Käes on jälle pühapäev. Unisevõitu ju pisut, nagu alati, sest eilne LTJ Bukem suutis tundideks lava ette naelutada. Hoolimata õhupuudusest ja kondenseerunud veest laes tolknevatel torudel, kust aeg-ajalt märjukest kaelagi sadas... Eilne öö oli seda imelisem, et ma seltskonnale kaine autojuht olin. Ja politsiereidil kõik mundrimehed eemale puhusin. :) Ehk nagu Marko ütles: "Oo, mis siis nüüd lahti on - sina ja kaine!" Heeh. Aga paar päeva noortekoori vilistlaskooriga veeta... see on samuti kiiduväärt. Sest Riho Leppoja on vaieldamatult parim killuvend, keda ühe koori ette on lastud. "Näete, senjo märk tuli ette - kes näeb, kus on teine märk, kuhu me siit nüüd läheme... [--] Oi, vaadake jälle senjo!" Kuidagi hea, soe ja lapsepõlveline hakkas... Muidugi, kõh-kõh-põh-põh-tõh-tõh laululugude alguses võttis ootamatust sisemisest ventilatsioonist pea ikka päris korralikult ringi käima..."Oh, take me back to the Stars...," laulab Coldplay teises toas. Ja jälle on kõik hästi.