Kas te ikka mäletate üht imepisikest pruunide läikivate kaantega telefonimärkmikku, mis 1996. aastal, rohkem aga 1997. aasta kevadsuvel leveliraamatuks nimetati? Leidsin selle vanu konspekte otsides (mida kõike kasulikku teadustööd tehes üles ei leia...) ja loen märkmiku sisekaanelt, et vaid Maris jõudis magistrilevelisse. Anneli, Konn ja Andri on lõpetanud (jätkavad?) neljandal levelil ja Kalmer on jätkuvalt esimesel... Siinkohal mõned meelolukad meenutused:

• Andri (saabus loengust ja küünitab Zum-Zumis teetassi poole): Andke see mesi mulle!
  Elis (loomulikult elutargalt): Ega see tudengi elu pole mingi meelakkumine
  
• Kaido (Jaani kirikus peetud esimene avalik jõulujumalateenistus, ühispalvus): Anna meile leiba!
  
• Jaan (teel bussiga Pärnusse): Asjade loomulik käik - Konn virgub!
  
• Konn: Hmm, Charlie tädi? Seda ma käisin telekas vaatamas...
  
• Konn: Ei, Krooksu me ei lähe, see on liiga kaua lahti!
  
• Anneli (rahustavalt): Ega jalgadel pole kõrvu
  
• Maris: Selle nädala kuulutame haridusenädalaks!
  
• Andri (telefoniputkas, mäletate küll): Issand, kui õudne - nagu trammis!
  
• Andri: Isa uurib pärilikkust!
  Anneli (lohutades): Seda ta uuribki, et kuhu teie perest pärilikkus on kadunud!
  
• Kats: Kool mõjub mulle pärssivalt
  
• Riho: Kadri juhatab siin omas keeles...
  
• Andri: Mind ootavad sajad raadiokuulajad!
  
• Konn: Ma teadsin, et ta peab kusagil oma voodiriideid hoidma...
  
• Konn: Mu horoskoobis on ka öeldud, et ma olen ülespürgija, aga ma ei saa kunagi alla!
  
• Konn (Andri tulevastele lastele, kelle õpetajaks ta kavatseb olla): Kõik need hinded kajastuvad neis öödes - mida su isa mulle tegi"
  
• Kaido (Enne eksamit): Kui on palju teri, saab ka putru