Ja hakkabki rubriik "Sinise lehega sedapsi" juba läbi saama. Üle väga pika aja võin üpris ausalt öelda - ma tõeliselt nautisin haiguslehel olemist. Vot. Tartus on ikka hea ära käia küll... Meenus, et nägin ühel ööl unes, et Res Publica hoidis kõiki parlamendisaadikuid Toompeal lossis kinni. Ei vett, ei leiba... isegi tualetti ei tohtinud minna. Huvitav, millest sellised unenäod. Mina põgenesin akna kaudu lihtsalt ära, öeldes kodanik Veskimägile, et mul on nüüd vaja ja mind ei huvita siinsed mängud. Tõeliselt huvitav.

Käisin just terrassil värsket sõõmu sügisõhku ninna tõmbamas. Mõnus, pole midagi öelda. Selline niiskelt karge aroom, märjad langenud lehed ning viimased roosid... Oi, hea, oi! Jah, muidugi võib olmele läheneda ka kõdunevatele lehtedele mõeldes, aga see pole seni veel nii tunda. Oktoobri alguses annab tooni siiski veel mahemõnus sügis, mitte hukule määratud loodus, selle tuulte raevust vaevatud vaibumine ning leppimine paratamatusega. See tuleb hiljem. Siis on aeg juba lõunamaale lendamisele mõelda. Tõesti, ehk peaks kurgedele sappa võtma? Talikorrespondent Egiptimaalt? Poleks paha.


Ja kunagine lemmikviis, The Rasmus'e "In the Shadow" on taas meenunud - siin ju hea muusikapiraatlusega tegelda, kui võrguavarused muusika koju kätte toovad:) Ja siinkohal tänu ka pulkadele, kellega eile sõõmu karsket kognitiivset tausta kompida sai. Jaa-jaa, Anneli ja Maris, teist ma räägin, ärge hiilige kõrvale :) Niisiis, Tartu.