Ja see ka muidugi. Et ma ära ei unustaks.

"Saan aru, et kriitik peabki olema negatiivselt meelestatud virisev vigadeotsija, aga Andri Maimetsa vihane kirjutis tegi küll tuska (PM 10.03). Mina käisin lapsena «Helisevat muusikat» vaatamas tolleaegses superkinos Kosmos ja olen seda hiljemgi veel näinud, aga mulle ei tulnud mõttessegi võrrelda seda ilufilmi linnahalli lavakujundusega!
Vastupidi - mulle tundusid need «torud-talad ja tüllkardinad» päris huvitavad. Ju siis pole kriitikul piisavalt fantaasiat või tolerantsi või ei peagi olema. Ilmselt ei oska ka mina mõelda kriitiku kõrgetes kategooriates.
Samuti ei tulnud Andri Maimetsale pähe, et publik ei plaksuta mitte «saksaõllelikule klip-kläpi?le», vaid ikka omamaistele esitajatele. Ka mina tegin seda, sest olin rõõmus, et meil on üldse võimalik sellist muusikali lavastada! Ma ei tea, millist etendust kriitik vaatas, aga ma võin talle öelda, et 9. märtsi hommikune etendus Liisi Koiksoniga peaosas oli väga nauditav ning tõi paljudele vanematele ja keskealistele härradele-prouadele mitmel korral lausa pisarad silma.
Ja «las need lapsed marssida - ärge rütmeerige» - no tõesti! Eestlased pole nii tuim rahvas midagi ja etenduse lõppedes kostsid «braavo»-hüüded igast sektorist!
Tahaks tõesti küsida, mida see vaene harimatu eesti publik peaks siis tegema, kas häbiga nurka pugema või Andri Maimetsa juurde kooli tulema?
Kati, vaimustunud vaataja (kirja autor on Postimehele teada)