Meeleolukontsert "Rõõmsa tujuga uude sügisesse!"

Mäletate ju omaaegset pühapäevaõhtust raadiokontserti "Rõõmsa tujuga uude nädalasse"? Väike Andri kuulas, kõrv vastu oma Okeani, kuidas välismaised biidid ta Karlova toakesse voogasid... Nüüd oleme siis rõõmsa tujuga uude sügisesse jõudnud. Vahepealne mudru, masu, mäsu, peataolek, nii-palju-on-teha, nii-tühjad-on-päevad ja kõik muu on nüüdseks eilne päev, tänasest keskendun teotahteliselt sellele, et veel ka 2012. aastal saaks õhata: "Oi, olid alles aastad". Eks saate aru, millest räägin. Ja sestap tööl oma isiklikus blogis rohkem ei peatu. Võib-olla hoopis kusagil mujal ja kunagi muul ajal. :)

Ent kiirpilk augustile: pärast väikest Soome-tretti sai Venna, seejärel ma ise vanemaks pühitsetud. Noh, Elis muidugi ka! Veelgi olulisem oli aga see, et Kalmer ja Annely pärast taasiseseisvumispäeva abiellusid. Peale selle, et mul on oma sõprade üle siiralt hea meel, tundsin õnne ja uhkust sellegi üle, et meie üpris uisapäisa-sõpruskond end vahetult enne pulmi siiski kokku võtta suutis (mnjah, vaene Konnake, kes pidi hommikust õhtuni muudkui aga küpsetama ja küpsetama - seda ka nii mõnegi teise eest, kes küpsetusorjuse asemel tagatoas hoopis tshättis...) ning kõik mõttes ujunud ideed teoks tegi. Ma loodan, et fotokingitus, veel enam aga unise moega Haanja külapoe ees toimunud pulmarongirööv ja hirmnaljakas vanasõnade lahendamine ka pruutpaarile endale meeldis. Meil oli igatahes väga naljakas! Kui kunagi jõuan nii kaugele, et suudan fotoaparaadi piltidest tühjendada, siis lisan paar meenutust siiagi. Mis seal salata, see nädalavahetus oli möödunud augusti hitt!

Ja muidugi ei saa tähelepanuta jätta järjekordseid hüppeid meediailmas, eelkõige Postimehes, mis tõstis kunagise kolleegi Heili asemele teise kunagise kolleegi Ingridi. Vangerduse vajalikkusest ei saa ma tõttöelda tänini aru, aga võib-olla saame seda kunagi mõnest memuaarepopöast lugeda. No näiteks kümne aasta pärast. :)

Ja ühe uuenduse olen otsustanud veel teha: nimelt oma blogi avalikust veebielust tagasi tõmmata. Eks peagi annan huvilistele teada, kus Mõtlik Mees jätkab...

Aitäh ning kohtumiseni,
washelluftheyrs!

Leitud mees. Vananemise tundemärkidega.

Ma räägin muidugi endast - kellest siis veel. 30 saabus salaja kui laine ning viis mu uuele elumerekümnendile (oh, kuis tuli nüüd luuleline). Tegelikult saabus 30 väga vahvalt. Sõprade, vahuveini ja tantsuga: just nii nagu mulle meeldib. Ja seda muidugi hommikust saadik - lisaks varahommikusele Lesknaise-pokaalile tulid sõbrad rongiga Tartust. Nii nad seal perroonil tuterdasid, käes õhupallid ja suu naerul. Lausa lust oli cava'ga päeva jätkata, Elise aias pirukaid pugida ning siis Kohvikus varahommikuni tantsu vihtuda. Aitäh teile!

Kui kibekiire tööaeg ja sellest kohati tingitud öine vähkremine (ma näen mõningaid uue tööga kaasnevaid kohustuslikke tegevusi unes, ausõna!) kõrvale jätta, siis veereb elu kui hernes. Kohe hüppame autosse ja põrutame lõunasse, et Kalmer ja Annely paari panna - nagu kord ja kohus! Polegi sõpradega ammu pulma saanud... (taas meenub "4 pulma ja üks matus").

Täna öösel nägin unes uut sõna: "maksumaksja" asemel tasuks kasutusele võtta "masumaksja" nimetus. Lisaks masuaja kärbetele ka eesti keele sõnades annab see terminile õige varjundi: masuaja maksja ägab koormiste all ja tema tunneli lõpus särab vastu vaid rongiprozhektori pimestav valgus :)

Head mõtted sünnivad merevees

Kui tööhommikud kõrvale jätta, siis viis nädalavahetus meid Katsiga Venna sünnipäevale ning põhjakalda merevette valaskalasid mängima. Otsustasime, et sobime imehästi mängufilmi "Free Willy" kolmanda osa dublantvaaladeks. Ning sealt Vihula vallast pärineb ka järgnev rahvatarkus:

- Miks sa jood?
- Ma ei joo, ma teen päikese eest töö ära.
- ?
- Noh, ma ju võtan öösiti; siis kui päike pausi peab. Päeval võtab tema.
/Härgliiva/

Pärast seda sai esimest korda proovitud, kuidas on ise marmoleumi (ehk naturaalset linoleumi, eksju) maha panna. Kui oma oskustega enam tööd ei saa, siis lähen remondimeheks, sest kui jätta kõrvale asjaolu, et ma pealaest jalatallani liimine olin, tuli asi meil ikka väga ilusti välja.

Ja just praegu tuli päike ka välja, sest kallid sõbrad tulevad homse puhul Tartust pealinna. Oi, elu on lill! Ja tänast päeva arvestades ongi mu nimi Aiandi Ilusaim Õiend. :)

Venna sünnipäev, miks mitte randa kimada?

Avastasin ühtäkki, et olen oma meediumis enam kui kuu aega vait olnud. Justkui poleks midagi juhtunud. Justkui oleks suvepuhkus. Mõlemad väited on tegelikult õiged - aga suvepuhkus on sellisel juhul blogil, mitte minul - juuli on igal juhul töötähe all kulgenud, sekka paar säravamat elamust: laulu- ja tantsupidu; Moby, laulupidu ja Mahavok Õllesummeril, hiljem veel pisut Mahavokki ja Madonnatki, mis - tõsi! - ei jätnud nii eredat elamust, kui 2006. aastal, ent mis sellest hoolimata üks vahva pidupäev-õhtu-öö oli...

Ning, kui vaadata oma Facebooki kontot, siis jääb sellesse kuusse ka ohtralt raadiotööd. Et mitte mõtteisse auku jätta, otsustasin oma Facebooki revideerida ning sealsed emotsioonikillud siia mälestuskildudeks panna. Ma varsti vanainime (juba teisipäeval alustan euroraha toel isiklikku tugiprogrammi "Vanane väärikalt!"), tuleb ju oma mälu klaar hoida. Nii kutsungi koos endaga rännakule "Walk down the memory lane". Ja kui midagi segaseks jääb, tasub vaadata ajaliselt eelnevaid sissekandeid, siis saab natuke enam mõhku (kuigi mul endalgi läks mõne sissekande puhul aega, et aru saada, mis jura ma suust välja olen ajanud...) :)


8. august
"Finishing my morning show - now, it's time to leave town!"

"Täna peaks ikka linnast välja saama - on urrimalt ilus hommik, päev tuleb ka!"

"Punkt üks. Venna, palju õnne sünnipäevaks! Punkt kaks. Mis laulu tahad? :)"

7. august
"Aargh, hommik!"

Madis: Tere hommikust, Andri
Andri: Terommikust sulle ju ka! :) Nüüd tee rindu ja tööle... Nämm!
Kristi: tere hommikust, kallid :) ilm on imeline, naudime päikest või on teil mõni parem plaan :P ?
Triin: Hommikust, Andrike! :) Sa täna na hiline ;-)
Fagira: mmm, mõnus hommik. viimane tööpäev enne puhkust. jee. :D

6. august
"See kõik tuletab mulle meelde stseeni filmist "Sister's Act""

Reverend Mother: Girl groups? Boogie woogie on the piano? What were you thinking?
Delores: I was thinkin' more like Vegas, y'know, get some butts in the seats.
Reverend Mother: And what next? Popcorn? Curtain calls? This is not a theater or a casino. ... Loe edasi
Delores: Yeah, but that's the problem. See, people like going to theaters, and they like going to casinos, but they don't like coming to church. Why? Because it's a drag. But we could change all that, see? We could pack this joint.
Reverend Mother: Through blasphemy? You have corrupted the entire choir!

"Põhjast tagasi! Ja lõunas on tõepoolest soojem. Aga Helsingis on ka huvitav - eriti, kui üritada Madonna hotelli piiravast inimrõngast läbi pressida... :)"

"Põhja!"

2. august
"@ childhood home"

"No Vikerhommik on igal juhul täies purjes ning tuju hea - vanaema 80. juubel ju ometi!"

1. august
"Mahavok oli lihtsalt super. Ning Kare lihtsalt võrratu. Tuju on rõõmuskurbrõõmus. :)"

"Haapsallu! Ja siis muidugi suve favoriidile, Mahavokile kaasa elama!"

31. juuli
"üksindus ja surmauni. hmm, ei teagi, kumb sitem on. :S"

30. juuli
"Ja kõlab mu überlemmik: "Kui käes on loojang, metsas tõuseb kuu, ma seisan uksel kodu ees...""

"Tere hommikust, Eestimaa!"

29. juuli
"Mida kõike Youtube'ist märgusõnaga "Men are pigs!" ei leia :S"

"iPod mängib "O Holy Night" ning tuju on hea. Keset suve jõululaulud - selge, hakkan ära pöörama. Jõuluusku nähtavasti. Tänan tähelepanu eest."

"Ülla-ülla! Müüa paar piljeetikut Madonnale. Huvilisi?"

28. juuli
"Nõukogude Naine"

Ivo: Miks? Kas elu on nii igav ja halb või???
Margit: ja mina olen...mis siis?
Andri: :):):) hetkeemotsiooni ajel lubab facebook kõike kirjutada
Margit: tundub jah ;))))))

27. juuli
"Back in business!"

Kristo: mina veel ei suuda, ikka viljandis...:)
Andri: hehee, jäidki sinna! ma vaatasin lõppkontserdi juba elioni digiTVst ning jõudsin öö hakul ikka pealinna, kaasas soe Tartuffi fliis! Selle saad tagasi, kui trehvame. Ja olgu Viljandit tervitatud, seal on ikka ilus! :)
Jaanika: Aga jõudu! Varsti kohe endalgi taas suund argiellu.. Korraks sai veel tehtud peatus akadeemias, minu "nahkdiivaniga lavamanageritoas".
Andri: Tead, argielust väljas oli päris tore olla. Veel toredam oleks, kui me kohtuksime lavamanageridega mõnes punanurgas ka muul ajal, kui vaid folgil? :)
Janno: mõistuse sootuks kaotanud !
Jaanika: Minul on kaaslavamanagere ikka hea meel näha, John võib teha näo, et ta meid ei tunne (aga kohale võiks ikka tulla :).
Andri: John on lihtsalt ülbe, sellepärast tal sõpru polegi! :)
Kristo: Tegelikult on John lihtsalt realist :), aga egas me ju kohtu nii ehk naa. Tööalaselt ja folgialaselt ja krt teab veel mis alaselt.

27. juuli
"Folk tehtud, kaktused kastetud. Öö on."

24. juuli
"Viljandis. Folgil. Esimene vaba hetk. Kasutan seda magamiseks."

22. juuli
"Euroopa kultuuripealinn 2011 läheb Viljandi folgile. :)"

Tarmo: Ehk, et sina lähed või kuidas? Või in corpore, ühise bussi ja lauluga?
Arno: Jep. Andri and All The Euroopakultuuripealinn 2011 Maimets läheb Viltsu :D
Andri: Ähäh! No mina võtan automobiili ja laulan tee peal ise :)
Triin: Näeme! Laulame! :)
Andri: Ja Arno, ma nüüd ei saagi aru, et kas oled ikka tulemas-olemas?
Tarmo: Võta mikko ka kaasa. Ta kibeles tulema.
Andri: Ta on meil võõrsil. Kultuuri maale viimas.
Kaiko: kultuuripealinn vs j6mmipealinn:)
Arno: Ma olen kohal aga mitte paigal :P
Andri: Jõmmipealinn maiäss, kõik jõmmid lükkame eest! Aitad?
Arno: Aita me :D
Kirsti: Tervita paadimeest!

