Hip-hip hurraa - ja juba ta tuleb. Jõulud ilma internetita on kui ... päris tore on. Et kiire on, siis pikalt ei pladise, vaid lähen ja võtan selle kahe tuhande neljanda vastu. Soomes. Suusamäel konte murdes. Niisiis - kallistused kõigile ja ... Nii ongi. Kraaps.

Pealinnas on olukord lähenemas maailmalõpule - ühistransport, sh taksod, on loobunud liiklemast või üritavad seda tunniajaste viivitustega; liiklus seisab, sest igal tänavanurgal on mõni õnnetu rekka, mis ei suuda sest (heidi) burgaast läbi närida... Ja kõik inimesed käivad kas ettepoole kummargil või tuulest tahapoole paindununa. Kolleegil tuli õues jääkiiver pähe ja nüüd tõmbas ta üll kaitsva postimehesinise rätikukese, et kuidagigi jalgsimatkas kuue kilomeetri kaugusele ellu jääda... Kuuma teed, mett ja küüslauku, õpetab üks kolleeg kõrvallauas oma lähedasi.

"Peagi jõulud käes on, peagi jõulud käes on..." Us-ku-ma-tult tore üritus leidis aset ootamatult maha sadanud lumehangede vahel kauges Saku-kandis, kuhu meie staarikesed oma pesa on ehitanud. Suurimaks atraktsiooniks oli lumesajju õuele ehitatud bassein, kus, hoolimata laiast langevast lumest, püsis vesi 24-25 soojakraadi juures ning kus pärast sauna hea sulistada oli. Tõsine eksootika ja elamus, uskuge mind. Käredas talveöös ja sajus värske õhu vanne ja pärisvanni võtta. Ehk justkui tõeline "Urjala jaaniöö", nagu Agne järjekordse basseinitantsu ristis. Võimas. Aga, kallid sõbrad, kes te siia aeg-ajalt satute - siin on teile üks muhe jõulukaart, mille mulle kolleeg saatis ning mida lihtsalt nii muhe kaeda on: vott. "Peagi jõulud käes on, peagi jõulud käes on".

Thank God, it's Christmas! Noh, lõpuks ometi on lumi maas ja advendist hea meel. Mina jälle varahommikuses telemajas ... Vaikus ja rahu igal pool. Ja pahurad grimmeerijad ning lömmis sefiiritort stuudioklaveri tolmusel kattel konutamas. Igatahes on kunstnik vedanud stuudiosse kamaluga girlande, mis tänastele sõnajalg-külalistele lõpu eel pähe heidetakse. Ning küünlad, oo, kui palu küünlaid. Lipsuga rezhissöörist rääkimata. On ju see va viimane. Me veel näitame neile. :) Jaa-jaa, on tore see, et on jälle pühapäev...

Henriku lapse nimeks saab Henrik. Nii võib öelda tema lapse ema, et tere, mina olen Henrik Roonemaa Noorema noor ema. Ja ta võib seda kümme korda hästi kiiresti öelda, ihihi:)

Kurat. Edev nagu ma olen - ikka tuleb ju juuksurisse minnes tiba lõbusaid värve juustesse ära peita, seda enam, et siinne hallijumeline taliilm niigi mingit kriitikat ei kannata... Aga neiu Piia seal juuksurisalongis kukkus muidugi seda va värvi pähe kütma. Nüüd olengi Cipollino. Või siis lõpuks ometi "the blond chick", nagu kolleegid Aarne ja Kats juba juba oo-kui-hea-et-ammu-toimunud PMi jõulupeol täheldasid. Miks ookuiheaetammu? Sest nüüd on juba normaalne öelda, et ei mäleta, sest üritus oli ammu. Varem oli "ei mäleta" üpris piinlik öelda. Eriti järgmisel päeval. Hmm, rohkem vihjeid ma ei anna. Aga vähemalt ei naerata uue aasta avanumbris vastu keegi "ahoi-kopranu!", vaid täiesti minu moega tegelane. Selle ülegi hea meel :)

Ei, Enrique mulle ikka meeldib. Ta on niivõrd pr-gurude küüsis, et lihtsalt naljakas on. See va sünnimärk on ikka veel teema - nüüd on latiinopop hakanud kahetsema selle eemaldamist. Uskumatu: BBC räägib.

Tä toimub Kanutiaia Noortemaja kaminasaalis väike jõulumeeleolus koosviibimine, kus maja poistering tänab Tõnis Paltsu kingituse eest. Nii tore. See on nagu noorte isetegevuslaste ülevaatus kooli punanurgas - oh, lapsepõlv tuleb meelde. Teate, vahepeale on päris hea olla ka nii, et ei pummelda-trummelda mööda linna paremaid kõrtse ja peopaiku ringi. Ihihi. Eile saabusid Tartust diivanid ja kodu on nii jõleõdus nüüd... Henrik muidugi hoiatas, et olgu ma ettevaatlik - kohe kolib minister ise ka oma saatjaskonnaga sisse, kõigepealt saadab natukene mööblit, siis veel mõned raamatud ja hambaharja. Ning ongi, kõps, kohal. Ma siis panen naabrivalve välja ... :)

Noh, mis see siis nüüd olgu. Eile tabati kurjam-diktaator ja kohe on ameerikalikud uudistekanalid a la tonnide viisi seriaale pealkirjaga "capture of saddam" etc. produtseerinud. Suhteliselt ära tüütab... Mnjah. Põhimõtteliselt on pöörane nädalavahetus läbi... peod (kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev) peetud ja hing taas selginemas... Kas pean ütlema, et tiksun Furtado-rütmeis?

Ma ei oleks seda vist tõenäoliselt öelnud, kui üks erakond poleks end oma hiliste pressiteadetega meelde tuletanud - aga no, mille kuradi pärast pidi Tallinna linnavalitsus pealinna iidhooned rõvepakenditesse mässima?! Uskumatu! Meenus see, kui käisin jõleshefist kudumikauplusest endale eile tutimütsi ja labakuid ostmas (jammi, hästi soe on nüüd!) ning märkasin Vabaduse väljaku ääres kõrguvat kultuuri - meelelahutus - ja - ärihoonet üüratult laia kollase ristpaelaga "kinni tõmmatuna".
Ma ei saa aru, kas kuidagi eriliselt jõuluilusam on linnavalitsuse hoone akendest seda Vabaduse väljakut nüüd kaeda või...? Noh, hea küll, neil on ilus ja harras seda piielda. Aga mida see Paks Margareta siis nii väga ära tegi, et teda erakondlikult rohelise paelaga oli vaja pakendada? Urrr... külmavärinad tulevad peale, kui selle peale mõtlen. Et vaja pakkida maju ja kirikuid ja muid ehitisi? Noo, tehku siis midagi Bundestag'ilikku, kus kogu maja tekstiiliga üle laotati... Oli vähemalt ülalt lustakas vaadata. Aga võib-olla on linnakunst puhtolemusliku determinandina minu jaoks liialt adumatu, kui sadadele kultuurinõunikele kusagil ametkondlikes koridorides. Kui homme mööda jalutan ja ära ei unusta, eks siis teen mõne foto ka.
Vähemalt võimaldavad linnanaljad natukenegi lähenevat jõuluaega lugeda. Kümne päeva pärast saab teinegi veidrus, Vabadusekell, valmis ja avatud. Seks puhuks ilmus ei-tea-kust toimetuse seinalehele kohalik Vabaduse kella kell, mis kaunt-dauni teha avitab... Selline omamoodi ajakirjanduslik advent, ooteaeg või nii...

Ajalooilu huvides nentigem, et minu sedasinast kodulehekülge on nende aastate jooksul külastanud inimesed kõige erinevamatest paikadest üle ilma. Tean, et see nimekiri pole täpne, kuna olen ise sellele lähenenud näiteks Lätist või siis Sharm el Sheigist Egiptusest... Aga eks mõningase põneva ülevaate annab kindlasti. Ja toreda teadmise, et Soome, USA, Hollandi, Inglismaa, Jaapan, Hispaania, Rootsi, Ungari, Poola, Austraalia, Saksamaa, Taani, Itaalia, Brasiilia, Prantsusmaa, Shveitsi, Belgia, Kanada, Singapuri, Tshehhi, Mehhiko, Iirimaa, Iisraeli, Hong Kongi (keelekoristjad nõuavad, et see kirjutataks kokku, muuseas!), Tshiili, Argentiina ja Malaisia arvutid on mu koduleheküljel sisalduvat hetkeksi kiiganud... :)

See lihtsalt on nii haiglaselt hea, et ma pean selle siinkohal üles panema. Ja lisama, et tõepoolest on Eurokarussell, niisiis, peale hakanud. Sel aastal ehk pisut vaoshoitum, mõeldes televaataja-raadiokuulaja-lehelugeja skepsisele (a la "noh, niikuinii ei saa me midagi seal Türgis...ah, ega mind see tegelikult üldse ei huvitagi!"), ent siiski toimiv. Paraku aktiveeruvad ka vaimselt ebastabiilsed jõud...:

Kõmulise filmi "Meesus" peaosatäitjast laulja Arnold Oksmaa (24) andis eile Eesti Televisiooni majas Eesti Eurolaulu 2004 juhile Hr Juhan Paadamile üle neli eurolugu et, osaleda tänavu Eesti Eurolaul 2004 konkursil. Arnold Oksmaa astus julge sammuga Hr Paadami poole, rääkis natuke juttu ja andis ümbriku. Arnold Oksmaa pressitalitusest kinnitati avalikkusele et kaks on poplugu, nendest üks duett võluva naisterahvaga ja neljas lugu rockilikum. Arnold Oksmaa on ka varem Eesti Vabariiki esindanud Puuetega noorte Eurovisioonilauluvõistlusel, Tamperes, Soomes 31. oktoobril 2000 a. Arnold Oksmaa sõitis eile hilisõhtul mägireisile Otepääle. Teda saadab kokku taastusresil neli inimest. Arnold Oksmaast uut Aivar Palumäe tõsielufilmi "Meesus" näevad vaatajad ka 11 ja 12 detsember kell 19:00 Tallinna Kinomajas.

Täna on Postimehes loodushelide päev. Nii kostus mõne tunni eest kellegi katkematut müdistamist... Saa sa nüüd aru, mis see oli... Nüüd aga kuuldub järjepidevalt vaid lahkuvate luikede parvedesse kogunemise hääli - kluug-kluug-kluug-kluug... "Mis, kas luiged lähevad siin nüüd Lõunamaale või," päris oma kapist välja kukkunud pahur kolleeg. Tegelikult, heeh, on see hoopis kuivapoolne printer. Niisiis, Lõunamaale hakkavad isegi Postimehe printerid lendama. Head teed neil minna... Tümp, pauhh, tshahh, kõmm... "Kurat, kurat, mis kuradi juhe...," kostub teisest kapist. Hmm, Fred Jüssil võiks meie seltsis päris huvitav olla. Klõp-klõp-klõbadi-klõpp...

Vanadest ajalehtedest on tõepoolest kasu. Näiteks sellekski, et teada saada, kuivõrd haltuurat teevad Postimehe koomiksikülgede kokkupanijad: 23. veebruaril 2002. aastal ilmus lehes täpselt samasugune Hagari koomiks nagu tänaselgi päeval. Hmm... Ja peagi asutame Henrikuga aktiivsete alkohoolikute OÜ ja kutsume teid õppima, kuis alkoholi doseerida ja tarbida:)

Ehkki lumest pole õhkagi, hüppab hing rõõmust, vaadates helesinist taevalaotust ja üpris lähedal sillerdavat Päikest... Eilne öö tõi kokakoola kinkepiletite eest külastatud Matrixi lõppakordi C.C.Plazas, öötöö... Ja hoopis uue meeleolu: Black Eyed Peas "Shut Up"... Uuuu! Nädalavahetusest veelgi? Kolimine-kolimine-kolimine. Ei, mitte endal. Mina sisustasin pigem olemasolevat. Kaltsuvaipade ja pesurestiga:) Aga Jarmo on nüüd oma mõisamajas kui kuningakass... Nooh, hea küll, tegelikult kujutan ma teda küll õhtuti pliidimüüri ees kügelemas, sest ega see Eesti-aegne kivimaja seni veel kõige paremas korras just pole. Aga - kui kui kujutlusvõimet ja vaimupingutust jagub, võib ju muretult näiteks kümme aastat ette vaadata. Siis näeb see kindlasti häärberina välja...:)

Öö ja varahommikud on siin ääretud vaiksed. Ka siis, kui kõrval harjutab kodumaine gregoriaanibänd ja assistent sõiduplaani parandab - tavaline igapäevane tööhommik, kas pole? Pühapäevitamiseni. Eilse päeva selja taga saab õnne soovida ka Kalmeerot, kel siis nüüd esimesena see va veerandsada peale tuli, ihihi! Marili ja Siim ja Hendrik on järgmised :) Ja mööda ei pääse ka reedeõhtuse parkla-moe-show meenutamisest, mis lihtsalt hea, professionaalne ja stiilne oli. Way to go, Aldo ja Tanel!

