Kas teilgi on vahel tunne, et ütled: oi, kui tore! oi, kui lahe... Ja siis, justkui kainenedes, mõtled järgmisel hetkel - aga milleks see kõk. Just selline tunne mul ongi. Eile õhtul oli "oi, kui tore! oi, kui lahe". Ja ikkagi on s...maitse suus. Nii võiks ennast kirjeldada vist inimene, kes aastale tagasi vaatab ja nendib, et oi, kui katki võib ta olla. 2002. aasta neljandal juulil, ameeriklaste iseseisvuspäeval kirjutasin ma: "Nii vihmast päeva ma sel aastal ei mäletagi. Sestap on kõikse parem arvuti taga istuda ja oodata..." Aastaring on täis ja asjaolud, miks bloog kunagi käima sai lükatud, on ammuilma muutunud. Imelik, kas pole. Eks tähistangi oma ajaraamatu üheaastast sünnipäeva ning tean - eks niikuinii kirjutame ju kõik ikkagi endale -, et mõistlik oleks pood kinni panna. Ikka ju tullakse ja minnakse. Aga, samas leian, et tahaks siiski tulla, et jääda. Vähemalt mõnigi aeg veel end veebiavaruisse tühjaks valada. Sest, ehkki autorid on aasta jooksul hakanud personifitseeruma, oleme suurelt jaolt jätkuvalt anonüümsed. Ja parm ongi, kes siis ikka tahab endast halvasti kirjutada, ah? Ja oma tegelikku mina maailma röökida. Mina mitte. Palju õnne, mõtlik mees. Ära nüüd masendusse lange...