22. juuli
"Weird dreams... It's because I was tired, I guess..."

"Burn the bike thieves! The thing I have to deal with :S"

Andri: Mulle üldse ei meeldi. Ilus ratas oli. Mis siis, et vana. Mulle kallis ja vajalik. No kuradi masu, maivõi, murtakse ustest sisse, lõigatakse lukud läbi ja bye-bye, velosipeed!
Lauri: võib koguda kokku ülejäänud kaaskannatajad ja siis teha pättidele üks suur lõke nagu Jaanipäeval. loodan, et leian oma mootorratta varga ka selleks ajaks üles.
Andri: Kusjuures tundub, et teema on tõsiselt aktuaalne - selliste sõiduriistade vargused on juba ülipopulaarsed. :S
Katrin: Jah, minu kontaktides on koos minu sissekandega kolm ratta-varguseteemalist ainuüksi sellest nädalavahetusest :( Ja meie perel läks korraga 2 ratast :( Tõesti ajab kurjaks ja teeb nukraks... pidime oma Võsu-Käsmu väljasõidu teise päeva jalgsimatkaga jätkama...
Andri: Ma nägin jah, et olid sissekande teinud samal teemal. Just mõtlesin kohtlaselt-jõuetult käsi rippu lastes sinu sissekandele, kui täna tühja seina jõllitasin!
Marko: Andri, soovitan sinul kui praktiseerival ringhäälinguesindajal olla väljenditega ettevaatlik. Meenutaksin kohtulahendit aastast 2005, kus ahjuajamisele üleskutsumine tunnistati vaenuõhutavaks. http://www.postimees.ee/050805/online_uudised/173406.php
Andri: Ma ei saa kuidagi salata, et õhutan vaenu varaste ja mittevaraste vahel. Kummale poole jääd? :)
Marko: ma ei saa vastata küsimusele, kas olen hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud, kui ma ei ole seda kunagi alustanudki. samuti ei tähenda, see, et ma laulupeole ei lähe, et ma ei armasta eestit või ei ole õige eestlane. vaenu õhutamist ei poolda, vargaid ei armasta. :) rattast on muidugi kahju :(

20. juuli
"Tallinna Merepäevad - grreat succeess! :)"

"What happened to sunny sky? Well, at least it's a regular work day."

19. juuli
"Munamägi on rahulik nagu Jaan Tätte..."

18. juuli
"Morning has broken. Walking on air... :)"

17. juuli
"I love when the plan comes together!"

"See päev on teel... :)"

15. juuli
"Ahjaa, ja Leedu valitsus elab endiselt 15. sajandi nõiajahiajastul. Lihtsalt pidin seda märkima."

"Nüüd läks juhe kokku. Aitab. Tuleb näiteks valge veiniga lahti rullida."

14. juuli
"Andri Maimets @ KKK. (Koosolekud, konsultatsioonid, kooskõlastused)."

13. juuli
"'t was everywhere. i'm good. :)"

Katrin: tubli, tubli, väga tubli, istu, istu, puhas 5!

"Väss. Väga väss."

"Parim suvepäev esitluslõuna tegemiseks: aianurgas suitseb grill... :)"

12. juuli
"Segakoor Hästi Pakitud."

Katrin: proove hakkame pärast minu tööpäeva lõppu sinu juures tegema :p :D

"Entukas raadios! :)"

Katrin: kuidas su laulmine läks?
Andri: oo, suurepäraselt! loed ju, et olen nüüd taas koorilaulu-entukas :)
Katrin: must pole entukas lahkunudki :p kui ainult oleks koht, kus saaks laulmas käia :(
Andri: hehe! teeme siis oma pottide-pannide-segakoori. eile tuli mul hea mõte avada segakoor Hästi Pakitud. Nii oli nimelt kirjas kõikidel Õllesummerilt soetatud vihmakeepidel: koorivorm odavalt käes!

11. juuli
"Tuldagu nüüd poplaulupeole. Ega iga päev Andrit kooris laulmas näe! :)"

"Kuulan ja kuulan seda laulu. Kurb on sees. Vastikult kurb."

10. juuli
""On läinud aastad, hetked ilusad..." - Mahavok laulab ikka hästi. A Muumitroll on muusikaliselt mu jaoks ikkagi tühi."

Evelyn: böööö. vähe kuulasid juuu!
Andri: No a sellepärast kuulasingi vähe. See "A mis nüüd mina" oli tore pala, aga ülejäänu oli mu kõrvadele ikka tüütu tümin. :)
Evelyn: no vot.lugu " korallidest" ja veel mitu-mitu-mitu lugu kohe olid väga coolid!:)) ja tekstid. need on ikka päris deebid:)
Andri: Mis selle "Mis nüüd mina" pealkiri oli? Ehk et kuidas ma seda juutuubikust leian?
Taivo: Mahavok oli super!
Andri: Onjueksju! Küll ikka on osatud lugusid teha!
Markko: Mahavok oli ikka ülisuper aga Muumitroll oli ka tore, täna olid kohe ka sellised õed tööl, kes ka olid eile kohal ja päris lava ees rokkinud ja kiljunud :) mul on hea meel, et muumitrolli muusikaga sain tutvuda
Andri: Ptüi, ma panen teile alles ilusa ansambli!

9. juuli
"Lift me up, Lift me up, Higher & Higher..."

Fagira: liftimees on pugend alateadvusesse? :D
Margit: ei high on...
Andri: oh, ma ei mõelnudki, et see moby lugu võiks minu liftiromaaniga kuidagi seostuda. :D tegolt oli kontsert!

8. juuli
"I hate typos in Kultus's menu: värksed pannkoogid! *@£$€*!"

"Jõuad küll kontorisse vara ja hakkad tööga pihta - aga näe, siis vaatad, et kell on juba urrima palju! Kuhu see aeg kaob, palun"

7. juuli
"CNN tahab, et ma enda kõrval istuva persooni kätt suudleksin. On Jacko palve aeg. Aga minu kass ei anna end kätte ning nii pean ma end ise musitama. Väh!"

"Tere hommikust, Eestimaaaa!"

Urmas: ...nii, et, eeter?
Andri: nii tõepoolest on! :)
Siim: Head ööd Nicaragua :)
Andri: Päh! Tervisi kaugele maale, sõber!
Heiti: kas ma san sind onlines ka kuulata? tervitused sydneyst. :) 7. juuli kell 7:02
Pepe: hommikul vara pannakse juba eetrit? võäh :)) aga noh, lõunamaa värk...
Andri: no puhas õuka, noh! rahvusõuka! :)

6. juuli
"Luulepäevik jätkub: "Viin vajalike inimestega kokku, selgitan, täpsustan, aitan ja paitan!""
"Vara üles, hilja voodi... :)"

Katrin: A kui on "vara voodi, hilja üles"... - mis siis saab? sinu puhul teame, et nõnda rikkus majja toodi :D
Andri: Vara voodi, hilja üles, ärkasingi sinu süles! :D See on meie Andri luule, mida iga päev ei kuule! (Meenub taas rida "Ema Maiga, seisa paigal!")
Katrin :D:D:D aint et kus ja kelle süles ma küll ärkama peaks... ahjaa, õige-õige, ega sinu nimetatud tingimustel kah rikkust majja saa :)
Andri: äi saa siin midagi, ikka olen vaene kui kirikurott
Kirke: Hakkan otsima inspiratsiooni, et sünniks viis... nagu lubatud sai!
Katrin: no seda ma sulle, Andri (ja endale ka), räägingi. üks suur paks vale on see vanade eestlaste jutt :D
Andri: aga äkki saame Kirke lauluga rikkaks - autoritasud kukuvad kõmm ja kõmm meie pangakontodele. :D
Katrin: Kirke! aitab suve imetlemisest! hakka ruttu inspireeruma!
Gert: võin ka Kirket selle raske ülesande täitmisel aidata! "sest nagu sa tead, kaks pead on ikka kaks pead" :) mul tuli siuke riim ka : vara üles, hilja voodi, lõpuks ennast surnuks joodi... :)
Kirke: Vaadake sellega on nii - Pegasus lendab siis, kui ta lendama peab...ja mina olen nõus autoritasusid ainult poolitama, kolmeks või enamaks jagamine ei tule kõneeeeee alllaaagiiiii:D Gert: kallis, ega ma ei tahtnudki sult mitte leiba laualt ära võtta, vaid aidata sellele ka võid peale hankida (või nagu eestlasele kohane- muretseda)!

5. juuli
"Laulupidu oli tore. Isegi väga tore. :)"

3. juuli
"Näed! Jälle! See mees töötab meie majas. Ja jälle on ta liftis käinud. Ma muutun juba kergelt liftiperverdiks :D"

Tanel: aga pühenda siis üks päev lifti jaoks :P et ole kogu aeg liftis ja nuusuta kõik üle :P
Katrin: kas sul on SEE käik juba käidud? aga jah, hakka liftipoisiks - saad kindlasti lõhna jälile :) Mirjam: Ma ka soovitaks Sul oma töö paariks päevaks liftipoisi ameti vastu vahetada. Ja vabade hetkede lugemissoovitus oleks Süskindi "Parfüüm". Ja kui suudad seda lõhna kirjeldada, siis võib leidmisel abiks olla www.fragrantica.com
Fagira: sa jäta lifti mingi kirjakene, salapervo
Katrin: oh, aga see on ju täitsa pandav mõte - pane tühi leht liftiseinale, kuhu kõik sõitjad peavad kasutatava lõhna kirja panema. siis võtad papri kaasa ja lähed poodi nuusutama :D
Andri: "Tere. Olen sinu lõhna salajane austaja. Lõhnad hästi. Mis lõhn on? Jäta näidis nurgale!" Nii vä? :D
Fagira: Einoh, ära nüüd siis selle lõhnanäidisega üle ka pinguta, ega ta ei hakka ennast vastu su paberit nühkima kui ise ka pervo pole just, haha. A vaata et sa oma kirjakese juurde pastaka vms jätad, muidu ta eiviitsi äkki kirjutada. :D A muidu kui sa nüüd ntx satuks taga koos lifti, et siis tammuksid tummalt jalalt jalale või teeksid suu lahti ja küsiksid? Ma võin pea anda, et ta arvaks, et sa lööd talle külge.
Markko: piisab, kui lihtsalt ta jätab lõhna nime ju....mind hakkab ka juba huvitama see, leidsin oma lõhna kunagi u 10 aastat tagasi oma maja liftist, meeldib siiani ja kasutan...
Andri: No ma ju räägin! Sõber, tule appi, nuusutame koos :D:D:D
Tanel: :) ei aitäh mul on lõhn olemas :P
Merilin: kasuta treppi!
Andri: eiei, jummala lõbus on :)
Marek: äkki kutsutakse seda toredat meest hoopis koristajatädiks? ;-)

2. juuli
"Ma tundsin liftis täna ühte lõhna. Ma ei tea, mis lõhn see on. Ma tahan seda."

Fagira: keegi oli liftis asjal käind?
Heili: alati peab kohe küsima. Mis sest on, et teine sind siis imelikult vaatab, mis sul kaotada on :)?!
Andri: Eiei, kedagi ei olnud liftis noh. Üks mingi jorss marssis välja küll, aga no ma ei hakanud järgi tormama, et härra, härra, millega te end piserdate.
Oliver: Soovitan soojalt INCENSE KYOTO Comme des Garcons. Ja pärast seda ei taha sa enam ühtegi lõhna ;). See on tõeliselt hea!
Kristo: Andri, lõpeta lifti(s) nuusutamine ja nuhutamine!:-)

"NHL-i üleminekuaken sulgub kohe. Aga nagu ütleb Eesti rahvatarkus: Kui kusagil sulgub aken, siis kusagil tehakse uks ikka lahti... :) Mida kõike tänu spordiuudistele teada ei saa!"