Ma ei tea, kas ma olen kunagi siia öelnud, et mul on muusika- ja lõhnamälu? Ei ole? Vaat', siis teate... Inimesed mu ümber teavad seda - täiesti vabalt võivad õhust minuni kanduvad vined ja sudud tuua sõõrmeisse möödunud aegade lumma, vaikust ja vaeva... Ja nii on ka muusikaga - iga persoon ja mälestusväärne hetk eluteel saab endale muusikamärgi. Lihtsalt. Ma ei ole kunagi selle üle juurelnud, aga see on minu tajuidentiteedi tugev ja ilmne alus. See aitab aru saada - tunne(ta)n ma või ei. Kuni eilseni oli mulle üks laul segane ja kriipis kurgus. Miks, ei saanud ma aru. Nüüd ma tean ja omistasin. Hea ja õnnelik hakkas... Ahjaa, olen vist liiga kaua vait olnud - käed-jalad polekski kui enam käed-jalad, vaid mingid mõttetud tööriistad, mis neil öösel peal magades ära surevad, ent siis, kui päike loidab, peavad taas "kõplama" hakkama... Märksõnad? HIV-positiivne ema ja tütar, mitte Püha-, vaid Megapäevitaja, Oliver (ooo!) ja varahommik Kadrioru luigest tühjade tiikide lähistel, töö... Kas te teate ka, et Mustamäel on minusugusel maakast autojuhil täiesti imelihtne ära eksida. Kohutav, lihtsalt. Avastada end hoopis näiteks Nõmmelt ja mõelda siis, et oot, kusagilt läks ju mingi tee... Tere reede.

SEATAPU SEMINAR
Päevakord

9.30. Kogunemine ja registreerimine.
10.00. Seminari avamine. Võru maavanem Mait Klaassen
10.10. Põhjarahvaste loomataputraditsioonidest.Art Leete
10.50. Tsea suskamine
11.00. - 11.30. Kohvipaus
11.30. Sigade tunnetest, refleksidest ja suguelust.
11.50. Hõimurahvaste seatapu tavadest Udmurdi küla näitel. Irina Orehhova
12.20. Stressivaba siga
12.40. Loomakaitseseadus
13.00. Lõuna koos seatapjatega
14.00. Sea CV ja lugu Haanjamaa sigadest. Vello Kikas ja Aigar Piho
14.30. Ilmaennustus sea põrna järgi. Jaan Allas
14.50. Sea roll Eesti külaelus. Jaan Pulk
15.30. Sõnavõtud
16.00. Siga rahvusköögis
16.30. Sealiharoogade esitlus ja degusteerimine.

Laulud sigadest on teretulnud,
Pillimehed on kohale kutsutud,
Seminarist saab simman

Midagi nii lõbus-kurblikku pole tükil ajal kuulnud... :)

Ütle, vürst, miks on Su silmad, sumedad kui sügisilmad... Vaata õue, rumal inimene - seal ongi ju sügisene sompus ja hallus maa vallutanud... Mõelda vaid, kui lüüriline algus ühele unisele tööpäevale. Eilne märksõna - Tallinn-Tartu maantee. Keegi peab ju oma autole ka talvesussid alla panema ja kui need hoopis 180 km eemal on, siis ega Cargo-buss vist kasuks tule... Niisiis, käidud-nähtud-tehtud oldud. Ja taas oli selline tunne, et kohe kuidagi ei taha Tallinnasse tagasi tulla. Ah, mitte et see Tartu nüüd mingi eriarmas paik oleks, aga kodune on ta - jätkuvalt - igal juhul. Jamm-jamm-jamm.

Aga tänane tööpäev algas ühe tänuliku Hilda telefonikõnega. Porisesin ajakirjanikuna ehk liialt, ent siiski, õiglaselt. Sest kui kontseptuaalne nägemus on pisut väärastunud ja kõiges on süüdi rahvas (loe homsetest lehtedest sama teema edasiarendust), siis on küll midagi mäda.

Vaat' see on küll üks väärt link: Smoking kills. Aitähh, Jarmole.

Ma leidsin vastuse hea tuju põhjuse otsingutel - ma käisin eile ju TOPis ujumas. Jee-jee-jee! Testosterooni tase on igatahes tõusnud. Ja see ongi hea. Basseinushka, aurusaunushka, basseinushka ja tavasaunushka... Nii see tuleb, nii see tuleb. Mõtlesime siin just kolleeg Markoga, et miks me küll sagedamini ei käi:)

Erinevalt paljudest oma kolleegidest suutsin säilitada oma isiklikud dokumendi- ja helifailid - siinne server võttis pähe ja kaotas kogu serveriilma sootuks. Suisa muie ilmub suunurka, kui mõtlen teisipäevasele päevale, mil küljendajad olid valmis lehte joonistama, ajakirjanikud valmis trükimasinad käiku laskma ning nii mõnedki töötajad vudisid mööda toimetust, floppi sõrmede vahel, ringi ning otsisid vajalikku kohta, kuhu see sisse lükata. Hea küll, tegelikult oli asi naljast kaugel, ent see toob mind tagasi jutu algusesse - avastasin oma üüratust emmpeekolme-kogust Moulin Rouge'id. Teevad oma naiivses paatoses ja lüroeepilises häälestatuses tuju igatahes heaks. Täna küll. Siit veel üks paralleel. Hiljuti näidati televaatajatele filmi "Shakespeare in Love". Esmalt meenus mulle SDI Media Eesti juhi räägitu, mis puudutas Kubricku "Kosmoseodüsseiat". Nimelt näeb subtiiter-tõlk filmi sama üksikasjaliselt ja põhjalikult, nagu seda viimati nägid rezhissöör ja monteerija viimistlusmontaazhis. Eksju. See aga on siiralt abiks, kui kellelgi peaks eales soov olema näiteks rezhissööriks või stsenaristiks hakata - piinliku üksikasjalikkusega rullub filmi seesugusel läbivaatusel lahti kogu stsenaarne plaan: kuna hakkab konflikt, kuna konflikti kulminatsioon, kuna lahvatab point of no return ning kuna algab konflikti lahendus, stsenaarne rahunemine. See on niivõrd filigraanne ning peen, et seda tundmata on võimatu (menukat) filmi üldse teha. Vaidlete vastu ja tahate eirata? Seda tundmata pole võimalik reeglistikku isegi mitte (teadlikult) eirata, sest pole teada, mille vastu reaktsioonimeelsust näidatakse... Niisiis, esmalt meenus see. Ning seejärel "Moulin Rouge" - ülesehituselt, rääkimata stsenaariumi kulgemisest, on need täiesti identsed. Muhe tähelepanek, aga nii see oli. Ja mõlemad toimivad perfektselt.

Oo, küll on võrratu reede, oo küll on võrratu päeev... Huvitav, hommikul ärkasin ootamatult üliheas tujus. Huvitav on see seetõttu, et tavaliselt seda siiski ei juhtu. Aga võib-olla on tõesti põhjus nädala viimases tööpäevas, võib-olla milleski muus. On alanud harras jõuluaeg, mis paneb SLÕhtulehe juba ka jõuluimedest kirjutama. Palun, tänase kaaneloo alapealkiri näiteks: "Õed-vennad Sõnajalad hakkasid jõulude eel jälle laulma". Mul on nende pärast väga hea meel. Järgmised lood ses sarjas räägivad kindlasti sellest, kuidas kurdid kuuljateks saavad ja jalutud käima hakkavad. Tore, et jõulu eel igasugu imesid juhub.

ELU RIIGIKOGUS EHK TüHI KOHT NIMEGA ERGMA

Riigikogu stenogramm
Kolmapäev, 12. november 2003

Esimees E. Ergma: Panen hääletusele 8. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada! [--] Poolt hääletas 29 Riigikogu saadikut, vastu 50, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. 9. muudatusettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt jätta arvestamata. Palun Toomas Varek!
T. Varek: Aitäh, proua juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun hääletada muudatusettepanekut. Aitäh!
Esimees E. Ergma: Palun, kolleeg Vilja Savisaar!
V. Savisaar: Aitäh! Mul on protest eelmise hääletuse suhtes. Hääletab ka pink, kus ma ühtegi inimest ei näe kohal istuvat. Kiisleri kõrval on tühi koht ja see häauml;letab ka muudkui vastu.
Esimees E. Ergma: Protest on tagasi lükatud, kuna mina olen seesama tühi koht. (Aplaus ja naer saalis.)

Huvitav tähelepanek - ajal, mil meil uudistetoimetuse juhataja vahetus, oli erikülgedel esindatud mõlema uudistejuhi nimi. Ikka juhtub. Aga nüüd on veel jaburam, täheldavad tähelepanelikud lugejad, sest tänases lehes on justkui kaks peatoimetajat - arvamusküljel laiutab endine, ent impressumis juba tänane. Muutused polegi nii vilkad tulema, kui võiks arvata... :)

Ma tean nüüd, et nõuetekohase jalgpalliväljaku suurus on 60x100 meetrit. Ja et Ülemiste järve pindala on 9,6 ruutkilomeetrit. Aga ma ei suuda aru saada, kuidas kajastuksid need ühtses mõõtkavas :(

Mõelda vaid, kui palju toredaid auhindu Ameerikas välja antakse - Emmyd, Grammyd, Pammyd, Tommyd ja Spämmid... Ja muidugi, väike Oskar ka. Tere hommikust, tere aasta 47. nädalat. Ja aitähh, kallid sõbrad, et olemas olete ja et vahel siiapoolegi Eestimaad endast märku annate. Sest, kuis muidu saab reedeõhtuselt uhiuutesse kõrghoonetesse kooberdada ja seal soomlaste lagastet' tube kaeda... Või et siis Club Prive'd külastada ja kuulda, kes kõik NY kolivad... Või et Noku klubis nii- ja naapidi jalutada ning hoopis hiljem avastada, et oo!, sinust on saanud Kaheksa vipp, ehkki see ei pruugi midagi tähendada peale järjekordse plastiku pungitavasse rahakotti toppimise (...ärge mõistke mind valesti, rahakott just plastikust pungitabki, mitte ometi mõnest sisukast maksevahendist...). Ainuke mure oli unehaigus - muudkui magaks ja magaks... Soome-sõidud ja Pühapäevitajad, kõik magaks maha. Aitähh, Maris, kuigi sul polnud vist üldse võimalik end välja puhata, sest kogu aeg pidi muretsema, kas ma ikka jõuan õigeaegselt majast välja lennata. :)

Niisiis, uus nädal, mis tuletab meelde, et "septembrikuu on tähtis kuu...", sest hetkede eest saabus majja uus peatoimetaja, kes mõneteist minuti pärast varahommikust tervi(tu)senapsu pakub, ma loodan.

Niih, vana ja tõvest vaevat' keha on nüüd siis vähemalt telemajjagi aetud... :) Igal juhul panen siinkohal üles lingi, mis peagi ära tuleb koristada, sest ma ei saa madlis nii palju võrguruumi muidugi korraga kinni hoida. Aga vaadake ja mõelge, kas Egiptimaal võis tore olla või jaa?.

Sai äsja lapsi kantseldatud. Ei, mitte üldse paha pärast. Saabusid lihtsalt Pireti meediaõpilased Pärnumaa metsadest ning tutvusid Postimehe suure ja sõbraliku kollektiiviga, ihihi. Tere-tere, siitpere - kantoora pishet, da, külastab meid just lehepere teiseotsa töötaja. Ja homme... Homme soovitan kõigil lugeda suurepärast Kroonikat, et näha, mida jubedat need neliteist ajakirjanikku siis ikkagi Egiptimaal korda saatsid. Huh.

Nädala horoskoop on lõbus: 1. Hea aeg reisimiseks. 2. Pole mõtet laenu küsida. Ehhee, ma juba imestasingi, mida ma siia Eestimaa tolmustel (oi, vabandust, poristel) teedel nii kauaks tegema olen jäänud... Peagi üritan pildid maailmale kättesaadavaks teha, siis näete ise ka, et ma ei bluffinud - käisin tõepoolest vahepeal pisut ära :)

Ma pisut harin ka teid. Ja ennast. Nimelt hakkas täna 85 aastat tagasi kehtima I maailmasõja järgne Compiegne'i vaherahu: see nägi ette, et saksa laevastik peab suunduma neutraalsetesse sadamatesse interneerimiseks. Kuid ükski neutraalne riik polnud nõus oma vastutusele võtma nii suurt ja ohtlikku laevastikku. Lõpuks otsustati laevastik saata Inglismaale, Scapa Flow lahte Orkney saarestikus, Briti laevastiku peabaasi.
Oh, ajaloviiv on nüüd lõppenud, õnneks ka reisilisi tabanud shokotriip on vist oma otsa leidnud. Vähemalt ei tüüdanud ta mind eile õhtul ja lubas rahulikult "Green Mile"i vaadata. Oi, see on üks hea film.

