ärritusid.

Muu ei olegi oluline!

Pärast lõõgastavat ja üliarmsat nädalavahetust võiks ju kirjutada sellest, kuidas Tartusse rajatud (järjekordne) klubi Tallinn üritab üle oma varju hüpata ja pakub tudengilinnas mõttetut pseudoglämmi, aga niipea, kui postkasti poppavad nädalavahetusel kodus tehtud pildid, siis selgineb mõistus hetkega - muu ei ole lihtsalt oluline! On lihtsalt üks üliarmas õepoeg Mattias, kes on vahepeal mööda tuba ahvi kiirusel kihutama õppinud. (Et Donnat vaikima sundida, osteti talle muidugi piiksuv pall ning tulemuseks oli see, et kui Donna piiksatas, siis Mattias kilkas. Ee... Mõne aja pärast ajasid kõrvad juba vett välja. Aga see ei morjendanud üldse!)

Sügis läinud, ostke käpikuid!

Täna oli esimene hommik, mil looduskaunis linnaosas nina välja pistes polnud õhus enam sügist. Õhus hõnguv krõbedus ja külma konkreetsus andis mõista - talv on tulekul. Põhimõtteliselt olen ma siiski elus (ehkki sissekannete nappus viimasel ajal võiks viidata sellele, et ma seda enam pole). Lihtsalt kiire on olnud. Tavaliselt ma oma tööga blogisissekannete puudust ei vabanda. Nüüd aga teen seda.

(Kuulsin muide hiljutiselt meediakonverentsilt, et näiteks rahvusringhäälingu töötajad ei tohi üleüldse oma vaadetest blogida. Rääkigu vaid lilledest ja liblikatest, ent mitte sellest, mis neid ühiskondlikult käivitab, millised vaated neil on või mida nad Eesti elust arvavad. Ometi on just rahvusringhäälingu ajakirjanikel kui mõjusamatel, haritumatel ja (ühiskondlikult) aktiivsematel kodanikel õigus oma (v)aateid väljendada - arvestades, et meediumid ja nende eesmärgid ongi põhiolemuslikult erinevad. Arvaku Tarmu Tammerk, praegune ringhäälingunõukogu ajakirjanduseetika nõunik pealegi, mida tahab. Muidugi ei pea minagi õigeks, et uudisajakirjanikuna põhjendamatult (ükskõik milliseid kanaleid kasutades) kedagi põhjendamatult lahmima hakataks - professionaalne ajakirjanik ei tohigi seda kunagi teha. Aga siin on küsimus töötaja enda intelligentsis, valikutes ja tema analüüsivõimes, mitte selles, et mõne ametiposti järgne kodanik väljendusvabaduse statement'i korras ära keelab.)

Demokraatiast, Martin Saare "80ndatest" ja muust hiljem.

Päästke Rutja rand!

Ma väga sageli sotsiaalsete aktsioonidega kaasa ei lähe. Aga võib-olla tuleneb see sellest, et kõik lihtsalt ei saa puudutada, mind kõnetada. Aga ranna kaitsmine Eisma ja Rutja all Põhja-Eestis on küll minu mure. Kas te olete seal käinud? Kas te olete lugenud ühtegi kaitseväe selgitust, miks peaks rikkuma umbes kaks korda aastas merre kõmmutamise nimel looduskauni ranna, mis on lisaks ilule ja puhtusele ka koduks sadadele linnuperedele?

Nädalavahetusel põgenesin tormilise pealinna eest just sinna. Puhkama. Mere- ja metsaõhku hingama. Rahunema. See on võrratu kant, mille andmine Eesti kaitseväe kasutusse oleks üks lühinägelikumaid ja keskkonda reostavamaid samme. Meenutagem: 50 aasta jooksul on kogu rannik olnud eestlastele suletud tsoon. Nüüd, mil merepiir on taas meie oma, võiks rannarahvas viimaks ometi Oma Elu elada saada. Ilma pideva püssitärina või Rutja metsalennuväljal maanduvate lennukiteta. Selle asemel tahab nüüd kodumaine sõjavägi oma killavooriga rannikut sulgema tulla. Arulage!

Mulle meeldib, et kolme küla - Eisma, Rutja ja Karepa - elanikud on valmis seesugusele tembule vastu astuma. Parem leidku kaitsevägi ja kaitseministeerium mõni kant, kus loodust, loomi ja seal rahus elavaid inimesi ei kimbutata.

Ja pühapäeval külastasime Eleviniga PERHi, et seal peesitavale Katsile vabakäiguvangidelt tervitusi viia. Heh! Igatahes oli preilna juba väga kõbus ning reageeris üleskutsele minna meeste palatitesse sehvti tegema väga positiivselt. :) Tervitused ja paranemissoovid lähevad teele!

Anne Veski ja Madonna??? Aitäh, YouTube!

Midagi nii naljakat annab ikka otsida... :)



Ja oh seda, oh seda testide sadu... :)

"Terevisiooni" multikad ruulivad

Multifilmivalik, mida "Terevisioon" juba aastaid pakkunud, on minu arvates tõsiselt lahe. Nüüdki kuulub mu argihommikuse rutiini juurde lambamultika vaatamine. Ent minevikust meenub teisigi sheffe sarju. Lahe! :)

Metsa seenele, aa-uu-aa-uu-aa-uu!

Mõeldud-tehtud. Okei, tegelikult oli mõtlemise ja tegemise vahel päris mitu päeva (selles oli süüdi Reno ülivägatore sünnipäevapidu stiilis "Hey, you - Pudisoo people"), ent siiski suutsime end Verniga eile mobiliseerida ning õhtupoolikul põhjarannikule vurada. Nüüd on mul majapidamine männiriisikuid, pilvikuid ja puravikke täis. Eile vaatasin seda kapinurgal kõrguvat virna ja olin valmis pärast toredat korjeelamust need lihtsalt ära viskama. Aga ei - tuleb ära teha. Ostsin seks puhuks isegi ohtralt Santa Maria marinaadisegusid... Mnjah, vaatame, mis sest asjast saab. Ehk on mul ka abiväge loota (ehkki viimasel ajal on mul tunne, et mu eraelu eksisteerib vaid unistustes). Näete, siin on minu lemmikseen - tulge külla, teen praadi!