"Raadioonu hommikune mõttemäng: Postimees on paberil, tutvustust ei ole. Päevalehel on tutvustus, paberil ei ole. Ekspressil pole tutvustust ega paberit. On koduleht. Maalehe tutvustus on vigu täis, parem lugeda paberlehte. Kas ma olen mingi iluvõimleja, et need lehed loetud saaks?"

1. juuli
"Häh, milles küsimus! Loomulikult rattaga laulupeole! :)"

30. juuni
"I'm terribly sorry but I do NOT miss Jacko! And I do NOT want to participate in any group concerning missing him."

"Minu 2009 hüppab nagu Põhjala kummik! (Tervitused kunagisele füüsikaõpsile)"

Markko: mismismis?
Andri: Mult küsiti, et kas ma siis enam suuremaid tekstilisi tellimustöid teha ei võtagi. Vastasin eitavalt ning lisasin, et võiblat mõne kuu pärast: eks see elu aastal 2009 ongi hüplik kui Põhjala kummik. Seda väljendit kasutas meie, kunagiste õpilasrüblikute kohta mu füüsikaõpetaja: "Mis sa hüppad siin nagu Põhjala kummik!?"
Markko: :) meil oli emakeele õpetajal "puurikass", kes siis kella peale hüppas

Mida veel juunis teha jõudis...

Kui kuu aega tagasi rõõmustasin, et sain juba mais järvevette, siis juuni lõpp leidis mind juba merest. Nimelt otsustasime esmaspäeva õhtul - siis, kui esimene kultuurne tööpäev selja taha jäi - Kakumäele põrutada ning õhtuse tuule kiuste end vette kasta. Okei, ma olin tegelikult ainus, kes vette ronis. Õnneks oli kardetust soojem. Nüüd on siis tänavune meri ka maitstud.

Ja pärast ülimaitsvat quiche'i ning maasika-rabarberikooki (nagu ma aru sain, on senine imekokk troonilt tõugatud, tubli Magister!), seltsiks armsad inimesed, pole enam muud kui laulu- ja tantsupeole vastu minna. Pealegi, rattaga! :)

Tallinn 2011 kutsub rattaga laulu- ja tantsupeole

Et vähendada laulu- ja tantsupeoliste jalavaeva ning säästa neid liiklusummikutest avab SA Tallinn 2011 reedel Tallinna lauluväljakul ja Kalevi staadionil tasuta rattaparklad.

Nagu iga teinegi kultuurne ja keskkonnasõbralik Euroopa linn, nii julgustab ka Tallinn elanikke ja linna külalisi eelistama liiklemiseks autode asemel jalgratast. Seda eriti sel nädalavahetusel peetava laulu- ja tantsupeo ajal, mil linna saabub palju külalisi nii Eestist kui ka väljastpoolt. «Rattaga peoletulekul on palju eeliseid – ratast on väga mugav parkida ja sellega peolt lahkuda ning see on keskkonnasõbralik. Liiatigi on rattasõitjal palju rohkem aega märgata peole jalutavaid häid sõpru ja tuttavaid,» põhjendas SA Tallinn 2011 juht Mikko Fritze Kultuuripealinna rattaparkla avamist.

Laulupeo rattaparkla on avatud reedel, laupäeval ja pühapäeval ehk 3.–5. juulini. Parkimist aitavad lauluväljakul ja staadionil korraldada liikumise Eesti Rattarikkaks vabahtlikud. Vabatahtlikud parklatöötajad panevad aga kõigile südamele, et parklasse toodud jalgrattad oleksid varustatud lukkudega ning tublid ratturid tuleksid oma sõiduvahenditele järele enne parklate igaõhtust sulgemist.

Kultuuripealinna rattaparkla avatakse koostöös Tallinna linnavalitsuse Kommunaalameti, Eesti Rattarikkaks algatuse ja Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega.

25. laulu- ja 18. tantsupidu „ÜhesHingamine“ toimub 2.–5. juulini Tallinnas. Peo juhatab 2. juulil sisse pillipidu Raekoja platsil, sellele järgnevad kolm tantsupeo etendust „Meri“ ja kaks päeva kestev laulupidu. Tantsupeo idee autor on Henn Tiivel ja kunstiline juht Ülo Luht, laulupeo kunstiline juht on Ants Soots.

Kultuuripealinna rattaparkla lahtiolekuajad Tallinna lauluväljakul:
Reede, 3. juuli 9.00–22.00
Laupäev, 4. juuli 9.00–22.00
Pühapäev, 5. juuli 10.00–19.00

Kultuuripealinna rattaparkla lahtiolekuajad Kalevi staadionil:
Reede, 3. juuli 9.00–22.00
Laupäev, 4. juuli 10.00–14.00
Pühapäev, 5. juuli 10.00–14.00

Ajakirjanikke ründab taas nõdrameelsus!

Alles mõni sissekanne eespool näitasin, kuidas meedias tegutsevate ajukääbikute käes pannakse ka vale mees kinni - peaasi, et perekonnanimi on õige (Anders/Margus Tsahkna juhtum). Täna õhtul tuli mul taas jook kurku tõmmata, sest Postimehe ajukääbiklusele ei näi keegi piiri panevat. Nüüd röögatab PMi portaal Anu Saagimi allkirja kandva uudisega, et popikoon Michael Jackson suri südame seiskumise tõttu! Ja nii teatavat meile veel rahvusvahelised agentuurid! Sa armas Mooses! Ja ega siis Postimees ainsana, sama pasundab toimetajale või loo tõlkijale viitamata ka ERRi uudisteportaal:


Kui nüüd pisutki järele mõelda, siis teab iga mõtlev inimene, et see organism, mille südamelihas on seiskunud ja mille vereringe seetõttu enam ei toimi (meenutagem, südamelihas on organ, mis tagab oma talitlusega organismi vereringe), ongi surnud. See ei ole kindlasti "rahvusvaheliselt tõsiselt võetav" surma põhjus. Ehk teisisõnu, kõik inimesed surevad südame seiskumise tagajärjel. Ka mina suren siis, kui mu süda jääb seisma.

Aasimine aasimiseks, kas polnud ajakirjanikel võimalik uurida, mis siis Jackoga ikkagi juhtus? BBC uudist lugedes näeme, et olukorra kirjeldamisel kasutatakse uudisloos terminit cardic arrest, mida Euroopa Elustamisnõukogu kliinilisest surmast elustamise ravijuhendis tõlgitakse kui südame äkksurma ehk kardiaalset äkksurma. Kui surma oletatavat (!) põhjust teada tahta või teaduslikele allikatele tuginedes välja pakkuda soovida, tasub ajakirjanikul lugeda nt nimetatud elustamisnõukogu originaaldokumenti, mis ütleb:

Sudden cardiac arrest (SCA) is a leading cause of death in Europe, affecting about 700,000 individuals a year. At the time of the first heart rhythm analysis, about 40% of SCA victims have ventricular fibrillation (VF). (https://www.erc.edu/index.php/guidelines_download_2005/en/)

BBC uudist veelgi põhjalikumalt lugedes näeme aga, et surma põhjus on endiselt teadmata, sest selle väljaselgitamine nõuab lahangut:

Spokeswoman Karen Rayner said he was not under criminal investigation but the car "may contain medications or other evidence that may assist the coroner in determining the cause of death". (http://news.bbc.co.uk/2/hi/entertainment/8120606.stm)

Minu jutu mõte? Tõestab veelkord, et Danielil ei olnud õigus - kiirus ei taga adekvaatsust. Ning kaotab seetõttu igasuguse mõtte ja vajaduse säärase "kuuma uudise" järgi arvutisse tormata. Ning olgu see ka õpetuseks kõigile neile, kes arvavad, et iga enda arvates keelt tönkav (ent mitte allikavõrku ega tervet mõistust omav) inimene võiks suuta ajakirjanikku mängides teistele teada anda, mis meie ümber toimub. Punkt. PS. Kõige kurvem oleks, kui sarnast lugu loeksime üks-ühele online'ist võetuna ka homsest paberlehest. :)

Daniel Vaarik, ära ole nii IT-entukas! :)

Vikerraadio tänases "Meediatunnis" arutlesid Tarmu Tammerk ja Daniel Vaarik muutuva meediapildi üle ning leidsid ühiselt, et trükimeedia tulevik on tume.

Väljavõte Vikerraadio "Meediatunnist", 26. juuni 2009.
Kogu saade kuulatav ja allalaetav siin.

Tunnistades, et ühes ajaühikus toodetava teabe kvantiteedi osas jääb trükimeedia veebile all, pean paraku juhtima nii Tarmu kui ka Danieli tähelepanu sellele, et apokalüptilised kuulutused sellest, justkui trükimeedia hääbuks, on pehmelt öeldes naiivsed - trükikunsti leiutamisest kuni tehnilise revolutsiooni lõppfaasini (mis pole ju saabunud) pole ükski meedium kadunud, vaid pidevalt arenenud ja uuenenud (parem paber, analoogist digitaalseks jne). Paber eksisteerib tänini kõrvuti raadio ja televisiooniga, ehkki nendegi saabumisel on eakamale meediumile alati hävingut kuulutatud. Huvitav, ehk peaks siis ka elektrooniline traditsiooniline meedia veebi ees oma saatuse pärast värisema (nt miks peaksin ootama telesarja x sisseostu, kui saan veebis seda tasuliselt=legaalset vaadata?)

Ehkki Eesti trükimeedia ei paku kaasajal tõepoolest veebimeediale konkurentsi ka kvaliteedi osas (ja see pole meediumi, vaid siinsete kiirkasumile orienteeritud ajakirjandusettevõtete probleem) ei tähenda see, et pabermeedia roll (päeva)uudiste ammutamisel kunagi kuhugi kaoks. Sest lõppude lõpuks on internet (sotsiaalse võrgustiku ja blogindusega või ilma) siiski meedium, pelk kanal. Sisust ikka sõltub, miks sinna pöördutakse.

Esiteks tahan küsida - kuhu kütame? Kas ma oma elu elava kodanikuna (ja alles seejärel meediatarbijana) ikka jään väga palju vaesemaks, kui ei loe/kuule/näe uudist nt sellest, et riigikohus tühistas 200 hääletussedelit, ligikaudu pool või kolmveerand tundi pärast seda, kui sündmus on toimunud, vaid loen seda ajalehest järgmisel, võib-olla ülejärgmisel või ka üleülejärgmisel päeval? Teame ju, et ei jää.

Teiseks on pabermeedium alati mugavam. Üha vanem inimene (ja elanikkond - üllatus-üllatus! - vananeb) tahab, et ta elu oleks aina mugavam. See puudutab ka meediatarbimist. Inimene ei pea lugemiseks läpakat või moblat (olgu see nii väike kui tahes - ehkki selge on see, et väikselt ekraanilt ei näe ka noor inimene mitte midagi) kaasa lohistama ega elektrivõrgu või täisaku pärast muretsema.

Kolmandaks on populistlik väita, et arvuti on paberist keskkonnasõbralikum. Mul on käes Euroopa trükiliidu kogumik "The Facts of Our Value Chain", mis lükkab ümber enamiku saastemüütidest. Üks neist puudutab just elektroonilise ja paberkommunikatsiooni kahjulikkust keskkonnale. Autentsuse huvides ja mitte soovides terminites eksida ma seda siinkohal ümber ei tõlgi, vaid tsiteerin ingliskeelset originaaldokumenti:

Electronic communications are more environmentally friendly than paper. We should be careful not to criticise the IT sector too much as it does offer considerable economic and social benefits in Europe. Nevertheless, we must challenge current opinions where they are not correct.

Wrong: Electronic communications are not necessarily more environmetally friendly:
1. A single PC emits upwards of 495 kg of CO2 annually (more than 2 percent of household emissions). This compares to 14 kg for the mail volume of an average European household (less than 0.1% of household emissions).
2. The techical university of Stockholm (Kungliga Tekniska Högskolan) concluded that, with a "European" mix of electricity and waste management systems, the web-based newspaper with just 30 minutes reading time created 20% more CO2 emissions that the physically distributed newspaper. (The Facts of our Value Chain. EMIP: April 2009. Tänu Trükiliidule ja Külli Tammesele.)