"11. novembrist on ajakirjanduslevis saadaval uue eestikeelse erootikaajakirja PILLE esimene number. Ajakirja peatoimetaja Lennart Madissoni sõnul on tegemist täiesti uue ja ajakohase väljaandega, mis peaks igati rahuldama eesti mehe ja naise lihalikke vajadusi ning fantaasiaid.
"Erinevalt konkurentidest ei paku Pille labast pornot, vaid teravat teksti ja meeleolukat pildimaterjali," lausus Madisson. "Samuti on Pille toimetuse palgal suur peotäis kenasid kohalikke modelle, kelle abil peaks Pille lugeja end igati mõnusasse tujusse laadima." PILLE esimene number sisaldab meelaste neidude piltide kõrval ka ekslusiivintervjuud Eesti pornotähe Kalystaga, Aivar Palumäe kolumni ja seksidoktori nõuanderubriiki. PILLE ilmub üks kord kuus, esimene number on rahva ees avali alates 11. novembrist."

Ja siia virtuaalmällu talletan laulu, mis kummitas vaat' et igal reisipäeval. Aitähh Marii laulu kummitama ajamise eest :)

Robot (t.A.T.u.)

Nikto nichego nikogda ne poymet
Takaya lyubov', iskusstvennyi med
Iskusstvennyi med, iskusstvennyi led
Iskusstvennyi rai, skoree vklyuchai

I ya nikomu ne skazhu, chto ya robota lyublyu
Robota lyublyu, robota lyublyu
Robot, robot, robot,
Ya tebya lyublyu, my tak khoteli
Robot, robot, robot,
Ya tebya vklyuchu I poleteli
Robot, robot,
V tvoem serdtse elaktronnye meteli
Poleteli, poleteli, poleteli, poleteli

Robot, robot, robot,
Ya tebya lyublyu, my tak khoteli
Robot, robot, robot,
Ya tebya vklyuchu I poleteli
Robot, robot,
V tvoem serdtse elaktronnye meteli
Poleteli, poleteli, poleteli, poleteli
Poleteli, poleteli

Takaya lyubov', nereal-nyi polet
Iskusstvennyi med, iskusstvennyi led
Takaya lyubov', iskusstvennyi smekh
Iskusstvennyi sneg, I vse kak vo sne

I ya nikomu ne skazhu, chto ya robota lyublyu
Robota lyublyu, robota lyublyu
Robot, robot, robot,
Ya tebya lyublyu, my tak khoteli
Robot, robot, robot,
Ya tebya vklyuchu I poleteli
Robot, robot,
V tvoem serdtse elaktronnye meteli
Poleteli, poleteli, poleteli, poleteli

Robot, robot, robot,
Ya tebya lyublyu, my tak khoteli
Robot, robot, robot,
Ya tebya vklyuchu I poleteli
Robot, robot,
V tvoem serdtse elaktronnye meteli
Poleteli, poleteli, poleteli, poleteli

Leidsin oma hurmavast telefunkenist paar muhedat fotot, mis natukene vaadet paotavad. Ega need nüüd suuremad fotograafilised etüüdid ole, ent midagi siiski. Siis, kui valmivad ülejäänud fotod digitaalmoel, annan sest märku. Telefonofotoga meenub mulle, et käisime Giza püramiididest kõige väiksema, Mykerinose, sees, et 23 meetri sügavusel maa sees nentida totaalsest klaustrofoobiat ja õhupuudust. Päris jälk tunne, nii et ruumikartjatel sinna mitte minna. Aga miks meenus: kõigil keelati relva ähvardusel (valvuritel, muuseas, olidki relvad vööl) fototehnikat ja muid salvestusseadmeid püramiidi lohistada. Ega tegelikult kottegi lubatud, sest mine tea - mõni lõhkekeha võiks selle püramiidi mainele üpris halvasti mõjuda. Ja turistide tervisele loomulikult ka. Nii sattusin ma sügavustesse vaid telefoniga, millele käsi hõõrudes eluvaimu sisse üritasin puhuda... Aga - kui aku on tühi, siis on tühi. Vaarao ise nägi, et tuleb idaeurooplane siia salaplõksima. Ja needis aku ära. Nii see läeb, nii see läeb :)

Tagasi koduvabariigis, selle hurmavas lobjas ja plögas ... päris subjektiivsust väljendav lause, kas pole? Ajalehe Äripäev andmeil võiks igast mu järgneval eluetapil kirja pandud lausest lugeda välja kallutatust ja sõltuvust. Kahtlemata see nii ongi, sest kui ma näiteks ringhäälingupoliitikast kirjutan, siis pean ma alati hea sõnaga meeles Marhaba Toursi, kes andis mulle jõudu ja lõõgastust nendest teemadest kirjutada... Korrates Eesti Ekspressi kolleegi öeldut: MA EI OLE ÄRAOSTETAV. Ja nii lihtne see ongi. Reisist, sellest häbiväärsest ja põlastatavast nädalast Siinai poolsaare lõunaosas ning Põhja-Aafrikas Kairos, võiks rääkida palju, kuid seks poleks mul ehk niipalju jõudu. ... Teen seda kunagi hiljem. Piltidega. Need näitavad nii mõndagi... :)

Tervitused Egiptimaalt kõigile teile. Sel unisel hetkel istume mõningate Äraostetutega Savoy hotelli ärikeskuses ja üritame suhestuda maailmaga. Internet on siin, teadagi, aeglane. Aga teadmiseks, et kõik on seni elus,terved ja kuratlikult õnnelikud... Viimaste päevade paine (loe: hulluks ajav Kairo) on nüüdseks selja taga, nagu ka tänane päev siin, Sharm el Sheiki paradiisirannas, korallrifi, snorgeldamise ja jumalikku värvi kalade keskel. Call me idiot or dependent - but I like being here and I'm enjoying myself. Ja kurb on kadedike üle, kes nauml;eksid kõiki meid võllas rippumas või ajakirjandusest lahkumas. Õige pea juba Na'ama Bay'sse, turistide linnakusse. :) Nii palju oleks rääkida ja muljetada, kui vaid see kuramuse äksess maailma nii kõrget hinda ei maksaks...

Hei, hei... Kui kellelgi on võimalust ja aega, võiks igal juhul pöörata teleprogrammi Lätist transleeritava TV XXI peale, et näha fantastilist, ühte visuaal-esteetilisemalt nauditavamat filmi "Eve"´(vene keelt tönkavaile ka see aadress), mis valminud Kanadas eelmisel aastal. Uskumatult imeline, tõepoolest. Vaid loetud tunnid on jäänud Aafrika poole kihutamiseni. Egiptus, kuidas sobiks? Ma suutsin täna isegi reisiprogrammi süüvida. Lisaks traditsioonilisele beduiiniööle saab Punase mere kaldal ka tagasihoidliku kaameli kukil kakerdada või kõike muud kaunist korda saata... Oh...

«Pühapäeva hommikune meelelahutussaade ei kao ETV-st. «Pühapäevitaja» saatejuhid ja toimetajad teevad suurepärast saadet, mille koht võiks olla näiteks laupäeva õhtuses programmis – nagu oli omal ajal Reklaamiklubi.»

Palun, lõpetage spekulatsioonid, justkui oleksid kõik, kes teletööd teevad, küündimatud ja saamatud ja üksnes tugitoolisportlased ja -ässitajad teavad, kuidas peab televisiooni tegema. Uskumatu pinnapealsus ja rumalus eestlastest ikka küll. Põrr-põrr, homme lähen reisima.

Henrik on täitsa pöörane.. rrrr :) Uumor-uumor, aga lõbus ikkagi :)

"Mitu autotootjat on hädas mudelite nimedega, mis mõnes keeles kõlavad ebasobivalt. Viimati avastas Buick, et järgmisel aastal esitletav automudeli LaCrosse nimi tähendab Kanada prantsuse slängis masturbatsiooni.
General Motorsi ametnikud Kanadas tunnistasid punastades, et see nimi ei sobi autole ole kuigi hästi ning Kanadas müüdavad LaCrosse´id saavad endale uue nime, kirjutas BBC Online. LaCrosse, mis asendab Buick Regali, tuleb müügile järgmisel aastal. BBC teatel on Mitsubishi sunnitud muutma Pajero nime hispaaniakeelsetes riikides, sest Pajero tähendab slängis masturbaatorit.
Nimedega on probleeme olnud ka Toyotal, kelle mudel Fiera tähendab Portugalis koledat vana naist.
Fordil on probleeme olnud Brasiilias, sest sealses portugali slängis tähendab Pinto «väikest peenist»."

Uus nädal algab Haydamaki'ga - see oli ikka üks tõsiselt lahe bänd küll - mäletate ju kõik seda hullunud trompetisti või kanepiuimas solisti... Ja higistavaid laealuseid kontserttelgis... :) Oktoobrirevolutsioon on seks puhuks vist läbi, järgmine etapp vist juba novembri teisel poolel, mil uus võim majja uued tuuled toob. Seniks - elame-näeme. A-p-p-i-aeg on asendunud vaikse äraootusega. Nüüd tahaks reisima minna.

a-p-p-i!!!

Niisiis, niimoodi. Kes tahab täpsemalt teada, peab asjas sees olema. Või noh, me võime ju rääkida. Aga tsiteerides üht lähedal seisvat allikat: "Me elame huvitaval ajal, kas pole?" Nii tundub. Uni on muidugi meeletu, sest lisaks kõigele tuli ju kella kolmeni pesumasinat poputada ja uusi rõivaid endale selga pesta. Vot. Ja täna hommikul, Estonian Airi pressiesindaja kõne ajal, suutsin kanalisatsioonikaevule otsa sõita. Ei midagi hullu, ausõna. Lihtsalt teeb lisakriim tuju kurvaks. Aga pole hullu, vaid mina tean, et see on :)

"Novembri keskel asub Postimehe peatoimetaja ametikohale Tarmu Tammerk, kes on viimased seitse aastat on töötanud Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektorina. Praegune peatoimetaja Urmas Klaas jätkab ajakirjanduslikku tööd Eesti Meedia kontsernis.
AS Postimees nõukogu esimehe Mart Kadastiku sõnul on Klaas kujundanud Postimehest stabiilse, Postimehe traditsioonilisi väärtusi austava väljaande.
«Urmas Klaas on oma tööd teinud hea tahtes ja pühendunult,» märkis Kadastik. Kuid tema sõnul ilmub ajaleht aina kiiremini muutuvas keskkonnas ning peab kandma uusi ideid.
«Ma kaalun ajakirjandusliku töö jätkamist Eesti Meedia kontsernis ja olen avatud kõigile pakkumistele,» lausus Postimees Online'ile Klaas.
Kadastiku sõnul langetas Postimehe nõukogu oma otsuse veendumuses, et Tammerki teadmised, kogemused ja ka tegutsemisvalmidus kindlustavad Postimehe kui Eesti parima ajalehe positsiooni.
«Postimees peab olema uuenduslikult energiline, kuid samas usaldusväärne päevaleht. See on ajaleht, mille tsiteerimiseta ei saa,» ütles Tammerk, kelle sõnul on tema sihiks arendada Postimeest edasi kvaliteetselt ja köitvalt.
Tammerk on varem töötanud ajalehe The Estonian Independent peatoimetajana ning rahvusvaheliste uudisteagentuuride Reuters ja AFP korrespondendina. Tammerk kuulub ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi autorite hulka. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogina."

Hullumaja puhvet. Juba neljandat päeva. Mis teha, kui rahvalaul tuleb tahes-tahtmata huulile ning süda läigib iga kord, kui töökeskkonda astun. Sellel on kõik muidugi omad põhjused (ja peagi kindlasti ka tagajärjed), ent üks küsimus kummitab mind küll: miks ometi? Aga sellele ei võta keegi vastata. Nii tegelengi peamiselt omaenda asjadega. Või siis Pühapäevitajaga, mis tundub antud olukorras kõige mõistlikum olevat. Üks on kindel - rumalaid inimesi tuleb karta kui tuld. Need suudavad kõik pea peale keerata ja teha nägu, et kõik on kõige paremas korras ja et nii peabki olema. Oh. Et tegu on avaliku internetiilmaga, siis jäägu sissekande tagamõtted minu teada. Igal juhul pole tegu mitte millegi meeldivaga ega soovitaks käimasolevaid arenguid mitte kellelegi. Nii, nüüd Urmast kommenteerima:)

Ja, muuseas, istudes nagu muhv tööpostil, raporteerin, et eilne lumeudu polnud miski pelk silmapete - täna varahommikul, nii kella poole seitsme paiku tuiskles kesklinnas juba hoogsalt. Hakkab pihta... nojah, samas, oligi juba hilja. Ma hakkasin juba muretsema, et kas tõesti saame pika ja kuldse sügise. Oo ei, algab talv. Järgmised kuus kuud.

