Aga etendusest "Helisev muusika", niisiis. Ütlen kohe ära, et Liisi Koikson laulab suurepäraselt. See, et jodelijodelijohohohoo natukene mustalt läks ei olnudki ehk niivõrd tema kui pigem lavakogemuseta seitsme lapse ühislaulu apsakas. Aga sest pole midagi. Kui aga etendus juba kolmandat tundi kestab ja sa ikka veel oma mõtteis küsid, kuhu küll lavastaja on kadunud, siis on muidugi kurb. Kes see oligi ... Ivo Eensalu? Kes? Mõmmi-beebi? Suhkru-Sass? Nukker. Ka koreograaf Marge Ehrenbusch ei suutnud varasemaid muusikalitantse ületada, sest kõik mattus läbi kõlarite kostuvatesse sussisahistamistesse ja kaootilistesse ringitõmblemistele. Ainus, mis oli hea, oli ballil esitatud Austria rahvatants, ent siin on raske eksida, kuna sammud on ju ette kirjutatud. Marko Matvere oma üdini-headuses jäi karmi von Trappi kehastamisel pisut tagasihoidlikuks ehk et temalt oodanuks rohkematki. Siiski moodustasid Matvere-Koikson südantsoojendava paari, võrreldes Silvi Vraidi ei-tea-kust-valla-kisutud vibraatoga, mis lihtsalt ei vaikinudki: aaria "Climb Every Mountain" meenutas pigem odavat ooperit. Ja odavusest veelgi. Kas te mäletate filmi uhkeid parke, suurejoonelisi purskkaeve, hiiglaslikke losse ja kauneid kostüüme? Nii. Hoidke see pilt endal silme ees. Ka siis, kui Eesti etendusele lähete, sest seda seal pole. Huvitav, kas torud ja tüllkardinad jäid kümne krooni piiresse või kärises eelarve siiski pisut? Filmist veelgi. Ka parima tahtmise juures kipud võrdlema. Sellest ei saa üle ega ümber. Mitte ehk lauljaidki, sest Julie Andrews on üks, Liisi Koikson teine, Christopher Plummerit ja Matveret ei ole ka õiglane võrrelda. Aga just see väline sära ja toredus, uhkus, mida lapse eas säravisilmil teleka eest vaatasid. Kõik see hajub, kui Linnahalli nõukogude aega sisened... videoprojektoriga esile kutsutud mägede ja aasade pilt lisas odavusele oma osa. Ja parunessi (Marika Korolev) oranzh-lilla kostüüm, mida enne teist ilmasõda vaevalt kanti. Maskeraadidel ehk? Ja - oo, õudu - kogu etenduse aja kõrgus lava kohal mingi adumatu metallkonstruktsioon, mille otstarve selgus lõpusekunditel: eriilmelise valgusega kuvandati konstruktsioonist rohelised nõlvad ja lumised mäetipud, mille poole von Trappide perekond tormas... Ja selleks pidigi ainult neli tundi mõistatama! Küll aga meenub veel kaks positiivset elamust sekka negatiivsetele: väike Gretl (tirtsu nimi ei tule meelde) oli lihtsalt võrratu. Ta oli nii armsalt loomulik oma "näpp on katki" või "poisid ei karda, nemad on julged" tekstidega, et võttis pisara silma küll. Niipea, kui ta lavale paterdas, oli stseenist rõõmu. Ja lavastuslikust aspektist tuleb kiita lõpp-kontserdi kontseptsiooni: saalis olev publik muutus mitmetuhandeliseks peaks võistlusel (mäletate, seal varemetes peetud kontsert, kus Trappid ära putkavad) ning elas Peeter Oja teadustustele samavõrd lõbustatult kaasa, kui filmiski. Siinkohal palve publikule - MIDA ja MIKS te mõnikord plaksutate? Aariate lõpul ja saksaõllelikul kläp-kläp'il laulu keskel on siiski kübeke vahet. No, las need lapsed marssida, ärge rütmeerige. Sama kordus Peeter Oja iga öeldud sõna järel. See ei olnud Kreisiraadio, kallid inimesed, seal üritati "Helisevat muusikat" teha. Ja nii oligi. Ilus kontsertprogramm tuntud viisidega. Reetlinnalik "Laulge kaasa" oleks omal kohal olnud... (Siinkohal meenub mulle hetkel Londonis tuuritav "Sing-a-long-a-ABBA", kus publik tõepoolest lauludesse haaratakse ning täispikk naerushow asjast välja võlutakse. Ja meenus seegi, et see on musical entertainment, millele enne West Endil eelnes "Sing-A-Long-A-Sound Of Music"! Ehk peaks siingi proovima?)
Muuseas, meenub ka, et esmakordselt kasutati orkestrit etenduse visuaalse osana ja see oli üsna värskendav detail: siis, kui algas parunessi auks korraldatud ball, tõusid lavasügavuses kardinad ning looride taga paistis lustakas orkestriseltskond eesotsas Anu Taliga. Täiesti õigustatud sekkumine etendusse ;)