Midagi polnud teha - eile, pärast töölt lahkumist, tuli kollaste kilede alt läbi pugeda ja Stockmanni rüselusse sukelduda. Sest selles varjas end lähim pangaautomaat. Pelk rahasoov, mitte ihalus jõleodavalt hunnik riknevat mõttetust kätte saada, ajendas mind süütevedelikutulest süttinud shashloki- ja vorstipannidest mööduma, vanadaamide tõttamiste vahelt end läbi suruma ja kollaseks teibitud automaatuste vahelt sisse litsuma. Mõelda vaid, frankfurterid vaid kümme krooni, stimoroli näts kolm krooni ja l-o-o-m-u-l-i-k-u-l-t odav-odav tualettpaber. Vaesed konsuumerid, nad ei suuda nii palju endast läbigi seedida, et kokku krabatud virnad järgmiste hullude päevadeni ära tarbida. "Ehh, ega kokkuhoid pole häbiasi," meenub keegi õpetajalik vanaproua kaubanduskeskuste telereklaamist... Ei, mitte kokkuhoid, vaid inimeste tarbimishullus, mis kokkuhoiu sildi all taas lõkkele lööb: sama raha eest rohkem! Ikka rohkem ja rohkem, naabrist rohkem, kolleegist rohkem. Ilusam, parem, toredam, maitsvam, õnnelikum, rikkam... Lõpetage ära, massikäitujad! Muuseas, pangakaarti ei leidnudki üles ja transaktsioon pangamasina kallal jäi sooritamata. Põgenesin koju.