Millised tagasihoidlikud kellaajad esmaspäeva hommikuks. Aga nüüd vist hakkabki nii olema... Või mis?

"Kui kungla rahvas kuldsel a'al, kord istus maha sööma..." Ihihii, tükk aega pole suuri jalajälgi siia ilma jäetud. Lihtsalt on kiired ja segased ajad. Nädalavahetuse kiiruskatsed (Tallinn-Tartu-Tallinn-Tartu-Tallinn) võtsid üpris võhmale. Oli vaja ju Viiuldajat katusel kaeda. Enne seda aga Vaikse hääle tõusu ja langust kaeda. Pigem, kahjuks, siiski langust. No, ei ole midagi öelda, kui tekst lihtsalt ei kanna... Aga nüüd on ilm juba nii ilus, et Kanal 2 sünnipäeva järgne unisuski hakkab kaduma. Eile oli muidugi põnev. Eriti, kui sekspomm-saatejuht ühele kontsernijuhile kohupiima-vahukoore krempli pähe kallab. Niisama. Nalja pärast. Ma igaks juhuks nimesid ei nimeta, aga kõrvalseisjatel oli valus-piinlik-naljakas küll. :)

Kuidas Sa aru saad, et 21. sajand käib Sulle juba täielikult pinda?

• Üritad mikrolaineahjule parooli sisestada.
  
• Saadad oma kolleegile kõrvallauast meili, kus kutsud ta kohvi jooma, ja tema meilib sulle vastu: OK, lähme viie minuti pärast.
  
• Sul on oma kolmeliikmelise perekonna peale vähemalt 5 erinevat telefoninumbrit.
  
• Sa lobised jututoas mitu korda päevas mingi tüübiga Lõuna-Ameerikast, kuid pole sel aastal oma naabriga veel sõnagi vahetanud.
  
• Ostad endale uue arvuti ja nädala pärast on see juba vananenud.
  
• Sa ei suhtle enam oma sõpradega, sest neil pole oma meiliaadressi.
  
• Sa ei tea, palju kirjamark maksab.
  
• Sinu jaoks tähendab ülesannete saamine ja jagamine märkmekleepse siin ja seal.
  
• Enamus mõnusatest naljadest on saadud internetist.
  
• Õhtul kodus telefoni võttes vastad oma firma nimel.
  
• Oled 4 aastat töötanud ühe ja sama kirjutuslaua taga kolme erineva firma nime all.
  
• Lähed tööle, kui on alles pime, tuled töölt koju, kui on juba pime, ja seda ka suvel...
  
• Puhkust asendavad juba aastad kompensatsioonid ületundide eest.
  
• Su vanemad kirjeldavad sinu tööd kui "teeb midagi arvutitega".
  
• Sa lugesid seda nimekirja ja noogutasid iga punkti juures.
  
• Sa mõtled nüüd, kellele seda nimekirja meili teel edasi saata.

"Falcki töötajad pidasid eile Tallinnas Lasnamäel asuvas kaubanduskeskuses kinni poisi, kes toppis endale mänguasju püksi.
Eile õhtul kell 18.40 märkas turvatöötaja lasteosakonnas teismelist poissi, kes võttis mänguasju karpidest välja ja peitis endale püksi. Turvakontrollis tuli pükstest lagedale kolm vurri. Poiss ütles oma nimeks Freddy-Martin ja vanuseks 11 aastat. Turvatöötajad andsid ta üle politseile." :)

Reedeh!

Tsirkusesse helistab mees ja küsib, et kas neil värdjat on vaja. «Mis teie puhul siis erilist on?» tunneb tsirkuse direktor huvi. «Nooh, mul on neli silma,» vastab mees. «Suurepärane, kas veel midagi?» pärib direktor. «Jaa, ja neli kõrva on ka,» vastab värdjas. «Seda parem, veel midagi?» küsib direktor. «Ausalt öeldes on kaks pead ka,» räägib värdjas. «OK, me palkame teid, saame siis kokku,» pakub tsirkuse direktor välja. «Sobib,» vastab värdjas, «teeks kell kolm Russalka juures. Te tunnete mind selle järgi ära, et mul on värske Postimees paremas käes.»

Niisiis, Muuli on vallandet ja Terminaator sai kuberneriks. Nii ootan põnevusega uut mängufilmi, Kuberner 4. Kolleegid hakkasid tööd otsima - tudeng-tootetutvustaja, näiteks? Eesti Loots otsib juhatuse liiget. Ja kes ei saaks meist hakkame logopeedi tööga? Järvamaale. Ma kujutan ette, et seal saaks ametikorteri ka.... Oh, leitud: müüja-vahvliküpsetaja. Rasmusel on päev sisustatud. :) Ja teie - lugege palun kõik Ekspressi nädala anekdooti. Ja, muidugi, Kalle lahkumis-uudist...

Alberti tõde

Köögi lae all elab ämblik
Albert on tal nimeks
elab vaikselt ega miskit
pane enam imeks.

Kärbes Berta käib tal külas
saavad hästi läbi
Albert veidikene tunneb
selle pärast häbi.

Berta toob tal külakosti -
prügikastitoitu
tihti lõppevad neil jutud
alles enne koitu.

Sakslaste koduleheküljel, inglisekeelses sektsioonis, on nii lõbus lause: "To see this trailer, you need a WindowsMedia oder Real-One Player."

Ärge seda eelmist sissekannet väga tähele pange, las mõni asi jääb minu teada ka. Aga ma pidin sellele mõtteterale ühe rea pühendama. Igatahes jätkub mu varane tööle jõudmine. See on peaaegu tore. Ainult et täna on vägauni.

Eile vallandus siis meeletus.

"Mina kirjutan sellest, mida mina tahan, ja kuidas tahan," käratas kolleeg lugejale. Tubli. :)

Nii muhe on saabuda tööle kell kolmveerand kaheksa. Linn on kui äsja ärganud, hilised tänavakoristuse autod mürisevad rentsleidpidi, kojamehed kaapavad niiskelt asfaltilt sodi ning haigutavad kontoritöölised vantsivad oma töölaudade poole. Tänavad on mattunud varahommikusse aovalgusesse, milles tänavalampidel pole justkui enam mõtet, kuid väga selgelt ikkagi ka veel ei näe... See on mõnus tunne, kui läbi linna oma kontori poole jalutad. Jalg jala ette. Haigutus. Ringutus. Stockmanni risti tänavapiire, kus eileõhtusel möödumisel autoavarii tunnistajaks olin, oli juhusliku avariipaelaga kinni tõmmatud, suure kaubikujuhi punase tulega tehtud sissesõidust väikesele Fordile polnud suurt miskit järel (Ford oli ikka väga sodi - kui avarii juhtunuks kaks sekundit varem, olnuks ka juht sodi. Aga löögi sai õnneks auto tagaosa). Tööle jõudes tabasin mööda toimetust ringi vuhisevad koristajad, kes lauaaluseid nühkisid ning suitsunurka tuulutasid. Ja Henrik alles Terevisioonis haigutades oma jonnivat robokoera tutvustas. Jesver, et ma kohe nii vara tööle jõuan... :)

Hooh, aasta eest tuli täna lumi maha. Meenutagem: Ohohoo, eile tuli lumi maha. See pisut siiski jahmatas. Ma ei ole harjunud sellega, et lehed pole veel õieti puude otsast maha langenud ja nende sügisekirev välimus tuhmuda ja koltuda jõudnud, ent juba pritsib keegi hallihägusest taevalaotusest kõlekülmi lumeräitsakaid... [--] Aga täna käisime perekonnaga balletti vaatamas. Meeldis. Isegi väga. Coppélia sel nimeks..." Ajaloos on mõnus sobrada. Lähiajalugu tundub veel üpris eilne (teate ju küll seda tunnet, et oo-jumal-see-just-äsja-just-oli, mis siis, et möödas võib tegelikult olla sündmusist vaat et kümme aastat), kaugemale ei hakka praegu minema. Ei peas, ei ajalooraamatus.

Ja olengi jälle tööpostil. Nädalavahetus oli eriti tore, sest laupäeva otsustasime Paldiskis veeta. Kui Herrik oma Pärnu-retkelt tagasi kavatseb tulla, siis võtan ta arvutist pildid ka ära. Et pisut oma sinitoonilist kodulehekülge sügisilmega värskendada. Teate, i-lu-sad ilmad on. Ma pean selle meelde jätma, et ma kohe alati ei röögataks, et sügis alati kolepori aeg on. Praegu veel ei ole. Kuigi unetunne on permanentne. Töö peaks aitama. Vist. Hmm...

Ja hakkabki rubriik "Sinise lehega sedapsi" juba läbi saama. Üle väga pika aja võin üpris ausalt öelda - ma tõeliselt nautisin haiguslehel olemist. Vot. Tartus on ikka hea ära käia küll... Meenus, et nägin ühel ööl unes, et Res Publica hoidis kõiki parlamendisaadikuid Toompeal lossis kinni. Ei vett, ei leiba... isegi tualetti ei tohtinud minna. Huvitav, millest sellised unenäod. Mina põgenesin akna kaudu lihtsalt ära, öeldes kodanik Veskimägile, et mul on nüüd vaja ja mind ei huvita siinsed mängud. Tõeliselt huvitav.

Käisin just terrassil värsket sõõmu sügisõhku ninna tõmbamas. Mõnus, pole midagi öelda. Selline niiskelt karge aroom, märjad langenud lehed ning viimased roosid... Oi, hea, oi! Jah, muidugi võib olmele läheneda ka kõdunevatele lehtedele mõeldes, aga see pole seni veel nii tunda. Oktoobri alguses annab tooni siiski veel mahemõnus sügis, mitte hukule määratud loodus, selle tuulte raevust vaevatud vaibumine ning leppimine paratamatusega. See tuleb hiljem. Siis on aeg juba lõunamaale lendamisele mõelda. Tõesti, ehk peaks kurgedele sappa võtma? Talikorrespondent Egiptimaalt? Poleks paha.


Ja kunagine lemmikviis, The Rasmus'e "In the Shadow" on taas meenunud - siin ju hea muusikapiraatlusega tegelda, kui võrguavarused muusika koju kätte toovad:) Ja siinkohal tänu ka pulkadele, kellega eile sõõmu karsket kognitiivset tausta kompida sai. Jaa-jaa, Anneli ja Maris, teist ma räägin, ärge hiilige kõrvale :) Niisiis, Tartu.

"Lihamaailma kohal troonib suurel fotol noor, kuldse pluusiga naine. Parem käsi hakklihamasinal, vaatab ta ostjatele häbitult silma. Tema sõnum on üheselt selge - tulge ja võtke, ning te ei kahetse. Naise rind on sama kõrge nagu sibulad tema ees laual." No, kuulge! Kas seegi ongi hirmkuulus reportaazhi-zhanr: edastada maitseid, lõhnu, tundmusi, tundeid... Huvitav, mis pilt teile kangastub? Ma ei hakka igaks juhuks ütlema, kust see lõik pärineb.

Klassiõde, maast lahti! Kui sünnipäev on, siis ei magata! Siis ollakse hommikust peale virk ja viks ning võetakse õnnitlusi vastu!!! Kui ma suudaks end kokku võtta ja kogu aeg mitte millegi muuga tegeleda (leida aega Tulka ja Bipuga (Marju ja Marju, et teaksite, tegelikult) kohtuda või midagi veelgi jaburamat korda saata, näiteks), siis talletaksin siia mõtteid nädala eest toimunud Cinematic Orchestra'st. Mõtteid on... kuigi tuhmuvad, kui kohe ei reageeri. Ma siis hiljem reageerin. Kui päev taas käes on... Keegi võiks oma antibiootikumikuuri sees magada ikka ka. See Marju ja Marju ja Gunnari värk on päris värskendav. Nagu ka pits keefiri ja pepsit. Heeh, vaat' ei ütle, mida see tähendab...

Hoo, ma arvasin just, et ongi juba teine oktoober, see va Klassiõe sünnipäev. Aga ei - pisuke kiirsissekanne siiski uue kuu avapäevale kah. Olen vahetanud seks nädalaks Tallinna Tartu vastu. Parem ongi. Varasügisene angiin kaob perearsti ja Kodu rahustavas läheduses märksa mõnusamalt. Sellistel hetkedel pole Tartul võrdset. Tallinn, see võrdub siis suur ja tähtis-olemise, töötegemise linn. Sellest pole pääsu. Aga Tartus on. On palju muud, kui "vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi..." Või, "nõnda võlad ära maksti..." :) Ah, ma ei tea ka. Kohustuste vabam nädala algus on aidanud mul mitmes asjas selgusele jõuda. Kasvõi meelde tuletada, kes ma olen ja kust ma tulen. Ehk, kes on need inimesed, kes kõige-kõige on ja kelle pärast võib pea tulle pista küll... Ärge saage valesti aru, see siin pole üldse depressiivne sissekanne. Ma olen tegelikult väga õnnelik. Ja julgen teha enam otsuseid, mis mind enda jaoks tühjast-tähjast eraldab...

