Rahe. Ei mingit kahtlust. Ja tore ametnik.

Kui tund aega tagasi Peterburi maanteel otsitud aadressini jõudsin läks ära igasugune isu autost välja astuda - põhjuseks ootamatu rahehoog, mis väidetavalt Tallinna kesklinnas autod üürgama pani ning korraliku äkkpaanika tekitas. Lisaks välgufläshile oli meie sõiduk ainsa hetkega raheterade all lookas. Huvitav, kust see siis nüüd tuli?!

Pigem meenutan varahommikust dialoogi ühe ametnikuga:

- (Arvutit klõbistades ja ühtäkki avastades.) Ooo, meie peres käib ikka ja alati Vikerraadio!
- (Kergelt kohmetudes.) Tõesti?!
- (Kavalalt.) No muidugi! Ma hääle järgi ei oleks kohe öelnudki, aga nimi on küll väga tuttav!
- (Tänulikult.) Seda on küll meeldiv kuulda.
- (Arvutiklõbin jätkub.) Ma varem kuulasin seda ... Noh Kukut. Aga nüüd ikka Vikerraadiot.
- (Huvitatult.) See on muidugi tore, aga mis pani teid kanalit vahetama.
- (Usalduslikult). Teate, pärast oma abikaasa surma tahtsin ma midagi tõsisemat. Mulle nagu ei sobinud enam see... (Otsib sõnu.) mürgeldamine. Vikerraadios on ikka asjalikumad ja tõsisemad jutud. Nüüd kuulamegi.

Lahe! Niiviisi saingi biomeetriliseks. Siiralt hea meel, et ametnike hulgas on ka lihtsalt toredaid inimesi, kes on töös pädevad, inimeste suhtes abivalmis ja selle kõige juures veel ka head ja positiivsed suhtlejad. Neid polegi nii palju, kui nüüd järele mõelda. (Nt kaubanduskeskuste alatasa pahura müüjatehordi peale mõeldes läheb küll süda pahaks.)

Ja midagi lõbusat eilse laulusaate ajel

Olin unustanud, kuivõrd lõbusa laulu on Harry Belafonte aastate eest laulnud. Tore, et Ithaka-Maria ja Evelin selle taasesitada võtsid (ning seda muide väga vingelt tegid!)



See lõik pärineb filmist "Beetlejuice". Ha-haa! :)

Kui tõsisemalt rääkida, siis mida arvate teie õiglasest kaubandusest. Tõsi, mulle läheb muidugi korda, kui ma saan kaasa aidata Aafrika ja Ladina-Ameerika laste elujärje parandamisele ning et nad ei peaks orjadena kakao- või kohviistandustes rabama. Samas - kas see pole pigem selline läänelik tuhapäheraputusüritus, mis tekitab pelgalt tunde, et nüüd olen küll millegi jõle vingega hakkama saanud ning aitan neid, kelle tegelikust käekäigust pole mul absoluutselt aimu. Ja kuivõrd me siiski hoolime neist kaugetest inimestest? Kas Eesti-sugune riik, mis samuti alles üritab enda elu normaliseerida (või läänelikustada) ning kus on palju töötuid ja palgakehvikuid, ikka peaks eelisjärjekorras mõtlema hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel väidetavalt kehvades oludes töötavate inimeste peale? Või sobiks seesugune heategevusaktsioon enam jõukal järjel suurriikidele? Ma ei tea... Mõtteid tekitas tänahommikune intervjuu Vikerraadios mul piisavalt. Pealegi, ma võin ju osta selle Fairtrade-märgiga tooteid, ent samas on hinnavahe nn tavalise kohvi ja õiglase kohvi vahel ikka väga suur. Kas ei tasuks löögirusikat nendele ettevõtetele suunata ja nõuda, et kõik kohv, kakao vms oleks õiglaselt saadud...? Vaat sellised mõtted.

Nädalavahetus: Mereõhk, surikaadid ja peotrall

Lihtsalt überlahe, kui mõnikord juhtub midagi lihtsalt niisama. Näiteks nagu empsi kutse sõita reede õhtuks Eismale närve puhkama. Mis sa muud ihkad - lõõgastav saun, väike vein ja väärt jutt väärt seltskonnas. Nagu spaas - okei, massaazh ja muud protseduurid jäid ära, aga kõik muu oli küll väga spaa. :)

Laupäeval läks asi veelgi lõbusamaks - nimelt otsustasid vanemad minuga loomaaeda minna (ja pärast muidugi kohvikusse - Tallinnas ju peab!) Ja no mis saab mul selle vastu olla ja imelise ilmaga aina uuenevat loomaaeda kiigata. Minu vaieldamatud lemmikud on surikaadid - ühed vapustavalt armsad ja uudishimulikud tegelinskid, kes oleks vaateakna puudumisel valmis tõenäoliselt iga külastajaga kaasa ka tulema.

