Ja muuseas, loomaaias käisime küll. Elevantide ja hülge juures. Minu lemmik, sininägu-maakaak (lepime kokku, et see võis ta nimi olla küll) oli oma maa-alalt küüditatud. Leidsime Henrikuga, et tüüp võis minna Saksamaale Berliini loomaaeda promotuurile. Tallinna loomaaeda promoma. Ja hiljem tagasi tulles oli tal kindlasti pelikani- ja hanenaistele hullu klatshi rääkida, kuidas Berliini mehed on ikka paremad ja ilusamad... Leidsime Henrikuga, et keegi võiks võtta ja loomaaia loo just selles võtmes kirjutada. Sest miks ei peaks arvama, et nemadki tööl käivad. Tore oli näiteks mõte sellest, kuidas paabulind hommikul sildijagamisele hilineb (lehtsaba käis eelmisel päeval lihtsalt hüüpidega tripsutamas) ning peab seetõttu hallhane silti päev otsa häbistatult kandma, kuna keegi edvik on tema sildi enda puuri külge krahmanud. Ja kuidas paabulind Matikaalu käest kindlasti pragada saab, kuna silmavaade on pärast joomapidu üpris hägune. Seda kõike oleks üpris armas ette kujutada, kas teile ei tundu. Meenub ka üks lause raisakotkaste sildilt: "Purustab hõlpsasti nahka ja kõõluseid". Palju õnne! Loomaaias on tore.