I'm dreamin' of a white christmas...

Tänavu see valge lumi unistuseks jääbki. Paraku. Mitte et pikkadest pühadest ja puhkusest tingitud rõõmu poleks, aga no pi-sut valgem võiks see kuramuse maa küll olla. Üpris kummaline on kuuse all kinke jagada ja jõuluimest rääkida, kui akna taga on mingi adumatu sügislöra. Veider-veider. Aga siin pilt meie tänavusest kuuseplahvatusest ning Mattiasest. Okei, pole küll aiandi kõige kvaliteetsemat õied, aga mis teha - mu nõmemobiil paremat ei suutnud... :)

Ausõna, jõulutunneli otsas paistab valgus

Hmm, kui nüüd oma frustratsioonipuhangut lugeda, siis tundusin endale hetkeks küll mingi maniakaaldepressiivse hulluna. Sellepärast ongi blogid head - et pärast seda, kui on korralikult välja puhatud, sisendatud M-i öeldud lauset "ära mõtle üle, kõik asjad juhtuvad ka siis, kui me end hulluks ei planeeri" ja üle miljoni valgusaasta ühe väga hea sõbraga kohtutud, võib enda üle törtsu naerda. Igatahes on täna helgem olla. Ausõna. :)

Jõulupaanika nässerdab hinge

Jõulupaanika on võib-olla ajakohane, ent siiski mitte sisuline ja hetkeemotsiooni adekvaatselt väljendav mõiste. Ma usun, et see on vaid hale vabandus mitte tegeleda tegelemist vajavate asjade ja mõtetega. Et pidevalt midagi kuhugi edasi lükata ning arvata, et homme on ju märksa lihtsam. Võib-olla on see aga muserdavate muremõtete kokkulangemisest tingitud frustratsioon, mis hinge närib. Tervis. Häh! Eraelu. Häh! Töö. Häh! Ja ehkki tahaks pahuralt köhatada, et miski ei lähe nii nagu mina tahan, ütleb kuklahääl siiski midagi kainestavat - mida s i n a tahad!? häh! kes sa üldse oled!? sa mine üldse arsti juurde ja ravi oma räme seljavalu ära; siis vaatame!

Huvitav, mis saaks siis, kui me unustaks ära kõik käänded ja räägiks ainult nimisõnadega? Segaduse lisamiseks võib ka pöörded ära unustada. Selline kentsakas mõte tuli. Võib-olla need M-i sada-aastat-ehitame-aga-valmis-kunagi-ei-saa- kuid-teie-ärge-mölisege-vaid-oodake-meie-taga tüüpi tegelased just niiviisi eesti keelt räägivadki.

Eilne Riia-hüpe oli hea. Ei pidanud midagi mõtlema, võis lihtsalt olla, Skyline'i baarist linna nautida ja pärast tööpäeva tõelisele juustuvalikule (Eesti kõrtsid, võtke õppust!) lisatud väikest Metaxat rüübata, ise samal ajal jõulu- ja muidutuledes öist linna seirata. Tavaliselt ma eriline (slaavi) sära austaja ei ole, aga - nagu ütles täna juuksur Merle - jõulude ajal seda just ootadki. Riia näeb tõeliselt üliarmas välja oma kuusekestega (vingeim neist on Toomkiriku esisel väljakul - küütleb seal sinistes lummavates tuledes), nunnude päkapikumajakestega, kust saab loomulikult kuhjade kaupa puulusikaid, labakuid ja villaseid sokke osta, ning rahulikult mööda poode ringi askeldavate inimestega. Tahan tagasi.

Aga teate - vingujaid ei salli keegi.

CAUTION: I can go from 0 to bitch

T. kinkis sellise märgi: "CAUTION: i can go from 0 to bitch in 6.8 seconds". Nii ongi! Kuigi, mis seal salata, eile läks näiteks ühe Marabu taksojuhiga aega vaid 0.68 sekundit. Selle firmaga enam sõita ei taha!

Aga Kalmeerole ja Gretele palju õnne sünnipäevaks!

Kui võimalus, tuleb ju raha võtta! Topelt!

Täna toimus Mustpeade majas Tallinna noorteaasta ja UNICEFi Sinise nädala lõpetamine. Tagasihoidlikult väljapeetult vahva üritus - kõned, võistlustantsud ja Birgit Õigemeel. Nojah. Aga kõige veidram oli see, et majja sisenedes küsis punasesse rõivastunud majahaldjas: "Mis üritusele?" Minu üllatunud nägu nähes täpsustas: "Kas UNICEF või Tallink?" Kui üks siis, garderoob vasakul, kui teine, siis garderoob paremal. Hämmingus mina. (Kui nüüd mõtlema hakkan, siis äkki see polnudki Tallinki pidu, kuhu Riho Rõõmus vudis... Äkki oli mõne muu ettevõtte pidu. Aga see omab üpris vähest tähtsust, kuhu karvased-sulelised järjekordselt teel olid. Oluline oli see, et kui võimalus, tuleb jõulude eel ju kõigilt potentsiaalsetelt klientidelt raha ära võtta - ruumi on ju kõigile! Kui nüüd veel rohkem mõtlema hakkan, siis tundub, et kindlasti mahtunuks Mustpeade majja kolmaski üritus. Oh neid rumalaid...)

