Vagasel hommikutunnil on aega mööda veebiavarusi seirata, sõprade kodukaid kaeda ja sekka muidki mõlgutusi mõelda. Leidsin meediakriitiku koduleheküljelt Eurovisiooni-teemalise mõttemõlgutuse, milles muuhulgas kirjutab keegi M.K. (ja väidetavalt Moraviusele teada):

Ent veelgi olulisem on fakt, et "Eighties Coming Back" tähendab loovuse võitu pugejate üle, energia võitu paigalseisu üle, geniaalse indiviidi võitu õlalepatsutava korporatiivsuse üle. Tõenäoliselt ei saa "Eighties Coming Back" Riias kuigi kõrget kohta. Ent kuradile see! See ilus lugu ei ole ETV oma, see ei kuulu eesti rahvale ega riigile! Näidake neile keskmist sõrme!
Ja millised ülemaailmsed hitid tänu sellele võivad valmida. CB'l on juba praegu kõvasti paremaid lugusid kui "Eighties...". Respekt.

Mõttel on jumet. Ühelt poolt. Teiselt poolt unustab kirja autor ära 1956. aastal käivitunud Euroopa ühislaulmise mõtte. Protestimeelsus sest supist küll puudus. Jah, võib iriseda, et aastakümnete jooksul on laulud kui tooted "odavamaks" läinud, ent see on see ühiskatla värk. Kui arvata, et peaks trash-bandidega 300 miljoni televaataja ette ronima ja keskmist sõrme näitama, siis ollakse minu arvates vä-ä-ga valel teel. Vastata küsimusele, kellele kuulub eurolaul ja selle esitus läheb natukene keerulisemaks, sest see hõlmab lihtsalt plain autorikaitsele ka salvestus- ja esitusõigusi, mida reguleerivad EBU lepingud ja konventsioonid rahvustelevisioonidega ja ETV lepingud artistidega-produktsiooniga. Ja nii on vale öelda, et see laul ei kuulu kellelegi teisele kui üksnes CB'le. Kes sellist jonni ajama hakkaks, arvan, istukski aegade lõpuni suitsuses Tallinna pubi-urkas ja teeks kord nädalas soome pensionäridele keikasid. Isiklikult, olgu öeldud, olen ma siiralt õnnelik, et CB tänavuseks eurolauluks valiti. Respekt.