Okei-okei, ma sellest seenest siiski praadi ei meisterda... :) Kui sageli teil on üldse mahti olnud kontoriinimesena õhtuti linnast välja vurada ning lihtsalt niisama looduses patseerida? Ma ei mõtle suveaega, aga just säärast hirmmõnusat sügist? Minul pole selleks kunagi aega olnud. Võib-olla sellepärast meenuski film "Mehed ei nuta" (sry, minu viga!) ning stseen, kus doktor osoonimürgituse sai. Ega see seenekorje pole meelakkumine, see on väga väsitav töö: hoolimata sellest, et metsaalune on seentest lookas.

Pärast mõningast järelemõtlemist otsustasin, et proovin täna ise õnne ning hakkan seentega mässama. Kass oli niikuinii shokis, et majja mingid kahtlased nässakad ilmusid...

Hüvasti, Kaljo Kiisk...

Jah, muidugi võib igaüks rehmata - aeg tulla, aeg minna... Kuid kurbus jääb. Raivo Suviste ütles täna lihtsalt ja tabavalt - Kaljo oli Suur Inimene. Ja just sellisena jään mina teda meenutama. Puutusin temaga viimati kokku paari aasta eest, siis, kui Kaljo 80-aastaseks sai ning mil Postimehe tarvis üks muhe sünnipäevaintervjuu sai tehtud. Imeline, lõbus, särav ja ärksa meelega suhtleja, kelle seltsis ja jutte kuulates oleks võinud Uuel tänaval kinoliidu majas, pagedes krõbeda talveilma eest sooja koosolekutesaali, mitte pelgalt tunde, vaid päevi veeta. Nagu ta toona ütles: "Mis me siin ikka teietame, ma ju tunnen teid ajalehest küll! Ütle sina ka sina!" Ja nii ma ütlesingi, tundes iga küsimust esitades, justkui oleks teda kogu oma elu tundnud. Meenub katkend "Kevadest":

"Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale; tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on. Aga üks on kindel - parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et: "Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas."

Siinkohal kiitus Eesti Televisioonile, mis operatiivselt programmimuutuse ellu viis - äsja lõppes Ilmar Raagi omaaegne "Tähelaev" Kaljoga. Ning see saade, mil lõpetuseks Anne Maasiku Nipernaadi-lugu, süvendas seda adumatut aukartust ja siirast austust Kaljo ees veelgi. (Ehkki tänases "Paaris" antud usutluses suutis Raag koos Marko Reikopiga ikka päris palju tigedust tekitada: on ju tõesti veider kuulda, kuidas meediainimesed ennast meediast iga hinna eest distantseerida üritavad ning räägivad üldistatult ajakirjandusest kui millestki maha ja ära müümise eesmärgil teostatud produktsioonist, mitte sellest, et ka ajakirjanduse (mitte organisatsiooni, vaid loome) teevad luust ja lihast inimesed - neist väga paljud oma tööeetikast, haridusest ja professioonist tulenevast vastutusest teadlikud. Või sellestki, et nemad - teleinimesed - ise on samuti ajakirjanduse osa. Aga see selleks. Praegu. Sest SL Õhtulehe müügiloogikal ja teemal "kes tappis kelle koera" ei viitsi sel tunnil tõepoolest peatuda. Selle asemel lugege nende endi ajakirjaniku sissekannet. )

Aitäh, Kaljo!

Selle pildi tegi Toomas Huik sel detsembrihommikul, mil Kaljoga intervjuuks kohtusime.

Mul on Piinlik24.ee

Ma ei oska enam nutta ega naerda sääraste uudiste peale, mis räägivad justkui millestki... Aga samas ei räägi mitte millestki. Peaks aretama välja uue ajakirjandusliku zhanri, uuriv-järledava kõmuajakirjanduse. Miks neid uudiseid üleüldse avaldada?

Angelina Jolie kõige rajumad peopäevad on möödas, kuid naine rääkis intervjuus ajakirjale Cosmopolitan, et ta on maganud vaid nelja mehega.

Biseksuaalne näitlejanna käib praegu Brad Pittiga ja nad kasvatavad nelja last, kellest üks on nende bioloogiline tütar, kirjutas entertainmentwise. Kõmuväljaannete hinnangul on Pitt seega kindlasti üks meestest, kellega Angelina on voodirõõme jaganud.
Naine on käinud ka Billy Bob Thorntoni ja Johnny Lee Milleriga. Nii jääb saladuseks ikkagi neljanda mehe identiteet.

Selline uudis meenutab mulle "Nukitameest": "Kõigepealt jagame ära, siis vaatame, kas üldse üle jääb! Või äkki on puudu!" "Mis mõttes, kui jagub?" "Mis mõttes, kui üle jääb?" "Kui alguses oli kõik siin ja nüüd on kõik puudu, siis kuidas ei jagu?" Appi! :)

Natuke nalja kah. Enda aadressil. :)

No, meie igaesmaspäevast lugemisleiba anna meile Just! Sedapuhku siis on otsustatud minu ja Elise kanditatuur seada üles Eesti metsikuma peolooma tiitlile. Cool! Ellar, me võiksime seda tiitlit jagada ning kahekesi mõnusalt kaks kasti vahuveini pintslisse panna. Mis see siis meile, loomu poolest metsikutele peoloomadele ära ei ole! :) Wi-wa-wi-wa-wee!

Great! Our local gossip magazine Just! has decided to nominate me and my dear friend Elis to compete for the title "The wildest party animal of Estonia". We should both win the competition and drink the two boxes of champagne that will be given for the winner. :)

Elton-san käis Baltikumis

Nüüd on siis need Elton Johni kontserdid nähtud. Mis seal salata, Eesti oma oli märksa vungikam. Publikul on ikka tähtis osa: tuimad lätlased meest nähtavasti käima ei suutnud tõmmata. Eestis oli ikka teine tera. Aga võib-olla oli ta lihtsalt lätlaste peale pahane - kuuldavasti jäi ta seal oma nõutud eskordist ilma (polevat see suurus, teatati) ning hotellgi ei meeldinud. No mine võta nüüd kinni. Igatahes jäin reedel ööst ja unest ilma (pidu oli igatahes suu-re-pä-ra-ne!), mistap olin kogu laupäeva nagu pahur zombie. Ja tulemuski kohe käes: unist kassi ei tohi kiusata, hakkab urisema ning võib isegi hammustada. Inimene (ma ise, see tähendab) ka ei õpi kunagi.

