Ühel hetkel algab sõda, teisel hetkel aga märksa meeldivam olemus - kevad! See aasta tuli kevad jällegi teisiti. Üheksanda kuu ja mõnusohtra pärimusmuusikaga Sakala keskuses. "Lahe" oleks selle kontsert-oleluse kohta liig' banaalne öelda. Kohal olid ju taas kõik. Kõik selle valla, juurtega helikeele parimad. Ja mitte üksnes VPMF-ilt tuntud noored Laudaukse kääksutajad (jee!), Wirre, Virbel, Vägilased (jee!) Eesti keeled (jee!), Johansonid, lõõtspillid, kandled, vaid ka Kihnu-Virve (jee!jee!). Elurõõmus elav laulik, kes kannab ja annab sellist meelelusti, et õnn vaadata. Ja kuulata, kuidas ta ürgtuntud "valged kajakad kisavad rannal" oma vanavanaemaliku hellusega lavalt rahvasse laulab. Sõna otseses mõttes rahvasse, Sakala keskusesse nautima tulnud sadade inimeste sisse. Nagu Kapu ütles, laulsid pärimuse parimad pojad ihukarvad kõik püsti... Hing oli hea ja suvi tuli meelde. Ühtäkki polnudki Sakala "aeg-siin-peatus" keskus, vaid laest sai hämarsume suveöine taevas ja pingridadest kastemärg muruplats. Ei, ma ei näinud hallutsinatsioone. See oli lihtsalt hinges... Nii et - kui keegi veelgi tuleb seletama, kuidas rahvamuusika means tutulutu, pastlad, sealuuvurr ja jauram, vanad rahvatantsijad ja pitspunutised pealael, siis pean ta graatsilise viisakusega kuradile saatma. Sest nad ei tea, millest nad räägivad... ehk et siinkohal meenuvad mulle jätkuvalt mingid eliiditeooriad, mis liigitavad ka rahvakultuuri kandluse mariginaalgruppide (valitute? seda ma ei tea, aga vaevalt!) pärusmaaks, samas, kui mass jääbki searasvast tilkuval alevisimmanil kuulama Mait "vain 99 krooni" Maltist, Arnold "ma olen nii puudega" Oksmaad, Lutsitjaaneed ning teisi jõlemürajändajaid, kes tulevad, haigutavad ja kustuvad sekundiga. Sest mida ongi neil edasi anda, edasi öelda. Mida neil üldse öelda on?