Lõuna-Aafrika kõrbetes ja kuivadel avamaastikel elutsev surikaat on pikavõitu nina ja tumedate pandasilmadega põlvekõrgune loom, kel on komme pidevalt omapärast valveseisangut võtta. Tõustes kikivarvule, laseb surikaat oma pikad saledad esikäpad kõhule rippu, venitab keha pikaks ja ajab nina taeva poole, et haista ja silmata kõikvõimalikke vaenlasi, keda tal looduses on üsna palju. Koloonias, kus elab koos mitukümmend looma, kehtivad põhjalikud ja ranged ühiselu reeglid. Nii on neil valvurid, kes kõrgematel küngastel või puude-põõsaste otsas pidevalt vahti peavad, aga ka lapsehoidjad, kes ajal, mil emasloomad toiduks sisalikke, putukaid ja hiiri otsivad, kogu koloonia poegi kantseldavad. (allikas: www.lemmik.ee)

Liiatigi on tore, et Tallinna loomaaed saab üha enam nn lääneliku (ehk teisisõnu korraliku ja kaasaegse) välimuse - loomad pole enam kuhugi rõveroostes puuri pressitud, vaid saavad nautida väga korralikke ruume, pindu ja maa-alasid. Ses mõttes meenub ka Tallinna loomaaias ringi jalutades üha enam aastate eest Londoni loomaaias nähtud-saadud elamus, kus esikohal on ikka ja alati loomad. Kiidan-kiidan!

No ja ega siis nädalavahetus ühe korraliku peota pääsenud - sõber Mati sünnipäev andis peoööle meeleoluka kick'i, mis päädis puhvetis tantsu vihtudes ja hommikutundidel rampväsinuna uinudes. Tagantjärele soovin õnne ka Ivole, kel eile sünnipäev oli!

Von Krahlis wifi päästab igavast loengust

Kui Von Krahli pühapäevane loeng kutsus vähemalt pisutki üles kaasa mõtlema, siis tänane - just sel samal hetkel ülimast valgustatusest jutlustav Andrew Cohen - ajab küll juhtme kokku. See tuletab mulle meelde omaaegseid Lotmani semiootikaloenguid, mis jahusid tundide kaupa toolsusest ja hobususest (teate küll - kui tool on ukse ees, siis pole see tool, vaid omab tähendust "suletud"). Nüüd on mees õnnelik, et ta on sekulaarne juut New Yorgist, kuid omab tõeliselt originaalseid ideid sellest, kuidas Suur Pauk mitte millestki midagi tegi ning kuidas see pealegi inimkonna ülimuslikkusele, intuitsioonile ja elu tunnetuse mõistmisele aluse panin. Ma suren! Õhtuseks ajaks on säärast sõnamängu pisut liiga palju - "consciousness", "eye-witnessing the process", "intelligence involvement".

Tõsi - religiooni, aeg-ruumi alguse või elu loovusprotsessi üle võib filosofeerida, kuid õhtu lõpuks on see kõik vaid retoorilisi elemente andekalt rakendav mõttemäng - ei enamat. Ja kui üks lektor on kõike muud kui sümpaatne, siis ei kutsu see mind kuidagi kaasa mängima.

Mnjah, üks mõte on ju isegi huvitav - seksuaalimpulss pole muud kui loovimpulss. Coheni sõnul teame me kõik väga paljusid teadlasi, filosoofe, muusikuid ja poliitikuid, keda ajendab tegutsema loovimpulss. Miskipärast ei tahtnud ta seda mõtet enam seksuaalimpulsiga siduda, ehkki võiks ju päris lõbus olla ette kujutada näiteks peaminister Andrus Ansipit mööda valitsuskabinetti ringi tuuseldamas ning põhjendada seda kõike ülima sugutungiga.