Panen siia hoopis oma tagasihoidliku money-shot'i (okei, raha ei anna mulle selle eest tegelikult vist keegi), millel näeme, kuidas vanameister pelgalt kolmekümne sekundiga lavalt lahkus, autosse supsas ja minema uhas.


Now I've seen both of Elton John's concerts in the Baltics. Talking about the show, it seems that the key factor is the audience. In Latvia, people were quite numb. In Estonia, people loved him. But as I didn't sleep on Friday night and decided to go to the party, I was awfully tired on Saturday. In this condition I sometimes can be a horrible person. Well - I was yesterday. Sorry! Instead of wining, I'll show you the money-shot I made at the backstage of Riga Arena. It took only 30 secs to leave the stage, get into the car and leave the building. It seems that he didn't like Riga that much - he didn't get the escort he demanded and he didn't like the hotel. Oh, what to do... :)

Vähemalt tervitab Riia päikesega

Tõesti-tõesti, see wifi oli bussis tõepoolest vaid hetkeks. Juba jõudiski tuju heaks minna, et mõelda - kodumaine bussiliiklus on juba nii üliarenenud, et aja tüütult pika bussireisi ajal muretult tööasju... Mnjah, eks telefoni teel oleks seda võinud ju teha, ent milleks!? Nii logisesingi viis tundi lõunasse ja avastasin end nüüd imeilusa ilmaga Riiast. Need, kel lähiajal (või lähiaastail?) Riiga asja, jätke meelde - Riia ehitab! See tähendab, et sisse- ja väljasõidud on kuhugi võpsikusse suunatud ning lubatud saabumisaegadest hoolimata ei jõuta õigeaegselt kohale (masendav on see, et Eurolinesi buss sõidab seda 300 kilomeetrit 5 tunniga, mis teeb keskmiseks kiiruseks siis 60 km/h. Mida roomamist!). Ent kui see teedevõrgustik siin kunagi valmis saab, annab linna Tallinnale laksti! silmad ette. Huvitav, miks lõunanaabrid märksa ettenägelikumad tunduvad. Meil aga lapitakse mingeid jaburaid teelõike (rääkimata ühistranspordi eelistamisest, eks) ning arvatakse, et eks neid autosid jääb kampaaniate korras ikka vähemaks. Pa-a-lun!

Hotelli imearmas vastuvõtupiiga tegi kõik formaalsused ilusti ära ning teatas siis kergelt peaga nõkutades, et aga andke andeks, teie toaga läheb veel aega. Nelikümmend minutit. Nüüd suren hotelli lobbys ja ootan caipirinhat. Sest mojito jaoks vajalik münt on ju otsas. :)

I just arrived Riga and learned that this city is definitely thinking seriously about the future. In Tallinn you could only see some minor reconstructions in traffic but it seems that our southern neighbours now how to handle their traffic jams in the near future. I'm also wining about the reception lady of my hotel who surprised me with the fact that I have to wait for 40 minutes to get the keys of my room. What a service! :) The best is to relax in the lobby and drink some caipirinhas as I couldn't order mojto - they have run out of mint!

Ekspressbussi wifi?

Huvitav, kas Ekspressbussi wifi jääb minuga kogu tee Tallinnast Riiga või on see üksnes bussijaama eripära? Sõin äsja hamburgerit, mis nüüd üles tulla ähvardab... Palju õnne! :)

Nip/Tuckil on isegi helgeid hetki

Ma tavaliselt "Nip/Tucki" ei vaata. Või tegelikult - ma tavaliselt kunagi ei vaadanud. Nüüd olen miskipärast seda jälgima hakanud. Tõenäoliselt sellepärast, et satun pidevalt kokku nendega, kellele see überkreisi sari miskipärast meeldib. Täna jõudis Kanal 2 neljanda hooaja lõppu. Nii kaua läkski aega, et avastada sarja lõpust midagi eriti vahvat. Üks tore lugu. USAs kaifivad sarja fännid seda, et tegelased ise teevad lipsync'i, mina olen aga rohkem laulu sõnumist sisse võetud. Lahe! Mis siis, et kurblik - ikkagi lahe. Headele inimestele, nendele, kes veel arvuti taga passivad, ütlen aga head ööd! (Heh, see tuletas mulle meelde ühe kolleegi tänase küsimuse - et miks Hip! just Hip! on. A vaat ei ütle!)

The Submarines "Brighter Discontent"

Got a brand new roof above my head
All the empty boxes thrown away
I rearranged the place
A hundred times today
But the ordering of objects
Couldn't hide what's missing

All these things should make me happy
Make me happy to be home again
All these things should make me happy
Make me happy to be alone again

Got myself a bottle of red wine
Got a night of nothing else to do
I think I might know
What I really want
But is a brighter discontent
The best that I could hope to find?

Got a big black television set
Now I can watch just what I want
But I'm here staring up
At pictures on the wall
And where are you,
You're still stuck inside them all

All these things should make me happy
Make me happy to be home again
All these things should make me happy
Make me happy to be alone again

But love is not these belongings
That surround me
Though there's meaning
In the memories they hold
A breaking heart in an empty apartment
Was the loudest sound I never heard

Got a desk I'll write myself a note
Pretending that it came from you
On hotel stationary
From the time we first met
Whatever I can do cause
I won't throw my hands up yet

All these things should make me happy
Make me happy to be home again
All these things should make me happy
Make me happy to be alone again

But love is not these belongings
That surround you
Though there's meaning
In the memories they hold
A breaking heart in an empty apartment
Was the loudest sound I never heard

Well I'll be find if
I dont look around me now
Too much for what's gone
If only I can wait here just a little while
And let time pass in my room.

Näe, Britney Spearsil on üks fänn ka!

