Jesper, Jasper, Joonatan! Ma pole oma bloogi ikka jupp aega sõna saanud seada - näe, ajad on ootamatult kiireks osutunud. Oli vaja ju Halloweeniga ühes oma lõputöö eelkaitsmist tähistada (maja sai rahvast ja nemad veini täis - pildid valmivad peagi); oli tarvis pealinna põrutada ja Miss Saigoni vaadata. Kaks korda. Tulemuseks orgastiline esikapidu (mis, muuseas, oli kiiduväärt ning järele tegemiseks liig' kauge!) ning artikkel, mis vaat' et kultuuriringkonna kaheks kiskus: ühed olid need, kes Postimehes mainitut jaatasid, ja teised need, kes Päevalehes räägitud kummardasid. Kumb pool peal on või kumb pool võitis - pole ju oluline, sest tõde ju ongi vahepeal. Kahtlemata polnud see isiklik, palun mind uskuda. Ja müts maha kõigi tegijate ees. Ikkagi.

Ning siis oli muidugi vaja õppida. Õige pisut. Ja osakonna rebastepidu maha pidada - ohtralt, jõhkralt ja jõudsalt: osakonnarahvas viis Laboriteatrist kaasa kraanikausid ja ehk-ka-tualetipotid, maha jäeti aga süütus ja valehäbi :) Noh, nagu ikka! Seejärel oli kuulda, et professor Epp Lauk toimunu järel kohe nii shokeeritud oli, et 50-seks sai ja juubeli maha pidas. Ja Tallinnas tuli ülekõigepealemuu tähistada Tuuli ja Bipu sünnipäeva (Rassel ja Maire ei tulnud mul esiti meeldegi - piinlik lugu!), avada MonAmi restoran (õnne, Sulle, Kapu - prantsuse brasserie-restoran on viimase peal, külastage seda endise Cotton Club'i asemel Ahtri tänavat kaunistavat paika Tallinnasse jõudes kindlasti!)...

Ja, muidugi - Valgre festival oli ju ka. Laias laastus üksluine ja korduv, ent tänavu rõemsaste üllatusi toov. Pljuone, Rolf! Ja päev pärast festivali tagasi Friisimaale kihutavat Ivo oli ka muhe näha. Tulemuseks - jälle üks honoreeritav kirjapala... Nii see läeb, nii see läeb.