Nonii - kaks tundi tagasi käivitasin end Tartust ja nüüd istun juba Maakris töölaua taga. Eesti pole tegelikult midagi nii suur kui võiks arvata. Või et siis jälle on - mine sa võta nüüd kinni... Tänane asine päev, niisiis. Ühte ma ütlen - ärge usaldage liikluskindlustajaid. Öelgu keegi mulle üks põhjus, miks on kindlustusfirmas oma sõiduki kindlustamine kasulik, kui kahjukäsitleja asemel suunatakse klient (mina, siinkohal) otse Lõuna-Eesti regiooni juristi, kellegi keskealise ja enese arvates kõigutamatu persooni poole. Ja tema ülesanne on loomulikult juhmi(ma)le kliendile selgeks teha, et tegelikult õnnetust ei toimunudki, te lavastasite ise kellegi suvalise tegelase süüdi ja et ooh! politseid ei maksa usaldada, nemad on meie riigis ebapädevad. Võib-olla tõepoolest keegi mees metsast, kel pole tulnud ametnike juraga vaat' et 24h (ja nii kaks ja pool aastat järjest!) rinda pista ning nende sõgedate seiklustest iva välja noppida, ohkavad vaevatult ja vantsivad tagasi kodu poole. (Iva, loomulikult, peaks olema see, kuidas midagi teha pole võimalik. Süsteem kui niisugune - bürokraadia alustala). Paraku on minusugune pläralõug enda arvates karastunute jaoks suisa pain in the ass. Ja valusamaks läheb... :)

Aga midagi positiivset siiski ka - Draamafestival algas (tervitused Markole, va korraldajapulgale) ning seks puhuks viis mu armas ema mind, va süvakultuurivõõrikut, vaatama etendust "Kokkade öö". Kui ma ei oleks nii väsinud (ma ei saa aru, miks Tallinn-Tartu maanteel 25 km just nüüd remonti pannakse - halloo, suvi on läbi!), siis kirjeldaksin oma mõtteid. Aga teen seda kindlasti. Kasvõi enda mäluks. Siinkohal ka tervitused empsile. Ja veel - kodanikukohus on nüüd siis täidetud. Vaesed jaoskonnaneiud, kes mingi tüütu kodaniku veel tüütumatele küsimustele naeratades vastata võtsid. Ihihii, ja kui ta oli lõpuks aru saanud, et tuleb teha rist, mitte ruutu värvida, ringikesi joonistada või kolmnurki kritseldada, hakkas ta neiukesi pinnima, et kuhu lahtrisse ma selle risti siis nüüd teen ning rääkis pika loo oma isast ja vanaisast, kes juba kõik Euroopas elasid. Ning kui ma end juba minekule sättisin, teadustas ta ülipüüdlikult, et teate, mul aega on, mul täna tööd ei ole, eks ma ajan teiega pisut juttu ja veedan siin oma aega. Ja kõõlus kulunud taburetil maailma kõige eneseteadlikumal ilmel ja naeratas oma pidupäevanaeratust. Tõepoolest, vaesed tütarlapsed. Konn, mõtle, mis sind ees ootab pühapäeval, kui kogu see trobikond vanahärrasid end lipsustab ja lõhnastab (eks kölni vesi käi ju kõrvade tagant kuni varbavahedeni - nii nad seal siis riburadapidi saabuvad) ja sinu juurde sammuvad :) Nüüd ma ütlen endale, et suu kinni - kas nõuab värsket liiva ja toitu. Off we go!