Su seltsis alati on ustav sõber,
mul - kõigest tühi veiniklaas,
ja võlts kui plekist lauahõbe:
lootustest saand pelk kollaazh.

Su uhkus tervitamast keelab,
pilku pööramata käid,
ning mina pettumusi neelan,
jah, on jälle ring saand täis.

Kuid oota, sõber, aastais leebub
küllap sinu peitusmäng
ja ehkki süda praegu keeldub,
ära unusta see äng!

Karin. Teiselt poolt maakera. Brasiiliast.