Pole mahti isegi kultuuriüritustest pajatada

Täna käisime siis välja uudise minu asumisest TopTop'i uudistetoimetaja kohale - mis siin ikka pikalt teavet varjata. Uute tööde-tegemiste tõttu pole isegi aega saanud, et rääkida viimastel nädalatel osaks saanud kultuuri- ja haridusüritustest. Näiteks sellestki, kuidas Mark Lynas Von Krahli Akadeemias kliimamuutustest rääkis. Mis seal salata, ehkki nii Lynas kui ka mullu Cannes'is kuuldud-nähtud Al Gore peaks näiliselt ühte asja ajama, on nad maailma päästmise osas siiski sootuks eri meelel. Lynas rõhub inimkonna, Gore aga planeedi päästmisele. See on nende suurim erinevus, millest tuleneb ka keskendumine erinevatele tegevustele oma eesmärgi saavutamiseks. Gore üritab mõjutada poliitikuid, Lynas loodab kodanikuühiskonnale. Mitte et üks välistaks teist, ent nende lahendusteed on nii erinevad, et saa sa siis nüüd aru, mis parim lahendus on. Liiatigi leidub üha enam lobiste ja nendega koos ka oponentteadlasi, kes leiavad, et kliimasoojenemisest jahumine on müüt - maakera hoopis jahtub... Ent pühapäevaseks (nii halva heliga ja esitusega Andrew Lloyd Webberi juubeligalast kui ka sellele järgnenud piduderallist) toibumiseks oli see ettekanne väga põnev ja väljaskäik asjakohane. Mul on hea meel, et ma siiski põõnama ei jäänud ning ent Von Krahli ajasin. Ning et pärast Volta mudastest hoovidest hoolimata M-iga ka tantsutähtede otse-eetri ette võtsime. Sest see ju vana tarkus - kui raske on olla, võta klaas vahuveini. Või kaks. Või...? :)

Ja et te kõik ühte teatud blogisse sisse ei pääse, siis vahendan teilegi uuemat rahvatarkust:

Miks on mees, kes paljusid naisi põrutab, tegija, aga naine, kes paljude meestega magab, lits? Aga sellepärast, et kui sul on võti, mis kõik lukud lahti teeb, on see päris kunn värk, aga kui sul on lukk, mille kõik võtmed lahti keeravad, on sul lihtsalt sitt lukk.

Vaat nii!

Hullud päevad tõid siiski lennureisi...

Kui me kell kaheksa hommikul Stockmanni jõudsime, oli hullus juba alanud - sajad inimesed tunglesid piletimehe ümber ning püüdsid paremaid positsioone... Eks kõik ikka selleks, et Finnairi ostukampaaniaga võimalikult soodsalt reisile pageda. Oleme ausad, kui möödas oli paar tundi ja nii mõnigi pidi juba kooli minema, olin kindel, et jään oma tagasihoidliku sooviga kevadel NYCi põrutada hüüdjaks hääles kõrbes.
Tunne oli muserdavam seda enam, et päris paljud minu ees piletikassasse jõudnud pidid oma ideaalkuupäevadest loobuma, sest lennud olid lihtsalt täis. Ent Eesti mees ei jäta jonni, eks ole! Kolm tundi ja kümmekond minutit hiljem seisin ühtäkki Finnairi-Sirje ees (vaeseke, ega tal ka kerge pole!), kes hoiatas, et soovitud kuupäevi ei saa tõenäoliselt enam keegi. Ohe. Ja siis: "Ma ei usu oma silmi, mõlemale lennule jagub pileteid," teatab ta. Rõõmuohe.
Ning pärast seda, kui olin oma kukrut 18 000 krooni võrra kergemaks luhvtitanud, võisingi sadadele teistele järjekorras seisjatele kuratliku irvega otsa jõllitada ning pead kuklasse lüües hulludelt päevadelt lahkuda. Meie võit! Tere tulemast, New York! :)

Viimased nädalad on ülikiirelt mööda vuhisenud. Nagu eile Postimeest külastades kallitele sõpradele tunnistama pidin - töötuna on tööd palju rohkem! Muudkui aga kohtumised, orgunnid, kohtumised, orgunnid. Ja kultuuriprogramm samuti - "rambo", ERSO kontsert ja "Detsembrikuumus". Üritan neist hiljem rääkida.

Nüüd võib vist rahulikumalt hingata, sest ees seisab suur töö. Eks näis, kuidas uues kohas minema hakkab, ent mul on sesse päris palju usku.

Ning jää hüvasti, Urmas!

Orkut teab paremini... :)

Vaatame näiteks, mida ütleb meile Orkut tänase varahommikuse sissekande peale:

Tänane õnnelause: Sa veedad vanaduspõlve mugavuses ja materiaalses rikkuses.

Hea, et vähemalt nemad teavad. Ja kui nii ei peaks minema, siis võib ju Orkut Büyükkökteni vanuigi kohtusse kaevata. Vähemalt tema vanaduspõlv võiks ju olla piisavalt kindlustatud, et mulle pensioni maksta. Aga aitab nüüd sügisrohelisse Berliini mattuva hotelli Acksel Haus toakeses peesitamisest ja hädaldamisest, miks küll peab nii vara ärkama, et Eestist normaalseks ajaks Euroopasse jõudmiseks tuleb poole öö ajal silm lahti lüüa. Nüüd tuleb õue mängima minna.

