Juba teist õhtut järjest näeb loojuv Päike välja kui üks tohutu suur Põltsamaa juust. Koos punase ümbriskilega. Ja tundub maale nii lähedal, et kasvõi hüppa üles ja haara ta sülle...
Tjah, kui Päike homme õhtul ka selline leegitsev punakera on, siis tulge Tartu lähedale ilmaimet vaatama - hüplen kella kaheksast üheksani näiteks Annelinna tornide taga luhal ja püüan lähenevat Päikest. Ja kui mind siis valgetes kitlites imelikud inimesed ära viivad, siis tehke, et te mind ei tunne :)

Aga nii põhimõtteliselt olen ma siia üles riputanud Oto pildi. Sel pole otseselt nagu loojuva Päikesega miskitki pistmist, ent nii muidu on see jõngermann üks kõige päikeselisem põnn, keda ma viimasel ajal oma eluteel kohanud olen. Mis siis, et ta mu lauatelefoni juppideks tahaks lammutada või triikraua diivani taha peidab. Lõbus on ta ikkagi. Ja peale selle nõudis seda tema lihane ema Marit. Kummardus hilistele teejoojatele Maritile ja Jarekile. Mina igatahes kavatsen nüüd magama minna.