28.9.03

Purgis. Igatahes. Ja nüüd lähen tagasi koju, oma armsale surivoodile, ja kavatsen 38-kraadise palavikuga mõneks ajaks hinge heita...

26.9.03

ALLIKAS (K. Toome)

On põlis metsalaas
Unne suikumas
Vaikus ääretu
Uneootel vanad puud
Ei enam sambla sees
Näe ühtki metsateed
Vaid kõrgel kumab kuu
Vaikin'd õhtu tuul

Vaid eemal seal puude all
Kostab vaikne hääl salaja

Allikas, mu allikas
Kuidas leiad teed, et voolata
Tahan sinuga rännata
Allikas, mu allikas
Võta kaasa mind
Seda igatseb minu hing
Läbi põlise metsaöö
Kõik mis helisema lööb

Äkki silme ees
Näkineid on vees
Ja ka teised haldjad seal
Ojakalda peal

Tormituules lehvimas su juus
Keerleb kõik kui muinasjutuloos
Näkineiud koos

Minule loodud oledki sa
Sinust ma jõudu nüüd saan, et elada

25.9.03

Mulle kangesti meeldib, et lisaks kõikvõimalikule junk-kirjandusele maandub mu postkasti ka asiseid massikirju. Nagu näiteks päevakiri Verba volant, kus sees ohtrakeelseid tõlgitsusi erikultuuride mõtteteradest. Nagu näiteks tänanegi, poola satiiriku, aforisti ja poeedi Stanislaw Jerzy Leci (1909-1966) tera: "Zycie zabiera ludziom zbyt wiele czasu". Mis eesti keeles kõlaks kui "Elu kulutab liiga palju inimese aega". Puhtjuhuslikult võiksin ma selle teile siinkohal tõlkida ka bretooni keelde: "Ar vuhez a gemer re a amzer an den". Kõlab ju hästi?
Nägin täna unes, et ma ikkagi astusin magistratuuri. Koos karja väga veidrate tegelastega. Hmm, kas see on mingi soovunelm, mille mitte realiseerimist siiamaani siiski põen? Vaevalt. Viimasel ajal on üldse olnud vajadust oma mõtteid, soove ja arvamisi über hinnata. Inimestest ja iseendastki. Vist. Et mida ma siis ikkagi tahan? Elu lõpuni ühes päevalehes või, hea küll, ajakirjanduses "teiste asjadest" rääkides nüheleda? Prahas käik tegi asja lihtsamaks. Või et siis jällegi raskemaks, keerulisemaks. Tagasi tulles mõtled, et misasja sa nühid mingi hea-elu-eesmärgi-püüdmise nimel või kellegi teise heaolu püüdluse nimel. Õige pea see nagu ei paku enam midagi... (Ma tean küll, et mu kunagine eesti keele õpetaja - koolis, millest ajakirjanduseski viimasel ajal negatiivses valguses juttu on olnud, ent milleks mina seda toona siiski ei pidanud - võiks nähvata, et kas siis "pakub" või siis ei "paku": ehk, pole olemas "nagu ei paku". Vähemalt on see minu(lik) väljendusviis. Just, viimasel ajal ongi enam peavalu ja mõtteärevust pakkunud küsimus "mis asi see minulik on"? Rügada, ühesõnaga, moel, mis sulle üldse enam endale korda ei lähe või? Ja olengi varsti 40 (no offence, tõepoolest, kellegi suhtes, aga olles kahekümnendates, mõtled ju, et võiks teise samapaljuga ikka midagi korda ka saata, endagi jaoks, eksole?) ja mõtlen, et oh, kui ma noorem oleks, siis teeks seda või seda... Kõige hullem, kui mõtlen kahetsevalt, et miks ma midagi ei teinud või tegemata jätsin.
Et kohustused? Me ise võtame need endale, nad meeldivad meile. Siis tunneme end justkui millegi suure ja olulise osana, ühtse masinavärgi pisikese mutrina, kelleta kogu krempel justkui ei liiguks. Ehkki liigub küll, uskuge mind. Ja siis kasvavad need kohustused üle pea. Justkui on vaikimisi kindlaks määratud, et kohustusteta, vastutuseta pole indiviidi, ühiskonna liiget. Aga ehk tulebki ühiskond ja selle heaolu kõne alla siis, kui inimene iseeneslikult tunneb, et tal on sellele masinavärgile midagi tõepoolest lisada, juurde anda... Et enne end ikkagi paika nihutada ja selgeks saada. Või kui ühiskond ise tahab, et see mutter temas asja ajaks. Pisut nagu poliitikutegagi, keda kirutakse, aga ilma nendeta nagu ka ei saa - lihtsam on ju mudasel põllumaal kaugeid kiruda, kui peeglisse vaadata ja mõtelda, kas Poliitik peab tulema ja vaod lahti ajama, kartuli korjama, vilja niitma... mida iganes. Mitte et ma poliitikuid selles osas kaitseks. Kõik valivad siiski ise, mida teevad. Keegi respublikaan Võrno arvas, et oh, teen kreisiraadionalja ja lähen parlamenti. Ja kui pahad onud ja tädid, kes ta sinna liigagi suure toetusprotsendiga valisid, heale lapsele justkui liiga teevad, siis tuleb kohe öelda, et teised on nõmedad ja mina lähen tagasi shõubissi. Jabur, kas pole? Sisuliselt on ta oma käitumisega ju valimised nurjanud, sest läks tegi valimistest lihtlabase laadatsirkuse. Tulen ja lähen, kelle asi see on. Paraku näib just Res Publicas, uusaja aatemeeste seas seesuguseid tegelasi olevat... Trend?

