Gregorian, Gregorian. Eile Saku Suurhallis. Märksõnadeks võiks tuua megahea bänd (3-liikmeline, ent tegi sellist raju, et sobiks vabalt eriilmelisi täispikk-kontserte andma), Sarah Brightmani külmetanud (a võib-olla oli see tema tavapärane?) sahiseva aldiga õde (võdin-võdin, kui ta väga häid töötlusi ümber töötlema asus), gregoriaanikute möödalaulmine ja eksimine (no, ei laula ju esimest korda, võiks ju teada, kui pikk on "Stairways to Heaven" sissejuhatus... ei pea sisse sööstma oma joruga), kuid samas... ära vaadatav vaatemäng, mis tuhanded inimesed taas valimatult püsti seisma ja aplodeerima pani.
Naljakas, eestlastele anna mida tahad, vürtsita seda "maagilise" ja "müstilise" kastmega ja läheb kõrist alla küll. Aga kui tuntud tipud siia tuua, siis kõik teavad ­ öäkk! ja ei lähe. Fenomenaalne. Väikeste metsanurga taguste turgude eripära vist.

Pärast oli toredam. Kaido ja Eva kutsusid uut korterelamut vaatama. Oli tore. Eriti hea aga see, et Piretiga üle triljoni aasta kohtusime. No, kust ma, vana küüniline leheneeger, võiks mujalt teada saada midagigi lennukite ruleerimise (taxing, mhm!) ja varba-autode (toe-car'ide) kohta. Need oli nii ootamatult uued sõnad, et läksid hommikuks meelest äragi. Tuli Kaidole helistada ja üle küsida. Näed siis, mis tuju heaks teeb. Ma läen ruleerin nüüd sõõrikukohvikusse.