Uskumatu, mida tänapäeval internetiavarustesse ei panda. Sellal, kui kogu maailma kõmumeedia võtab oma tutti välgutavat Britney Spearsi aasida, on keegi tema (ainus?) fänn riputanud YouTube'i emotsionaalse kaitsekõne. Vaesekene. Aga sellest on tõesti raske aru saada, ons ta nüüd naine või mees...:)



11. september läks rahulikult. Kui mitte arvestada seda, et Tiina lahkumisega on vähemalt minu jaoks üks tore ajastu läbi saanud. Kahju. Ise üritan ootamatult saabunud tõbisusest hoolimata reipalt tööd teha... Ja tõttöelda on täna juba parem - võib-olla on see tänu Coldrexi Bronchole. Yuck! Aga võib-olla ka tänu sellele, et ma ainult magan... Muide, mul on tunne, et praegusel ajal pole ühtegi töökollektiivi, kus keegi ei köhiks ega nohiseks. Sügis saabub. Lisaks sellele, et õues on külmaks kiskunud, pole majades veel ka kütma hakatud. Tulemus? Rõskus ja niiskus igal pool. Brr...

Kes on harilik koolikatsuti?

Nädalalõpu meeleolud pressivad ka meie töökasse kollektiivi. Äsja arutasime, mis asi võiks olla "katsuti", mis Tartust Nõlvaku perearstikeskuse lähistelt võpsikust leiti. Mul oli selle sõnaga täna hommikul eetris puterdades ikka parasjagu probleeme (hmm, ka sõna "parasjagu" sai nöögi osaliseks, sest pidin ju teatama, kuidas Luciano Pavarotti on parasjagu surnud... silly me!). Ning eks siis viis jutt viimaks sellele, et on olemas selline amet nagu 'harilik arst-katsuti' ning on olemas ka 'valgepõsk arst-katsuti'. Teda näeb harvemini, sest see on öise eluviisiga tegelane. Edasi tuli juba 'harilik koolikatsuti' - tema tegeleb kevadel sisseastumiskatsetega. Aga kui öelda näiteks 'täpiline kooli kommikatsuti', siis on tegemist kooli nurga taga lapsi piidleva perverdiga. Ah...

Vahva mees, tal palju juttu...

Vahva mees, tal palju juttu,
räägib rohkest', räägib ruttu.
Vestab kokku kõik maailma,
ehkki jutt on mõttest ilma.

Haa-haa! Mulle meenus üks ammune valentinipäev, mil klassiõed kõigi klassivendade kohta luuleread kokku kirjutasid. Ning see luuletus siin käis minu kohta! :) Ma olen päev otsa itsitanud. Ning veel - aplaus ja lilled Tuulile, kel täna oli eetridebüüt. Ja ta oli väga tubli! (Tõsiselt objektiivne hinnang, eksju!) Ning siinkohal viitan videot, mis tänases "Terevisioonis" paljudele silma jäi. Tegu on ansambliga Bat for Lashes ning laul "What's a Girl to Do".



Ja veel "toredaid" uudiseid. Kõmuveeb elu24.ee on leidnud väga "olulise" uudise, milles kirjutab järgmist:

Kõmufotograafid tabasid Luke MacFarlane'i ja Wentworth Milleri koos jalutamas - alguses üritasid mehed piltnikke vältida, kuid mõne aja pärast nad lihtsalt naeratasid ja jalutasid rahulikult edasi. Päeva alguses käisid 35-aastane Wentworth ja 27-aastane Luke Kinkos ja seejärel jõid nad Starbucksis kohvi, kirjutas justjared.buzznet.com. Samuti külastasid nad pisikest galeriid. Luke'i endine kallim oli seriaali «Grey's Anatomy» staar TR Knight.

Lahe - piisab sul ükskõik kellega, ükskõik mis kohas mõnest piltnikust mööda jalutada ning kohe saad paariks. Näiteks meie moodustame Katsiga juba ammu paari - jalutame õhtuti Stockmanni toitu valima. Kuradi kapiabikaasade värk. :)

Sügis käes ja traktorist ei saa välja traktorist!

Midagi pole parata - suvi on otsas. Viimastel päevadel on õhku siginenud saabuva sügise, halla ja vananenud lehtede hõngu. Sügi-i-s! Muide, täna täpselt 10 aastat tagasi läksin ma ülikooli. Jestas! Varasel hommikul muid mõtteid ei mahugi pähe. Peale selle, et viimane nädal on taas töötähe all läinud ning et raadioeetriski tuleb tagasi olla. Lõbus! Head uut kooliaastat! Eriti Markkole ja Susanile, kes taas ülikooli lähevad. :)

Eestis avati suhtlusrestoran

Just selline on uue, mujal päris tuntud restoraniketi T.G.I. Friday's ärikontseptsioon. Oled juhuslikult võõras linnas, trambid mõnda sellenimelisse pubisse ja ettekandjad-baarmänid vudivad sinuga kohe jutlema. Abistama. Aitama. Selgitama. Seletama. Heietama. Võõraid teineteisega kokku viima. Suhtlemist ärgitama. Mnjah, mõte on lahe. Ja arvestades, et tegu on ameerikaliku ärimudeliga (kus avatud, sageli kasvõi pealesunnitud suhtlemine on esikohal), võiks mõttel olla jumet. Samas oli eilselt pressilõunalt lahkudes üpris kentsakas kuulda tundmatud baarmäni suuril silmil omamehelikult küsimas "Oh, kas lähed juba ära?". Ning kui vastus oli jaatav ning välisukski juba lahti tehtud, röögatavad kõik ukse juurde kogunenud ettekandjapiigad nagu lastekooris: "Nää-gee-miist!"

Kohe näha, et nad on äsja just selle äriloogikat tutvustava ja selle pubi kultuuri selgitava koolituse läbinud, ent Eestis kõlab see kuidagi... Võltsilt? Võib-olla olen liialt küüniline ning võib-olla läheb see avatud suhtlus tõepoolest käima. Kuid siis võib arvata, et see saab peamiselt venelaste kooskäimise kohaks, sest ettekandjate emakeel on vene keel. Hästi elada tahtev eestlane ju enam teenindama ei kipu. Paraku.

Ometi on koht päris pull ning sobib neile, kes ka popkultuuriajaloos kodus on. Pubi on maast laeni erineva popkultuurinänniga täidetud - filmipostritest ja näitlejapiltidest muu nodini välja - on muusikanurk, filminurk, telenurk... Ja lastenurk tuleb ka. Ning muidugi peab teile ameerikalikult rasvane köök meeldima (uhh, BBQ rasv voolab!)