20.9.03

Halloo-halloo. Siin Praha. Ega siis ei saa ju ometi mõne välisreisi pärast siis veel maailmas end ära lõigata :) Nautisin just oma hommikukohvi, mul on tunne, et maailma kõige kallimas hotellis. Kurat, ega see Hilton ikka nöörib küll, kui mõtelda, et kauplustes 12 krooni (6 meie krooni) maksva Krusoviche õlu eest tuleb siinses minibaaris käia välja 200 kohalikku elik 100 Eesti raha. Ja näiteid on veelgi jaburamaid.

Aga linn on jumalik. Tõesõna. Mu viimane siinkäik oli ju.. kuus aastat tagasi. Oligi meelest, läinud, et siin võib tõepoolest olla 27 kraadi sooja isegi septmebris ja et tänavamuusikud ja -kohvikud saavad üksnes paremaks minna. Oh. Aga nüüd siis konverentsile... Kui jõuan, siis kribin pikemalt, mis meelel ja mis keelel...

Igatahes on tore.

18.9.03

Lugu uue koolimütsiga

Uhiuue koolimütsi peale
kakas tuvi mulle otse keset pead
Ema ütles kohe selle peale -
tuvi kakamine tähendavat head.


Mina aga arutlesin veidi
et kui palju head on päris hea.
Kas siis ülenisti headel lastel
tuvi muudkui kakab keset pead.


Seesugune meeldiv luuletus pärineb kalli kollegi Katsi sulest... vaevalt, et ta muidugi selle ise leiutas (leiutasid või?), aga vähemalt on see siia post-it paberile täiesti tema enda käega kirjutatud. Ilmad on nii ilusad, et ei teagi, kas peaks porisema, et sügis on saabunud, või tundma päikesest headmeelt...

Igatahes tunnen ma headmeelt selle üle, et homme saab siit koduvabariigist kasvõi nädalavahetusekski eemale purjetada. Tshehhi Vabariigi pealinna, näiteks. Oi, see on üks ilus linn. Kas te teadsite seda?