Pöörake tähelepanu numbritele. Liiatigi tasuks nt vihmametsadest jutlustajatel samast dokumendist uurida fakte, mis kinnitavad Euroopa metsade kogupindala 30% tõusu alates 1950ndaist. Ainuüksi Venemaal suureneb metsaala alates 1990ndast keskmiselt 805 000 ha aastas. Venemaad arvestamata on suurus 607 000 ha.

Siin toodud argumendid ei tähenda sugugi, et ei saaks möönda tõde Tarmu ja Daniel arutelus, mis puudutab kohalike ajalehtede tulevikku. See, mitte meedium per se, on tõesti tume, sest küsimus - mille poolest erineb paber online'ist või mis on paberlehe müügiargument - jääb endiselt alles. Praegu on online-huligaansus (mitte ajakirjandus) pabertegijaile pähe istunud ning nii on "avalikkusele" kultiveeritud mulje, et see (kiirus=vigaderohkus, lühidus=pealiskaudsus, odavus=harimatus) ongi Eesti ajakirjanduse tulevik. Sellest on kahju.

Jalutuskäik Tallinnas

Ilm on palav... Oo, kui palav! Kuna mul pole eriti aega end mõnda veekokku heita, siis veedan töised tunnid oma varjulise(ma!)s korteris. Ennist patseerisin aga linnas ning sattusin taas neid Tammsaare pargi kerjusindiaanlasi kuulama. Igal juhul etem kui päevast päeva samal kellaajal üle linna lärmavad hare-krishna-krishna-hare-mehed. Just mehed, sest viimane kord, kui nende kambaga samaaegselt foori taga passisin, avastasin, et naised olid kõik koju jäetud. Või koondatud.

Keskpäevane äratus: NATO hävitajad linna kohal

Kriban varahommikust peale tööd teha, luristan vaheldumisi kohvi ja punase greibi nektarit ning tunnen end ütlemata mõnusalt. Ühtäkki tekib heli, mis meenutab kas katuse maha rebimist majalt või midagi veel hullemat. Päikese käes peesitav Smaug tardub soolasambaks, arvates tõenäoliselt, et fassaadiehitajad on tagasi tulnud ning üritavad tema elunatukest millegi veel õudsemaga lõpetada. Aga ei hullu - need on kõigest paar pisikest NATO hävitajat, kes keskpäeval üle Tallinna kimavad ja siis kaugusse kaovad, kaks peenikest pruunikashalli suitsujutti taga. Turvatunne missugune! Hetkeks jahmunult tänaval seisatujad ärkavad tardumusest ning jalutavad-jutlevad edasi, justkui poleks neid hävituslennukeid olnudki. Väljavõtteid Näoraamatust, kuhu samasisulise sissekande jätsin:

TR: Võimas oli ju :-)

MU: veits ei jooksnudki ukse taha peitu. Ja jube hea oli vaadata, mis käitumishäired sellises "ehmumise olukorras" tööle hakkavad . :)
TT: Ma ehmatasin just ära, mõtlesin, et sõda!
RM: jumal ma mõtlesin et lennuk kukub mu majja sisse... huligaanid poisid jätke järgi prouad erutuvad..."
EM: Võimas. Õnneks oli Vikerraadio nii operatiivne, et kommenteeris kohe asja:)
MN:Õudne
SL: näh :( miks mina ei kuulnud... hävitajad on ühed mu kõige lemparimad asjad :/
EK:Juuube!!!
RV: a olidki hävitajad ? pirital oli tunne, et 747 lendab kohe aknasse
MP: päris hirmus oli! mõtlesin, et hetk hiljem kuulen, kuidas lennuk majja sisse raksatab!
MP: Postimajas olles pensionärid arvasid, et tramm sõitis kiirustades mööda...
KV: kohalolekut tuleb ju näidata;)

Jaaniaeg läks kui üks lust ja lillepidu - pärast seda, kui varalahkunud Orava rist sai ühes suure rahvamassiga 22. juuni hilisööl vastu 23. juunit avatud ning selle Swarowski kristalli meenutava hiidristi küllaltki tugev marurahvuslik (et mitte ühte vängemat sõna kasutada) maik alla neelatud ja taas meie 700 aasta pikkust orjapõlve, mitte aga pidupäeva rõhutav oratoorium kuulatud, oli aeg võidupäeva auks pealinnast lahkuda.

Lahkuda ikka selleks, et eestimaiste mõisatega (Palmse, Sagadi, Vihula) taastutvuda, seejärel tundide kaupa merekaldal kiikudes Prosecco (see on üks võõramaine jook, millest - selgus! - Varblase terrassi teenindajad ilmaski kuulnud polnud; masendav rumalus), lõkkes küpsenud vahukommide ja maitsva lambapraega maiustada ning vanematele järgmisel päeval õnne soovida (no küll mõni on mõnda juba aastaid üle talve pidanud).
Kui end eile pärastlõunal muidu üsna inimtühjale Härgliiva rannale päikese kätte kõhutama keerasime, pidin sinna saabunud ja ranna oma lamina, lolli jutu ja nilbitsemisega paari sekundiga täitnud jormeestlaste pärast taas silmad peast häbenema.

Tagasitulek pealinna venis - vaja ju kõik Põhja-Eesti liivarannad ja unised kalurikülad oma silmaga ära näha ja üle lugeda ning ka Stenbockide Kolga mõis ära vaadata. Kahju, et nii võimas mõisakompleks on labase maitse küüsi langenud: mõisasse on rajatud kummalise nimega ÄraKardaPubi, selle välisukse kohal tilbendab A le Coqi reklaamtahvel, härrastemaja ühes tiivas tegutseb pudipadipood ning "renoveeritud tallihoone hotelliga" tähendab lamedat odavat euroremonti. Selles suhtes on Palmsel (Virumaa Muuseumid), Sagadil (RMK) ja Vihulal (inglastest omanikud) hästi läinud - need on siiski maitsekalt ellu äratatud.

Facebook tahtis URLidega raha teha?

Olen nüüd ka üks neist Vanity URLi omanikest ning seda huvitavam oli lugeda Business Insiderist tänast selleteemalist artiklit:

Why Facebook turned down millions to give away vanity URLs for free

Instead of giving Vanity URLs away for free, like it did last weekend, Facebook originally planned to auction them off to the highest bidder, a Facebook spokesperson has confirmed. Facebook's first idea was to auction them off in a standard 'ascending' auction, where the URL and user name would have gone to highest bidder at the highest bid. The problem there was Facebook would have had to close millions of real-time auctions in a very short period of time, creating a tremendous load on its servers. Facebook also worried about giving wealthier users advantages over poorer ones. To reduce that load, Facebook next thought about going with a Vickery auction - where interested parties submit one bid and the highest-bidder wins, but only pays a penny more than the second-highest bid. That idea was nixed as too complicated. Facebook also said that users it tested the auctions with gave them hard pushback on being asked to pay for Vanity URLs at all. The main point raised in feedback was that competitors like Twitter and MySpace already let users have URLs to correspond with their user names for free.

Ise otsustasin paariks päevaks pealinnast pageda. Ehkki pühapäeval-esmaspäeval toimusid sõpradega lõbusad ühissöögid ja filmivaatamised, leidsin, et lõunas on siiski rahulikum. Ja soojem. Kasvõi natukenegi. Oluline töö sai viimaks valmis. Tubli-tubli, Andri.

Miks töötavad Postimehes ajukääbikud, kes...

... kes endiselt ajavad segamini poolvendadest Margus Tsahkna (IRL) ja Anders Tsahkna (RE). Masendav lollus.

Mõni aeg hiljem tabas keegi tarkpea siiski pildi vahetada:


Ahjaa, soovitan õhtupoolikuti Piritale viivat mereäärset ratta- ja rulluisurada külastada. Küll hakkab ikka inimeseloomi silma, kes kõik õhtupäikese käes end vormi vuhivad. Mnjah, seltskonnategelasi ja pseudotähti väga mitte, sest need suretavad liha tõenäoliselt järgmise mojitoklaasi taga, aga nii näiteks vurab teile rulluiskudel vastu peaminister Andrus Ansip, turvamees truult rullidel järel - huvitav, kas tema peas keerleb mõte a la mida kuradit ma siin teen, miks ma ei võinuks raamatukoguhoidjaks hakata. Või siis kepikõndiv Rein Karemäe. Või mõni muu raamatukangelane. Siit saaks ühe põneva telesarja. Nagu "Gossip Girl" vms: "Spotted at Pirita Road, alone with his sticks. My-my, is life really that boring?" või siis "Spotted at Pirita Road, followed by a humble security guy. Wonder, what's cooking in his head tonight". :) Ma jään nüüd vait - õhtune sõit (sedapuhku Kakumäe poole) ootab ees!

Rattad tegid rat-tat-taa, piilupart jäi tukkuma!

Ma olen oma taasavastatud rattasse armunud. Mu väike eksperiment on tõestanud, et linnas on kuratlikult ohtlik liikuda - 1. juuni tõi avarii ainuüksi seepärast, et autojuhtidele oled sa nähtamatu. Ka siis, kui sul on erkkollane seljakott seljas. Nii soovitavad vanad rattagurud sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada. Ainult et see on päris korralik julgustükk, ma pole veel nii julgeks läinud. Küll ma muidugi harjun - rattateid siin linnas niikuinii ei ole, kui ellu jään, siis saan ehk ka pealinna ummikutes liiklemise selgeks. Aga teine avastus on positiivne: vähemalt päise päeva ajal saab oma ratta suuremate kaubanduskeskuste ja teiste asutuste ees üpris edukalt lukustada ning - oo imet! - viie minuti pärast ei oldagi tangidega kallal. Kuigi eile kuulsin Loomanaiselt, et mul on lihtsalt vedanud, tegelikult on murd- ja rattavarguste arv suurenenud, ka mitme meie tuttava juurde on sisse murtud ja jalgratas jultunult ära hiivatud. My-my!

Ja kui eelmine nädal tõi ootamatu (ja ülilõbusa) Rootsi-retke ja sõprade sünnipäevad, siis panime nädalale vähemalt kultuurse punkti. WAF-kooli kontsert Vene kultuurikeskuses ja seejärel Eri Klasi juubelikontsert Raekoja platsis.


Olime Kapiabikaasaga nagu ühed kultuurigurmaanid ning ahmisime muudkui võrratuid viise endasse. Ning kohvitopsi peidetud brändit samuti: erinevalt ilmarahva ees oma jooki limpsinud Liis Tappo-Treiali seltskonnast turvamehed meiesuguseid nutikaid kohvilimpsijaid ei tülita.

Õhtu leidis meid Nokust, kus sai lisaks hõrkude kotlettide ja veini mekkimisele elatud kaasa europarlamendi valimistele. Mul on hea meel, et minu eelistusest parlamendisaadik sai. Kesikute fännkonna pingutusest hoolimata jäi neile siiski vaid kaks kohta. Palju õnne! :)

Petetud üürnik pageb kodumajast

Kodus on kõike muud kui vaikne - ehituskära, pidev tagumine, saagimine ja lihvimine on mõtlemisvõime halvanud ning nii tuli mul oma korterist pageda. Vastasel juhul ei saaks ma üldse enam tööd teha. Majarahvaga vesteldes selgus üllatav tõsiasi: võlaõigusseaduse paragrahv 284 isegi luba sääraseid ehitustöid ilma, et elanikele poleks kaks kuud ette teatatud. Aga meile ei teatanud sellest keegi- ühel hetkel olid tellingud püsti ning trepikoja stendil rippus imetilluke sildike sellest, et nüüd siis on fassaaditööd.

