"Päikese kiired kuldasivad puude latvasi nii et just nagu kullatud olivad ja linnud lalusivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, [siin oli koma] tuul kiigutas puude latvasi mis väga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taevas oli taeva karva sinine kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suvel enamasti on ja mitte teist viisi kuna koera haukumist kusagil kuulda ei olnud mis väga hea kuulda oli sest koera haukumine rikub inimeste rahu ja segab nende und kui nad magada tahavad ega lase midagi tööd teha iseäranis aga kõrget ja sügavat vaimutööd mis otsekui vahutav meri vägeva vaimuannetega ehitud luuletajate vaimu seest välja voolab kui koera haukumist ei ole..."

Näe, üles leidsin selle kuulsa Salomon Vesipruuli pajatluse:)