16.9.03

Nad ka ei jäta jonni: MASSIVE ROCK-SOLID ERECTIONS IN 60 SECONDS OR LESS! Ja mida kõike jätkuvalt ka ei lubata: Immediate Rock-Solid Erections, Total, Oversize Arousal, Double-Strength Orgasms, Super Staying Power, Maximum Sexual Health, Increase the Size and Intensity of your Erections, Completely Safe and Effective Lubricant! See teeb tuju... "heaks" on vale sõna. Pigem paneb end imelikult tundma. Et mida? Kas on nagu välja paista, et mul on probleeme või? Ja kes veel teavad? Ja kas kusagil oli mingi uudis selle kohta või? Huvitav-huvitav, ega ma ei ole seda internetti kunagi usaldanud. Nüüd lähevad suisa isiklikuks. :D

15.9.03

Mittesöömine on jälje jätnud - ma olen külmetanud. Vastik-vastik-vastik. Ja Praha-reis on ootamas... Nüüd tuleb lihtsalt Goldrexi ostma minna. Või mis see teine jubedus oligi, TheraFlu... (saabuvad külmavärinad, kui sellele mõtlen)
Kuidagi... hea on olla. Uni, seda küll. Eile oli vaja ju suurvõitu maailmarändurite juures pisut tähistada. Aga hea on ikkagi olla. Selline tunne on, et võtaks kohe oma seitse asja ja vuraks Euroopa teedele minema... Ei teagi, miks see nii on. Võib-olla ka osalt, et lihtsalt tahtmine on siinsest väiklasest ja väikeinimlikust ühiskonnast välja saada, kus kõik on kõigi kõri kallal, et jumala eest saaks sitasti öelda või lihtsalt ära panna. Vastik. See on tõesti vastik. Sest ega EL-i saamine meie lollide inimeste protsenti ei vähenda. Saaks siis välja vahetada, et need "seksikad mehed" ja muud naised tuleks ja asendaks meie kodumaist kanakarja. Eh, lihtsam on vist ise ära minna. Praegu on küll just selline tunne.

Aga muidu, palju õnne meile. Midagi oli justkui veel - aa, väljas puhuvad tänasest muutustetuuled. Ilmajaam ennustas (jälle need ennustajad-propagandistid) juba, et merel on tormi oodata. Noh, eks seda eurotormi. Eestlased on ju paranoikud - ütle ainult euro ja sa võid vanglas lõpetada: äkki tahad kedagi mõjutada või midagi... ;)

13.9.03

No nii - jäänud vaid üks päev. Mõtelda, päris naljakal ajal elame, kas pole? Vähemalt tundub see kuidagi... põnev olevat. Vahepeal olen jälle miskipärast pausi pidanud. Pikemat. Aeg selline segane. Ja pisut keeruline. Isegi ei tea, miks, aga kuulen, kuidas lained üle pea tahavad lüüa... need to get some rest.

10.9.03

Nüüd on siis Kaidol, va väismäärajal, ka oma kodulehekülg olemas: külastage kõik ameerika õppuri päevaraamatut. Hommik, igatahes, ei ole õhtust targem, sest kui presidendist eksikombel peaminister teha, siis on piinlik. Tõepoolest. Tean vähemalt, et see on esmakordne seesugune eksimus. Ja annan endale andeks:) Aga eks päev alles algab ja kisa võib tõusta veel taevani... Noh, mis teha, mis teha.