Purgis. Igatahes. Ja nüüd lähen tagasi koju, oma armsale surivoodile, ja kavatsen 38-kraadise palavikuga mõneks ajaks hinge heita...

ALLIKAS (K. Toome)

On põlis metsalaas
Unne suikumas
Vaikus ääretu
Uneootel vanad puud
Ei enam sambla sees
Näe ühtki metsateed
Vaid kõrgel kumab kuu
Vaikin'd õhtu tuul

Vaid eemal seal puude all
Kostab vaikne hääl salaja

Allikas, mu allikas
Kuidas leiad teed, et voolata
Tahan sinuga rännata
Allikas, mu allikas
Võta kaasa mind
Seda igatseb minu hing
Läbi põlise metsaöö
Kõik mis helisema lööb

Äkki silme ees
Näkineid on vees
Ja ka teised haldjad seal
Ojakalda peal

Tormituules lehvimas su juus
Keerleb kõik kui muinasjutuloos
Näkineiud koos

Minule loodud oledki sa
Sinust ma jõudu nüüd saan, et elada

Mulle kangesti meeldib, et lisaks kõikvõimalikule junk-kirjandusele maandub mu postkasti ka asiseid massikirju. Nagu näiteks päevakiri Verba volant, kus sees ohtrakeelseid tõlgitsusi erikultuuride mõtteteradest. Nagu näiteks tänanegi, poola satiiriku, aforisti ja poeedi Stanislaw Jerzy Leci (1909-1966) tera: "Zycie zabiera ludziom zbyt wiele czasu". Mis eesti keeles kõlaks kui "Elu kulutab liiga palju inimese aega". Puhtjuhuslikult võiksin ma selle teile siinkohal tõlkida ka bretooni keelde: "Ar vuhez a gemer re a amzer an den". Kõlab ju hästi?

Nägin täna unes, et ma ikkagi astusin magistratuuri. Koos karja väga veidrate tegelastega. Hmm, kas see on mingi soovunelm, mille mitte realiseerimist siiamaani siiski põen? Vaevalt. Viimasel ajal on üldse olnud vajadust oma mõtteid, soove ja arvamisi über hinnata. Inimestest ja iseendastki. Vist. Et mida ma siis ikkagi tahan? Elu lõpuni ühes päevalehes või, hea küll, ajakirjanduses "teiste asjadest" rääkides nüheleda? Prahas käik tegi asja lihtsamaks. Või et siis jällegi raskemaks, keerulisemaks. Tagasi tulles mõtled, et misasja sa nühid mingi hea-elu-eesmärgi-püüdmise nimel või kellegi teise heaolu püüdluse nimel. Õige pea see nagu ei paku enam midagi... (Ma tean küll, et mu kunagine eesti keele õpetaja - koolis, millest ajakirjanduseski viimasel ajal negatiivses valguses juttu on olnud, ent milleks mina seda toona siiski ei pidanud - võiks nähvata, et kas siis "pakub" või siis ei "paku": ehk, pole olemas "nagu ei paku". Vähemalt on see minu(lik) väljendusviis. Just, viimasel ajal ongi enam peavalu ja mõtteärevust pakkunud küsimus "mis asi see minulik on"? Rügada, ühesõnaga, moel, mis sulle üldse enam endale korda ei lähe või? Ja olengi varsti 40 (no offence, tõepoolest, kellegi suhtes, aga olles kahekümnendates, mõtled ju, et võiks teise samapaljuga ikka midagi korda ka saata, endagi jaoks, eksole?) ja mõtlen, et oh, kui ma noorem oleks, siis teeks seda või seda... Kõige hullem, kui mõtlen kahetsevalt, et miks ma midagi ei teinud või tegemata jätsin.
Et kohustused? Me ise võtame need endale, nad meeldivad meile. Siis tunneme end justkui millegi suure ja olulise osana, ühtse masinavärgi pisikese mutrina, kelleta kogu krempel justkui ei liiguks. Ehkki liigub küll, uskuge mind. Ja siis kasvavad need kohustused üle pea. Justkui on vaikimisi kindlaks määratud, et kohustusteta, vastutuseta pole indiviidi, ühiskonna liiget. Aga ehk tulebki ühiskond ja selle heaolu kõne alla siis, kui inimene iseeneslikult tunneb, et tal on sellele masinavärgile midagi tõepoolest lisada, juurde anda... Et enne end ikkagi paika nihutada ja selgeks saada. Või kui ühiskond ise tahab, et see mutter temas asja ajaks. Pisut nagu poliitikutegagi, keda kirutakse, aga ilma nendeta nagu ka ei saa - lihtsam on ju mudasel põllumaal kaugeid kiruda, kui peeglisse vaadata ja mõtelda, kas Poliitik peab tulema ja vaod lahti ajama, kartuli korjama, vilja niitma... mida iganes. Mitte et ma poliitikuid selles osas kaitseks. Kõik valivad siiski ise, mida teevad. Keegi respublikaan Võrno arvas, et oh, teen kreisiraadionalja ja lähen parlamenti. Ja kui pahad onud ja tädid, kes ta sinna liigagi suure toetusprotsendiga valisid, heale lapsele justkui liiga teevad, siis tuleb kohe öelda, et teised on nõmedad ja mina lähen tagasi shõubissi. Jabur, kas pole? Sisuliselt on ta oma käitumisega ju valimised nurjanud, sest läks tegi valimistest lihtlabase laadatsirkuse. Tulen ja lähen, kelle asi see on. Paraku näib just Res Publicas, uusaja aatemeeste seas seesuguseid tegelasi olevat... Trend?

Halloo-halloo. Siin Praha. Ega siis ei saa ju ometi mõne välisreisi pärast siis veel maailmas end ära lõigata :) Nautisin just oma hommikukohvi, mul on tunne, et maailma kõige kallimas hotellis. Kurat, ega see Hilton ikka nöörib küll, kui mõtelda, et kauplustes 12 krooni (6 meie krooni) maksva Krusoviche õlu eest tuleb siinses minibaaris käia välja 200 kohalikku elik 100 Eesti raha. Ja näiteid on veelgi jaburamaid.

Aga linn on jumalik. Tõesõna. Mu viimane siinkäik oli ju.. kuus aastat tagasi. Oligi meelest, läinud, et siin võib tõepoolest olla 27 kraadi sooja isegi septmebris ja et tänavamuusikud ja -kohvikud saavad üksnes paremaks minna. Oh. Aga nüüd siis konverentsile... Kui jõuan, siis kribin pikemalt, mis meelel ja mis keelel...

Igatahes on tore.

Lugu uue koolimütsiga

Uhiuue koolimütsi peale
kakas tuvi mulle otse keset pead
Ema ütles kohe selle peale -
tuvi kakamine tähendavat head.

Mina aga arutlesin veidi
et kui palju head on päris hea.
Kas siis ülenisti headel lastel
tuvi muudkui kakab keset pead.

Seesugune meeldiv luuletus pärineb kalli kollegi Katsi sulest... vaevalt, et ta muidugi selle ise leiutas (leiutasid või?), aga vähemalt on see siia post-it paberile täiesti tema enda käega kirjutatud. Ilmad on nii ilusad, et ei teagi, kas peaks porisema, et sügis on saabunud, või tundma päikesest headmeelt...

Igatahes tunnen ma headmeelt selle üle, et homme saab siit koduvabariigist kasvõi nädalavahetusekski eemale purjetada. Tshehhi Vabariigi pealinna, näiteks. Oi, see on üks ilus linn. Kas te teadsite seda?

Nad ka ei jäta jonni: MASSIVE ROCK-SOLID ERECTIONS IN 60 SECONDS OR LESS! Ja mida kõike jätkuvalt ka ei lubata: Immediate Rock-Solid Erections, Total, Oversize Arousal, Double-Strength Orgasms, Super Staying Power, Maximum Sexual Health, Increase the Size and Intensity of your Erections, Completely Safe and Effective Lubricant! See teeb tuju... "heaks" on vale sõna. Pigem paneb end imelikult tundma. Et mida? Kas on nagu välja paista, et mul on probleeme või? Ja kes veel teavad? Ja kas kusagil oli mingi uudis selle kohta või? Huvitav-huvitav, ega ma ei ole seda internetti kunagi usaldanud. Nüüd lähevad suisa isiklikuks. :D

Mittesöömine on jälje jätnud - ma olen külmetanud. Vastik-vastik-vastik. Ja Praha-reis on ootamas... Nüüd tuleb lihtsalt Goldrexi ostma minna. Või mis see teine jubedus oligi, TheraFlu... (saabuvad külmavärinad, kui sellele mõtlen)

Kuidagi... hea on olla. Uni, seda küll. Eile oli vaja ju suurvõitu maailmarändurite juures pisut tähistada. Aga hea on ikkagi olla. Selline tunne on, et võtaks kohe oma seitse asja ja vuraks Euroopa teedele minema... Ei teagi, miks see nii on. Võib-olla ka osalt, et lihtsalt tahtmine on siinsest väiklasest ja väikeinimlikust ühiskonnast välja saada, kus kõik on kõigi kõri kallal, et jumala eest saaks sitasti öelda või lihtsalt ära panna. Vastik. See on tõesti vastik. Sest ega EL-i saamine meie lollide inimeste protsenti ei vähenda. Saaks siis välja vahetada, et need "seksikad mehed" ja muud naised tuleks ja asendaks meie kodumaist kanakarja. Eh, lihtsam on vist ise ära minna. Praegu on küll just selline tunne.

Aga muidu, palju õnne meile. Midagi oli justkui veel - aa, väljas puhuvad tänasest muutustetuuled. Ilmajaam ennustas (jälle need ennustajad-propagandistid) juba, et merel on tormi oodata. Noh, eks seda eurotormi. Eestlased on ju paranoikud - ütle ainult euro ja sa võid vanglas lõpetada: äkki tahad kedagi mõjutada või midagi... ;)

No nii - jäänud vaid üks päev. Mõtelda, päris naljakal ajal elame, kas pole? Vähemalt tundub see kuidagi... põnev olevat. Vahepeal olen jälle miskipärast pausi pidanud. Pikemat. Aeg selline segane. Ja pisut keeruline. Isegi ei tea, miks, aga kuulen, kuidas lained üle pea tahavad lüüa... need to get some rest.

Nüüd on siis Kaidol, va väismäärajal, ka oma kodulehekülg olemas: külastage kõik ameerika õppuri päevaraamatut. Hommik, igatahes, ei ole õhtust targem, sest kui presidendist eksikombel peaminister teha, siis on piinlik. Tõepoolest. Tean vähemalt, et see on esmakordne seesugune eksimus. Ja annan endale andeks:) Aga eks päev alles algab ja kisa võib tõusta veel taevani... Noh, mis teha, mis teha.

Nonii - kaks tundi tagasi käivitasin end Tartust ja nüüd istun juba Maakris töölaua taga. Eesti pole tegelikult midagi nii suur kui võiks arvata. Või et siis jälle on - mine sa võta nüüd kinni... Tänane asine päev, niisiis. Ühte ma ütlen - ärge usaldage liikluskindlustajaid. Öelgu keegi mulle üks põhjus, miks on kindlustusfirmas oma sõiduki kindlustamine kasulik, kui kahjukäsitleja asemel suunatakse klient (mina, siinkohal) otse Lõuna-Eesti regiooni juristi, kellegi keskealise ja enese arvates kõigutamatu persooni poole. Ja tema ülesanne on loomulikult juhmi(ma)le kliendile selgeks teha, et tegelikult õnnetust ei toimunudki, te lavastasite ise kellegi suvalise tegelase süüdi ja et ooh! politseid ei maksa usaldada, nemad on meie riigis ebapädevad. Võib-olla tõepoolest keegi mees metsast, kel pole tulnud ametnike juraga vaat' et 24h (ja nii kaks ja pool aastat järjest!) rinda pista ning nende sõgedate seiklustest iva välja noppida, ohkavad vaevatult ja vantsivad tagasi kodu poole. (Iva, loomulikult, peaks olema see, kuidas midagi teha pole võimalik. Süsteem kui niisugune - bürokraadia alustala). Paraku on minusugune pläralõug enda arvates karastunute jaoks suisa pain in the ass. Ja valusamaks läheb... :)

Aga midagi positiivset siiski ka - Draamafestival algas (tervitused Markole, va korraldajapulgale) ning seks puhuks viis mu armas ema mind, va süvakultuurivõõrikut, vaatama etendust "Kokkade öö". Kui ma ei oleks nii väsinud (ma ei saa aru, miks Tallinn-Tartu maanteel 25 km just nüüd remonti pannakse - halloo, suvi on läbi!), siis kirjeldaksin oma mõtteid. Aga teen seda kindlasti. Kasvõi enda mäluks. Siinkohal ka tervitused empsile. Ja veel - kodanikukohus on nüüd siis täidetud. Vaesed jaoskonnaneiud, kes mingi tüütu kodaniku veel tüütumatele küsimustele naeratades vastata võtsid. Ihihii, ja kui ta oli lõpuks aru saanud, et tuleb teha rist, mitte ruutu värvida, ringikesi joonistada või kolmnurki kritseldada, hakkas ta neiukesi pinnima, et kuhu lahtrisse ma selle risti siis nüüd teen ning rääkis pika loo oma isast ja vanaisast, kes juba kõik Euroopas elasid. Ning kui ma end juba minekule sättisin, teadustas ta ülipüüdlikult, et teate, mul aega on, mul täna tööd ei ole, eks ma ajan teiega pisut juttu ja veedan siin oma aega. Ja kõõlus kulunud taburetil maailma kõige eneseteadlikumal ilmel ja naeratas oma pidupäevanaeratust. Tõepoolest, vaesed tütarlapsed. Konn, mõtle, mis sind ees ootab pühapäeval, kui kogu see trobikond vanahärrasid end lipsustab ja lõhnastab (eks kölni vesi käi ju kõrvade tagant kuni varbavahedeni - nii nad seal siis riburadapidi saabuvad) ja sinu juurde sammuvad :) Nüüd ma ütlen endale, et suu kinni - kas nõuab värsket liiva ja toitu. Off we go!