Tuleb välja, et Arkaadia-nimeline haldusfirma ei viitsigi eriti seadustest kinni pidada ja üürnikest hoolida. Nii pole ime, et paljud on oma korteritest päeva pealt lahkunud ning teisedki kavatsevad seda lähiajal teha. Võib-olla leidub paarikuised uusüürnike, ent ma kahtlen, et keegi viitsiks ja tahaks nii hoolimatu üürileandjaga majas üldse pikemalt kui paar kuud elada. Mind huvitab, kas neil on tõesti nahaalsust saata juuni eest tavapärane üüriarve. Kui jah, siis sellisel juhul löön küll suuremat lokku kui vaid oma blogis - see on näkkusülitamine. Eriti olukorras, mil on teada, et sääraste hindadega nagu nemad pakuvad, ei leia nad lojaalselt üürilist kusagilt. Olen kuri. Nii hea, et on leidub mõni hea inimene, kelle juures kõrvu puhata.

Täiesti harjumatu vaikus on ümberringi - sirelilõhnast ja rohelusest rääkimata. :)

E-hääletus on suurepärane!

Ahjaa, ja europarlamendi hääletus sai ka täna tehtud. Mulle meeldib, et ma ei pea end kodust välja ajama selleks, et mingite muttide-kuttide kaagutamise saatel kusagil umbses valimiskapis ristikest tõmmata. Ent oma häält ei kavatse ma kodanikuna raisku lasta. Nüüd tulid valimised koju ning kodanikukohus on jälle täidetud. Kui koduvabariigi poliitiline ladvik niikuinii omadega sohu on vajunud, siis tasukski ehk vahepeal Euroopasse minna...? :)

Magav püüton ellu äratada!

Juuni, ei mingit kahtlust! Täna hommikul otsustasin, et - parafraseerides ühe hea semu Facebook'i sissekannet - talveund magav valge püüton (see võis väga vabalt ka mõni muu suuremat sorti unine roomaja) kõhu ümber tuleb ellu äratada ja minema kehutada. Mingu magagu mujal, mitte minu kõhu ümber. Mõeldud-tehtud! Armas ratas, mis - üllatus-üllatus! - ligi neli aastat S-i pööningul konutanud, tuli tolmust päästa. Ja mitte ainult.

Ma võiksin tänase ostunimekirja alusel end küll Hawaii Expressi kuldkliendiks pakkuda, aga miskipärast ei tahtnud keegi mulle kliendikaarti teha. Üksnes pärisid, et kas on olemas. No ei ole noh. Ainult püüton on. Aga sellega allahindlust miskipärast ei saanud. Võib-olla arvasid nad, et ma niikuinii üks simulant ole. Vaat ei ole!
Nii kuulus mu päevamenüüsse rehvivahetus, pumba (no kuidas võib üks väike ja lihtsalt installeeritav pump nii palju pahameelt tekitada?), luku, kiivri (lastekodu värk!) ja kinnaste ost. Ning olingi tõeline maantekunn valmis! Kui mitte ühte küllaltki verist ja ohtrate marrastustega lõppenud intsidenti arvestada, võib üle pika aja sooritatud rattapäeva edukalt kordaläinuks lugeda. :) Edaspidi söön ainult salatit ja joon vett, siis olen peagi püütonist lahti ning enamgi veel!

Hea on tõdeda, et suveilmad on viimaks ometi käes. Tööde-tegemiste vahepeal viis tee Stroomi randa, kus tähtsamad ametimehed me seltskonnast end ka vees leotasid, hiljem aga võtsin ette Pirita tee. Sealne rand oli kordi tuulisem ning vesi ei kutsunud sugugi, mistap ei mõika ma, mida need sinised kehad end seal keerutavad, tegelikult on ju räme külm. Päeva parimad sportlased olid igatahes rulluiskudel suhinal mööda kaldapealset sõitvad noored emad-isad, kes enda ees lapsevankrit või -käru lükkasid. Lahe vaatepilt!

Ent minu suvi ei alanud sugugi 1. juuniga. See algas juba neljapäeval - siis, kui Magister oma kraadi kaitses. Tõtt-öelda oli hästi uhke ja hea tunne: mis siis, et see ju minu kraad ei ole. Aga kellegi teise, väga olulise ja väärt inimese üle võib ka ju uhkust tunda, ei peagi iga kord enda saavutustega ärplema. Pöörane ja väga vahvate inimestega kraadipidu pani manustama ohtralt hääd veini, kuulama palju head muusikat ja magama ülikitsukesel diivanil. Järgmisel päeval tundsime T-ga end veelgi suvisemalt (või sumisevalt?): ronisime ühe maakodu juures asuva sõbraliku maja katusele ja tutvusime kajakaema ähvardavatest kriisetest hoolimata pesas säutsuvate poegadega, seejärel peesitasime meie kilekott-kodu (kuradi igikestvad fassaaditööd!) lähistel ning põikasime õhtu edenedes Kadriorgu, et ühe rõõmsa, ühtaegu nii surfava kui ka laulva seltskonnaga veini juua ja viinamarju pugida. Ning siis järgnes miskipärast täielik tujutus ja pahurus. Vabandust. Aga nii mõnikord lihtsalt läheb.

Nädalavahetus viis aga lõuna poole. Sõprade juurde. Nii mängisime üheskoos mängu "mida kõike me mais veel teha jõuame". Siia kuulus ohter puude istutamine (ehkki ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu puud ma tegelikult mulda aitasin, kannab vaid üks istik minu nimesilti: see on tähkvaher ehk Acer spicatum), väga varajane ja ootamatu jaanituli, terve "Röhhi" pintslisse pistmine, surmtüütu sääsevõitlus (K ristis need olevused sõbralikult sääsukesteks) ning ohter päevitamine ja Raigastvere järves ujumine. See polnud muide mingi sulistamine või sisse-välja vehkimine, vesi oli tõesti mõnus. Ja armsate sõpradega on ka alati mõnus.

Põngerjas O.

Acer spicatum "Andri".

Acer spicatum "Andri" (lähivaates).

Vardast tulnud Röhh.

Öö tõi kauaoodatud vihma

Ehkki puud on juba nädalaid mitte enam hiirekõrvul, vaid suisa õites olnud, märkan ma saabunud rohelust ikka ja alati alles siis, kui vihmavaling on linnast üle käinud. Nii ka täna varahommikul, mil kogu kesklinn lõhnas värske rohu ja puuõite järgi. Ning hommikulgi jätkunud uduvihm ei häirinud põrmugi - ärataski paremini üles.

Viimaste päevade elamusist märkigem ära Tartu ja Vanemuise "Queeni", mis polnud siiski nii viimistletud kui ma eeldasin, ning hilisem sotsialiseerumine nii PlinkPlongis (no on alles veider klubi!), Kapriisi-nimelises kõrtsis kui ka ajakirjanike kevadpeol. Tegelikult ei midagi erilist, vahvate inimestega on lihtsalt tore aeg-ajalt kohtuda. Et ka laupäevane Eurovisiooni-vaatamine kaugel Kaberneemes - päris vahva oli üle aastate seda sündmust hoopis teleekraanilt jälgida, mitte koha peal ajusid kärsatada, mida kuradit oleks veel üldse ajalehte panna - venis varavalgeni, siis oli pühapäeval minu mängukavas vaid üks lavalugu: magamine. :)

Eile oli meil prilliõhtu. Muuhulgas tähendas see seda, et viisin oma shefid päikseprillid parandusse - no mis teha, odav Hiina käsitöö tõenäoliselt - ning sain prilliparandajalt soovituse minna kindlasti ka Kaubamaja Ilumaailmast läbi, sest sealt saab soetada prilliraamidega passivat küünelakki, millega on pärast hea keevituskohad üle värvida. Mida kõike ka teada ei saa... Kes tahab nüüd erkoranzhi küünelakki, mul on üle! :-D

Ahjaa, tööd on ka kuradima palju. Aga see pole sugugi nurisedes öeldud - mis siin tühja nuriseda, kui ka järgmisel kuul tahaks süüa ja üüri maksta. Pigem tunnen heameelt, et oskan siiski midagi, millega paljud hakkama ei saa - suurepärast eesti keelt. Nii et kellel on vaja vaadata üle oma lõputööd, esseed või muud kirjatükid, need pöördugu minu poole: mõõduka lisatasu eest teen ära, lisan kirjavahemärgid, parandan õigekirja ja kobestan laused!

Mulle meeldib

Mulle meeldib, et on linnakodu ja maakodu. Et täna oleme linnakodus, aga siis jälle maakodus. Ja kui tuju tuleb, siis võib sõita ka päris maakoju. Valikuid kui palju! :)

Mulle meeldib, et käes on suur lõpetamiskevad; et eile jõudis Õde kauaoodatud doktorikraadini ning et kogu nädal on selles võtmes kulgenud - nii Õe ääretult erudeeritud ja põneva oponendi Philip Taggi avalik loeng kaasaegse muusika mõtestamisest (oo, propaganda, sa oled suur ja üllas!) kui ka Õe eilehommikune kaitsmine. Ma tõtt-öelda kartsin, et ehk ei saa ma millestki aru, ent kogu kaitsmine kujunes intellektuaalselt ülipõnevaks vaatemänguks, mis a) haris ka ennast ning b) pani mõtlema sellele, et mis oleks, kui jätkaks ka doktoriõpingutega (sest nüüdsest olen ma ju ametliku kinnitusega magister, oo püha võrdsustamise lihtsust!). Ja mulle meeldis ka eileõhtune äraolemine Boheemis, et Õe suurpäeva ikka eeskujulikult tähistada. Ning see, et hiljem koju minnes tuletasin ka ise üle väga pika aja meelde, kuidas kõlas Pärdi "Spiegel im Spiegel".

Ning mulle meeldib, et suuri lõpetamisi on lähiajal veel teisigi - ajee!

Mulle meeldib ka, et ühe suure kevadüllatusena sattusime täna juba teist korda nädala jooksul teatrisse. Tõsi, Kersti Kreismanni ja Maria Klenskaja mängitud "Leekrüübe" oli suurem elamus kui tänane "Mängud tagahoovis ehk Because", ent eks see võrdlus jäägi pelgalt meeldib-ei meeldi pärusmaale, sest materjalid on lihtsalt niivõrd erinevad: maitsekas ja väga haaravate dialoogidega komöödia vs eksperimentaalne sotsiaalteater.

Mulle ei meeldi, et segastest aegadest tulenevalt on tervis jupsima hakanud. Ei meeldi ka see, et näen unes juba pikemat aega mingeid õudukaid; st, ma lahendan kogu aeg mingeid jaburaid ülesandeid ning ärkan iga järgmise ülesande lahendamise järel üles. Ning kell on siis neli. Siis viis. Siis kuus. Ja päeval olen unine.

Mulle meeldib veel väga palju asju. Näiteks selline lause:

"Kindlasti võib mineku põhjuste ja soovide osas olla kindel ja reaalne ning võtta neid nii nagu need on, sest on Eesti arste piisavalt palju välismaal ja siinolevatel ei ole olnud raske saada ülevaadet mujal toimuva kohta."

Mulle meeldib ka lause, mida täna Postimehe kohta kuulsin: "Kuii litsimaja sisse ei too, pole voodite vahetamisest kasu!" Lubasin endale pisut naerumuginat. :)

Head rahvusvahelist ajakirjandusvabaduse päeva!

Kuulan ja imestan - tänase päeva puhul on Ave Marleen Plukk Kukusse külla kutsunud praegu Postimehes tööjõu ja lehe visiooniga kimpus oleva peatoimetaja Merit Kopli. Mul on heast Meritist kahju, sest kurb on kuulda, kuidas ilma ilmse põhjalikuma ettevalmistuseta intervjueerija puterdab eetrisse õõvastavaid ja amatöörlikke küsimustelohesid. Nii suutis oma parimatel päevadel teha üksnes Reet Oja - alustas punktist A, siis heietas kohutava selle ümber jutumulli, jõudis küsimusega punkti B ning lisas siis naeratades: "Või kuidas sellega siis täpselt on?" Intervjueeritav sai seepeale üksnes kulme kergitada - mida mult siis lõppkokkuvõttes ikkagi küsiti. Ai, piinlik! Sarnaseid eelkoolituseta jutumulliliigutajaid leiab ETV ekraaniltki tänaseni. Nii nad siis meie makstud eetriaega kulutavad, et vaatajate ees õndsate nägudega moodustada küsimusi a la "No ma tahaksin nüüd teilt küsida, et..." (verbaalne mõttepaus, parasiitväljend; küsi, mis sa jahvatad!) või siis kasvatavad ühest küsimusest taas reetojalikult välja teise, kolmanda ja neljanda (eksitab vaatajat ja intervjueeritavat; teabetulv hajutab tähelepanu, paneb kanalit vahetama).

