Suvist esmaspäeva! Ei ole mõtet taas pirisevast kodulehekülje mootorist rääkida. Igal juhul olen taas rivis. Tahan siinkohal avaldada arvamuse, mis nädalavahetusel üles panemata jäi. Sest nüüd on siis "Aida“ ka teist korda nähtud. Tartus. Mõtted järgnevad esietenduselt. Brr, mis ilmas istudes ja laulukaare all toimuvat jälgides. Aga „veikene õlle pere peale“ suutis sooja sees hoida küll. Ehk et siis etendusest? Isiklikult pean seda Jaanika Sillamaa (ka Mati Undi, pistis kolleeg eile vahele) rehabilitatsiooniprogrammiks. Siiralt heas ja kiitvas mõttes, sest viimaste aastate jooksul pole Sillamaa millegi positiivsega eriti välja tulnud ning tema õnnetust hüüdev nasaalgi pole eestlastel kõrvust kustunud: eeeiaaaimaameekeegiii... Aga see kõik on kadunud – 10 aastat hiljem tuleb peaosatäitja vokaalsete võimete ees kummardada. Tjah, muusikalinäitlejaks ma teda, paraku, ei nimetaks. See-eest pöörake pilgud Lauri Liivile: "Saigon“ tõi tema võimekuse eredalt esile ning "Aidas“ teeb ta suurepärase rolli. Midagi pole öelda. Ning Liisi Koiksoni roll on talle kuidagi... sobiv. Aga ma ju alati kiidan Liisit, kas teile ei tundu? Eriti mõnus on aga see, et üle pika aja haarab laval keriv lugu kaasa – kuidas see kõik siis ikkagi lõppeb? Oo, meenus undilik õudus – banaan vangistatud Nuubia kuninga pihus, reklaamtahvlid "Egiptus“ ja "Nuubia“ ... neid oli veelgi. Ma ei saa midagi sinna parata, et ma pole undiliku teatrisümbolistika tulihingeline austaja. Võib ju arvata, et eks ma muutu, aga... tegelikult justkui nagu ei tahaks.
Võimsad ja superlahedad kostüümidki olid muidugi toredad, aga ajastudraamaks seda nimetada ei saa – Egiptuse pulmas trallisid eesti rahvariided, dändilikud pintsaklipslased ja löntis inimnahka imiteerivad hõlstid. ing visuaalselt ülilahe lateks, mis armustseenides kohatult krabisema kukkus, kustutas vist küll Aida ja Radamesi armunälja. Hmm. Üksildaselt treppidel kõrguv Nuubia kass oli ka kuidagi juhuslik... Aga valgus-show (ma eeldan, et laserkiired manasid etenduse lõpuosas lavakaare alla voogleva Niiluse...) ja muusika... Elton Johni võib armastada, võib mitte sallida, aga eestlaste teostus on igati professionaalne. Kindlasti mängib oma osa ka tõik, et etendus antakse vabas õhus – avalikust ruumist tulenev infomüra hajutab kunstilist harmooniataotlust... Aga võib-olla hoopis on see ettekäändeks või õigustuseks? Et: kuidas etendus oli? Lahe, aga jõle külm oli... On’s see siis kunstiline elamus? Tallinna linnahallis keskendub silm enam laval toimuvale ning eks sellest ole ka ootused alati suuremad... Teine etendus laupäeval jättis mõnusama mulje. Ja seda tunnistasid tegijad isegi, et reedel oli kuidagi... närviline olnud.