Mis siis, et kõik tundub nii halvasti olevat ja tööd on palju ja pinge on kusagil lae all... See pole üldse oluline. Elu aga on. Tegelikult see pole üldse mingi filosoofiline mõtteavaldus, vaid on mulle endale teadmiseks. Ja mõnele inimesele ehk veel. Oh, seda elu! :) Näe, olengi vaat' et sada aastat vait olnud - Pühapäevitaja tuli lõpuks välja... Polnudki n i i piinlik, kui algul kartsin. Muidugi on tööd veel palju ees, ma ei salgagi seda.
Nüüd kuulan mõnusat raadiot suurtest kõrvaklappidest ja naudin ööd. Täna siis referendumi eelhääletusele. Mina pole mingi avalik-õiguslik inimene, et mul ei tohiks siin olla reklaami. Tahan ja teen - marss valima, inimesed! Ja ei häma ka midagi südametunnistusest. Vastus olgu "jaa!"

No nii, nüüd on siis talv käes. Täna otsisin kapist jope välja ja sukeldusin, küll päikesepaistelisse, ent siiski külmtuulisesse Tallinnasse... Brr. Teisipäevad saab kuulutada tehnika- ja kroonikapäevaks, sest Henrik tegi oma tele-debüüdi ja Kroonika jätkab ilmumist... Mis sa, hing, muud ikka tahad :) Mis puudutab eilset, siis Tartust raporteeriti: "Istuvad Taaralinna sirged puud ja ohkavad - nende suure suvekuuma eest varjupakkunud krässus oksavõrad on unustatud - tudengid! Neid on palju. Nad liiguvad kahe- ja kolmekaupa. Kogunevad nurga peal, istuvad kambakesi murul ja eputavad kõigile suurima mõnuga kuidas ISICsildiga plastkaardile sulatatud õppelaen veenab müüjat hõbedast Cato Blancot tudengi suvepehmesse kätte usaldama. Mina käin ja olen võõras. Mu rüüstatud lokid suruvad ennast tugevasti vastu mu pead ja jälgivad pelglikult juuksurite meistritöid tarkusepaistetust ihkavatel tudengikuppudel. Mu rahulik ja enesekindel samm on muutunud pelglikuks poolkarglevaks põiklemiseks. Peita tahaks ennast täiesti ära. Üritangi. appi?"

Kui Maakri tänava viimsed puumajad ahjusuitsu korstnaist välja pahvivad ning seda ninna tõmmates varasügisene lapsepõlv meelde tuleb, siis peaks ju kõik hästi olema. Tegelikult on muremõtteid muidugi mitmeid, mis seal salata, aga jõuad sa siis kõige pärast kogu aeg häiruda. Pigem pleegita end sügiseselt karge päikese käes, vaata tänaval jalutavaid lapsi, käed kooliraamatutest lookas ette sirutatult kodu poole vantsimas, nuhuta korstnasuitsu ja hinga sisse, hinga välja.

Elis mulle meeldib. Eriti tema eluterve suhtumine: "Topin suhu tropina pirni, et minust ei h6nguks liiga palju skeptitsismi ja kyynilisust parteistunud noorte ja edukate eneseimetlejate suhtes. Vabandust v2ga, aga kui yks taoline lammas heidab mulle P2rdi "in principio" kontsertil haletseva pilgu ja kysib armulikult, et '"mida teete TEIE k6rgkultuuri yritusel?!" ning pyyab siis oma rahulolu v2ljendada esimeses pooles k6lanud vivaldi polyfoonilise, ma vabandan, saagimise peale lausega "hakkab looma", siis on mul tunne, et tahaks pead vastu seina peksta ja seej2rel tuhastuda. Tegelikult arvan ma muidugi, et tegu on eba6nnestunud seksuaalorientatsiooni valiku v6i lihtsalt selle v2ljundi puudumisega. Vaene mees. 6nneks on ka tema yks nendest, kes lubab "rohkem seksikaid euroopa mehi"...

SEPTEMBER
Ellen Niit

Veel silmanurgast säratab
september kollast päikest.
"Nüüd kooli! Kooli!" äratab
ta iga suurt ja väikest.

Ning õuntega, täis lusti meel,
ta pillub lapsi kooliteel
Kuid pehmeid unelinasid
ta karukoopas valmis seab
ja lumememmeninasid
ta porknapeenrast välja veab.

Veider mõelda, aga esimest korda elus ei seostu mul 1. septembriga ühtegi koolitööd või akadeemilist auditooriumihõngu... See on üpris naljakas tunne, kas teate. Aga järgmisel sügisel võtan end käsile ja lähen tagasi. Või edasi. Seesugune lubadus. Ja kõigile kooliminejatele õnne ja edu... et üheksa kuu pärast siis ühes teiega rõõmutantsu vihtuda ning teiegi vastuvõttu elukooli tähistada. Oeh, kui kurb pöördumine tuli. See tuleneb sellest, et ma eile kahte kurvatoonilist filmi vaatasin. ;)

Ooo, ja Kätlinil on täna sünnipäev! Palju õnne.. Samasisulise avastuse tegin ma aasta eest, mil Schoolfestist rääkisin (jah, see oli ju nüüdki - reedel ja laupäeval pidasid Tallinna jõmm- ja jämmnoored maha uudse nimega "Summerstop" festivali... hoidsin, igatahes, eemale) ning meenutasin, kuidas Kurkses õhtusöögil käisime. Ajalugu on lahe.

Uhh, seepäev siis peaaegu läbi. "Sounds of UK" üritus Raekoja platsis oli nii kämp, et jäi vaid pisut alla Kessule ja Tripile, Länikule ja Vaarikule... ning õhupallidest puudleid ja astreid välja võluvale endisaegsele akrobaatile Sergei Fatkinile:)

Niisuguste elamuste keskel võib suisa et unustada, et neljapäeva õhtul kolleeg Markoga Pirital ujumas käisime (ei-ei, ujulas ikka!), enne suurele hotell-ujula-fitness-keskusele muidugi maailma kõige rohkem tiire peale tehes, siis konjakiaurudes endale uue soengu sain ning et reede koduses vaikuses ja rahus möödus... Nagu ka laupäev, kui selgus, et Suusi minust lahti öelnud on ning enam kohe kuidagi käivituda ei taha. Vaat' seesugused imeasjad siis...

Telemaja hommikud on nii vaiksed. Üksnes lavatöölised veavad rohelist rir-ikangast ning varajane rezhissöör juhatab vägesid... :) Kuldkalake Veevo Käpik, igatahes, saab süüa...üle pika aja... ja kõik näeb viitavat sellele, et tuleb taas töine päev...

Pärast pidu

Mis siin siis eile siiski juhtus? Kui väga ajusid pingutada, äkki õnnestubki midagi meenutada.
Vaip on kokku rullitud ja selles magab keegi. Volli? Ei, punane küünelakk ühel jalal, teisel jalal pole midagi ja kolmandas jalas on hoopis king... Järelikult on siin mitu sõpra ära väsinud ja pikali visanud. Lühtril pole kristalltilgakesi... Meelde tuli, jää lõppes ja siis me viskasimegi neid pitsidesse. Kalad on akvaariumis veel elus, aga kuidagi närvilised... Ah jaa, Jüri tegi ju eile neile tormi... mikseriga. Papagoi on ka ärganud, puhastab sulgi. Tema lasksime ju eile aerosooliga üle, sest arvasime millegipärast, et ta on plüüsist. Huulepulgajäljed laes? Me loopisime ju Marit õhku, ta kaitses oma väitekirja. Teema oli veel selline huvitav... Meelde tuli: “Meeleolu mõju kõõma keemilisele koostisele”. Korteri uks on pärani lahti, ilmselt soovis keegi kogu südamest ära minna... Esikus on varnas hunnik rõivaid: kaks jopet, üks mantel, rinnahoidja... Prügiämbris kellegi kiilaksaetud pea. Ah ei, see on hoopis pall. Kaktus, üleni paljaks kitkutud, selle kõrval aga habemeajamisvaht ja pardel. Tuhatoos on täis konisid, isegi üks pooleldi ärasuitsetatud pliiats on nende seas... Vann on täis – Volli, Jüri, Ants..., seda meest ma üldse ei tea... Ilmselt nad tahtsid ära minna, panid joped selga, istusid... tõsi küll, mitte autosse... Kindlasti uskusid, et jäid liiklusummikusse kinni...
See on aga küll imelik, kus siis klaver on? Ah siin, vagu parketis viib rõduni. Meelde tuli, me ju lohistasime midagi rasket eile öösel... Aga ei, vagu parketis viib edasi magamistoa poole. õnneks ongi klaver siin, tähendab, me lihtsalt sõitsime sellega veidi korteris ringi...
Mis jäljed need on, seintel ja isegi laes? See oli vist Peeter. Ta astus kunagi lennundusinstituuti. Kümme korda proovis sisse saada, 11. korral saadeti lihtsalt kohe minema. Põhjuseks öeldi, et ta oli püüdnud tarvitada alkohoolseid jooke autopilooti kasutades. Imelik, seda ma mäletan, aga mis eile toimus, selle asemel on täielik mälukas... On, peegel... See lõust seal teeb veel mulle silma! On see tõesti võimalik, et ühe ööga võib nägu nii tundmatuseni muutuda? See pole ju nägu, vaid etüüd pastelltoonides, nagu fotorobot vaataks vastu, nagu mingi makaagi ristsugutis purjus shimpansiga.
Laual on tordipõhi, seinal aga kreem ja küünlad... Keegi on ikka vägevalt puhunud. Loeme küünlad üle, sobib!
Palju õnne mulle sünnipäevaks!

Jesus Christ, kui lihtne on muutuda mängusõltlaseks. Nüüd on see siis käes. Esmalt arvasin, et Crypt Raider on lihtne teemantide kogumise mänguke ja nüüd, olles jõudnud 65. tasemele, olen lihtsalt vihast kõngemas. Hea, et on internet, kus mängufännid teineteisele õpetussõnu jagavad. Tore seegi, et meie Henrikuga lihtsalt suurimas kirjas kirjutet' instructioneid ei lugenud. Milleks, eksju :) Aga igatahes pole ma vaid üksi mängusõltlane, sest Henrik on ka. Jeejeejee! On teada, et avalikuks nuhtluseks on välja töötatud 100 taset, kuid mulle meeldib eriti ühe kommenteerija lause: "HAVE COMPLETED ALL THE 100 LEVELS BUT HAVE READ THERE ARE MORE AFTER THIS... WHERE DO THEY COME FORM?"

Lisaks veel - leidsin raadiojaama, mis ülikiiruga vaieldamatuks lemmikuks on tõusnud - Swiss Jazz Live. Muhe dzhässi, souli ja bluusi raadio...