8.9.03

Nonii - kaks tundi tagasi käivitasin end Tartust ja nüüd istun juba Maakris töölaua taga. Eesti pole tegelikult midagi nii suur kui võiks arvata. Või et siis jälle on - mine sa võta nüüd kinni... Tänane asine päev, niisiis. Ühte ma ütlen - ärge usaldage liikluskindlustajaid. Öelgu keegi mulle üks põhjus, miks on kindlustusfirmas oma sõiduki kindlustamine kasulik, kui kahjukäsitleja asemel suunatakse klient (mina, siinkohal) otse Lõuna-Eesti regiooni juristi, kellegi keskealise ja enese arvates kõigutamatu persooni poole. Ja tema ülesanne on loomulikult juhmi(ma)le kliendile selgeks teha, et tegelikult õnnetust ei toimunudki, te lavastasite ise kellegi suvalise tegelase süüdi ja et ooh! politseid ei maksa usaldada, nemad on meie riigis ebapädevad. Võib-olla tõepoolest keegi mees metsast, kel pole tulnud ametnike juraga vaat' et 24h (ja nii kaks ja pool aastat järjest!) rinda pista ning nende sõgedate seiklustest iva välja noppida, ohkavad vaevatult ja vantsivad tagasi kodu poole. (Iva, loomulikult, peaks olema see, kuidas midagi teha pole võimalik. Süsteem kui niisugune - bürokraadia alustala). Paraku on minusugune pläralõug enda arvates karastunute jaoks suisa pain in the ass. Ja valusamaks läheb... :)

Aga midagi positiivset siiski ka - Draamafestival algas (tervitused Markole, va korraldajapulgale) ning seks puhuks viis mu armas ema mind, va süvakultuurivõõrikut, vaatama etendust "Kokkade öö". Kui ma ei oleks nii väsinud (ma ei saa aru, miks Tallinn-Tartu maanteel 25 km just nüüd remonti pannakse - halloo, suvi on läbi!), siis kirjeldaksin oma mõtteid. Aga teen seda kindlasti. Kasvõi enda mäluks. Siinkohal ka tervitused empsile. Ja veel - kodanikukohus on nüüd siis täidetud. Vaesed jaoskonnaneiud, kes mingi tüütu kodaniku veel tüütumatele küsimustele naeratades vastata võtsid. Ihihii, ja kui ta oli lõpuks aru saanud, et tuleb teha rist, mitte ruutu värvida, ringikesi joonistada või kolmnurki kritseldada, hakkas ta neiukesi pinnima, et kuhu lahtrisse ma selle risti siis nüüd teen ning rääkis pika loo oma isast ja vanaisast, kes juba kõik Euroopas elasid. Ning kui ma end juba minekule sättisin, teadustas ta ülipüüdlikult, et teate, mul aega on, mul täna tööd ei ole, eks ma ajan teiega pisut juttu ja veedan siin oma aega. Ja kõõlus kulunud taburetil maailma kõige eneseteadlikumal ilmel ja naeratas oma pidupäevanaeratust. Tõepoolest, vaesed tütarlapsed. Konn, mõtle, mis sind ees ootab pühapäeval, kui kogu see trobikond vanahärrasid end lipsustab ja lõhnastab (eks kölni vesi käi ju kõrvade tagant kuni varbavahedeni - nii nad seal siis riburadapidi saabuvad) ja sinu juurde sammuvad :) Nüüd ma ütlen endale, et suu kinni - kas nõuab värsket liiva ja toitu. Off we go!
Mis siis, et kõik tundub nii halvasti olevat ja tööd on palju ja pinge on kusagil lae all... See pole üldse oluline. Elu aga on. Tegelikult see pole üldse mingi filosoofiline mõtteavaldus, vaid on mulle endale teadmiseks. Ja mõnele inimesele ehk veel. Oh, seda elu! :) Näe, olengi vaat' et sada aastat vait olnud - Pühapäevitaja tuli lõpuks välja... Polnudki n i i piinlik, kui algul kartsin. Muidugi on tööd veel palju ees, ma ei salgagi seda.
Nüüd kuulan mõnusat raadiot suurtest kõrvaklappidest ja naudin ööd. Täna siis referendumi eelhääletusele. Mina pole mingi avalik-õiguslik inimene, et mul ei tohiks siin olla reklaami. Tahan ja teen - marss valima, inimesed! Ja ei häma ka midagi südametunnistusest. Vastus olgu "jaa!"

