Ma leidsin tolmusest raamatuvirnast ühe luuletuse. Ja, kujutage ette, ma lihtsalt õppisin selle pähe. Noh, proovimaks, kas mu aju vähemalt lasteluuletusegi veel kinni peab. Varahommikul :) Peab küll, selgus.

Kell ühtvalu käib
ja minuteid läheb
Ja aeg on kõigil
nii võimatult vähe.
Küll silkame siia,
küll silkame sinna,
võiks kelladest hoopiski
eemale minna.
Ei näeks me siis
aja kaduvat ruttu
Saaks sõbraga rääkida
paar sõna juttu.

Olivia Saar