Ma olen tubli, ma olen tubli, ma olen tubli. Ma teen tööd, ma teen tööd, ma teen tööd. Mulle meeldib see, mulle meeldib see, mulle meeldib see... Noh, keegi teine vaevalt viitsib mind motiveerida. Eks teen seda siis ise. Täna hommikul tuli mulle meelde 1. september. Aastate tagune. Kauge. Karge sügishommik, mil tead - suvi on läbi ning nüüd tuleb, ranits seljas, taas koolimaja poole vantsida. Ei viitsi. Aga ilm on selline... varahommikuselt reibas, läbi jaheneva õhu tunned veel päikesekiirte laiska soojendust. Oi, mulle meeldib. Veel midagi meenus. Siis, kui vh1 Boney M-i "Daddy Cool"i mängis, tuli miskipärast Ameerikas redutav Kaido meelde. Ihihi :)

Nii-nii, taas showbiz-uudiseid: 42-aastane näitleja Julianne Moore ("Hannibal", "Magnoolia") abiellus nädalavahetusel New Yorgis oma kihlatu rezhissöör Bart Freundlichiga. Vaat' sellised uudised kinoilmast. Ning veel - ei tasu unustada, et täna algab 60. Veneetsia filmibiennaal. Oh, seal tahaks tõesti olla...

Mulle meeldib, et keegi saadab pressiteate, avaldades umbusaldust AIDSile ja HIVile. Tegelikult on küll kirja sisu lisamata jäänud, aga lõbus on ikkagi :) Ja veel - tekkis kolleegidega mõte ühildada voodielu arvutimaailmast tuntud käsklustega - näiteks: host contacted. waiting for reply; error; abort. Abiks on ka ctr+alt+del ja kõik muud... ihihi!

Lugesin just ühte artiklit The Daily Telegraphist, kus kolumnist Tom Utley analüüsib Berlusconi süüdistusi sakslasest europarlamentääri Martin Schulzi vastu - mäletate ju, et taas toodi päevakorrale natsism ja mitte-aarialaste paigutamine konsentratsioonilaagritessee... Artikkel kubiseb galambuuridest ja muhedatest kommentaaridest ("I don’t think that I have ever met a German with a sense of humor, but I am quite prepared to believe that such people exist."), kuid eriti mõtlemapanev on artikli lõpulause: " We all hate each other, really.". Kultuuripoliitiliselt üsna õõvastav, aga üpris tõene väide - identiteediotsinguil lähtume siiski meie-tundest ("meil on ja nendel pole") ega püüa end (noh, väikeste erinevustega siiski, meenutades siinseid eurovastaseid) identifitseerida "varem identifitseeritud nende" (europooldajad) vastastena. Ja meie-hinnang on alati võimsam - vahel isegi hirmutav...

Minu silmad moodustavad praegu nina peal koos olles sõna Ouagadougou. See linn, teate ju küll. Nädalavahetus möödus tõelise paanika ja palundraga, mis siis septembri alguses ka kõigi eestlaste ette jõuab. Noh, teate ju küll, EPL-i kommentaatorid juba ütlesid, et rõve ja paks pannakse televiisorisse. Urisegu, haledad vennad. Tegijad on tasemel. Ja Bocelli kulmineerus ka oodatust-loodetust paremini ning armsamalt. Mina jäin rahule. Mis siis, et shaslõkiaroom kontserdipaigal heljus või esimeneeesti õlletopsidega kontserdi a'al pingiridade vahel taarus. Ja sellestki pole otseselt väga midagi, et eestlasti teineteisest ebameeldiv tara eraldas ja et kava ei müüdud. Aga kui viidata tänasele arvustusele Postimehes (Rein Veidemann autoriks), siis Kristjan Jaak Petersoni ei lugenud ma kusagilt välja :)

What a day, what a day... Rohkem pole aega praegu sissekirjutusega jännatagi... Oeh:)

MIS SIIN TOIMUB!? Teist päeva tulistavad viirused meie serverit ja loomulikult pole suudetud seesuguseid tõkiseid rajada, mis need kuramuse "lugejakirjad" töötajate arvuteist eemale hoiaks. Pole ju vaja - milleks!? Igatahes ootan juba kolmandat tundi, mil masin laeb alla ligi 3000 viirusehoiatust ja -kirja, nii et ... tore tööpäev küll... Eks istume. Eks ootame.

Ma lihtsalt pean teile soovitama külastada üht tuntuimat raadioserverit ning kuulata kasvõi raadiot BBC1xtra. Kui mitte muid - suurima ja vanima rahvusringhäälingu raadioprogrammide loetelu on piiramatu... Eriti in on praegu BBC1xtra show, mis kannab pealkirja Panjabi Hit Squad. Tüübid kütavad täiega. :)

Mulle sattus ette huvitav tabel - mida see maailm siis ikkagi läib aegade paremaks on pidanud (need pingeread on kasumi pealt, loomulikult, ja arvestusega, et peamine piletitulu on arvutatud USAs).

1. Titanic (Paramount Pictures, 1997) $600,779,824
   
2. Star Wars (Fox Video, 1977) $460,935,665
   
3. Star Wars: Episode I - The Phantom Menace (20th Century Fox Home Entertainment, 1999) $431,065,444
   
4. Spider-Man (Columbia Pictures Industries Inc., 2002) $403,706,375
   
5. E.T. the Extra-Terrestrial (Columbia TriStar Home Video, 1982) $399,804,600
   
6. Jurassic Park (MCA/Universal Pictures, 1993) $356,784,000
   
7. The Lord of the Rings: The Two Towers (New Line Cinema, 2002) $339,734,454
   
8. Forrest Gump (Paramount Pictures, 1994) $329,691,196
   
9. Finding Nemo (Buena Vista Pictures, 2003) $327,793,194
   
10. Harry Potter and the Sorcerer's Stone (EDKO Film Ltd., 2001) $317,557,891

Oo, milline võrratu kiirus; oo, milline võrratu päev. Ma ei saa aru, miks ma nii palju ühest kohast teise jooksma pean... julgeks auto hoovi pealt kasutusele võtta, oleks hea. Aga see kuradi pealinn on täis mingeid helkuritega kaake, kes arvavad, et võivad minu Susi Suusit ükskõik, kus kohas trahvida. Seakari, mitte ...

Tänases SLÕhtulehes on ülitore lugu pealkirjaga "Pärast pidu". Tõenäoliselt seda lehe internetiversioonis pole, mistõttu läheb pisut aega, et see siia ümber lüüa. Aga kui on, tuleb asjaosalistel teada anda - kust seda leida võiks. Teine huvitav tähelepanek. Postimehesse integreeritud vene rahvusest ajakirjaniknoored on toredad. Eile küsis üks suvereporter minu käest, et kas mulle meeldib Postimehes töötada. Tõele au andes ei osanud ma midagi konkreetset vastata. Meeldib? Ei meeldi? Mille järgi seda hinnata? Ja kas saabki hinnata. Töö on töö. Teisalt, ma seda ju ei teeks, kui ei meeldiks. Või siiski, äkki ma muud ei oskagi. No, ma tõesti langesin identiteedihäiresse - kas meile meeldib see töö, mida me teeme või teeme seda seepärast, et muud ei oska, mujal ei löö läbi või ons seal mõni muu põhjus. Huvitav, nüüd hakkasin ma ennast miskipärast kui teleseriaalis "Seks ja linn" tundma... Ei taha trammi küljele enda pilti!

Heastan siinkohal ühe lubaduse - juba siis, kui Eurovisiooni lauluvõistlus me õuele astus, käivitus Eesti bloogimaastikul midagi hoopis uudset, uksed avas ajaluule kodulehekülg. Dokumentaalluule on zhanr, milleni, ma arvan, enamus ei küüni, kuid mistõttu seda vaat' et huvitavamgi kaeda on, et ise ei oska või lihtsalt ei tule seukest vaimu peale... Ajaluuletajana esineb Ivar Sild, keda kallid lehelugejad teavad kultuskollalehest SLÕhtuleht. :) Siinkohal ka väljavõte loost, mille lisamine ei ole vägivaldne, pigem värskendav ja meeldetuletuslik: "Igal noorkirjanikul peab vist olema mingi imidziosa, mis leiab kõikjal rõhutamist. Näited – Lauri Sommer on teeninud aega Eesti sõjaväes, Veiko Märka on 20 aastat punkar olnud, Ivar Sild on iluveaga homoseksuaal, Marko Kompus pole eales palgatööd teinud, jne. Vadi on näiteks korra keskkoolist välja heidetud ja aastakese ehitajaks õppinud..." Mihkel Samarüütel (Vikerkaar 2000/11-12)

Minu sissekannete aktiivsus on viimaste päevade jooksul tõepoolest na nadi olnud - ega siis igal pool nüüd ka internetti sees pole. Näiteks DTS-is sünnipäevajoomingul viibida ja hiljem, Birgiti juures, Cardigansi järgi tantsu vihtuda. Ja, muidugi, taas Eesti alkoholitootjatele rõõmu valmistada. Või nagu näiteks käia galakontserdil Tartus. Teate, see oli päris võimas. Mis siis, et sadas ja et ma pisut nohune nüüd olen. Aga hea oli sellegi poolest kuulata, kuis Riho Sibul sümfoga "Kassitappu" jõristas või kuis Maarja mahemuhedalt "Ta lendab mesipuu poole" ("Ta embab vesipea pooleks"?) rõkkas... või Mäx, Siiri Sisask ja Pille Lill... oi, ei, hea oli. Pärast hea armsate inimestega konjakit võtta ja Henrik autorooli istutada. Noh, et ei peaks siis ometi laupäeva õhtul kaine olema ja möö Eestimaa teid vurama... Ja eile? Eile oli lihtsalt üks vä,sinud päev, mis lõppes lillkapsa hautamise ja kartulikeetmisega. Ihihi, oli see vast tõmbenumber. Isegi Smaug oli potis popsivast kapsast häiritud. :D

kiire-kiire-kiire... ja siis tuleb veel lokk sirgu seada, et õhtul Heleni sünnipäevale kihutada.

... ... ... ... ... ... ärge imestage, et mul on siin nii palju punktikesi - ma lihtsalt üritan aru saada, kuidas on võimalik kodulehekülge ümber tõsta serverisse, mis esiti ftp-d lubada ei taha. Ehk, teadmiseks - hakkan tõenäoliselt aadressi muutma, kuna ülikooli serveriavarused soovivad peatselt mu eest eeldatavasti lukustuma... kuid sellega läheb pisut vist veel aega...

Mul läheb küll tuju pisut paremaks, kui keegi ütleb, et pärast sinu lugu tõusis piletimüük märgatavalt. Hmm. :) Reeded on mu lemmikud. Teate ju küll, miks. Ja, muuseas, palju õnne, Helen!

Nüüd saabus Kapral naistekarjaga... ja nad joovad, nad ja joovad, nad ja joovad...

Nüüd läheme sööma. Ja ei mingit jonni! Ruttu, ruttu!!! Oeh, kui palju võib üleüldse enda sisse mingit vägijooki valada...?

No nii, nüüd me siin oleme ja joome Elisega. Jube. Tegelikult oleme veel tööl, noh, Postimehes, ja vaatasime Carmeni Kassi ja Urmas Oti televäitlust... Ja, ma ei tea, mida keegi teine arvab, aga kasutades Urmas Oti sõnu: ta on pask. Kurb, et Eesti Televisioon on võtnud enda ekraanile vana peeru, kes ei suuda enam orienteeruda toimuvas, ehkki hea, et ta veel kord proovib minna "rahva armastuse" teed... Aga ärge seda kellelegi öelge:)

Oi, ma olen pahur. Oi-oi, ma olen pahur. Ja aina pahuramaks lähen ka. Kustutasin kogemata ära vale kataloogi ja liinuks ei too ju midagi tagasi. Nii kadusid kogu suve vältel tehtud fotod. Til-ga-tu-maks. Pääsesid vaid need, mille olin varem endale sms-eerinud. Ja minu eilne sünnipäev, mis veel mobilchikus konutas. Tige olen. Enda peale.

"Ainult Eesti astumine NSVLi koosseisu tagab meie riigile tõelise sõltumatuse ja suveräänsuse, kindlustab meie rahvale vaba rahvusliku arengu, meie tööstuse, põllumajanduse ja rahvuskultuuri tõusu, meie rahva heaolu õitselepuhkemise ja meie armastatud kodumaa hüvangu." -- Johannes Lauristin, 06.08.1940

"Koostöös meiega ühesuguseid väärtusi jagavate Euroopa riikidega suudame kaitsta ja kindlustada oma iseseisvust, arendada oma keelt ja kultuuri. Euroopa Liit annab meie majandusele uue hoo ja seeläbi tagab iga Eesti kodaniku heaolu kasvu ja aitab eestlase elujärje jõukale Euroopa Liidu tasemele." -- Arnold Rüütel, 25.06.2003

Ajalugu tõepoolest kordub. Nagu ka tõik, et maailma kõige armsamad inimesed eile mo poole juhtusid tulema, olema ... veiniklaase purustama, arbuuse närima ja õhupallide sees hullama. Ai, kui hea oli. Vott.

Aga täna tiksume hoopis selles rütmis, sest ometi läheneb ju Tartu ooperigala. Ja ansambel Perekond tegi laulust magusmõnusa versiooni, mis sobiks me riigi uueks hümniks küll. Welcome to Estonia, Traditional Slave Land, kas pole?

