Põhimõtteliselt võin ennast vist elus olevaks lugeda. Hetkel mürtsub pressikeskuses kolmelt ekraanilt viimane võistleja, nananananaa Sloveeniast. See, mida hetk tagasi Tatuumuch tibid siin keskuses korraldasid, oli muidugi taas laineid murdev. Tõsised marketingipoisid on neil tööl: lava tagant keskusesse saabuti täpselt hetkel, mil laulma hakkas Ukraina, venelaste suurim konkurent. Us-ku-ma-tu. Esimese päeva sahin üle pressikeskuse, kui tibid kapsarulle sööma tõttasid, oli selle kõrval muidugi nohu. Nüüd lahkusid kõik kaameratega varustatud postidelt ja tõttasid neidiseid püüdma. Söögisaali ja tualetipiirkonna vaheline sein lõhuti rüseluses tükkideks.... Kreisi. Totaalselt kreisi. Nüüd ongi laulud vaadatud, Renars ja Marie on taas ekraanil. Marie on väga armas, meenusid mulle siinkohal ööklubis veedetud õhtud... või varahommikud? Hmm... Oo, ja ega eestlased muidugi tatuutibidele alla ei jäänud: suutsime fännide ja ajakirjanikega välispressi tähelepanu endale suunata, kui keskusesse jõudis pilt Ruffuse esinemisest. Keskpõrandale tantsuplatsile ikka, mis muud :D Aga hetkel on kuidagi hõredaks jäänud - osad istuvad presssikonverentsi saalis, osad lamisevad viimaste õllede kallal (Cesu õllega oli tegu!), kuna uunikumaparaat lohistatakse nüüd aaftepaati majja. Tore, et ma nüüd teada sain, et ujumisriided oleks pidanud kaasa võtma, kuna pärastpidu on basseini ääres. Jee.