2.9.03

No nii, nüüd on siis talv käes. Täna otsisin kapist jope välja ja sukeldusin, küll päikesepaistelisse, ent siiski külmtuulisesse Tallinnasse... Brr. Teisipäevad saab kuulutada tehnika- ja kroonikapäevaks, sest Henrik tegi oma tele-debüüdi ja Kroonika jätkab ilmumist... Mis sa, hing, muud ikka tahad :) Mis puudutab eilset, siis Tartust raporteeriti: "Istuvad Taaralinna sirged puud ja ohkavad - nende suure suvekuuma eest varjupakkunud krässus oksavõrad on unustatud - tudengid! Neid on palju. Nad liiguvad kahe- ja kolmekaupa. Kogunevad nurga peal, istuvad kambakesi murul ja eputavad kõigile suurima mõnuga kuidas ISICsildiga plastkaardile sulatatud õppelaen veenab müüjat hõbedast Cato Blancot tudengi suvepehmesse kätte usaldama. Mina käin ja olen võõras. Mu rüüstatud lokid suruvad ennast tugevasti vastu mu pead ja jälgivad pelglikult juuksurite meistritöid tarkusepaistetust ihkavatel tudengikuppudel. Mu rahulik ja enesekindel samm on muutunud pelglikuks poolkarglevaks põiklemiseks. Peita tahaks ennast täiesti ära. Üritangi. appi?"

1.9.03

Suitsusambais agul Tallinna kesklinnasKui Maakri tänava viimsed puumajad ahjusuitsu korstnaist välja pahvivad ning seda ninna tõmmates varasügisene lapsepõlv meelde tuleb, siis peaks ju kõik hästi olema. Tegelikult on muremõtteid muidugi mitmeid, mis seal salata, aga jõuad sa siis kõige pärast kogu aeg häiruda. Pigem pleegita end sügiseselt karge päikese käes, vaata tänaval jalutavaid lapsi, käed kooliraamatutest lookas ette sirutatult kodu poole vantsimas, nuhuta korstnasuitsu ja hinga sisse, hinga välja.
Elis mulle meeldib. Eriti tema eluterve suhtumine: "Topin suhu tropina pirni, et minust ei h6nguks liiga palju skeptitsismi ja kyynilisust parteistunud noorte ja edukate eneseimetlejate suhtes. Vabandust v2ga, aga kui yks taoline lammas heidab mulle P2rdi "in principio" kontsertil haletseva pilgu ja kysib armulikult, et '"mida teete TEIE k6rgkultuuri yritusel?!" ning pyyab siis oma rahulolu v2ljendada esimeses pooles k6lanud vivaldi polyfoonilise, ma vabandan, saagimise peale lausega "hakkab looma", siis on mul tunne, et tahaks pead vastu seina peksta ja seej2rel tuhastuda. Tegelikult arvan ma muidugi, et tegu on eba6nnestunud seksuaalorientatsiooni valiku v6i lihtsalt selle v2ljundi puudumisega. Vaene mees. 6nneks on ka tema yks nendest, kes lubab "rohkem seksikaid euroopa mehi"...
SEPTEMBER
Ellen Niit

Veel silmanurgast säratab
september kollast päikest.
"Nüüd kooli! Kooli!" äratab
ta iga suurt ja väikest.


Ning õuntega, täis lusti meel,
ta pillub lapsi kooliteel
Kuid pehmeid unelinasid
ta karukoopas valmis seab
ja lumememmeninasid
ta porknapeenrast välja veab.


Veider mõelda, aga esimest korda elus ei seostu mul 1. septembriga ühtegi koolitööd või akadeemilist auditooriumihõngu... See on üpris naljakas tunne, kas teate. Aga järgmisel sügisel võtan end käsile ja lähen tagasi. Või edasi. Seesugune lubadus. Ja kõigile kooliminejatele õnne ja edu... et üheksa kuu pärast siis ühes teiega rõõmutantsu vihtuda ning teiegi vastuvõttu elukooli tähistada. Oeh, kui kurb pöördumine tuli. See tuleneb sellest, et ma eile kahte kurvatoonilist filmi vaatasin. ;)