Tund ja veerand sõitu Eestimaa keskpaiga poole ja juba see va Viljandi paistiski. Elusalt ja tervelt kohal, pole miskit muret meil... Peale tühja kõhu ja pisukese närvilise õhkkonna. Ehk on see tavaline... Aga tavaliselt pole ma seda üldse täheldanud. Ah, aga mida mina ikka tean :) Meeleolukas oli, et astudes raamatupidamisruumi, kuulen tuttavat templiplõginat piletitevirnal ja vaatan - Kalmeero isiklikult tambib pääsmeid. See tegi tuju kohe heaks. Vott.