Aga film "Orangelove" PÖFFi raames oli hea. Aitäh P.-le, kes seda mind vaatama kutsus. Nüüd võiks veel "Kuninga ja klounini" ärkvel püsida. :)

Mõtliku mehe mõtted: Berliin ja puha

Lisaks mõne aja eest tehtud sissekandele meenub veel üks katkend "Romeo ja Julia" William Shakespeare'i algtekstist. Miskipärast just täna hommikul see meenus mulle. Hmm... Viies stseen. Julia magamistuba.

"Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik."
"See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.
Öö küünlad kustuvad, ja reibas päev
mäeharjul udus seisab varvukil...
Nüüd lähen - siis ma elan; jään - siis suren."

Põhimõtteliselt elan oma plaanidega juba 2008. aastas. Nii pole imestada, miks aastalõpp alati nii suure hooga tuleb - hool ega hoobil pole vahet ning käed-jalad on pidevalt tööd täis. Või siis reisimist. Mul õnnestus Berliinis Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalal käia ning näha, mida seesugune punase vaibaga suleliste paraad endast kujutab. Ning kuidas see aastal 2010 Tallinnas välja võiks näha.

Hea küll, võiks ju nuriseda selle üle, miks 90-minutiliseks monteeritava gala tegelik pikkus on neli tundi ning kogu selle aja peab 1500 külalist viksilt valgete linadega laudade taga istuma ning tegema õndsa näo nagu kohe-kohe saabuks söök. Ainult et tegelikult ei saabu söök sugugi "välgukiirusel".

Selle asemel, kostitatakse sind kogu Arenal toimuva gala jooksul heldelt shampanja, viinakokteili või õllega. Pole siis imestada, miks mõni agaram viinaviskaja-filminäitleja gala lõpuhetkeil üüratult lõbusas tujus oli. Näiteks Mads Mikkelsen mulle intervjuud andes. Haa-haa!

Niisiis, neli tundi hiljem ilmusid toiduliuad ning vaesed glamuuritarid-glamuurid tormasid kui kari näljahädalisi kahvlite-nugade klõbinal laudade suunas. Tantsuks rokkis Leningrad Cowboys ning peagi oli tantsuplats lõbusalt rokkivaid-tshillivaid-suitsetavaid pidulisi täis. Just nimelt suitsetavaid, sest erinevalt Eestist ei ole Saksamaa mingeid suitsupiiranguid endale kehtestanud. Tõttöelda oli päris kummaline pressikeskuseks kehastunud Swisshoteli vestibüülis aega parajaks tehes suits ette panna, mispeale ütles K.L., et näe - ainult mõni kuu on möödas ning juba on su ajud pehmeks tambitud. Indeed.

Kõige võimsama elamuse andis aga galale eelnenud õhtul toimunud filmimuusikakontsert "The Music of the Image 2". Lisaks sellele, et ettekandele tuli viimaste aegade Euroopa filmimuusika paremik (näiteks Jean-Claude Petit' "Jean de Florette", "Lady Chatterley", "Cyrano de Bergerac"; Craig Armstrongi "Quiet American", "World Trade Centre", "Love Actually"; Wojciech Kilari "Ninth Gate" ja "Pan Tadeusz"; David Arnoldi "Stargate" ja "James Bond: Casino Royale"; Nicola Piovani "La Notte di San lorenzo" ja "La Vita e Bella"), olid paljud heliloojad ka ise kohale tulnud, et oma teoseid kas dirigeerida või siis klaveril saata ja kaasa laulda, taustaks katkendid nendest samadest filmidest. Ehkki esiti arvasin, et varavalges alanud lennutripi järel jään ma Admiralspalastis magama, suutis nii hea kontserdielamus vaimu virge hoida. Mõnus. Hiljem aitas virgutusele kaasa Berliini linnapea vastuvõtt ning järjekordne kaklus toidu pärast. Huvitav, äkki ongi Euroopas niimoodi kombeks. Siis oskad söödavat kraami märksa rohkem hinnata. Hmm...

Järgnevalt mõned helinäited - et teaksite, millest räägin. Esiteks Kilari "Ühekas värav".



Piovani "Elu on ilus".



Arnoldi "Casino Royale"