Vähemalt on hea see, et mul on juhe nüüdseks juba lahti kerinud. Selge on, et homme kaitsmine toimub (ärge küsige, mis ime läbi!) ning et päeva lõpuks on mul kõigi eelduste kohaselt Artium Baccalaurens omandatud. Aga väiklusest, lollusest ja ebaintelligentsusest (nimed tulevad hiljem, aga mõnele isikule võiks küll veel-mitte-ilmunud raamatu "Sitapeade koloonia" kinkida) tingitud närvilisuse suutis maandada üksnes prantslaste jabur "Asterix ja Obelix: Mission Cleopatra" (muuseas, selle filmi stsenarist mängis ise jobu Julius Caesari:) ). Sest ainult jaburusega saab jaburusega võidelda. Muuseas, Illusiooni kino külastamine ei ole mitte kõige parem tegu, kui sa ei taha a) külmetada, b) filmi vaatamise ajal paindes toolidelt alla libiseda, c) põlvi pidevalt vastu puust seljatugesid peksta ning d) tuletada meelde, milline võis olla kinoelamus kõige sügavamal nõuka-ajal. See kõik meid seal aga ees ootas, nii et, kallid pöffilised - teie enda tervise ja närvide huvides oleks parem teistsuguseid (loe: pisut kaasaegsemaid) box-office'id külastada. Kogu aeg oli selline tunne, et kinomehaanik läeb kohe-kohe koju ja film jookseb rullikutelt maha. Või süttib heleda leegiga, nagu filmis "Cinema Paradiso"...

Kõige keerulisemaks mureks vaat' et jääb nüüd korralike ülikonnapükste leidmine. Teate, tegin kapiukse lahti ja jäin oma pükse takseerima - ee... huvitav, millal ma neid viimati kandsin? Ja kas siis oli ka kõva läbu? Püksid teavad vastust, aga ei ütle. Vihjavad loomulikult küll :) A la rosoljerida rinnal ja soustitriip säärel: piinlik-piinlik niimoodi ülikooli lõpetama minna.