Va, pensiero, sull'ali dorate,
Va, ti posa sui clivi, sui colli
Ove olezzano tepide e molli
L'aure dolci del suolo natal!
Del Giordano le rive saluta,
Di Sïon le torri atterrate...
Oh mia patria s? bella e perduta!
Oh membranza s? cara e fatal!
Arpa d'ôr dei fatidici vati
Perchè muta dal salice pendi?
Le memorie nel petto raccendi,
Ci favella del tempo che fu!
O sim?le di Solima ai fati
Traggi un suono di crudo lamento,
O t'ispiri il Signore un concento
Che ne infonda al patire virtù,
che ne infonda al patire virtù,
che ne infonda al patire virtù, al patire virtù!

You can try to resist
Try to hide from my kiss
But you know
But you know that you can't fight the moonlight
Deep in the dark
You'll surrender your heart
But you know
But you know that you can't fight the moonlight
No, you can't fight it
It's gonna get to your heart

Niisiis, denj rozhdenija, nasyvajetsja. Kraaps ja kummardus Elisele ja Mikule. Endale ka pisut :) Kes pealinna kanti satub, helistagu, sest õhtul läheb vist peoks...!

Saabub e-kiri: Are you happy with the size of your penis? No, tõesti!? Ma ei ole selle peale nüüd küll kunagi mõelnud, aga keegi Lidia Lande arvab, et ma peaksin selle üle pikemalt arutlema... Hmm... Loomulikult soovitab ta mulle "siia klikata", et saada juurde 1-3 tolli. Ja kõikse parem on loomulikult nende müügiargument: "You'll be more man than she can handle, and she might even invite her girl friends over to see it !!"
Ma parem lähen nüüd linna peale... Muuseas, eilne Robert Planti kontsert oli meeleolukas. Häid armsaid inimesi ning kaks tundi õllejärjekorras seismist - mida sa, hing, Haapsalu lossihoovis muud teha ihkakski.

Ja-jaa, on tore see, et on jälle pühapäev... (Silmis kangastub Janos Kos ja Helle-Mai talupaik Viljandi lähistel, kus aastate eest hommikuste pannkoogipugimise saatjaks rõõmsaragiline vinüülplaat oli. Ja kuidas Helle-Mai, Kaido ja Hedvig tantsurütmis mööda elutuba hüplesid.. oo, aegu ammuseid...) Ametlik vanemaks saamise päev tuleb vastu võtta Soome turistide seltsis laeva lael. Aga see just ongi muhe, eks ju?

Soomlased said aegade eest valmis filmiga "Pahat pojat". Nüüd on see jõudnud Eestisse - ehkki täna on avalik linastus, toimus eile väiksemale seltskonnale korraldatud esilinastus. Ja film... see oli kiiduväärt. Ehkki stoori ja skript oli pisut kui ristand Euroopa ja USA filmitööstusest lugu vs toode), suutis filmis kajastatud mahe-kirbe huumor portreteerida isemeelseid soome veidrikke, kuvandada eestlastest ohtlikud maffiategelased (mõelda, tulevad organiseeritult üle piiri ja hakkavad kusagil Kesk-Soomes trossidega bensiinitankereid ja postimaju rahast tühjendama...) ja prostituudid (ehkki tõlkes vjene kjeelseks tõlgitud, puudus tütarlapsel väljamängus seos kõige slaavilikuga) ning panna seltskonna pealtvaatajad filmitegelaste ja iseendi üle naerma. Muhe. Huvitav, et rahvusvaheline filmi andmebaas IMDB tituleerib seda "crime" zhanri kuuluvaks. Aga võib-olla tõesti, kui loo ühte külge vaid vaadata. Igaljuhul on soomekeelne "tagline" kõige lõbusam sellele filmile: "Takkusen pojat eivät juo, eivät polta, eivätkä kiroile. Mutta heillä on takanaan lähes sata ryöstöä". Huvitav on, et ehkki filmi peaosaliseks (pealiini kandjaks) on nimetatud praegu soomlastele ülipopulaarne Peter Franzen (itaalias registreeritud agentuurifirma Jarratt&Ronan talent, teeb ka Carmen Kassiga filmi "Täna öösel me ei maga"), teeb tema vaat' et tunduvalt väiksema ja tagasihoidlikuma rolli kui tema partnerid Niko Saarela, Lauri Nurkse ja Jasper Pääkkönen.

Kes küll ütles kunagi: "Mehed on nagu pilved. Kui hommikul ära lähevad, võib veel ilus päev tulla..." Kaunist kõledat keskpäeva kõigile siia sisse hüppavatele. Ma ei olegi veel suutnud oma ajaraamatusse rõkata, kuivõrd lõbus film on "Charlie inglid: Täie rauaga". Ei, noh, päriselt ka! :) Tegelikult pole muidugi õige seda filmiks nimetada, pigem küll visuaalseks koomiksiks. Lisaks selle, et tü,tarlapsed eiravad kõiki füüsikareegleid ja kihutavad näiteks läbi Hollywoodi elektriliinidel kui liaanidel, on sesse loosse süstitud maitsekaim eneseiroonia popkultuuri ilmingutele, mida ma viimasel ajal näinud olen. Hamburgerid ja "Helisev muusika" koos nukuliku nunnakloostriga on igatahes kohal. Nagu ka kurikaelad maailma erinurgist - nii saabub d-day'ks kohale stereotüüp Itaaliast, Antonioni Crime Family. Nagu ka pahurid Aasiast, Venemaalt ja, üllatus-üllatus, Iiirimaalt. Viimane koos rohelise iiri ristikulehega ning River Dance'iliku stepptantsuga. Vihjeid on kõikmõeldavaid ja -võimalikke. Kasvõi stseen, kus inglid Diaz, Liu, Barrymore iirlaste salajasse kaubalattu tungivad, et vajalikud sõrmused üles leida. Loomulikult on tibidel seljas trendikad särgikesed, rinnal suured inglised lipud, et viidata võimu- ja vallutussuhteile ajaloost.

Enne suuremat napsutamist mõtlesime siin välja kaks uut sõna: algkooliprobleemid (algkoolikud, algkoolism) ning vaba aja vallaline ("siis, kui ma veel vaba aja vallaline olin...") Tuju läks sest kohe heaks. Ja tõusis taevasse, kui Jarmole külla läksime. Oh, algkoolikud... Täna kurvastasin oma majandusliku seisu peale ja otsustasin kiiremas korras liiklustrahve maksma hakata... :)

Cherie Blair to sing at next year's Eurovision Song Contest

DeadBrain has learned that following her spectacular singing success in Beijing, where she sang the first verse of the Beatles classic "When I'm 64" to a group of students, Cherie Blair, the Prime Minister's wife, is to sing Britain's entry at next year's Eurovision Song Contest, provided a decent song can be found.

Vera, the tea lady at 10 Downing Street, told our reporter in an exclusive interview that the PM was so embarrassed by Britain's performance at this year's competition that he wants to become personally involved in the selection of both the song and the singer for the next attempt. "He was really upset," she said, "and even threatened to pull Britain out of the EU, because he thought that those who didn't like his support for George Bush had ganged up on us."

"And after hearing Cherie in China, he said 'Bingo', that's the answer," she added.

Although the selection of the British entry is intended to be free of political influence, it appears that national pride was so deeply damaged by Britain's zero point score this year that the public will accept this unprecedented approach. A survey by MORIORLESSI immediately after the 2003 competition found that 78% of Britons felt that Jemini should be banned from appearing in public ever again, and a huge 94% thought that Martin Isherwood, the composer of their song 'Cry Baby', should be put in prison and the key thrown away. A surprising 45% believed that Mr. Isherwood was in fact a French plant designed to embarrass Britain for its participation in US President "Boy" George W. Bush's war on Iraq.

The problem of a decent song for 2004 remains to be resolved, and we understand that the PM has asked Tessa Jowell, the Secretary of State for Culture, Media and Sport, to become personally involved. Her spokesman, Douglas Ramsbottom, refused to confirm this, but did say that Ms Jowell favoured the old style of entry, the ones with "lots of bing bong diddle diddle lyrics", as he put it. "Something like those old classics 'Jack-in-the-Box' and 'Puppet on a String'", he said.

DeadBrain asked radio and television personality Terry Wogan for his opinion on the choice of Cherie Blair. "Sure and I think that's a great idea. Cherie is a wonderful singer, me darling, and I think she would be just wonderful. I'll be behind her all the way, 100%. By the way, do you know anything about the new year's honours list?" [http://www.deadbrain.co.uk/news/article_2003_07_22_0529.php]

Palju sest kõigest nüüd tõsi on, aga üks on küll kindel - Suurimal tantsukuurordisaarel Ibizal on Cherie lugu tõusnud edetabelite ja enimmängitud lugude tippu. Way to go, Cherie!

Niisiis, varem lubatud friikmiks...

No miks, no miks, no miks! Jälle tööpostil, pilk umbne ning hägune ning puhkus tundub juba mägede taga olevat. Aga lõpp oli ikkagi võimas - ohtralt ujumist (Peipsist Matsimäe soojärveni), liiklustrahve (ihihi, auto omamine ei olegi nii naljakas kui esmapilgul tundub) ning päikest... tavapärane vanaema sünnipäev, sekka viinushkit ka Aare juubelipidustustel... No, mida sa, hing, muud tahta oskadki. Kui on, kellega puhkust ära veeta...

Uus kuu varsti käes... Näe, jõudsin veel sissekandeni. Tänane märgusõna on "ujumine". Edasi-tagasi ja hästi palju. Nii Kurepalus kui ka Emajões. Eilne vaikimine on tingitud pisukesest ekstsessist oma autoga (mõned peavad paremaks avariisid teha kui korralikult liigelda) ning Kaido lahkumispeost, mis päädis varahommikul Manastirskaya Izba kummutamisega Kalevipoja kuju ees. Uskumatu :) Tegelikult võimaldasid viimased päevad mul allpool esitet' friikmiksi täiendada (Kaido laenas isegi ühe oma kõrva!), aga tehnilistel põhjustel jääb see praegu ära. Kahjuks. Nüüd üritan pisut magada, aga raske saab see vist küll olema - palav on ju. Prantsuse Riviera ilma ookeani või Vahemereta on siia kolinud.

Vähemalt elus. Öösel (tegelikult küll varahommikul) maandusime Tartus ning ma magasin end lihtsalt soodaks. Aga võib-olla oli põhjus ka selles, et tänane päev oli vist selle suve üks palavamaid. Isegi praegu on väljas 30-kraadi ringis ja tuule puudumise tõttu pole enam midagi hingata ei õues ega ka toas. Oeh.

Oo, õudu, õõvas võõras... Elus, hoolimata sellest, et unekotile kell kaheksa jõudsin... Ai, aga natukene hea oli ikka ka. Ma arvan, et mul läeb paar päeva aega, et taas selgelt mõtlema ja end väljendama õppida....



Mina. Unine, ent prillidega.



Mäux läeb tants'ma.



Meie sõbranje Annika.



Oi, nüüd on neid juba mitu.



Festival voldib, kleebib, lõikab tänudiplomeid.



Ameerika, Ameerika - Elise kõhust saab hea lipu.



Mis on pildil? Õige vastus - põlved!



Vanadaamid Mäux ja Ülle õhtusel vastuvõtul.

Romeo ja Julian - us-ku-ma-tu!

Põhimõtteliselt on festivali viimane päev kätte jõudnud. See päeva algus tabas meid küll Tegelastest... eee, üpris segases meeleolus ja pidutujus :) Imelikud ettekandjad ja torupilli tutulutu varahommikuni. Täpsemalt, kella kuueni. Ja keskpäevane Viljandi kohvik - oo! mis rõõm, oo! mis toit... See väärib kiitust! Nüüd ka mõned pildid neist päevist...



Peeter-Eerik ja Arno mõtteisse vajununa.



Margit ja John. No comments!



Kukrite kontsert Kaevumäel oli popp. Mitte küll minu maitse, aga rahvale meeldis. Ja hoidis ärkvel ka.



Kaevumäe sheff turva - Tiit.



Siin sündis Real Video. Vott!



Mäux ja Ülle tantsuhoos.



Elis on nagu Madonna - sel on samasugunse särk ja prillid.



Tegelikult on see pilt juba ammu tehtud - aga ma ei tea, mida Meelika imestab...

Oo, Virre oli lihtsalt me-ga. Teate ju küll: kui õitseb sirel ja laulab ööbik... Nüüd räägib Anneli, kellega staapi jõudsime: nojah, nii pea, kui kohale jõudsin, sain aru, et siin ikka peab suvel käima... Nüüd ta jäi ootamatult vait ja hakkas oma varbaid plaasterdama. Miskipärast - isegi ei saa aru, miks :) Täna, muuseas, on kontrafolk ka - Jääboiler teeb oma protestikontserti, noh!