Pisut hiljem räägin ka "Bourne'i ultimaatumist", mida tänu MTV kutsele eile vaatama sattusin. Enne aga tuleb käia ja Laura oma debüütalbumi "Muusa" ilmumise eest ära õnnitleda.

Päkk in pisnis: nõu moor väkeishn!

Sedapuhku siis sedapsi. Tänasest tagasi tööl. Muuseas, see üks teine tarkusetera, mille leedukas Kotrina õpetas, käis välgumihklite kohta. Need ei kuulu kellelegi, me üksnes rendime neid raha eest. Ning kui aeg on küps, siis lähevad nad meie juurest lihtsalt ära. See selgitab, miks mu välgumihklid alati plehku panevad. Respect! :)

Ent et vaid mul üksi see reklaam ei kummitaks, siis pakun teile ka vaatamiseks Coca-Cola viimast reklaamiklippi. Looo-laaa! Nagu nentis eile õhtul Tuuli, YouTube on kõikvõimas (ainult et selle algusesse on väga raske minna).

All Good Things Come To You When You're Drunk

Sellise, pealkirjas nimetatud väikese mõttetera sain ma oma väikeste kõrvade taha panna täna õhtul tänu oma Läti kolleegle Australe. Igatahes on tema ja meie uus Leedu sõbranna (nime spellimisega läheb mul pisut aega) väga toredad. Loomulikult ei mallanud ma festivali eel Krakovi linnakeses mingeid suvalisi söögikohti otsida, vaid viisin toredad inimesed otsejoones restoraniketti, kuhu Katsi ja Riinaga peaaegu aasta eest sööma sattusime - Chlopskie Jadlo. Kui ma seda oma blogis varem öelnud pole (tõenäoliselt pole), siis ütlen seda nüüd: kes eales Poola satub, otsigu see toidukett üles. Katsi abiga tuli meelde, et meie omaaegne amps oli Krakovis Agnieszki tänaval majas number 1 (kirikust mööda ja pisut ümber nurda). Aga et ma seda paika täna miskipärast ära ei tundnud (lähenesime ju valelt poolt ja taksoga, mitte jalgsi), vurasime hoopis Jana tänavale majja number 3. Köögis ei pidanud endiselt põrmugi pettuma. Nämm-nämm! Ütleme nii, et food hangover on küll väljend, mis paljusid peagi tõenäoliselt kummitama hakkab.

Aga et ma üle tüki aja taas emmessenni end logida viitsisin (siinkohal kummardus meie sümfoonia-nimelise hotelli administraator-poisile, kes varmalt kõigile internetijuhtmed ulatas), siis sain aimu Triinu vihjest vaadata üles üks veider-veider muuvilõik. Mul hakkas väga valus. Aga et ma ses valus üksi ei oleks, siis vaadake ka. Btw, Poola teeninduskuultur (unustage lennujaamad!) ei kõlba mitte ku-hu-gi. Ja raske on isegi praegu siia midagi kirjutada, sest kõik on nii poolakeelne... :S

So-o-o-me või Po-o-o-la?

Te ju mäletate seda "Kreisiraadio" kildu? Mnjah, igatahes sai Susaniga Helsingis käidud. Lihtsalt niisama, jutu jätkuks. Tõepoolest, miks ka mitte! :) Igatahes leidusid mõned sooduskupongid, mis meid Silja SeaCatiga üle lahe toimetasid. (Me ei teadnudki, et Postimehes ja SL Õhtulehes nii palju lugeda on, et suisa 100 minutit mõlema lehe peale kulutasime!) Siis väike shopping... Ning seejärel Finlandiatalo kõrvale murule, et maitsvat Cavat mekkida (tervitused ja tänud Matile). Turistide asi. Olime veendunud, et vähemalt mõnel meid ümbritsevast hiigellinnust on silmade asemel kaitseministeeriumi kaamera, et uurida, kes need rõõmsad tüübid siin on, kes linna keskel murul päikest võtavad. Ja õhtul... Õhtul ikka koju tagasi. Järgmisel päeval (ehk eile) kuulsin, et Helsingis möllas kaost tekitav äikesetromb (karmimal ajal 7000 kärgatust tunnis), mis viis rivist välja elektrivõrgud, ühistranspordi ja muu. Hea, et meie uitmõte meid sel päeval reisile viinud... Aga et pealkirjas esitatule truuks jääda, siis panen nüüd paari tunni pärast edasi Poola. Aitab! :)

Aga lõpetuseks jäägu teid tervitama midagi ehtsoomlaslikku. Aitäh, Margit! Kui Poolast naasen, ehk leian siis sealt midagi ehtpoolalikku...



Ahjaa, Smaug tegi oma blogisse taas sissekande. Elagu Kristel, kes mu mäguvat elukaaslast aeg-ajalt ikka kuulda võtab! :)

Ja olgu siinkohal teilegi, kes te kommentaaride alla kiigata ei viitsi, link Kaja blogist, kelle fotosilma ette on jäänud pildike Nevada argielust. Peske käsi! See on käsk! :)

Visake mind prügiga välja...

Minu juuksurisalongi naised on shefid - alati, kui nende juures käin, pilluvad piigad sääraseid pärle, et vats vabiseb. Näiteks eile kuulsin tõetera, et need Tallinna tänavatel laulu löövad õnnetud grishnaiidid on nagu trammid: käivad kilinal-kolinal oma rutiinset trajektoori mööda ning kui alguses ka on pisut häirivad, harjub nendega lõpuks ära ning nii ei pane lõpuks tähelegi, et nad akna tagant mööda lähevad. Tõeterale lisandus veelgi olulisem tähelepanek: miks nad küll oma trajektoori ja kõnnakut kunagi ei muuda. Ehk oleks teistel tänavatel ka mõni nende austaja, kes ei teagi, et nad kusagil Narva maanteel paarutavad.

Kui ma järgmine kord juuksurisse lähen, lubasid nad mulle rääkida maitsvate moosisaiade kahjulikust mõjust kehakaalule ("Ausõna Andri, sina võid süüa palju tahad, aga paksuks ei lähe!") ja sellest, kui hea oli Kubija ökospaa.

