Hiljuti ütlesin vist, et how low can you go, eestlased. Kas nüüd peaks kordama? Enda kohta? Taas "eestlaste" kohta? Ma jälle ei tea... :( Ajada umbe mu ülikooliplaanid? Okei. Aga varastada telefon - see mu, sorry, aga vajalikum töövahend üldse - on maa-il-ma kõige a-lan-da-vam. Kui mitte neile amelevatele jorssidele klubis Tallinn, siis mulle küll. Nüüd enam allapoole VIST ei saa minna. Piinlik on igatahes. Kaasmaalaste pärast. Nüüd tuli üks lugu meelde ... "Life goes on," laulab keegi Lee Ann Rhymes.... Laulgu hästi kõvasti - nii kõvasti, et ma oma muremõtteid ei kuuleks. Head ööd. P.S. Kas KEEGI võiks mind millegagi na-tu-ke-ne-gi rõõmustada? Oo, meenus - Anneli ja Maris on ikkagi parimad diivad maailmas. Kui Rassel välja arvata! Ja Gerru muidugi ka ;)