Aga ilm on meil ilus. Umbes-täpselt selline nagu nädala eest, mil vanematega Eismat läikima lõime ja vajalikud puu- ja taimeistikud mulda pistsime. Umbes-täpselt selline nagu teisipäeval-kolmapäeval, mil suurem tähelepanu kuulus Eestisse lennutet latiinohurmurile. Ning kontsert, tänan küsimast, õnnestus suurepäraselt. Enrique Iglesias lihtsalt oskab. Nii publiku kui ka korraldajatega suhelda. Vahetult, siiralt ja omamehelikult. Ja ilm on umbes-täpselt selline nagu 30. aprillil - 1. mail, mil head sõbrad Tartust pealinna vurasid, et me ühiselt koos saaksime olla, Madise katsikul käia ning hiljem - pärast seda, kui Kadriorg kahekesi taasavastatud -, kevadpüha puhul taas klaase kokku võiksime lüüa. Oli ilus kevadnädal.

Kihtrünkpilved Tallinna kohal

Tänasest Õhtulehest loeme lisaks Kais Allkivi tublile tööle järgmisel kolmapäeval Tallinnas esinevatest Enrique Iglesiasest ja Esmee Dentersist ka selle kohta, et pühapäevane taevas pealinnas kattus kui mannavahuga - tegu oli haruldaste kihtrünkpilvedega, mis kesklinna kohale vajusid. Sellega seoses meenus mulle, et märkasin seda nähtust ka päev varem ning käsi suisa sügeles mobiiliga pilti tegema. Jäi mulje, nagu oleks linna kohale laskunud üks kahtlasem õhusõiduk või nagu oleks me kohe-kohe kokku põrkamas mingi muu planeediga. Vahva igatahes.

Aga muus osas on elu normaalne, tänan küsimast! Et vahepeal ratsa rikkaks pole saanud ega rantjee-elu elama hakanud, siis askeldan endiselt ringi, nuhutades ninaga õhku ja kätega klaviatuuri, et välja sõeluda, mis meie tööturul pakutakse inimestele, kes valdavad oskuslikult sõna ja suhteid nii kõnes kui ka kirjas, kuid kes toruparandamise, trammijuhtimise, katlakütja ja söögitegemisega tõenäoliselt vaeslapse ossa jääksid. "Ülekvalifitseeritud!" kõlaks ilmselt hinnang. Huvitav, äkki peaks alustama projektiga "Hunt Andri 9 ametit" ning kõigist oma leitud juhutöödest ka blogis või mujal kirjutama hakkama. Lõpuks olengi nagu Ervin Abeli tegelaskuju "Noores pensionäris", kes katsetab küll hobusetalitaja, küll puuraiduri, küll tallimehe ametit. Huvitav, kus küll minu "seltsimees tshellokunstnik Sorgi suur terts" ees ootaks... :)

- Kus te töötate?
- Ma ei töötagi? Ma puhkan.
- Miks?
- Ma olen pensionär.
- Nii noor pensionär!
- Jaa, nii noor pensionär!
- Kohe päris pensionär või?
- Pensionär. Pensionär.
- Nagu minu vanaisagi. Aga minu vanaisal ei ole kunagi aega karusselliga sõita. Hommikul ta parandab neid asju, mis poest ostes kohe katki on. Äratuskelli ja... ja teeb krantiiremonti. A päeval on ta lektor. Räägib, et jumalat ei ole. Aga õhtul käib jalgpalli mängimas. Öösel on valvur. Autubaasis. Ennem ta valvas loomaaias, aga seal ei saanud magada. Valve ajal.

Tõtt-öelda võtsime mõne nädala eest end koos Loomanaisega kätte ja külastasime Tööturuametit, et teada saada, mis üldse toimub. Ning kui kiiresti käib töötuks registreerimine. Väga kiiresti see küll ei käi. Üks lahke olekuga korpulentsem saalitöötaja lõi meid nähes kahte kätt kokku ja rõkkas: "Noo, mis tuttavad näod!" Hetkeks oli uudistavate pilkude ees ebamugav. Aga seejärel jätkas proua lahkelt selgitamist, et pärast kella 9 pole mõtet ametisse enam tulla, sest siis ootama peab vaat et õhtuni. "Tulge kell pool 9 järjekorda, siis on rohkem õnne," sosistas ta usalduslikult. Samas on niikuinii selge, et me pole esimesed ega viimased, kes neil päevil Endla tänavale satuvad - ja mitte parastavaid reportaazhe tegema (lugege meie ajakirjandust, töötuks jäämist kuvatakse kui kohalikku klounaadi, mida siis veel tööd omavad zhurnalistid lehtede täitmiseks reportaazhlikult "läbi teevad"), vaid ikkagi lootusekiirt otsima.

- Ma kuulan teid!
- Ma ei ole oma tulevase eriala kohta veel otsust langetanud.
- Ahsoo! Aga... Milleks te olete siis võimeline, suuteline?
- Ma olen - oi, andke andeks, ma olin balletisolist.
- Ahsoo!
- Jajah, ehk olete kuulnud - Pukspuu?
- Ei ole juhtunud.
- Nojah. Ja siis ma viiuldan.
- Jaa. Aga ma mõtlen nimelt, millist professiooni?
- Kuidas?
- Palun?
- Kuidas?
- Ja, ma mõtlesin nimelt, millist tööd?
- See on, see oligi minu töö.
- Sel juhul, millise auväärse professiooniga on teil kavatsus tegeleda?
- Ma ei tea.
- Ah nii! Jaa, momendil on meil puudus raiduritest, ekspressidest ja tallimeestest.
/--/
- Ah see olete teie, väga rõõmustav. Palun istuge! Palun! Nimelt vajatakse kunstikallakuga koduõpetajat. Ilmselt koolieelikule. Kes on võimeline andma ka järeleaitamisetunde viiulikunstis.
- Ahsoo, see sobib. Mulle.

Ja kuigi ma olen nii kaua vait olnud ja enda tegemistest rohkem Facebookis kirjutanud, siis tahan Susan Boyle'i nimelise ande ka oma blogis avaldada. Sest siis jääb see imeline pärl ka tulevikus meelde. Paraku tuleb mul vaid lingi vahendajaks jääda. Siinkohal meenub, et lugesin hiljuti Hollywoodi kõmublogija Perez Hiltoni veebipäevikut, milles samuti Briti uuest talendist räägiti, ning seal lajatas üks kommentaator ikka eriti kurjalt: "No mis kuradi üllatus see Susan Boyle nüüd ka on, mis te alles nüüd ärkasite või? Miks teid üllatab, et koledad inimesed ka laulda oskavad!" Mnjah.

Piisab mul natukene ära käia :)

... Ja juba ongi midagi normaalset juhtunud - idiootide blogi on suletud. Ja tõtt-öelda pole suurt vahet, et nad kiiresti uusi blogisid avama kukuvad, sest kes neid ühe k-onkreetse erakonna hääli vahendavaid jobukesi ikka enam lugeda viitsib: nali on niikuinii kaduma läinud. :D

Aga oma maailmarännakutest räägin kunagi ka. Märksõnaks Minu Inimesed. Või nagu kirjutas Teatrineiu: "oo, taaskord katkeid tööpuuduse talumatust kergusest... tramaeivõi :)" Ihihi!

Ei ole kerge kellelgi

Euroopa ajakirjanduskeskus vahendab, et majandusraskus räsib kangemaid ajakirjanduslikke kaubamärke New York Times'i ja Washington Posti veelgi. Alles see oli, kui New York Times loobus kaua kaua hoitud põhimõttest esiküljele reklaami mitte lubada ning vandus rahahädas sellele põhimõtetele alla. Nüüd kuuleme, et New York Times'i ja Washington Posti omanikfirma reklaamiraha on drastiliselt kokku kuivanud ning abi ei tule kusagilt.

Seepärast teatas NYT äsja ulatuslikest palgakärbetest - kõigil töötajatel väheneb palk 5 protsenti - ja töötajate 10-päevasest sundpuhkusest. Lisaks saab sule sappa 100 ajalehe töötajat. Washington Post on löögirusika suunanud vanematele kui 50 aastast. Nendele pakutakse muuhulgas varajast pensionipaketti.

Kommentaarid on liigsed - kurb vaid, et olukorda arvestades tundub kunagine erialavalik mõttetu. Tõsi, õnneks ei jää häda kestma ja noorema generatsiooni professionaalidel, sh ka minul, on võimalus "sõjaaja" järel tööle naasta. Seepärast lisan paar pilti meediagigantide juurde.

Andke siis mulle ka üks Bingo loto

- Mulle üks jäätis ja Bingo loto pilet, palun! (Kohmetu naer.)
- Kas ühe või kahe väljaga?
- Ee, ma võtaks ühe.
- Selge. (Teisele kliendile.) Mida teile?
- Mulle üks jäätis.
- Ainult? Midagi muud ei soovi?
- Ei. (Kihistamine. Sekund vaikust.) Üks Bingo loto ka.
- No näete! Ühe või kahe väljaga?
- Võtan siis kahe väljaga.
- Aga palun! (Kolmandale kliendile.) Tere päevast!
- Tere! Ma vaatan, et see Bingo loto on täna väga populaarne, ma võtan ka.
- (Naer.) No ikka selline jackpot ju! Kas ühe või kahe väljaga?
- No andke siis kohe kahe väljaga!
- (Arvutab kokku kliendi kotleti, nuudlid ja piletid). See on 77 krooni, kas maksate sularahas või...
- (Neljas inimene eelmise selja tagant arveldamise lõppu ära ootamata.) Kuulge, andke mulle ka! Aga ühe väljaga! Enne, kui otsa saab!

Mul hakkas pärast Siimu korraldatud ülipõnevat Tallinna Ülikooli tänast eetikaseminari (olin seal üks ettekandjatest) R-kioskis väga naljakas. Kohe meenus Janno Põldma "Dzhuudopoisid", kus mammi soovis kuus meetrit parimat valget riiet osta. Aga et tulevased dzhuudopoisid olid jõudnud poe tühjaks osta, siis jäi mamsel pika ninaga. Ning oli muidugi väga pahane, et just tema nina ees kõik lõppes. Näib, et Heili K saadetud pressiteade Kanal 2 suurest lotokolmapäevast ja hiiglaslikust jackpot'ist on vilja kandnud - uudistest loeme, et rahvas tormab piletiautomaatidele tormi. Oh seda majanduslangust...

Natuke kahju on sellest, et jõudnud NYCis enam blogi pidada - päevad, õhtud ja ööd olid lihtsalt nii tegusad ja täistööpäevased (trampige ise 8-10 tundi ringi!), et arvuti juurde jõudes laadisin vaid fotoka tühjaks ning tormasin taas mellu. Meie ülimegamõnusa reisi pilte ja nende juurde käivaid kommentaare näeb tegelikult iga mu semu ka Facebook'is. Teiste jaoks üritan lähiajal siia pisikese valiku teha. Reis oli lihtsalt nii elamusterohke, et ei teagi, kust jutuga peale hakata. Tean vaid seda, et NYC'i jõudes valdas mind sama emotsioon, mis kümne aasta eest Londonis - ma olen kodus! Ning et ma kümne aastaga suuremaks saanud olen, siis on selge, et ka kodu on suuremaks kasvanud. Hoolimata ekstreemturismist Bronxi tundsin end selles metropolis suurepäraselt. Ning ma ei mõista, miks räägitakse, et jetlag on tagasi tulles hullem! Mulle mõjus naasmine hoopis vastupidiselt, ergastavalt. NYCis läks ikka kolm päeva aega enne, kui aru sain, et kell pool neli varahommikul ei peaks üleval passima, vaid tasuks veel und nautida.

Turisti esimene tööpäev: jalad löövad pilli!

