Hei-hei! Augustikuise teisipäeva õhtupoolik on ülimalt hubane aeg endast jälle märku anda ja öelda, et olen jõudnud edukalt väidetavalt-heade-mõtete-linna Tartusse. Ei, ega ma siin midagi ega kedagi halvustada küll ei tahtnud, ainult et miskipärast tuli mulle meelde Martin Scorsese filmi "Taxi Driver" algus - selline tume ja vihmane, üksik tundmatu mees pimeduses suitsu kimumas ning justkui midagi ootamas... aga midagi ei juhtu, vähemalt esialgu... Pikk ja tüütu, aga väidetavalt väga hea. Hmm. Vaat' selline tunne tuli küll. Kui ma siin mõne aja eest Kafkast rääkisin, siis emotsioon on umbes sama.

Aga pole hullu. Kui oma Tallinnast siiakolitu ka kunagi lahti pakitud saaks ning enamuse nendest tõenäoliselt prügimäele lennutaks, siis oleks juba päris hästi. Siis võiks juba tagaaias mõnusasti suitsu pahvida ja loojuvat Päikest piiluda. Ehkki keegi on ju puudu. Teate küll :) Siinkohal tahan ma kohe päris-päris-päriselt tänada neid, kes hetkel töötu JA kodutu minu ja veel kellegi viimastel päevadel oma kambrikesse on suutnud mahutada, ehkki see võib-olla kõige parem mõte, sellele hiljem mõeldes, pole tundunud... Minu aitähh!