Pizza on mõnus. Panin äsja terve pannitäie hakkama - ei, mitte kõhtu, vaid ahju. Ja siis, tsip-tsip-tsip, oligi valmis. Mämm. Nüüd on kõht täis ja meel hea. Mis siis, et tainas pisut vedel tuli või tomatipasta see kõige õigem ei olnud ... "Paras pirukas igaljuhul," nentis ema. Aga söönuks said kõik. Ja nüüd midagi veel minevikust. Keldritest on kasu? Veel enne seda aga edastan Konna info, et la-ketshup on nüüd ka eestikeelne: "ma tahan veelveelveel kuni õllest ja viinast nüristun..." HOW LOW CAN YOU GO, EESTLASED? Nüüd siis aga pilk minevikku...

Lenini juurde vastuvõtule soovijaid oli nagu alati palju ja sekretär suutis vaevu kõigiga korda saada. "Seltsimees Sokolova, kas teie olete Siberist?"

"Siberist. Mul on kiire asi." "Astuge sisse, Vladimir Iljitsh juba küsis teie järele." "Seltsimees Vassiljeva, jäite natuke hiljaks, teil tuleb oodata. Kas saate? "Ootan nii kaua kui tarvis."

/--/ Eriti rõõmsaks muutus endine kodutu sel päeval, kui direktor lõunalauas ütles: "Meile saadeti tangu. Terve kotitäis. Lenini poolt." Oma sõnade kinnituseks vedas direktor koti laost kohale ja sõlmis selle pidulikult kõigi laste silme all lahti./--/

Katkendid Viktor Telpugovi lasteraamatust "Kuldvöödiga pall". Tallinn. "Eesti Raamat". 1982.