Nii, kuna kallid sõbrad Konn ja Kalmer on Tartumaal nimedest marmorvahvlis juba kinoelamuse saanud, siis pean ma selle siinmail kellegagi ära vaatama. Kui peab.. peab ju, eksole, öelge seda mulle. Ses mõttes, et tegu on ikkagi Eesti oma filmiga, mis üle mitme-setme aasta vaat' et linnulennul valmis sai (meenutuseks siinkohal "Karu süda", mis polekski valmis saanud, kui Siberi karule mõnd elundidoonorit ja rahasüsti poleks leitud)... Aga ikkagi on kuidagi võõrastav tunne omamaist filmi mitte teleekraanil, vaid kinolinal kaeda. Nagu Valgre festivalil, kus Vanemuise teatrilavale projitseeriti Karoliine Hõbelõng, Need vanad armastuskirjad ja mida kõike veel... Aga saal oli nii tühi ja kõle, kuna keegi ei viitsinud seal neid passida. Näe, kuidas mõte hüpleb. Päeva teemaks võin vabalt kuulutada arved, arved, arved... (Arved Haugi), sest neid kuhjus ühtäkki määratul hulgal, mis nii minu kui ka mu panganeti (sõnast neti, kena neidis?) lausa ägisema pani... võeh!