"Õues oli vist vastik," päris Silvia. "Jah, me ei lähe enam kuskile," teadis Jarek, kes üritas Statoili härmas jaamas pisutki suitsu pahvida... Nõustun. Seda enam, kui tagapink lihtsalt väriseb külmast. Praegu on eriti hea mõelda Konna ülisoojadele San Fransisco tuuridele. Henrik, tundub ajas endale kohvi peale, aga sest pole ikkagi midagi, sest neid karjatusi "appi!" teemal võib nüüd, taas ratastel olles, liigagi palju kuulda.... harjume ära. "Kuhu nüüd," küsib Jaanus. "Eee...otse...Ma pole neid teid aastaid sõitnud," tunnistab (möönab on vaata et paremgi sõna!) Henrik ;) "Kas Jägermeister sai otsa vä," imestab autojuhina-veel-toimiv-Jaanus. "Eh, mul on nüüd küll otsas, ma ise võtsin viimase lonksu," vastab kaasreisija H.R. (seesama, kes vastassuuna vööndisse õnneks ohtlikel olukordadel ei kippunud... pikk jutt, igatahes)