Ja siinkohal üks veider kahekõne Elioni esindusest Hyperrimist. Ma saan aru, et teenindussalongid on uhked oma programmide üle, kuid tõesti - p a l u n!

- Vabandage, tulin küsima, kas mu telefon on parandusest tagasi tulnud. Vajan seda.
- Hmm, mis teie nimi on?
- Maimets.
- Üks hetk. (Tütarlaps klõbistab arvutit.) Ei. Ei ole vist veel.
- Aga saate te ehk küsida, kaua võiks veel aega minna. Vajan oma telefoni.
- Kas teil seda paberit ei ole kaasas, kus töökäsk peal on?
- Ei, aga kas te ei võiks oma töökotta helistada ja lihtsalt küsida?
- (Tähtsalt.) Ei, meil on selleks programm.
- Et Elion enam inimliku suhtlusega ei tegelegi?
- No meil on programm.
- Aga teil on endal ka see töökäsk ju olemas, kirjutasin mitmele eksemplarile alla.
- Meie saatsime selle töökäsuga paberi ju minema.
- Aga kui ma selle töökäsuga paberi ära toon, mis te siis teada saate? Seda, et telefon pole veel tulnud.
- (Nõutult.) Jah.

Eile käisin tööl. Küll alguses niisama vaatamas (ega siis puhkavat inimest kohe ära ehmatada ei või). Ausõna, tuju läks heaks. Tahan juba seda tööst tulenevat rutiini, kohustuslikku ärkamist ja päeva planeerimist. Kardan, et kui ma veel pisut puhkan, siis ma ajan kõik armsad inimesed maailmas hulluks. Aga seda ma ei taha.

Kõik puhuvad!

Ja peavadki puhuma! Ma ei tea, kas see oli liikluspolitsei kampaania spetsiaalselt taasiseseisvumispäeva tarvis, ent mulle tundub, et selliseid aktsioone tuleks lihtsalt rohkem teha. Mul pole küll midagi selle vastu, et nina autoaknast välja pista ja konstaablile aparaadist mõni järjekordne null välja puhuda.

Igatahes sai pärast pühapäevaõhtust Vanemuise Broadway-galat (Eesti artistid tegid välismaa omadele tuule alla, super!) ikka väga palju mööda Eestit ringi tuuritatud - ikka Tartusse, varahommikul Tallinnasse ja siis Eismale. Ning viimaks tagasi. Ühesõnaga - rääkida oleks taas väga palju: näiteks veidra nimega Club von Überblingeni avamisest (parimad irvhambad pakkusid klubile eluajaks kolm nädalat) ja paljust muust (Reimo, palju õnne veel kord tagantjärele). Aga ma parem olen vait. Igaks juhuks. Elu on lihtsalt liiga imelik, et seda igal võimalikul hetkel sõnadega koormata.

Kuulake-vaadake parem ühte laulu, mille Liisi Koikson ja Stephen Hansen kontserdil väga vingelt esitasid. See on laulu "The Prayer" originaalesitaja, Celine Dioni ja tema erikülalise Josh Grobani duett. Tegelikult oli originaalis meeshääleks Andrea Bocelli.

Tähtis on teha õigeid asju...

... Näiteks kurke korjata, kala püüda ja muru niita. Vaat sellise tarkusetera panin möödunud päevadest kõrva taha. Mitte et ma oleks ühte neist kolmest sel suvel teinud, aga siiski... Mina tegelen selle asemel oma auto- ja telefoniloksuga. Varsti olen autoremondilukksepp valmis ning oskan isegi une pealt öelda, kus kuradi kohas asub sel parsal õõtshoob ja mis puks see tal on. Nii et - näpud õliseks!

Aga et ma lihtsalt puhtfüüsiliselt ei suuda saata kõigile sünnipäevaõnnitlejatele tänusms-i või -meili, siis teen seda oma blogis: aitäh kõigile, kes neil päevil mulle kas Tartusse või Tallinnasse külla jõudsid, et ühiselt mõned tunnid vananeda. (Ja alkoholimüügi keeld võib linnas kuu peale kerida, sest sellise pudelivirnaga võiks kas või oma koduukse ees baarileti lahti lüüa!) Aitäh kõigile neile, kes sünnipäevaöise rokkimise meeleolukaks ja unustamatuks muutsid! Kui Artur pildid kord plaadile sätib, siis saadan teilegi. :) Teate ju küll seda laulu "Sõbrad, teiega on hea..." Aitäh. Aitäh. Aitäh.

Puhkus on juba sellepärastki tore, et saab tegeleda pooleliolevate asjadega. Autost juba rääkisin. Ent ka minu akaatsiapuust öökapiriiulil tolmuv lektüürikiht on nüüd märksa õhem. Saab rannas lesida ja lihtsalt lugeda. Kui just muidu armsate inimestega sinna tshillima ei juhtu (nagu mul õnnestus!) Ning liiatigi saab aja maha võtta ja mõnel vahval kontserdil käia. Nagu eile õhtul, mil Ines ja Dave Benton Mustpeade majas oma armastusduettide kontserdi andsid. Tõsiselt hea muusikaelamus ning tõsiselt võrratu häälte kooskõla. Suur aitäh, Reno! Kuigi oleme ausad - lubatud kahte puuduolevat veiniliitrit ja remontilist õhtusööki jään ma endiselt ootama. :)

Pildimeenutusi folgilt

Kui mõni sissekanne allpoool appi-hurraaga folgist kui lastefestivalist rääkisin, oli pidu ju alles alanud. Järgmised päevad tõid noori vanemaid ja tittesid veelgi juurde. Lisaks sai uut hoogu minu sildipildistamine ning trikoloorides sõidukite spottimine. Panen siia ka vaatamiseks üles.

Marili, Parvel ja Amanda. Helene istub uhkes üksinduses vankrikeses.

Margaret ja isa Margus õllega.

Monsa ja Ruben, Arno jutustab hoopis Bipuga.

Tallinna tänava bussipeatuses Viljandis.

Ikka need vahvad lipuautod.