Siis jõuab jälle Depeche Mode'i intervjuuga tegelema hataka: sai ju selleks ometi taas Kesk-Euroopasse tuldud. Vähemalt seda võib küll öelda, et täna tuhatkonna fänni ja meeletu hulga ajakirjanike ees Berliini olümpiastaadionil peetud pressikonverentsil neljakümneks minutiks aja maha võtnud vanad on väga lahedad. Loodetavasti jagub neil reipust ka homseks, mil jätkuvad näost näkku intervjuud. Ning kahju, et nad oma järgmisel aastal algaval maailmatuuril sedapuhku Eestist mööda kõmmutavad. Kel janu, sel jalad - tuleb siis kas Riia või Vilniuse kasuks otsustada.

Häbitu raharööv viis une

Kuidas käituda, kui Euroopasse viiva põgusa tööreisi eel avastad, et sinu kodust on ootamatult kadunud sadu eurosid ehk tuhandeid kroone ning kui võid suure tõenäosusega ka öelda, kes sellise alatu tembuga hakkama sai? Mu kodus lihtsalt ei käi väga palju niisuguste rahahädadega inimesi, kes oleks oma parema elu nimel tuttava-sõbra tagant ka varastama. Olen löödud, et hoolimata paljudest mööda läinud aastatest ei ole ma õppinud selliseid inimesi ära tundma ning neid nõndaviisi ka kohtlema. Ehk on teil nõu, mida teha - kirjutage mu meilile ja andke abi. :(

Kas hingedega eestlasi on tarbimisihas maniakkidest enam?

Lõppev nädal võimaldas mul viibida kahel väga eriilmelisel sündmusel, mis kumbki peibutas kohale ohtralt publikut. Tõsi, ehkki pealtnäha pole sel rahvahulgal midagi ühist - nad justkui ei kohtuks omavahel kunagi -, on nad ometi ühe ja sama rahvuse, veel laiemalt siin elava inimkoosluse liikmed. Räägin kirjastuse Pilgrimi ja toimetaja Tanel Veenre uue raamatu "Meie inimesed" esitlusest ning päev varem sellele eelnenud Rocca al Mare kaubanduskeskuse uue korpuse elektroonikapoe avamine.

Raamat on vinge hingega ja väge täis kirjutatud. Siin arutlevad eestluse, Eesti ja eestlaseks olemise üle nii tuntud kui ka tundmatud eestimaalased: Jarek Kasar, Virve Köster, Artur Taevere, Mikko Fritze, Peeter Jalakas, Vassilissa jpt. Siinkohal mõte kunstnik Anu Raualt:

"Mulle on alati meeldinud eestlaslik segu kokkuhoidlikkusest ja ilumeelest. Asju tuleb hoida, armsaid asju lõpuni kanda, nõeluda ja paigata, et mitte saada vahelüliks kaubamaja ja prügimäe vahel. Hingetuid rämpsasju on liiga palju meie ümber. Ning see laieneb ka inimsuhetele. Tüdinetakse ka üksteisest, ei osata suhteid paigata." (Allikas: Pilgrimbooks 2008)

Just see mõte viib meid järgmisele (ajaliselt küll päev varem toimunud) üritusele, mil ühe pealinna kaubamaja ukse taga sai kokku meeletu hulk põlevate silmadega saamaihas eestimaalasi, et siis, kui kell kukub, teineteisest üle tormamise ja tagumise-nügimise-togimise-nägelemise hinnaga jõuda esimesena teisel korrusel hiilgava elektroonikapoe metallvõre ette, sealt end maksu mis maksab läbi pressida ning väidetavalt võimalikult odava hinnaga rösteri, espressomasina või pesumasina juurde jõuda, sellele peale viskuda ja kraakleva kaarnana õnnetu toode kassasse lohistada.



Kumb käitumismall, hingeliselt helletada või saamaihas saaki sebida, on ehteestlaslikum? Ma tean, et esimene teguviis on enam minulik. Olgu pealegi see kuradi espressomasin täna paari tuhha võrra odavam, tont temaga! Pealegi - mul ei ole näiteks sibulavõrguga kaasmaalast tagudes kätte võidetud espressomasinat niikuinii vaja. Kas kõigil neil, kes eneseväärikust jalge alla mattes on valmis ühe suvalise kaubamaja kunstlikult tekitatud idiootliku massihüsteeriaga kaasa minema, on seda masinat vaja? Eneseväärikus ühe mõttetu kohvimasina vastu? Valus.

Ent ometi on need kõik eestlased ja eestimaalased - ühtesid kannustavad meeled, teisi instinktid. Ja veel midagi sarnast: meelt lahutavad ja uuele nädalale lähevad kõik vastu lõpuks ikkagi sarnaselt. Võin mürki võtta, et täna õhtul istuvad mõlemad pealtnäha erinevad inimkooslused kui üks mees teleri ees, et ühiselt (mis siis et teineteist tundmata) TV 3s alustanud "Laulud tähtedega" nautida.