"Kui Arno tuleb, siis ta toob viisteist liitrit vett ja ma lähen vanni," ütles Henrik. Nii algas me päev. Viimane. Brr, kui külm on. Oeh, nüüd nad tulidki. Ma ei taha möödunud ööd kohe meenutadagi. Siin ei olnud mitte lihtsalt külm, vaid siin oli VÄGA KÜLM. Kütsime kella poole seitsmeni hommikul, aga hingest tulev aur ära ei kadunudki. Loobusime ja läksime magama. Aga mitte ilma patju küpsetamata, sest viimati kasutati neid vist ... eee ... ammu. Niisiis, kümne teki ja magamiskotiga, teksades ja kampsunis sai öö ära elatud. Ñüüd valmis ka pannkoogitainas, mille Silvia rõõmuga pannile valas... oeh, üks pann lendas uppi. Väljas, kui näpistav pakane kõrvale jätta, on jumalik. Öösel lahti aetud teed võimaldavad nüüd juba vabalt puude järel käia ja õues ringi uidata. Raskusi on aja välikäimlaga. See lihtsalt ei kutsu väga. Ehkki Henrik juba noomis Jaanust, et kui Silvia sellega hakkama saab, siis saad ka sina. Nii et - head vana aasta lõppu siit Tänassilma lähedalt metsast. Londoni lähistelt, nendib Jarek. Ma ei ole muuseas kunagi laptop-iga pliidi läheduses juttu vestnud, lõdisedes õue piilunud ja igatsevalt voodi peal lesivat tekikuhilat seiranud. Tore on.