***

Ning kui juba pildistamiseks läks, siis näitan ära veel kaks silti - esimese neist tegi Kaisa Sein Haapsalu külje all Uuemõisas. Ta kirjutab: "Sildil mainitud kuupäval kell 16.10 kauplus küll veel avatud ei olnud ja massid ootasid sisselaskmist. Hiljem hakkasimegi seda poodi kutsuma "orienteeruvaks kaulpuseks"." Teise pildi tegin aga Tartus kahe raudtee vahel asuva elektroonikapoekese ees, kust autosse uut makki üritasin osta. Lõpuks see muidugi õnnestus, ent ma ei saa aru, miks pannakse selliseid umbmääraseid silte teenindusasutuste ustele... :)

Akna taga on 38 kraadi. Asfalt sulab linnas...

Tegelikult on see kraadiklaas muidugi nii kuum üksnes sellepärast, et lesib akna taga hommikust õhtuni näoga päikese poole. Ehkki see seda megamõnusat suveilma muidugi ei vabanda - palav on ikkagi.
Nii tuli pärast kiireid asjatoimetusi täna lihtsalt kaelast saadik Läänemerre heita. Seda paraku Stroomi rannas, kus vene müüginägudega lapsed pidevalt "jeetis" ja "tshebuur" karjuvad. Ei, mitte et seal soojas supivees kuidagi paha olnuks (pealegi oli rannaliivale kokku sattunud üks väga vahva ja lõbus seltskond), ent isiklikult eelistan siiski vähema rahvastikutihedusega veekogusid.
Nagu näiteks Matsimäe soojärv, kuhu Andrese ja Susaniga end reedel Tartust tulles heitsime (okei, ilukirjanduslik liialdus, Susan keeldus vette tulemast ning passis üksnes põõsaste all ringi luusivat paksu vene vanameest).
Või siis Eisma vaikus ja rahu, kuhu jõudsime laupäeva hilisööl pärast seda, kui olime Katsiga mööda Eestimaa sügavamaid avarusi autoga ringi ekselnud (kas teadsite, et Eestis on sellised kohad nagu Tupenurme ja Pilu? Mul hakkas eestlaste vaimse tervise pärast tõsine mure) - no lihtsalt ei leidnud õigeid teeotsi kuidagi üles - ning Peipsi ääres Lagedis vanaemale sünnipäevaõnne (ja karja- ja viljaõnne) soovinud. [Kui ma nüüd ise seda tammsaarelikku lauset vaatan, siis hakkab mul enda pärast ka mure. - Toim.] Igatahes nööpisime südaööl mere ääres Proseccod lahti ja tundsime end koos vennaga maailma kõige uhkemate noorperemeestena.

Pildil on suisa neli põlvkonda. Lahe!

Tartu-tuur oli muidugi eriti lõbus. Meie sinnamineku põhjus peitus hetkes, mil me Susaniga nädala eest niisama uimerdasime ja lähipäevade kultuuriprogrammi vaagisime. Kui piletilevi.ee-st üksnes Sõpruses linastuva filmi "Rallipõrsa seiklused" leidsime, hakkas meil paha. Otsustasime, et kihutame esimesel võimalusel Tartusse seda va Emajõe Suveteatri "Jumalaema kiriku kiriku kellameest" vaatama, mida enam vist ei mängita. Parem ongi.
Sest midagi nii masendavalt närvilist ja lavastuslikult amatöörlikku pole ma tükk aega nägema juhtunud. Kas keegi võtaks kord vaevaks ja ütleks Andres Dvinjaninovile, et tal ei ole mõtet lavastajat mängida. Tal ei ole see kunagi välja tulnud. Las jääb enda naba imetlemise juurde. Teiseks on Quasimodost (Veikko Täär) tehtud täielik debiilik, ehkki kirjanduskuju seda teps polnud - kellamees oli lihtsalt väga inetu, ent samas väga heasüdamlik ja täiesti mõistuse juures. Igatahes mäuras Tääri Quasimodo nagu mõni psühhoneuroloogia haigla patsient. Mul hakkas 195 piletikroonist lausa kahju.


Nii et - p u h k u s! Ning mul on hea meel saata tervisi kõikidele kolleegidele, kes parastasid, et võtsin puhkuse augustis, mil Eestis kindlasti kõige jäledamad ilmad on. Muahaha!

Kiire lülitus Kultrahoovist

Ja ongi viimane päev. Tegelikult on jätkuvalt sheff, ehkki vähesed öötunnid tahavad juba jala pealt magama panna... Pole hullu, saame hakkama! Siinkohal tervitused Tuulile ja Birgitile, kes nii vingelt Viljandis vastu pidasid. Te olete mu inglid! :) Hoolimata sellest, et te täna ära läksite, jääme teid "Suliko" taustal meenutama. No, küll on need Tbilisi-mehed oma häältega ikka shefid. Ja on tore, et kultrahoovis on viffi. Muah!

Folk on pihtas-põhjas-peale hakanud!

Pärast lõbusat autoreisi Viljandisse (ma ei kujuta ette, kas nad on kõik kodumaised maanteed üles kaevanud või on veel mõni asfaldilaik riiki jäänud!) hakkas see siis taas pihta. Viieteistkümnendat korda. Ja mis seal salata - on sama hea nagu alati. Jah, ma tean, et paljudele käib folgimöll närvidele, sest "karvaseid on siin liiga palju, boheeme paksult põõsaalused täis" jne, kuid tahes-tahtmata jääb see vaid müüdiks, üheülbaliseks käsitluseks pärimusmuusikafestivalist. Pigem on see ülilahe koosolemise võimalus, mida tänavu eriti ohtralt kasutatakse. Ning vahva on see, et tullakse peredega - siin-seal ringi ukerdavaid ja suurte säravate silmadega maailma avastavaid tittesid on nii palju, et lausa lust kohe. Siin näiteks Evelin Oskariga ja Monsa Rubeniga. Rambu aitab. Teisel pildil aga Klister ja Ott Marten. Kolmandale potsatas diskotibu Rasmus oma isa Tähetäpsuga (nagu Täps selgitavalt ütles - mis Virrepluss, ta kuulab 50 Centi). Ja neljandal pildil rivistasin üles Agne ja Indreku klutikarja.