Oleme ausad - jutt sellest, kuidas läänesse sõites jet lag'i peaaegu polegi, on ülbe liialdus. Vähemalt meie puhul, kes me pärast oma lukskorteri läheduses asuvas steak house'is korraldatud toiduorgiat sulgpehme teki all unne suikuda püüdsime. Pole siis miskit imestada, et juba kell pool neli oli uni silmist pühitud: Eestis näitas kell juba mõnusat hommikutundi. Siis tuli end lihtsalt uuesti magama sundida. Ning üritada vähemalt kaheksani magada. Nüüdki, neid ridu kirjutades, ei saa ma sohval lebotades arvutikellalt pilku - kodumaal saab see juba kaks ning meie valmistame alles õhtusööki, sest kell pole ju veel kaheksagi.

Hommik siin kaheksandal avenüül Chelseas oli mõnus - udune, kergelt tibutav, ent kevadiselt soe ja armsalt unine. Liiklust ilmestasid nõudlikult sireene huilutavad taksod ja politseiautod, tänavat täitmas varahommikused lehemehed, lille- ja puuviljamüüjad ning aegamisi tööle liikujad. Meil oli aega küll - näiteks selleks, et kell kaheksa hommikul poodi minna ja rändurmeestele head-paremat osta. Ka selles supermarketis olime Katsiga ühed esimesed külastajad. No kes see teine ikka varahommikul korvi toidukraami täis laob kui mitte omas aegruumis elav ja hingav turist - see ju rohkem tööjärgne tegevus.

Ja siis - linna! Et oma silmaga avastada, mida tähendab Times Square'il rahvamurrus seigelda, ahhetades esimene kingapood tühjaks osta (mitte mina, ausõna!) , Pret-a-Mangeris Guatemala kohvi rüübata, Broadway teatrimaju seirata või Rockefelleri keskuses asuvat vaateplatvormi külastada. Seda viimast üritasime muidugi tulutult, sest üdini viisakas Präänik teatas uksel seistes, et meie rahakulu oleks suhteliselt mõttetu: selles udus ei näe ka mitte naabermaju. Nii jäime täna linna "alumisele korrusele" ega hakanud ka Empire State (Re)Buildingut oma turismivaimustuses tüütama. Präänik lubas homseks ilusamat ilma, eks püüame siis uuesti. Muide, miks keegi pole öelnud, et Eesti Maja on selle hiidhoonega samal tänaval, ah? Muudkui aga räägitakse, et nurga taga ja nurga taga. Midagi pole see maja nurga taga! Ahjaa, Rockefelleri juurde tasub tagasi minna. Sellest hoolimata, et väljakut palistavas lipurivis oli Eesti lipp miskipärast kuhugi Kolmanda Maailma riikide lippude vahele topitud. Hoopis sellepärast, et seal on hiiglaslik jääväli. Tahan (ilu)uisutama minna. Mina olengi Katarina Witt, ajee!

Üks tänane vahva seik oli seotud meie lõunaaegse näljaga. Pärast seda, kui Central Stationi lummav imeinterjöör kaetud (no kohe kuidagi ei meenuta Balti jaama, eksole), saabus turistidemaale meeletu väsimus ja nälg, mis meid lihtsalt ühte ÜRO hoonete lähedal ja Pfizeri peamaja kõrval asuvasse itaalia restorani viis. Meie üdini armas kelnerpoiss - selgus - oli pärit Ukrainast ning elanud ses maailmalinnas juba kaheksa aastat. Peaasjalikult õppides. Ja töötades. Väike kadeduseuss suutis lauda saabunud pastakuhja vahel ka hinge pugeda. Sest New York, mu sõbrad, on lihtsalt megalahe linn. Alates segasest arhitektuurist, kollastest koolibussidest, lillepoodidest ja puuviljalettidest kuni peadpööritavate kõrguste, kaugustesse vilkuvplinkivate reklaamtahvlite või maitseka taustamuusikaga poodideni.

Ja Macy'sse ma enam ei lähe. Sest hoolimat üheksast korrusest ja meeletust müügipinnast polnud seal miskit sellist, mis mind rahakotiraudu avama paneks. Nähtavasti pole ma lihtsalt selle kaubamaja sihtgrupp. Selle asemel hakkas mulle hoopis Aldo poekett meeldima. Tänutäheks (noh, et see ikka nii tore pood on) ostsin neilt endale käekella. Aga miks ka mitte?

Kui ma seda teksti nüüd üle loen, siis tundun endale ikka tõeliselt totataka turistina. Aga samas pole ma siinses rahvaste paabelis kunagi käinud. Ja ma tunnen end kuradima hästi-i-i! Et me siin nii kaua oleme, siis luban, et ma üksnes turistivaimustusega ei piirdu. Ja kui te mulle helistada või sms-ida tahate, siis olete teretulnud - olen oma USA numbri ka paljudele kättesaadavasse kohta üles riputanud.

Jah, me jõudsime kohale!

Teadmiseks lihtsalt neile, kes juba 01-02-03 helistama kukkusid - ei, meie lentokone kihutas viksilt ja viisakalt üle Atlandi ookeani, Islandi ja Gröönimaa ning tõi meid täiesti korralikult ja kombekalt JFKs uuesti maha. Ei mingeid kaksiktorne ega muid ekstsesse... Välja arvatud need, mis tingitud väsimusest ja pikast istumisest. Aga küll me hakkama saame, eks? Ja põhimõtteliselt on kell alles pool kaheksa õhtul ning mulle ei mahu pähe, miks, oo miks küll ma nii kuratlikult väsinud olen ja miks pea endiselt ringi käib. Üks siin põõnab, teine asjatab ja kolmas vudis kesk Chelsea õhtust melu suitsetama. Rajoon on lahe ja melu keskel. No ma siis lähen ka. Suitsetama esmalt. :)

Start spreading the news...

Mis siin pattu salata, nüüd me siis neljakesi siit taas-jõulumaaks-muutunud riigist lahkume. Ikka selleks, et oma kauaoodatud Suure Õuna visiit korda saata. Ja - üllatus-üllatus! - siiani pole ühtegi sekeldust olnud. Aga kuna lend Helsingisse pole veel startinud, siis peab kolm korda üle õla sülitama.... Vähemalt see on hea, et pitsi me ei sülita: päev on alanud värskendava vahuveini ja muu seesugusega. Palju õnne meile kõigile! Ja sõbrad - kui te näiteks paar päeva meist midagi ei kuule, siis helistage politseisse ja pange kõrv raadiokrapi vastu. :)

Õhus on kevadet. Seegi hea

Põhimõtteliselt olen ma vait olnud. Et mitte jaurata teemal, kuidas kõik on halvasti ja üldse paremaks ei näi minevat. Mis tähendab, et Harold Zidleri kombel "Everything is going so well!" ei saa ma ammugi röökida. Sellegipoolest on kuuldused minu enneaegsest surmast ennatlikud ning nii otsustasin nii mõnegi rõõmuks vähemalt midagi oma ajaveebi kirjutada. Ajendi selleks on andnud muidugi paar viimast päeva, mil tõepoolest õhus kevadet tunda on. Viimaks ometi. Loodetavasti möödub "vendade Maimetsate kevadsündroom" (tnx, Matu - see on üks viimase aja paremaid diagnoose!) peagi ning siis saab jälle elust rõõmu tunda. Pealegi pole ärasõit - mis siis, et mitmegi jamaga seotud -, enam mägede taga, vaid juba järgmisel nädalal. Võiks ju jällegi meenutada plirts-plärts-käes-on-märts-luuletust, aga sedapuhku olen hoopis muul lainel:

Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill.
Krokodill tegi palju nalja, ajas lapsed toast välja.
Tahtis toas tantsu lüüa, laste koogid ära süüa.
Ema võttis raagus viha, andis talle üle piha.
Krokodill siis nuttis, palus - ära vihu, viht on valus.
Pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.
Pages kiirelt üle mäe,
lapsed eks nüüd tuppa läe.

Ahjaa, veebis ringi lapates sattusin väga lõbusa sõna otsa, mis on hakanud viimase kümnendi jooksul üsna populaarseks saanud sõna "töönarkomaan" välja vahetama. Majanduslamatise ja muude olude sunnil, eks ole! :) Tänase päeva sõna on "töötu narkomaan". :)

Ja mis seal salata, Lowry video on hüva kraam!

Good-good! :)

"Operatsioon: Valküür" nähtud

Ma tean küll, et üks Konkreetne Tütarlaps Telemajast nõudis, et ma enam filmiarvustusi ei kirjutaks - et ma rõhuks rohkem klatshile ja kõmule -, aga ma ei viitsi ju ometi. Ma pean ju mäluvärskenduseks ikka muudest asjadest kirjutama. :)

Näiteks sellest, kuidas eile õhtul toreda seltskonnaga "Operatsioon: Valküüri" vaatamas käisime. Ehkki ma olen juba pikemat aega üritanud seda vaatama jõuda, polnud seni mahti. Ja tulemus? Võimas ja vaatemänguline vandenõufilm, mille pretendeerimise väiksemalegi autentsusele rikub paraku inglise keel. No mispärast peaks Hundikoopas redutav Hitler oma tentsikutega inglise keeles pragama? Mitte ei mõista. Näitlejatööd on aga lihtsalt kiiduväärt: Tom Cruise'i ja Kenneth Branaghi kõrval teevad meeldejäävad rollid nii Bill Nighy (Friedrich Olbricht) kui ka Tom Wilkinson (Friedrich Fromm). Võib-olla oli mõjus nende kahe näitlejatöö eelkõige seepärast, et esimese hooga meenuvad mulle hoopis nende komöödiarollid (esimene vana rokipeeru Billy Mackina filmis "Armastus on see", teine aga filmis "Armunud Shakespeare", kus ta viimaks endale apteekrirolli kaubelnud ihnet investorit Hugh Fennymani mängis).

Ja ehkki filmis kõlab ka "Postikana laul" (ärge küsige), lingin siinkohal ikkagi Wagneri originaalteost... :)

Samsung peksab segast: kahekaameraga külmik

Pärast trallirohket nädalavahetust (palju õnne veelkord, Lauri ja Susan!) ja varast Vikerhommikut saan viimaks mahti teilegi näidata, kuidas Samsungi kontori arvates eesti keelt peaks rääkima. Minu arvates tuleks sel moel ühte keelt risustavaid ettevõtteid julmalt trahvida. Aga lugege mõningaid väljavõtteid ise:

KAHEKAAMERAGA KÜLMIK. KASUTUSJUHEND

Seoses pideva toodangu moodifitseerimisega, sellel kasutusjuhendisse võivad viia muudatusi eelnevalt mitte hoiatades kasutajat.

Külmikus ei kasutatakse flourit: See "roheline" külmik, see mis ei tekita keskkonna kahju.

Kõrge kindlus ja töö: Võimas, hermeetiliselt isoleeritud kompressor tuntud tootjalt kindlustab kõrge kindlust ja tööt.

Ebamaitseva lõhna kaitse: Külmkabber sisaldab väljatõmmatavate sahtlidest, mis takistab ebameeldiva lõhna väljumisest.

Sile taga sein: Sisseehitatud kondensaator kindlustab lihtse pääse puhastamiseks.

Paigaldage külmikut kõva pinnale, sile pinnale. Kui pind on ebatasane, reguleerige külmiku jalad, et külmiku tasandama millised on külmiku kere all (et külmiku virgutada, keerake jala vastupäeva).

Jätke vajalik vahekaugus mitte alla 300 mm külmiku üle. Ja mitte alla 55 mm külmiku külgseinate ja seina vahel. Te võite pigaldada külmikut tihedasti seinale, sest, et kompressor on kaitstud taga paneeliga.

Paigaldage külmikut päikekiirde ja soojuse allikast kaugemale

Ärge paigaldage külmikut niiske kohas sest, et metall osad võivad ära roostetada ja isolatsioon võib vigastuda. Loodusõnnetsusel (äike, erakordne sündmus), ärge lülitage sisse külmikut, kui ta oli vees, kuni teeninduskeskus, voolitatud kompaniina SAMSUNG, ei paranda ja tee kontrolli seadet.

