Ma olen päris aus, üks asi maailmas ajab mind küll vihale: märjad dushikardinad. Teate küll, kui tahad rahulikult hommikul dushi alla minna, siis hakkavad kardinad aurust ja niiskusest sinu poole liikuma ja klammerduvad lihtsalt jala või käe külge... Selline suhteliselt ebameeldiv algus päikeselisele hommikule. Aga nüüd olen ma nende vastu juba võitlema õppinud - tuleb dushitoruga paar sahmakat nende ilgete rippkardinate poole sumatada ja siis kleepuvad nad hoopis vanni sisekülje vastu. Paras!

Hoopis imelisem hommikutunne on mõrkjasmagusalt üle korteri leviv äsja valmis saanud kohvi aroom. Siis, kui kohv pisut seisnud on, siis on lõhn kiire kaduma, aga just äsja valmis keenud..., nii et sa riidesse pannes kuuled kaugusest veel ka kohviaparaadi viimaseid korinaid, seejärel kohinat ning siis vaikust... kui muidugi saiu praadiv röster taamal plaksuga kohe oma ohvreid hüpitama ei hakka või keegi klaasidesse jääkülma apelsini mahla ei vulista... hommikused hääled ja lõhnad on just see, millepärast üles tasub ärgata. Tere hommikust!