Näete nüüd ise, et see on üks vahva perefestival, kus kõigil on lõbus. Lastele mõeldes jagab folk isegi spetsiaalseid kärukleepse, millel kirjas, et kui ma juhtumisi pärimusmuusikasse ära kaon, siis helistage sellel ja tollel numbril. Lahe! Festival on hoos!

"Uljas neitsi" - vinge lavalugu

Taavi Teplenkovi lavastatud "Uljas neitsi" üllatas meeldivalt. Lisaks andekatele rollidele (Ita Ever, Maria Klenskaja, Mari Lill, Ester Pajusoo, Ragne Pekarev) on Andrus Kivirähk kirjutanud ülihaarava jutustuse, mis on täis elulist, üldse mitte oodatult teatrilavalikku pingutatud ja kuiva dialoogi. Stseen stseeni järel haaras poolteist tundi sind endasse ja pani hääbuvale mereröövlitaride soole kaasa tundma: Mis siis, et olite kunagi vinged mutid - nüüd ei mäleta teie lugusid ei te ise ega ka keegi teine. Ja nii te välja suretegi.

Ka lavastuse koht, Laulasmaa rannamets, oli lihtsalt võrratu: mändide otsa riputatud kroonlühter, siin-seal rippuv kuivav pesu ja liivale ehitatud taluköök sobisid sesse paika imehästi. Ma muidugi ei saa aru, miks seda kõike kenitlevalt Laulasmaa resordiks kutsutakse. Miks peaksin ma seda hääldama peenutsevalt "rizoot", mitte lugemagi ehteestlaslikult ja kõva r-iga "rresorrt"? Napakad!
Ent igal juhul oli see laupäeva peoõhtul (oh seda pidu ja pillerkaari mis krehvtise nimega peoga kaasas käis) üks erksamaid ja õigemaid mõtteid. Ma muidugi pidin piinlikkusest hetkeks surema, kui väljaspool järjekorda lavastaja kinni pandud piletitele järgi sibasin ja kuklas ehteestlaslikku vimma tundsin, aga mis teha...

"Uljas neitsi" jättis hinge hellalt positiivse noodi. Sugugi mitte sellise nagu mõni päev varem Vene teatris nähtud "Tutvumiskuulutus". Mulle tõsiselt meeldis see, kuidas näitlevad laulikud oma häält kasutavad (Susan Lilleväli, Bert Pringi, Lauri Liiv, Nele-Liis Vaiksoo jt), aga lugu ise... Külmaks jättis see pikk sketshisari, millel polnud ei algust ei lõppu. Lihtsalt üks väike põige üksikute inimeste maailma. Klassiõde muidugi tundis heameelt ja nentis, et vaid sel moel ta muusikali vaadata suudakski - ilma pingutatud süzheeta shownumbrite jadana.

Ning laupäevaöine uitmõte viis Eismale. Rahu, vaikuse ja jumaliku rannailma juurde. Kui ainult ümberringi need kuradi firmapeod nii palju ei lärmaks ja lällaks, et kohalikud peavad kõrvatroppidega oma rannariba-vaadet nautima. Mnjah. :) Järgmisel päeval otsustas minusugune siidikäpp isegi sae haarata ja metsa langetama hakata. Puude langetamist jätkus veel pikaks-pikaks ajaks... (kus-on-nüüd-inglinägu!)

Siinkohal riputan üles paar pilti, mille saatis kolleeg Triin ja emps. Minu fotonäitus "Elavad teadetetahvlid" on täies hoos. Ning lõpus näete, et lippudega lehvivate autode aeg on samuti endiselt elavate kirjas.

Vainupea rahvas saab targaks.

Kostiveres on cool e-second hand.

Kiisu-Kiisu, seitse jäi linnas vabaks!

Ega siis töö lehetoimetuses pea alati igav olema. Nii näiteks võib mõni äsja puhkuselt saabunu näha tööhoos välja ka kui taksodispetsher, infoliini-neiu või erootikatelefoni-piiga (õige alla kriipsutada). Eriti meeldivad mulle Heili õhked teemal "saaks nüüd viimaks ometi puhkusele!" Neil hetkedel oleks ma valmis talle kõrri kargama. :)

Mõned on tublid!

Üks hiljutine uudis tuletas mulle taas meelde, et kurat! - enne 30. eluaastat võiks minagi taas kooli minna, sest kaua ma ikka tööd kütan. Jõuab ju hiljem ka. Vist. Igatahes palju õnne M-ile, kes kõik konkurendid seljatas! Ennast saan õnnitleda üksnes varahommikuste argihommikute pärast. :) Tobe vaid, et imelisi hommikutunde suudavad nõmedad inimesed ikka rikkuda. Phäh.

Aga midagi vahvat samuti. Ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks autode akendest küünitavad juba nädala jagu välja uhked Eesti lipud, kuid tuju teeb see küll heaks. Juba ammu ootan aega, mil meie rahvuslipp saab ka osakeseks tänavapildist ja -kultuurist (vrd Itaalia või Kreeka, kus rahvuslipud või rahvusvärvides riidetükid ripuvad ajahamba puretud rõõmsavärviliste kortermajakeste rõdudelt mõnusalt alla). Lipp on püha, nõustun. Ent kindlasti on rahvusvärvide kasutamiseks ka muid kujusid kui klassikaline, seadusest tulenevate mõõtmetega lipukuju. Sestap ongi vahva, et autojuhid sellise asjaga algust on teinud: Eesti lipuvärvid on taas aus ning - mis peamine - moes! Kui näete teiegi autosid Eesti lippudega, tehke pilt ja saatke mulle. Riputan rõõmuga üles. See auto siin jäi mulle silma pärast raadiost lahkumist Kreutzwaldi tänaval. USA ajaloos eksisteerinud Konföderatsiooni ehk lõunariikide lipu kasutamise tagamaid ma muidugi ei tea. Sestap ei soovi siinkohal hakata ka sügavamaid ajaloolissemiootilisi tõlgendusi pilduma. Samas olgu viidatud üks artikleid, kus defineeritakse sellise lipu kasutamist järgmiselt: "dual symbol of Southern heritage and racial divisiveness". (Williams, A., Williams, W. "Should the Confederate battle flag be banned from all public buildings?", Insight, 28.02.2000)