Ohutuseks, on vaja külmikut korralikult maanduda.

Ärge kasutage, et külmikut maanduda lelefoni liini väi gaasi toru

Ärge puudutage juhe.

Paigaldega külmikut nii, et pistikupesa oli lähedal.

Noh, kuidas tundub? Kas paneme edasi? Mul on juba neid lauseid ümber toksida nii hüsteeriliselt naljakas, et hoia ja keela! Huvitav, palju Samsungi esindus nendele tõlkijatele ka maksab...? :)

KÜLMIKU VALMISTAMINE

Võtke ära 4 lindi klaasriiulitest ja pigaldage riiulid nennde kohale, pange riiuli nukkud ava sisse mõlemal poolel, et korralikult fikseerida riiulid.

Tõmmake üle sisene ja väline pinnad lappiga, märganud sooje veega (võib lisada natukene pesuvahendit).

Enne külmiku sisse lülitamist, jätke teda kuivatada 1 tundi jooksul, peale seda lülitage sisse külmikut ja vaadake juhtimispaneeli indikaatorile külmiku üleval. Kui on vaja kasutada "Tugev jahutamine" reziimi, lülitage sisse seda reziimi vajutamisel nuppule Supe , ja põleb indikaator Super. Kui te ei taha kasutada "Tugev jahutamine" reziimi kõik 3 tundid, vajutage uuesti nuppule Super, peale seda Super reziimi indikaator kustub, ja näitab, et "Tugev jahutamine" reziim on välja lülitatud. Kui "Tugev jahutamine" reziim ei olnud välja lülitatud käsiti, ta lülitatakse välja automaatselt 2 tunni pärast. Toiduained väib sisse panna 2-3- tunni pärast külmiku sisse lülitamist.

Kui te kasutate külmutit, ärge unustage lükkata ette väljatõmmatava sahtlit, enne kui ukse sulgetamist.

Enne, kui külmikut sisse lülitada seina kontaktidesse, kontrollige, kas pingutus vastab lubatavate piiridele. Lubatud pingutus asub vahemikus 187-242. Kui pingutus ei vasta selle nõuedele, siis teil on vaja automaatiline pingutuse transformaator võimsusega mitte alla 500 W. Sobivad transformaadid on müügil.

Kasulik nõu: Kui teil on vaja külmutada, kiiresti jahutada suur koguse toiduaineid või kiiresti jääd teha, te võite välja tõmmata väljatõmmatud sahtlit ja panna toiduained aururiiulile.

Selle viimase nõu eest olen ma muidugi eriti tänulik... :) Aga ärge muretsege, Samsungi imepeene kahekaameraga külmiku kasutusjahend võib teid veel pikkadeks õhtutundideks lugema naelutada, sest seda teksti on veel ohtralt. No näiteks:

ETETEATIS

Ärge kasutage külmikut väljaspool ruumi ja ärge laske mõjutada atmosfääri sademtel.

Ärge laske lastel mängida külmiku kõrval või rippuda külmiku uste peal, kuna see võib vigastada külmikut. Ga lapsed võivad saada vigastada.

Ärge hoidke külmikus kergesti süütavaid ja plahvatusohtlikuid aineid, hapelis- ja leeliained, nagu, butaan, eeter, bensool, väävelhape, bensiin, piiritus jne.

Kui külmik ei ole korras või on rikkis, on vaja koheselt katkestada külmiku ekspluateerimist. Eraldagae külmik elektrivõrgust ja pöörduge teeninduskeskusesse. Elektrijuhtme vahetamist peab tegema ainult tootja-firma esindaja või inimene analoogilise kvalifikatsiooniga.

Ärge katsuge märgade kättega külmuti aurutajat, kuna teie käed võivad külmuda aurutaja külge.

Ärge pöörake külmikut ja ärge pange horisontaalselt. Kui on vaja külmiku kallutama, nurk külmiku kerega ja põrandaga peab olema mitte alla 45

Ja lõpuks - no kui teile tundub, et ehk võiks sellist kasutusjuhendit järgides omadega peagi rappa minna, siis ärge muretsege! Samsung on koostanud ka peatüki "Probleemide lahendamine".

On kuuldav voolamise häält.
- Hladagendi tsirkuleerimisel tekib voolamise hääl. See ei ole vigastus.

Külmikusse on kogunenud vesi, seoses härma sulamisega.
- Äravoolu ava on ummistunud. Puhatsage äravoolu voolik äravoolu korgi abil või teiste seatega.

Toiduained jääätavad halvasti.
- Kõlmik on üle küllastatud.

Külmiku seesmise alumises osas ja ekse senal tekib kondensaat.
- Õhk ruumis on väga niiske. See ei ole vigastus, tõmmake üle kiuva lappiga.

Pealtkuuldud kõnelusi

- Tead, ma mõtlesin välja, kuidas meil sünergia on?
- Noh, kuidas siis?
- I rise, you shine!

Lõbus ajaviitemäng "Tema on"

Avastasin Facebook'is, et paar sõpra on teinud üleskutse proovida mängu "Tema on" - asendage Google'is "Tema" oma nimega - näiteks "Andri on" ning googeldage siis. Esimesed kümme tulemust riputage aga üles. Ma ei viitsi Facebook'i risustada, ma teen seda oma blogis. Väga naljakas, igatahes.

• "Andri on andekas noormees. Tundub, et tal on ka töötahet ja soovi piltide nimel vaeva näha."
• "Kaupo sul oli oigus, Andri on jah pooletoobine....(enam pole uldse naljakas)"
• "Andri on kahtlemata looduse ja. metsade laps."
• "andri on vist FBIst.tumeda taustaga mees."
• "Andri on loll." [muide, selle autor olen ma ise :)]
• "Andri on üks tohutult kena ja kallis sõber :) :*"
• "Näed, Andri on 14 ja ta juba kirjutab! Aga mida ta kõike veel teha oskab, kui ta on 18? Või 28?"
• "Andri on selline peace-man suuresti tänu sellele, et mul endal oli mingi hetk selline rahukuulutamise-tuju."
• "Andri on vahepeal Jaanimõisa tagasi kihutanud ja kaalu ära toonud."
• "Andri on alati oma blogis erutunud, kui ma olen homoteema ette võtnud."

:-)

Olen sildid unarusse jätnud

Ühel ilusal päeval, siis kui oli teatavatel tööalastel põhjustel korraks taas vaja Ülemiste City's asuvast riiklikust eksamikeskusest läbi hüpata, jäi mulle Viru keskuse ees silma säärane silt:

Lahe! Keelest veel nii palju, et pühapäeval "Vikerhommikut" tehes rääkis produtsent mulle lõbusa loo sellest, kuidas nad endale uue külmkapi ostsid ning sellega kaasas olnud kasutusjuhendi järgi seda hiljem paigaldada püüdsid. Üks lõbus nõuannne teatas, et "esmalt tuleb külmkapp maanduda". Üks teine oli isegi veel lõbusam, aga see ei jäänud mulle meelde. Pean üle küsima.

Ja eilse-tänase-homse päeva märksõna on "Wind-of-Change". Hea küll, väike keelemäng:

Smaug on igatahes hullumas - eile lõi ta mulle suurest hirmust kõik oma küüned korraga sisse, mistap ei leidunud mu kehal enam peaaegu ühtegi kohta, mis poleks verd voolanud. Grrr!

Tagasi! Eks ikka unustuste jõelt, kust mujalt!

Kuulujutud on põnevad. Eriti, kui need käivad sinu kohta. Eriti, kui need endale ka nalja teevad. Nii näiteks peaksin ma väidetavalt olema eile naasnud Evelin Ilvesega Kambodzhast, sest mõne klatsheebipäeviku (klatsh + veebipäevik) arvates olen ma nüüd tema erasekretär. Ja erasekretär peab ju ikka koos oma sekreteeritavaga (eeldades, et sekretärid sekreteerivad) pidevalt koos olema. Teine kuulujutt tabas mind, kui täna Hambaarsti juurest naastes (juureravi on mõnus, eks ole?) Kirjastajaneidu kohtasin, kes küsis, et kuuldavasti kirjutan ma Poliitikust raamatut. Ja et ma pidavat selle raamatu jaoks suisa 150 intervjuud tegema. Kui mu hammas poleks tuimastuse tõttu elutult paigal püsinud, oleksin selle endale vist kurku naernud.

Viimastel üpris kiiretel päevadel olen samas aega võtnud ja Facebook'i eestindada üritanud. Päris naljakas ettevõtmine, kui arvestada, et sellest näib tõepoolest eelnevalt olevat üle käinud keelevõõrikutest koolieelikute armee. Ühelt poolt ei meeldi mulle sugugi rinnale taguda ja pasundada, et mina oskan eesti keelt enam-vähem suurepärasel tasemel ning paljud ei oska kõige elementaarsematki. Teisalt on mul vigasest ja väärast keelest kõrini.
No kas on siis tõesti palju palutud, et igal ennast kirjakeeles väljendaval inimesel oleks kodus nt eesti keele käsiraamat (pealegi on see veebis täiesti olemas!), kus on üpris kenasti selgitatud, mis imeloomad on ortograafia (suur ja väike algustäht, kokku- ja lahkukirjutamine), morfoloogia (sõnaliigid, välted, käänded, ajad) , sõnamoodustus, süntaks ("järjekord keeles pole eesti kunagi oluline olnud sõnade vist") ja leksikoloogia, ning näidatud, kuidas neid karvaseid võõrsõnu enda kasuks tööle rakendada. Mõned näited (kirjaviis muutmata): "Sa oled ühenduseta" ("You are Offline"), "Mine sisse." ("Go Online"), "Vaata Saabunud Kirju" ("View Message Inbox" - see on vist tõlkijale päeva olulisim sündmus, et ta kõik läbiva suurtähega kirjutas), "Väljas oleku võimalused" ("Offline Access") jne.
Ma mõistan, et ingliskeelse arvutikeele tõlge on siinmail jätkuvalt kokku leppimata ja ühtlustamata, sest paljud riiklikud keelekoristajad pole ülalmainitud väljenditest tõenäoliselt kuulnudki. Et elame juba 15 aastat ajas, mil infovahetus ei järgi ammu enam traditsioonilist (või ajakirjandusväljaannete dikteeritud) tsüklit (seni oli kiireim teabekanal raadio), vaid toimub vastastikkusel suunal (edastaja-vastuvõtja-edastaja) hetkega, siis ei jää keegi ootama, millal keelekoristajate meeskond a) uueneb või b) ilmutuse läbi targaks saab. Et aga nendel kiirtõlkijatel pole õrna aimugi nendest võõrapärastest loomadest, millest enne rääkisin, siis kukuvad nad lihtsalt oma harimatusest eesti keelt tapma.

Ja nii ongi tulemuseks see, et ma hindan esmalt oma väljas oleku võimalused ära, lähen siis sisse, Vaatan Oma Kirjad Ära ja pärast olen jälle ühenduseta.

Oo Facebook, Facebook, sa oled me uus elu!

Mnjah, pole ime, et vaat et kõik sõbrad viimastel kuudel Facebook'i on roninud. Saab palju nalja ning aeg-ajalt on selline tunne, et suurt vahet polegi, kes millises maailmajaos parasjagu peesitab - see võrgustik toob kõik keskpõrandale kokku. Ma küll jälestan Facebook'i BETA-versioonis kasutatavat eesti keelt, aga ma ei viitsi sellega ka tegelema hakata, et end keelerookijaks registreerida ning see asi ilusasse eesti keelde panna. Liiatigi peitub Facebook'i võlu selles, et uuendab end pidevalt ise ning suudab mulle selgeks teha, kes mis uuenduse parasjagu tegi või mida ma maha magama ei peaks. Hüvasti, Orkut, sa oled out!

Aga täna? Täna kutsus random-reklaamidega kommuniloendur mind liituma Islandi kogukonnaga. Pange tähele nn tutvustus- või reklaamteksti. Kui ma samas Postimees.ee lahti löön, siis tundub, et Facebook on ajale jalgu jäänud. Island - maa, kus ei hakka enam kunagi igav. :)