"Kuule, kas siin on mingi igavate inimeste festival vä," vigises Peeter Eeter. Ta lihtsalt ei leia asu uues aastas. See on see luuletus: "The men that don't fit in" (pikem jutt, kunagi tõlgin ja kirjutan päris teksti). Uus aasta, see va kahe tuhande kolmas on tagasi. Ei, käes, ma mõtlesin. Ja - h e a d u u t a a s t a t. Sõrendatud tekst, nendib Henrik. Nüüd ongi tema kord. Ma käin vahepeal eemal...
Pakkumus kahele veinile on öö jooksul tõusnud pakkumuseks kolmele väga heale veinile. Aga mitte enne kui mõne päeva pärast, sest...sest...2003. aasta jõudis vahepeal kätte omale omasel moel. Huvitav, kas on üldse põhjendatud igasugu tagasivaated, et mis eelmine aasta tõi ja mis järgmine aasta toob? See on ju mingi inimeste asi, ega loodus ei tea ju, et 2002. aastal oli juba nii ja nii palju maavärinaid ja üleujutusi ning tänavuseks nüüd aitab, säästame järgmiseks aastaks ka. Või noh, samamoodi saatus ju ka ei tea, et mina ja sina arvame aega mingite tükkide kaupa, et oleks kergem seedida. Ja meie oleme hullult rahul, kui räägime, et "eelmine aasta oli hirmus tore" ning et "loodan järgmiselt aastalt kõike head".

"Ma ei usu oma silmi," ütles praegu MSNi loginud sõber. Mina ka ei usu. Mida ma siin teen üldse? Ah? Vestlen kujutlematute kaaslastega keset uusaastaööd. Aga samas ma ju olengi igavate inimeste festivali peaesineja ja ühtlasi ka peakorraldaja. Obey me.